Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Eeltoodust tulenevalt palus hageja välja mõista kostjalt elatise alates hagiavalduse esitamisest miinimummääras ning tagasiulatuva elatise perioodi eest 22.01.2025 kuni 24.03.2025 summas 603,28 eurot. Kostja vastus Kostja tunnistas oma vastuses nõuet osaliselt. Kostja elab Venemaal ning palub seega arvesse võtta erinevust elatise miinimummäärades riikide vahel ning arvestada mõlema riigi standardeid. Kostja igakuine sissetulek on praegu 30 000 rubla (umbes 300 eurot), kostja töötab mitteametlikult alates oktoobrist 2024. Arvestades valuutakursi kõikumist, elukallidust Venemaal ning kostja kohustusi, ei ole kostjal võimalik maksta Eestis seadusega sätestatud elatise summat. Alates xxx on kostjal elatisekohustus oma esimese alaealise lapse, B O D suhtes, kes samuti on Eesti ja Venemaa kodanik ning elab Venemaal. Pärast lahutust 2022. aastal maksab kostja tema ülalpidamiseks igakuiselt 10 000 rubla vastavalt suulisele kokkuleppele lapse emaga ning kannab ka lisakulud, mis on seotud lapse tervisega (diagnoos: xxx). Kostjal on täiendavad finantskohustused ja vältimatud kulud, sealhulgas laenukohustused ja eluasemekulud. 09.04.2025 seisuga on kostja võlgnevus krediidiasutustele 66 437,44 rubla koos intressidega. 2025. aastal on kostjal seadusest tulenev kohustus läbida ajateenistus Venemaa Föderatsiooni seaduse „Sõjaväekohustus ja sõjaväeteenistus“ alusel. See piirab oluliselt kostja sissetulekuid, kuna teenistuse ajal moodustab kostja sissetulek umbes 2 000 rubla (~20 eurot) kuus. Seetõttu ei ole kostjal võimalik maksta nõutud summas elatist, rikkumata oma kohustusi esimese lapse, võlausaldajate ning enda toimetuleku suhtes. Kostja ei ole keeldunud lapse ülalpidamisest ega kasvatamisest. Kostja viimane tööandja Eestis kandis hageja seaduslikule esindajale kostja palga ja tasumata tööandjate summad — kuni 2 000 eurot — vastavalt kostja vabatahtlikule avaldusele. Kostja on valmis tasuma elatist tagasiulatuvalt alates lapse sünnist ja jätkata makseid vastavalt oma võimalustele. Kostja palus kohtul määrata elatis kindlasummalisena — 10 000 rubla kuus (~100 eurot) või muus kohtule õiglasena näivas suuruses, arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid. Kohtu põhjendused

ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kohus märgib, et perioodil 01.04.2024 kuni 31.03.2025 oli baassummaks 272,76 eurot ning alates 01.04.2025 on baassummaks 282,31 eurot. Kostja on oma vastuses esmalt palunud võtta arvesse märkimisväärset erinevust elatise miinimummäärades Venemaa ja Eesti vahel. Kohus selgitab, et kuna hageja elab Eestis ning on Eesti Vabariigi kodanik, siis tuleb kohtul lähtuda Eesti seadustest, s.h perekonnaseaduses (PKS) sätestatud elatise tasumise kohustusest, elatise suurusest ning kohus saab vähendada elatist üksnes PKS-s sätestatud eelduste esinemisel.

hügieen (šampoonid, dušigeelid, seebid, mähkmed, aluslinad jne) 150 eurot, riided ja jalatsid 100 eurot, tervishoid (vitamiinid, ravimid lapse haigestumisel, arstide visiiditasud jne) 20 eurot, arendavad mänguasjad 50 eurot, vankrid, kärud, lamamistoolid 50 eurot. Kohus asub seisukohale, et iseenesest on hageja poolt väljatoodud kululiigid vajalikud arvestades ka hageja vanusega. Kohus selgitab, et eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt laste eluasemevajaduse rahuldamisel, s.h ka kommunaalkulude kandmisel. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Kohtu hinnangul on üldtuntud ja tõendamist mittevajav asjaolu, et lapsed tarbivad igapäevaselt toitu ning vajavad riideid ja jalanõusid ning eluliselt on usutav ka hügieeni- ja majapidamisvahendite kasutamine ning tervishoiukulude olemasolu. Arvestades hageja vanusega ei saa ebavajalikuks pidada aegajalt ka arendavate mänguasjade soetamist. Samuti saab elatise alla paigutada vankrite, kärude jms kulu. Kuigi nimetatud tooteid ei osteta igakuiselt, siis saab suurema kulu jagada aastate peale ning lapse suuremaks saades asenduda ka muude vajalike kuludega. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul alus kahelda, et hageja igakuised kulud ei vastaks käesoleval ajal vähemalt seaduses sätestatud kahekordsele baassummale ning seega on elatise nõue põhjendatud miinimummääras. Kohus selgitab, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lapsel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 32-1-174-16, p 13).

kohta venekeelsed dokumendid (dtl 33-35). Kostja on menetluses viidanud ka võlgnevuste olemasolule ja esitanud samuti venekeelseid dokumente (dtl 36-46) ning tõlgitud tõendi krediidivõlgnevuse olemasolu kohta summas 144 292,58 rubla (dtl 78). Kohus on 02.05.2025 kirjas kostjale selgitanud, et võõrkeelsed dokumendid võib kohus menetluses jätta tähelepanuta ning märkinud, et vastavad dokumendid tuleks ka tõlkida. Seega ei arvesta kohus asja menetluses venekeelsete dokumentidega. Kohus on teinud ise pärinud ka Eesti krediidiasutustele, mille vastustest nähtub, et kostja omab kontosid AS-s xxx (seisuga 04.06.2025 on kontode saldo 0 eurot; dtl 104) ning arvelduskontot ja hoiukontot AS xxx (dtl 111). Hoiukonto jääk oli 05.06.2025 seisuga 0 eurot ning arvelduskontol oli jääk 0,37 eurot (dtl 112-113). Iseenesest on eluliselt usutav, et teatud igakuised kulud võivad kostjal olla. Samas ei vabasta erinevate kohustuste, sh laenukohustuste olemasolu ning ka kostja poolt viidatud sõjaväekohustus kostjat elatise tasumisest. Samuti ei ole kostja töövõimetu, mis võiks takistada kostjal sissetulekute teenimist. Kohus peab vajalikuks selgitada, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Kostja on menetluses viidanud ka oma esimese lapse ülalpidamiskohustusele ning märkinud, et teise lapse kulud on hinnanguliselt ca 10 000 rubla. Samas ei ole kostja välja toonud ega tõendanud, kas, milliseid ja mis summades kulusid ta seoses teise lapsega kannab. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et elatise väljamõistmisel jääks tema või tema esimene laps varaliselt vähemkindlustatuks. Seega puudub kohtu hinnangul alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 alusel ning hageja nõue elatise saamiseks alates hagiavalduse esitamisest on põhjendatud miinimummäära ulatuses.

ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-35-16). Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-78-13, p 13; Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 14). Kuigi hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et ta oleks järjepidevalt elatist kostjalt nõudnud, siis ei tähenda see seda, et hageja oleks kaotanud õiguse ülalpidamist ka tagantjärele nõuda. Ülalpidamiskohustus tuleneb seadusest ning kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks olnud suuteline elatist miinimummääras hagejale tasuma või et tagasiulatuva elatise väljamõistmisel satuks ta ise äärmiselt raskesse olukorda. Seega rahuldab kohus hageja tagasiulatuva elatise nõude.

elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.