lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-16-57/29

Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 11.08.2016

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-16-57/29
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
11.08.2016
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1722
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
HKMS § 187 lg 1, 2, 3, 6, 7Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamineVangS § 11Ülerahvastatuse keeldVangS § 55 lg 1, 2Kinnipeetava üldfüüsiline seisundVangS § 24 lg 1Kinnipeetava lühiajalised kokkusaamisedVSKE § 6 lg 6VSKE § 8 lg 1

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

11. august 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-57

Haldusasi

AL kaebus Tallinna Vangla tekitatud 7000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28. juuni 2016. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – AL Vastustaja – Tallinna Vangla

Menetluse alus ringkonnakohtus

AL apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada AL apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 28. juuni 2016. a otsuse peale haldusasjas nr 3-16-57 läbivaatamatult selle esitajale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7; § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.AL esitas 04.11.2015 Tallinna Vanglale taotluse temale ajavahemikul 04.11.2012– 04.11.2015 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot. Kaebajale ei olnud tagatud piisavat kambripinda (kinnipeetava kohta alla 4 m2), lisaks oli kambrites mööbel ja tualett. Puudus vajalik ruum füüsiliste harjutuste tegemiseks ning vähest kambripinda ei leevendanud ka kord päevas toimunud jalutuskäigud värskes õhus. Pikema perioodi vältel kitsastes tingimustes hoidmine tekitas taotlejale hingelisi üleelamisi, stressi, ahistust, nõrkust alakoormusest ja meeleolu langust.

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 21.09.20263-26-2497/4Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 21.09.20263-26-1677/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 16.09.20263-26-1010/8Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 16.09.20263-26-2325/7Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 15.09.20263-26-1360/4Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.09.20263-26-2648/4Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
2.Tallinna Vangla tagastas 11.12.2015 vastusega nr 5-37/15/299-2 kahju hüvitamise taotluse ajavahemiku 04.11.2012–29.05.2014 osas ning ajavahemiku 30.05.2014–04.11.2015 osas jättis kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3-16-57

3.AL esitas 08.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse temale Tallinna Vangla poolt ajavahemikul 30.05.2014–04.11.2015 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7000 eurot. Kaebajat peeti Tallinna Vanglas kinni kambrites, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 4 m2 ning jalutuskäigud toimusid kord päevas ca 15 m2 suuruses boksis koos 5 kinnipeetavaga. Kambrites asusid nii WC kui ka mööbliesemed. Ruumikitsikuse tõttu pidi kaebaja taluma hingelisi üleelamisi, ahistatuse tunnet, nõrkust alakoormusest, stressi ja meeleolulangust ning sellega on temale põhjustatud rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Kaebaja oli paigutatud kartserisse ajavahemikel 27.02.2015–08.03.2015, 11.07.2015– 15.07.2015 ja 13.08.2015–22.08.2015, kuid muul ajal viibis ta avatud eluosakonnas. Vaidlusalusel perioodil kaebaja töötas ca 1 kuu vältel paar tundi päevas, talle olid tagatud lühiajalised kokkusaamised ja kord nädalas võimalus kasutada spordisaali, kuid see ei leevendanud ruumikitsikust siiski piisavalt, sest suur osa päevast tuli viibida suletud kambris.
4.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebajale oli kogu vaidlusalusel perioodil tagatud isiklikku ruumi enam kui 3 m2 ning kaebaja ei ole väitnud muid puudusi peale ruumikitsikuse. Kaebajale oli tagatud põrandapinda vähemalt siseriiklikus õiguses ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas nõutud miinimummäära ulatuses. Kaebaja on alates 27.05.2010 süüdimõistetu ja viibis vangla eluosakonnas, kus kambrid on avatud vähemalt 4 tundi päevas. Samuti olid kaebajale tagatud mitmed muud liikumisvõimalust andvad õigused. Jalutusboks ei ole sedavõrd väike, et takistaks liikumist ning annaks alust väita mittevaralise kahju tekkimist.
5.Tallinna Halduskohus jättis 28.06.2016 otsusega AL kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulu (riigilõiv 30 eurot) tema enda kanda. Kaebaja ei ole väitnud, et kaebusega hõlmatud ajavahemikul 30.05.2014–04.11.2015 ei täitnud vangla õigusaktidest tulenevaid kohustusi kaebaja liikumisvõimaluste tagamisel või et kambrid ei oleks vastanud õigusaktide nõuetele. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mida võiks käsitada vähesest kambripinnast tingitud negatiivseid mõjusid raskendavana. Kaebaja väidab üksnes seda, et põrandapind alla 4 m2 kinnipeetava kohta on ebapiisav, arvestades ka WC ja mööbli olemasoluga, ning ruumikitsikust ei leevenda ka jalutusboksi väikesed mõõtmed. Kaebaja viibis avatud eluosakonnas (v.a kartseris viibitud perioodid) ning talle oli tagatud õigus viibida värskes õhus üks tund päevas. Kaebaja sai 26.08.2014–27.10.2014 ja 06.02.2015–06.03.2015 käia tööl ning 05.08.2014–28.11.2014 osaleda riigikeele koolitusel. Kaebaja ei ole väitnud, et Tallinna Vangla ei taganud talle ajavahemikul 30.05.2014– 04.11.2015 vangistusseadusest (VangS), justiitsministri 30.11.2000 määrusest nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) või Tallinna Vangla kodukorrast tulenevaid liikumis- ja sportimisvõimalusi. Kaebaja peab iseenesest väärikust alandavaks, et kambrites ei olnud kinnipeetava kohta tagatud vähemalt 4 m2 põrandapinda ja mööblit maha arvestades polnud tagatud ka 3 m2 suurust vaba ruumi. Samas ei tähenda põrandapind ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda, toetab ka EIK praktika (nt 19.12.2013 otsus nr 429/12: Tunis vs. Eesti, p-d 9, 11, 46; 09.01.2014 otsus nr 5747/10: Jevšnik vs. Sloveenia, p-d 7, 21, 25). EIK on pidanud mööbli arvessevõtmist oluliseks vaid juhtudel, kui see oluliselt takistab liikumist kambris. Praeguses asjas ei ole kaebaja väitnud, et kambris olnud mööbel liikumist ei võimaldanud või et kamber sisaldas üleliigset mööblit. Kambripinna arvutamisel tuleb võtta arvesse nii mööbli kui ka kambris asuva WC alune pind (nt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 8; 09.12.2015 otsus 3-3-1-42-15, p 17).

2(4)

3-16-57 Kaebajale oli Tallinna Vangla avatud osakonnas põrandapinda tagatud igal ajahetkel vähemalt 3,39 m2 (erinevatel perioodidel vahemikus 3,39–4,16 m2) ning kartserikambris viibimise ajal vahemikus 8,28–9,70 m2. Kaebajale on läbivalt olnud tagatud isiklik ruum, mis ületab VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud miinimumnõude (3 m2). Vahemikku 3–4 m2 jääva isikliku ruumi tagatuse korral võib inimväärikuse alandamisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendavad muud puudused (nt EIK 10.01.2012 otsus nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012 otsus nr 8968/08: Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 12.03.2015 otsus nr 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 57, 28.01.2016 otsus nr 69781/13: Konstantinopoulos jt vs. Kreeka). Kaebajale oli tagatud igapäevane 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus, spordisaali kasutamise võimalus ning ta sai päevas vähemalt 4 tunni jooksul liikuda väljaspool oma elukambrit. Kambrites oli osaliselt avatav aken, loomulik ja kunstlik valgustus, loomulik ja sundventilatsioon, keskküttesüsteem, veega WC ja kraanikauss. Tagatud oli duši kasutamise võimalus, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, tekk, padi, madrats, voodipesu ning ajavahemikul 22.00–06.00 oli öörahu. Samuti oli kaebajale tagatud teatav meelelahutus, raamatute laenutamise ja ajalehtede lugemise võimalus. Kaebaja ei pidanud viibima kambris kogu ööpäeva ning talle olid tagatud ulatuslikud liikumis- ja suhtlemisvõimalused. Kambripinna suurus kartseris oli nõuetekohane. Kaebaja ei väida, et jalutuskäikudeks ettenähtud ruum ei oleks võimaldanud jalutamist. Seega on ilmne, et vangla tegevuses puudub õigusvastasus ning kaebaja kinnipidamistingimusi ei saa tema väiteid arvestades pidada väärikust alandavateks.

6.AL palub 19.07.2016 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kinnipeetava hoidmine kaebuses kirjeldatud tingimustes on käsitatav piinamise ja inimväärikust alandava kohtlemisena. Vangla ei taganud, et kinnipeetavale oleks WC ja kambri kohustusliku sisustuse kõrval olnud tagatud piisavalt vaba ruumi (4 m2). Asja õigeks ja õiglaseks lahendamiseks tuleb kambri sisustus arvata põrandapinna hulgast maha. Kambrite suurus ei võimaldanud mööbliesemete vahel vabalt liikuda (kõigis kambrites jäi mööbli tõttu liikumiseks üksnes ca 1 m laiune ja paari meetri pikkune „koridor“) ning kaebaja olukorda raskendasid ka värskes õhus jalutamise võimaluse piiratus (jalutusboksi kitsikus), loomuliku valguse, ventilatsiooni ja värske õhu puudus kambrites ning sellise olukorra kestmine pikka aega. Ebapiisava suurusega vaba põrandapinna tõttu oli häiritud kaebaja igapäevane toimetulek ning võimalus säilitada oma kehalist ja vaimset tervist. Kaebaja oli sunnitud taluma ebavajalikke piiranguid, mida ei saa käsitada vanglas kinnipidamisega vältimatult kaasnevate ebamugavustena. Vaidlusalusel perioodil kaebaja ei õppinud ja töötas vaid lühiajaliselt. Kokkusaamised lähedastega ja nädalas korra spordisaalis käimine ei saanud kompenseerida ebapiisavaid liikumisvõimalusi ja ruumipuudust kambris. Ruumikitsikus mõjus kinnipeetavatele masendavalt, põhjustades meeleoluhäireid, stressi, halba enesetunnet ja isikute vahelisi konflikte.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7.HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. HKMS § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg-st 2 tulenevalt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult ning loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Koos apellatsioonkaebuse tagastamise määruse menetlusosalistele kättetoimetamisega tagastab ringkonnakohus apellandile ka apellatsioonkaebuse koos lisadega (HKMS § 187 lg 6).

3(4)

3-16-57

8.Ringkonnakohus on seisukohal, et AL apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastada, sest apellandi esitatud faktiväidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p-s 5 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab ka olukorrad, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (nt Riigikohtu 22.04.2013 määrus nr 3-3-1-5-13, p 8). Ringkonnakohus märgib, et kuna AL põhistas Tallinna Vanglale 04.11.2015 esitatud kahju hüvitamise taotlust (tl 33-34) ainuüksi kambris ja jalutusboksis ebapiisava vaba ruumi tagamisega, siis jäävad VangS § 11 lg-st 8 tulenevalt tähelepanuta tema apellatsioonkaebuses toodud väited, et kambrites puudus lisaks piisav loomulik valgus, ventilatsioon ja värske õhk. Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (nt Riigikohtu 02.10.2014 otsus nr 3-3-1-47-14, p 20).
9.Halduskohus on õigesti viidanud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada nii kambri sisustus (mööbel) kui ka kambris asuv WC (nt Riigikohtu 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 10 ja selles viidatud varasemad lahendid) ning mööblialuse pinna mahaarvamine saaks olla põhjendatud vaid erandina, kui kambri sisustus takistab liikumist väga olulisel määral (nt kambrist asuv magamislavats ulatub sisuliselt seinast seina ning liikumiseks tuleb sellest üle ronida vmt – nt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 14). Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kambris jäi mööbliesemete ja WC kõrval liikumiseks vähemalt kaebaja viidatud „koridor“, mistõttu ei ole põhjust lugeda kambri sisustust kinnipeetavate liikumist ebamõistlikult takistavaks. Puudub vaidlus, et AL-le oli Tallinna Vanglas igal ajahetkel tagatud põrandapinda vähemalt 3,39 m2 ulatuses (sh WC-alust pinda mitte arvestades vähemalt 3,04 m2 – tl 5-6; tl 61-62; tl 69-73) ehk täidetud oli VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud miinimumnõue.
10.Halduskohus rõhutas põhjendatult, et kui kinnipeetavale on tagatud isiklikku ruumi 3–4 m2, siis peaksid mittevaralise kahju tekkimiseks ja selle eest hüvitise väljamõistmiseks esinema täiendavalt muud ebakohased olmetingimused, mis kinnipeetava olukorda märkimisväärselt raskendasid (nt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 19; 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 11). Praegusel juhul olid AL-le avatud osakonnas viibides tagatud kõik õigusaktides ettenähtud suhtlemis- ja liikumisvõimalused, mis kokkuvõttes veelgi leevendasid ruumikitsikust kambris: igapäevane 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus (VangS § 55 lg 2), vähemalt 4 tunni vältel võimalus liikuda väljaspool elukambrit (VSKE § 8 lg 1), igakuised lühiajalised kokkusaamised lähedastega (VangS § 24 lg 1), vähemalt kord nädalas spordisaali kasutamine (VangS § 55 lg 1). Jalutusboksi pindala (15 m2) ei ole sedavõrd väike, et saanuks takistada selles ringiliikumist või piirata värske õhu juurdepääsu. Kartseris viibimise ajal oli kaebajale tagatud põrandapinda 8,28–9,70 m2, mis ületab oluliselt ka tema viidatud taotlustaset (4 m2). Kokkuvõttes on AL pidanud vaidlusalusel perioodil taluma üksnes ebameeldivusi, mis vangistusest viibimisega paratamatult kaasnevad ning tema kannatused ei ole ületanud inimväärikuse alandamise künnist, mistõttu puudub esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks ilmselgelt alus.
11.Eelneva põhjal ja HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastab ringkonnakohus AL apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 28.06.2016 otsuse peale läbivaatamatult selle esitajale. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

Villem Lapimaa

Virgo Saarmets 4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 08.09.20263-26-221/2Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 08.09.20263-25-3251/20Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium