Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagejate nõuded ja põhjendused

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja taotleb elatise vähendamist ning palub mõista välja kummalegi hagejale elatise 60 eurot kuus. Kostja palub arvestada, et jättis hagejate esindajale auto maksumusega 11 714,68 eurot. Kostja majanduslik olukord on raske, sest kostja sunniti töölt lahkuma 10.05.2024.a omal soovi, mis ei anna alust toetusele Töötukassas. Kostjal puudub vara, et saaks seda rahaks pöörata. Söögiraha ja elatise raha saab kostja laenude kaudu. Kostja otsib tööd, kuid tema A1 eesti keele tase ei võimalda hetke tööturu olukorda arvestades isegi madala sissetulekuga tööd leida, sest need töökohad, kus ei vajata eesti keele teadmist on juba ära võetud pagulaste poolt, kellele antakse eelist. Kostja palub arvestada, et A veedab kostja emaga (vanaemaga) rohkem kui 7 päeva kuus koos. B käib harva kostjal külas. Kostja palub uurida hagejate reaalseid kulusid. Kostjal on peale hagejate veel kolmas laps, kes võib jääda halvemasse majanduslikku seisu, kui elatist ei vähendata.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetluses on poolel endal kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks

(Riigikohtu 29.04.2015.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, punkt 19). TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud 14.08.2024.a kohtumääruses (dtl 65-67). Vaidlust ei ole, et kostjal on hagejate ülalpidamiskohustus ning et hagejad elavad emaga. Vaidlus on, kas kostjal on kohustus tasuda hagejatele elatist hagetavas summas ning kas esineb alus elatise vähendamiseks. Hagejad pakkusid 29.09.2024.a kostjale kompromissi korras, et kostja tasub ühele hagejale 225 eurot kuus (dtl 186). Hagejate ettepanekust lähtudes koostas kohus pooltele 30.09.2024.a kompromissettepaneku (dtl 192-193). Hagejad nõustusid kompromissettepanekuga (dtl 195). Kostja kompromissiga ei nõustunud (dtl 223). Hagejad on palunud kostjalt välja mõista elatise alates 27.06.2024.a miinimummääras, mida indekseeritakse iga aasta vastavalt PKS §-le 101 (dtl 52). Kostja palub vähendada elatist ning mõista kummalegi hagejale välja elatise 60 eurot kuus (dtl 509). Kostja leiab, et hagejad ei ole enda kulusid tõendanud. Kostja taotleb elatise vähendamist, kuivõrd kostjal puudus töökoht ning kostja kolmas laps võib jääda halvemasse majanduslikku seisu (dtl 156-163). Hagejad leiavad, et kuivõrd hagejad nõuavad elatist miinimumsuuruses, siis ei ole vaja tõendada hagejate vajadusi. Hagejad arvavad, et kostja varjab enda sissetulekuid ning kostja pole ka esile toonud, miks ta ei otsi endale tulutoovat tööd (dtl 186). Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. Alates 01.01.2022.a kehtiva PKS § 101 lõigete 1–5 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Erinevalt kuni 01.01.2022.a kehtinud PKS § 101 lõikes 1 sätestatust kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. Viidatud sätte lõigetes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Samas ka alates 01.01.2022.a kehtiva õiguse kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (PKS § 99 lõige 1). Kohtule jääb muuhulgas PKS § 102 lõike 3 kohane võimalus arvestada elatise suuruse juures konkreetse lapse vajadustega, kummagi vanema varalise seisundiga ja sellega, milline on lapsega seotud kulutuste jaotus vanemate vahel.

Hagejad on palunud kostjalt välja mõista elatise alates 27.06.2024.a miinimummääras. Kohus on seisukohal, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lastel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-174-16, p 13).

Kuna hagejad on palunud välja mõista elatise miinimumsuuruses, siis ei ole hagejatel vajalik esitada ka tõendeid igakuiste kulude olemasolu ja kandmise kohta.

Riigikohus on 13.02.2018.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-16-2343 punktis 13 leidnud, et eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava

sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vaata Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, punkt 15).

Riigikohus on 09.06.2017.a kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-35-17 punktis 21.1. leidnud, et vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vaata ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, punkt 16). Kohus on teinud kooskõlas TsMS § 230 lg 3 ja lg 5 järelpäringud rahvastikuregistrisse, äriregistrisse, kinnistusraamatusse, liiklusregistrisse, krediidiasutustesse ja Maksu- ja Tolliametisse ning nimetatust nähtub järgmist. Hagejate emal on kaks alaealist last, s.o hagejad (dtl 641). Kolmas laps sai 15.06.2025.a täisealiseks. Maksu ja Tolliameti andmetel on hagejate emale tehtud perioodil 01.08.2024.a kuni 31.07.2025.a väljamakseid kokku summas 13 639,47 eurot (dtl 613). Hagejate ema sai kuni juuni 2025.a peretoetusi kokku 710 eurot. Alates juuli 2025.a saab hagejate ema peretoetust 160 eurot kuus. Hagejate ema sai Tallinna linnalt toetust 22.05.2025.a 98,57 eurot (dtl 552-595, 605). Hagejate emal puuduvad kinnisvara, sõidukid ning osalused äriühingutes (dtl 640, 642-643). Kostja on esitanud kohtule tõendi nagu hagejate ema omaks kinnisvara (dtl 482-483). Kohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kuigi kinnistusraamatus märgitud isiku nimi on sama, mis hagejate emal, siis nähtub isikukoodist, et tegemist ei ole hagejate emaga. Kohus kontrollinud kinnistusraamatut, tegi kindlaks, et hagejate emal puudub kinnisvara (dtl 642). Kostjal on kolm alaealist last (dtl 637). Maksu ja Tolliameti andmetel on kostjale tehtud perioodil 01.08.2024.a kuni 31.07.2025.a väljamakseid kokku summas 21 439,90 eurot (dtl 611). Kostjal puuduvad kinnisvara ning sõidukid (dtl 638-639). Kostjale kuulub ainuisikuliselt kaks äriühingut, milledes kostja on juhatuse liige, osanik ja tegelik kasusaaja (dtl 636). Kohus leiab, et arvestades ülaltoodut, siis ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et ta ei ole võimeline hagejatele elatist tasuma või et kostja varaline seis oleks kehvem kui hagejate ema oma. Pigem on kostja varaline seis parem, sest Maksu- ja Tolliameti andmetest nähtuvalt oli kostja aastane sissetulek (21 439,90 eurot ) suurem kui hagejate ema oma (13 639,47 eurot) ning kostjale kuulub ka ainuisikuliselt kaks äriühingut (üks asutatud alles 15.07.2025.a). Kostja ei ole esitanud kohtule ka ühtegi tõendit, et kostja terviseseisund ei lubanud tal töötada. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et keele barjääri pärast oleks tal mõni töökoht jäänud saamata või et ta oleks üldse kuhugi kandideerinud. Kostja on teatanud kohtule, et alates 01.07.2025.a alustas ta tööd elektroonika seadme koostajana (dtl 488, 516). Kohus võib seaduse kohaselt ka mõjuval põhjusel vähendada elatist. Kuid seda üksnes konkreetsete tõendite olemasolul. Kostja on esitanud paljasõnalised väited, et ta ei leidnud tööd. Ühtegi tõendit esitatud ei ole. Seega puudub kohtu arvates ka mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendatakse elatist proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga eeldusel, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. PKS § 101 lg-t 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest

eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes (vaata Riigikohtu 22.06.2022.a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, punktid 14.7, 15.5).

Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab aga tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vaata Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, punkt 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, punkt 15). Vaidlus puudub, et poolte vahel ei ole kehtivat kohtulikku suhtluskorda. Kostja on väitnud, et hageja A viibib kostja ema (vanaema) juures rohkem kui 7 päeva kuus (dtl 158, 403). Kohus selgitab, et vanavanema külastamine ei ole aluseks kostja suhtes elatise vähendamiseks. Kostja on avaldanud, et tal on peale hagejate veel üks alaealine laps, kes võib jääda majanduslikult oluliselt vähemkindlustatuks (dtl 454). Hagejad leiavad, et asjaolu, et kostjal on kolmas laps, ei saa iseenesest olla aluseks hagejate kasuks väljamõistetava elatise vähendamiseks. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et hagejate hagi rahuldamisel jääks kostja kolmas laps hagejatest varaliselt vähem kindlustatuks (dtl 473). Kohus nõustub hagejatega, et üksnes kolmanda lapse olemasolu ei ole aluseks elatise vähendamiseks. Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et teine alaealine laps jääks vähekindlustatumaks. Kostja on esitanud üksnes üldsõnalise väite. Seega leiab kohus, et kuivõrd tõendid näitavad, et tegemist on töövõimelise isikuga (pole tõendeid töövõime vähenemise/puudumise kohta) ning mitmete äriühingute ainuosaniku ja juhatuse liikmega, siis on kostja võimeline teenima sissetulekut, et kõigi laste vajadused oleksid kaetud. Kostja leiab, et kuivõrd ta jättis hagejate esindajale sõiduki maksumusega 11 714,68 eurot, siis on ta täitnud ülalpidamiskohustust (dtl 403). Kohus ei nõustu sellega, kuivõrd sellist poolte omavahelist kokkulepet pole kohtule esitatud. Kostja pole esitanud tõendeid, et hagejate ema andis nõusoleku, et ülalpidamiskohustus on kaetud sõiduki maksumusega. Kostja on palunud tasaarvestada vanaema tehtud ülekanded (dtl 403). Kuivõrd ühtegi tõendit kohtule selle kohta esitatud pole, siis on ka need kostja väited tõendamata. Kostja on palunud elatise väljamõistmisel arvestada hagejatele makstavate lapsetoetuste ja lasterikka peretoetusega (dtl 453). Alates 01.01.2022.a kehtima hakanud PKS § 101 lg 5 kohaselt vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Loetakse, et lapse vajadused saab rahuldada kogu lapsetoetuse arvel ja poole lasterikka pere toetuse arvel, mis on jagatud võrdselt toetust saava pere kõigi laste vahel. Kohus selgitab, et lapsetoetus ja lasterikka pere toetus on juba elatise miinimumsummast maha arvutatud automaatselt (vt https://www.just.ee/elatiskalkulaator/). Seega pole võimalik miinimumsummast nimetatud toetusi enam maha arvutada. Küll aga tuleb elatise arvutamisel arvestada sellega, et hagejate ema kolmas laps sai 15.06.2025.a täisealiseks ning hagejate ema pangakontost nähtub, et peale seda hagejad enam lasterikka pere toetust ei saa. Seega juhul kui hagejad enam juulist 2025.a lasterikka pere toetust ei saa, siis ei saa seda enam elatisest maha arvutada. Kostja leiab, et kohus võiks määrata hagejale Ble elatise 15% väiksemana, kuna hagejate vanuse vahe on täpselt 3 aastat, mitte rohkem (dtl 454).

PKS § 101 lg 7 kohaselt kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Kuivõrd hagejad on sündinud 13.09.2014.a ja 15.09.2017.a, siis on nende vanusevahe suurem kui kolm aastat ning puudub alus elatise vähendamiseks PKS § 101 lg 7 alusel. Kohus arvestab käesoleval juhtumil ka asjaoluga, et hagejate elukorralduse raskuskese on seotud ema elukohaga, kes korraldab hagejate igapäevaelu küsimusi ja annab panuse hagejate eest hoolitsemisse ning nende vajaduste katmisesse. Kostja elab hagejatest lahus ja tema panus hagejate vajaduste katmisel on niigi väiksem ja tal tuleb seega ülalpidamiskohustust täita üksnes hagejatele elatise maksmisega. Asjas puudub vaidlus, et kostja vahetult igapäevaselt hagejate ülalpidamises ei osale, nende igapäevaste tegevuste, toimingute korraldamisega ei tegele ja jooksvate vajaduste katmisega tegeleb üksnes hagejate ema. Kõige eelpool toodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on edasiulatuva elatise nõude osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hagejatele tuleb välja mõista alates 27.06.2025.a elatis vastavalt PKS §-le 101 ning Justiitsministeeriumi lehel olevale elatiskalkulaatorile https://www.just.ee/elatiskalkulaator/. Hagejad paluvad igakuine elatis määrata muutuva summana. Kohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma ja lapsetoetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Kohus selgitab hagejatele, et olukorras, kus käesolev kohtuotsus pööratakse sundtäitmisele, tuleb sundtäidetava nõude suuruse puhul arvesse võtta kostja poolt juba tasutud ülalpidamismaksetega, arvestades sealjuures käesolevast otsusest tulenevat elatise suurust ning tasumise kohustuse alguskuupäeva. Vastasel juhul võib kostjal tekkida alus esitada hagejate vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kostjal tuleb kohtuotsusega väljamõistetud elatis tasuda iga kuu eest ette hagejate hagiavalduses taotletud arveldusarvele iga kuu 5. kuupäevaks.

Tagasiulatuva elatise nõue

PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise perioodi 01.06.2024.a. kuni 26.06.2024.a eest kogusummas 225,05 eurot (dtl 49-50). Kostja vaidleb tagasiulatuvale elatise nõudele vastu (dtl 159). Kohus leiab, et elatiste väljamõistmine tagasiulatuvalt ei ole põhjendatud ega tõendatud. Riigikohus on 25.05.2016.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 punktis 19 selgitanud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13613, p-d 11 ja 12). Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on perioodil 10.08.2023.a. kuni 11.07.2024.a tasunud igakuiselt hagejatele elatist erinevates summades (dtl 56). Üksnes juunis 2024.a

ei ole kostja teinud ühtegi ülekannet. Seega ei ole käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus elatist pole pikemalt üldse tasutud. Hagejad ei ole esitanud kohtule ka tõendit, et nad oleksid pöördunud elatise nõudega kohtuväliselt eelnevalt kostja poole.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejate tagasiulatuva elatise nõue perioodi 01.06.2024.a. kuni 26.06.2024.a eest kogusummas 225,05 eurot, tuleb jätta rahuldamata. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1 ja § 129 lg 2 on tsiviilasja hinnaks 4639,01 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kooskõlas TsMS § 164 lg 1 jäävad menetluskulud poolte enda kanda. Kohus selgitab, et kuna menetlusosalised kannavad oma menetluskulud ise, siis puudub neil õigus nõuda kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.