Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

arvelduskontole nr XXXXXXXX selgitusega „elatis A, B, C“.

Kohus tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetluses on poolel endal kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 29.04.2015.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, punkt 19). TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud 14.08.2024.a kohtumääruses (dtl 15-17). Vaidlust ei ole, et kostjal on hagejate ülalpidamiskohustus ning et hagejad elavad emaga.

Vaidlus on, kas kostjal on kohustus tasuda hagejatele elatist hagetavas summas ning kas esineb alus elatise vähendamiseks.

Hagejad on palunud kostjalt välja mõista elatise alates 31.07.2024.a miinimummääras (dtl 3-5). Kostja palub vähendada elatist ning mõista igale hagejale välja elatise 100 eurot kuus (dtl 18). Kostja taotleb elatise vähendamist, kuivõrd kostjal puudub töökoht ning kostjal on veel kaks last, keda ta peab rahaliselt toetama (dtl 22). Hagejad leiavad, et 100 eurot kuus ühele hagejale ei kata hagejate kulusid, arvestades nende elulaadi (dtl 39-42). Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. Alates 01.01.2022.a kehtiva PKS § 101 lõigete 1–5 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Erinevalt kuni 01.01.2022.a kehtinud PKS § 101 lõikes 1 sätestatust kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. Viidatud sätte lõigetes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Samas ka alates 01.01.2022.a kehtiva õiguse kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (PKS § 99 lõige 1). Kohtule jääb muuhulgas PKS § 102 lõike 3 kohane võimalus arvestada elatise suuruse juures konkreetse lapse vajadustega, kummagi vanema varalise seisundiga ja sellega, milline on lapsega seotud kulutuste jaotus vanemate vahel.

Hagejad on palunud kostjalt välja mõista elatise alates 31.07.2024.a miinimummääras. Kohus on seisukohal, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lastel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-174-16, p 13).

Kuna hagejad on palunud välja mõista elatise miinimumsuuruses, siis ei ole hagejatel vajalik esitada ka tõendeid igakuiste kulude olemasolu ja kandmise kohta.

Riigikohus on 13.02.2018.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-16-2343 punktis 13 leidnud, et eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vaata Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, punkt 15). PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab aga tuginema kohustatud vanem, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vaata Riigikohtu 7. veebruari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, punkt 10; 28. oktoobri 2015.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, punkt 15). Kostja on märkinud, et ta on töötuna arvele võetud ning ta otsib tööd. Kostja väidetel ei saa ta füüsilist tööd teha, sest jalg valutab (dtl 18, 22-27). Hagejad leiavad, et mõlemal

vanemal tuleb oma vanemlikesse kohustustesse täie tõsidusega suhtuda (dtl 364).

Kohus leiab, et kostja väited haigest jalast on paljasõnalised, kuivõrd ühtegi arstitõendit kohtule esitatud ei ole. Samuti ei ole kostja esitanud tõendit, et talle oleks määratud puuduv või osaline töövõime. Kostja on esitanud kohtule üksnes töötuna arvele võtmise otsuse ja töötuskindlustushüvitise otsuse, millest nähtub, et kostjale makstakse hüvitist perioodil 22.08.2024.a kuni 17.06.2025.a (dtl 24-27). See aga ei tähenda, et kostja ei ole võimeline sissetulekut teenima. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule ühtegi tõendit enda igakuiste elamiskulude kohta. Seega puudub kohtu arvates mõjuv põhjus elatise vähendamiseks selle tõttu, et kostjal ei ole hetkel tööd.

Kohus saatis menetlusosalistele ka 25.06.2025.a kirja, milles andis tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks (dtl 362). Hagejad esitasid 15.07.2025.a lõplikud seisukohad (dtl 364). Kostja kohtu kirjale ei reageerinud ega teavitanud kohut, kas ta on menetluse kestel või tänaseks päevaks töökoha leidnud.

Kostja on avaldanud, et tal on peale hagejate veel kaks last, kellele ta annab ülalpidamist (dtl 22). Kostja ei ole aga kohtule esitanud ühtegi tõendit, kas ja kui palju ta igakuiselt teistele lastele elatist tasub. Kohus leiab, et üksnes teiste laste olemasolu ei ole aluseks elatise vähendamiseks. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et hagejate hagi rahuldamisel jääks kostja kaks last hagejatest varaliselt vähem kindlustatuks. Kostja on üksnes ühe lausega märkinud, et annab ülalpidamist veel kahele lapsele. Mis summas ja mis kuupäevadel, seda aga märgitud ei ole. Seega leiab kohus, et kuivõrd ühtegi tõendit kohtule esitatud ei ole, et kostja teistele lastele reaalselt ka ülalpidamist annab ning kostja pole tõendanud, et kostja näol oleks tegemist töövõimetu isikuga (pole tõendeid töövõime vähenemise/puudumise kohta), siis on kostja võimeline teenima sissetulekut, et kõigi laste vajadused oleksid kaetud. Kohus arvestab käesoleval juhtumil ka asjaoluga, et hagejate elukorralduse raskuskese on seotud ema elukohaga, kes korraldab hagejate igapäevaelu küsimusi ja annab panuse hagejate eest hoolitsemisse ning nende vajaduste katmisesse. Kostja elab hagejatest lahus ja asja materjalidest nähtuvalt hagejatega ei kohtu ning seega tuleb tal ülalpidamiskohustust täita üksnes hagejatele elatise maksmisega. Asjas puudub vaidlus, et kostja vahetult igapäevaselt hagejate ülalpidamises ei osale, nende igapäevaste tegevuste, toimingute korraldamisega ei tegele ja jooksvate vajaduste katmisega tegeleb üksnes hagejate ema. Kõige eelpool toodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hagejatele tuleb välja mõista alates 31.07.2024.a elatis vastavalt PKS §-le 101 ning Justiitsministeeriumi lehel olevale elatiskalkulaatorile https://www.just.ee/elatiskalkulaator/. Kohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma ja lapsetoetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Kohus selgitab hagejatele, et olukorras, kus käesolev kohtuotsus pööratakse sundtäitmisele, tuleb sundtäidetava nõude suuruse puhul arvesse võtta kostja poolt juba tasutud ülalpidamismaksetega, arvestades sealjuures käesolevast otsusest tulenevat elatise suurust ning tasumise kohustuse alguskuupäeva. Vastasel juhul võib kostjal tekkida alus esitada hagejate vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kostjal tuleb kohtuotsusega väljamõistetud elatis tasuda iga kuu eest ette hagejate hagiavalduses taotletud arveldusarvele iga kuu 1. kuupäevaks. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

TsMS § 5601 lg 11 kohaselt hilisem alaealise lapse elatisnõude kohta tehtud kohtulahend asendab varasemat sama alaealise lapse elatisnõude kohta kinnitatud kokkulepet.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1 ja § 129 lg 2 on tsiviilasja hinnaks 6003,90 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kooskõlas TsMS § 164 lg 1 jäävad menetluskulud poolte enda kanda. Kohus selgitab, et kuna menetlusosalised kannavad oma menetluskulud ise, siis puudub neil õigus nõuda kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.