Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

2-20-12761 puudutavas küsimuses, ning määrata selles küsimuses lapsele kuni 4. aprillini 2028 erieestkostja vastavalt tervikresolutsiooni p-dele 8.3–8.3.2, samuti kehtestada erieestkostjale aruandluskohustus vastavalt tervikresolutsiooni p-le 8.3.3; - teha S.L-ile ettekirjutus teha erieestkostjaga igakülgset koostööd K.U ja R.P suhte taastamisel, järgida erieestkostja antavaid juhiseid ning toetada last R.Pga suhtlemisel, samuti kehtestada S.L-ile aruandluskohustus vastavalt tervikresolutsiooni p-le 8.4; - jätta maakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud K.U-le määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

2-20-12761 olnud erieestkostja ülesannete täitmise tulemuslikkus ning milline edasiminek on lapse ja isa suhete taastamisel toimunud.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-20-12761 õiguskaitse korras tulemusetult.

määratud

suhtluskorda.

Lepitusmenetlus

katkes

emast

tingitult

Praeguseks on tekkinud olukord, kus isa ei näe last ja toimub aktiivne lapse võõrandamine isast. Ema mõistab isa ja lapse suhtluskorda valesti, leides, et lapsel on otsustusõigus, kas ta tahab isaga kohtuda või mitte. Kohtumiste ärajäämist põhjendab ema sellega, et laps keeldub avaldajaga kohtumast. Eelduslikult on lapse huvides suhelda oma isaga. Lapse meelestamine isa vastu on tema huvidega vastuolus ja kohtupraktikas hinnatav lapse psüühilise traumeerimisena. Saaremaa vald on kaasanud vanemate erimeelsuste ületamiseks lastekaitsetöötajad ja perelepitaja, kuid see ei ole olnud tulemuslik. Lapse avaldatud soov isaga mitte kohtuda ei ole vabalt kujunenud, vaid laps peegeldab ema käitumist ja soove. Ema koostööd ei tee, seda ka vaatamata kohtutäituri kaasamisele. Ema tegevus, s.o lapse järjekindel võõrandamine avaldajast, on erialakirjanduse kohaselt üks raskemaid hooldusõiguse kuritarvitamise vorme, mis avaldab lapsele mõju kogu tema edasise elu jooksul. Seega on lapse huvides vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskohta ja haridust puudutavas osas ning selle üleandmine avaldajale, et viimane saaks tagada lapsele turvalise ja toetava keskkonna. Ema ja lapse suhte lõhkumine ei ole lubatav, kuid paindlikuma vanemana peab avaldaja pääsema lapsele ligi, et tagada talle normaalne õhkkond ja täisväärtuslik lapsepõlv. Lapse eraldamine emast traumeerib teda vähem kui isast ilmajäämine. Avaldajal on hea vaimne valmisolek last kasvatada, ta on seda aastaid tulemuslikult teinud ka oma vanemate laste suhtes. Avaldaja märkab ja tunneb ära lapse vajadused. Avaldaja on tasakaalukas ja õiguskuulekas, teda ei ole karistatud. Ta hoiab lähisuhteid, on arvestav ja hooliv. Tal on alati olnud tugev hingeline side lapsega ja ta oskab luua lapsega mängulist sidet, mida kinnitavad need üksikud kohtumised, mis on õnnestunud saavutada. Avaldaja on ettevõtja ja varaliselt kindlustatud. Avaldaja kodus on lapsele kõik tingimused tema huvidele vastavaks elukorralduseks. Avaldaja soovib ainuhooldusõigust ka raviküsimustes, kuna lapsel on allergia ja probleemsed hambad, mis vajavad tähelepanu ja ravi. Samuti on laps vaktsineerimata, sest ema ei poolda seda. Hooldusõiguse üleandmisel avaldajale on vaja kindlaks määrata ka ema ja lapse suhtluskord, mis arvestab lapse õigust suhelda kummagi vanemaga ja vanemate võimalusi lapsega suhtlemiseks, samuti pühade ja puhkuste jagunemist.

2-20-12761 12721 palunud abi Saaremaa vallalt, käinud individuaalsel nõustamisel, olnud nõus perelepitusega jm perenõustamistega, palunud suhtluskorra täitmiseks (lapse veenmiseks, kohale toimetamiseks) abi erialaspetsialistidelt ja palunud lapsele psühholoogilist abi mh lapse ettevalmistamiseks suhtluskorra täitmiseks. Lastekaitsetöötaja soovitas lapsega pöörduda psühhoterapeut KT juurde. Lapsele psühholoogilise abi osutamine katkes kohe teenuse osutamise alguses, kuna avaldaja keelas lapsele psühholoogilise abi osutamise. Laps on alates 2021. a jaanuarist käinud kunstiteraapias, suhtlemist toetab tugiisik ning lapse üldist emotsionaalset tasakaalu toetab muusikaterapeut KR. Lapse seisundit ja arengut on hinnanud kliiniline psühholoog LH. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus, aga mitte kohustus suhelda mõlema vanemaga. Lapsega seonduvates vaidlustes tuleb arvestada lapse arvamusega ja lähtuda tuleb üksnes lapse huvidest. Lapse suhtes jõu kasutamine suhtluskorra täitmisel ei ole lubatav. Avaldaja peab leidma viisi, kuidas lapsega suhet taastada, sest ta on lapsele võõras inimene, vägisi suhet taastada ei saa. Ema lähtub oma tegevuses ennekõike lapse huvidest, avaldaja aga seab esikohale enda õigused.

5 (45)

2-20-12761 Maakohtu määrus ja põhjendused

2-20-12761 ohustatuks määral, mis õigustaks lapse hooldusõiguse lõpetamist vanema puhul, kellel on lapsega tugev kiindumussuhe.

2-20-12761 kindlaksmääramise osas. Avaldaja palub teha vaidlustatud osas uue määruse, millega lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskohta, haridust ja raviküsimusi puudutavas osas ning anda selles osas ainuhooldusõigus üle avaldajale. Avaldaja palub määrata kindlaks ema ja lapse suhtluskord järgmiselt: a. laps veedab emaga iga paarisnädala vahetuse alates neljapäeva õhtust kuni pühapäeva õhtuni. Isa toimetab lapse neljapäeva õhtul ema juurde Saaremaal ja võtab ta ema juurest Saaremaal pühapäeva õhtul kell 17. Ema kolimisel mujale kui Saaremaa võtab ema lapse neljapäeva õhtul lasteaiast või kui laps sel päeval lasteaias ei ole, siis isa kodust, ja toob ta tagasi isa koju pühapäeva õhtul kell 17. b. Lisaks eeltoodule veedab laps kummagi vanemaga pühi. Lihavõttepühad veedab laps paarisaastatel isaga ja paaritutel aastatel emaga. Jaanipäeva veedab laps paarisaastatel emaga ja paaritutel aastatel isaga. Jõulud veedab laps perioodil 23. detsember kuni 30. detsember (keskpäeval) paarisaastatel emaga ja paaritutel aastatel isaga. Aastavahetuse veedab laps perioodil 30. detsember (keskpäevast) kuni 7. jaanuarini paarisaastatel isaga ja paaritutel aastatel emaga. c. Suve veedab laps võrdselt kummagi vanema juures vaheldumisi kahenädalaste tsüklitena. Kui vanemad ei lepi kokku teisiti, veedab laps suve paaritutel aastatel alates esimesest juunikuu täisnädalast (st sellisest nädalast, kus kõik päevad langevad juunikuu sisse) isaga ja paarisaastatel alates esimesest juunikuu täisnädalast emaga. Suvel muid graafikujärgseid kohtumisi ei toimu. d. Isadepäeva veedab laps alati isaga ja emadepäeva veedab laps alati emaga. Kui vastav päev langeb teise vanemaga veedetavale nädalavahetusele, vahetavad vanemad vastavad nädalavahetused pühale järgneva nädalavahetusega, kui vanemad ei lepi kokku teisiti. Vahetatav ja asendatav nädalavahetus ei mõjuta ülejäänud tavapärast suhtlemisgraafikut (st edasi jookseb suhtlemisgraafik samamoodi kui siis, kui nädalavahetusi ei oleks vahetatud). e. Oma sünnipäeva veedab laps selle vanemaga, kelle juures ta graafikujärgselt viibib. Lapse sünnipäeval on vanemal, kelle juures laps graafikujärgselt ei viibi, õigus lapsega suhelda telefoni vms teel igal ajal. Kumbki vanem saab lapse sünnipäevapeo oma lähedastele korraldada temaga veedetaval nädalavahetusel. f. Kummalgi vanemal on õigus veeta lapsega aega olulistel perekondlikel tähtpäevadel (juubelid, pulmad ja üks kord aastas suguvõsa kokkutulek) ka sel juhul, kui need langevad teise vanemaga veedetavale nädalavahetusele. Sellisel juhul vahetavad vanemad tähtpäevale langeva nädalavahetuse sellele järgneva nädalavahetusega või vanemate kokkuleppel muu ajaga, leppides selles eelnevalt telefoni või e-posti teel omavahel kokku. Vahetatav ja asendatav nädalavahetus ei mõjuta ülejäänud tavapärast suhtlemisgraafikut (st edasi jookseb suhtlemisgraafik samamoodi kui siis, kui nädalavahetusi ei oleks vahetatud). g. Emal on õigus graafiku järgi temaga veedetaval ajal reisida lapsega Euroopa Liidu piires, samuti Norra Kuningriiki, Šveitsi Konföderatsiooni, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki, Türgi Vabariiki ja Egiptuse Araabia Vabariiki, informeerides enne sõitu teist vanemat reisigraafikust (st sõiduajad või lennuajad, peatuspaik või hotell, reisiplaan). Juhul, kui ema isale sellist infot andnud ei ole, ei tohi ema lapsega Eesti Vabariigist lahkuda. Väljapoole nimetatud riike sõitmiseks peab emal olema isa notariaalselt tõestatud nõusolek. Vanem on kohustatud reisida soovivale vanemale andma reisiks vajaliku lapse isikut tõendava dokumendi.

8 (45)

2-20-12761 h. Kummalgi vanemal on õigus teada lapse asukohta ja suhelda lapsega telefoni vms teel õhtuti kella 19.00 ja 19.30 vahel. Lapsega koosolev vanem tagab lapse kättesaadavuse teisele vanemale. Avaldaja palus jätta tema maakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda ja ema maakohtus kantud kulud tema enda kanda. Avaldaja palus määruskaebemenetluse kulud jaotada vastavalt seadusele. Avaldaja palus vaadata kaebus läbi kohtuistungil.

2-20-12761 K.U. Tõendina on hindamata akt lastekaitsetalituse juhi A. Tõru ja lastekaitsespetsialisti E. Rozenkroni 3. märtsi 2021. a kohtumisest emaga, millest nähtuvalt ei ole ema nõus last veenma isaga kohtuma, peab isa mõju lapsele kahjulikuks ning ei ole nõus kaasama lapsele turvalisi isikuid. Samuti on kohus jätnud tõendina hindamata Siseministeeriumi vastuse ärakirja ema pöördumisele, millest nähtub, et ema esindaja R. Mets pöördus praeguse menetluse ajal Siseministeeriumi poole palvega algatada avaldaja isaduse vaidlustamise protsess kohtus. Kõikidest nendest tõenditest järeldub ema soovimatus käsitada avaldajat lapse isana. See on lapse emotsionaalne väärkohtlemine, mis tulnuks lõpetada.

2-20-12761

2-20-12761 ühtki menetlustoimingut. Ka taotlus avalduste liitmiseks ühte menetlusse on lahendamata. Määrus, mis jätab lapse keskkonda, mis ei võimalda tekkida kiindumust avaldajasse, on vastuolus lapse huvidega. Lapsel ei tekigi psühholoogilist valmisolekut isaga kohtuda, kuni laps on ema ainumõjuväljas.

2-20-12761

2023, mille

raames

2-20-12761 kahjustavale seisukohale, et lapse huvides on elada valeidentiteedis. Lapse isa sellise lähenemisega ei nõustu. M. Kurvitsa 10. augusti 2023. a aruande viide, et eestkosteasutus on teadlikult teostanud erieestkostet nii, et lapse ema ei ole toimingutest teavitatud, sest lapse väljendused on olnud täiskasvanule omased ütlemised ja oli näha, et paralleelselt erieestkostja tööga tehakse kodus tööd bioloogilise isa lähendamisega lapsele, pidanuks Saaremaa Vallavalitsuse panema pärast M. Kurvitsa töölt lahkumist kiiresti otsima uut erieestkostja teostajat või tegema kohtule päringu, mis saab erieestkostja ülesannetest edasi. Selle asemel lükkas vald vastutuse talle kohtumäärusega pandud kohustuse täitmata jätmise eest ringkonnakohtule, justkui oma eestkostetava huvide eest seismine ei olekski valla kohustus. Ka pärast ringkonnakohtu 7. mai 2024. a meeldetuletust ei ole Saaremaa Vallavalitsus oma käitumist korrigeerinud ega isa-lapse suhte taastamisega tööd teinud. Möödunud 2,5 kuu jooksul ei ole korraldatud ühtegi kohtumist. Samasugust suhtumist, nagu nähtub erieestkostja 16. mai 2024. a vastusest, viljeles Saaremaa Vallavalitsus ka enne siinse menetluse algatamist, nende osavõtmatus tingiski menetluse algatamise. Menetluseaegne töö (nii maakohtu menetluse ajal lapsega tööd teinud E. Rozenkron kui ka M. Kurvits) andis märgatavat tulemust ning avaldajal tekkis lootus oma tütrega taas kontakt luua. Nüüd aga soovib Saaremaa Vallavalitsuse sotsiaalhoolekandeosakond taas probleemi „oma laualt ära saada“. Eelnevast tulenevalt leidis lapse isa, et vaidluse lõpetamiseks ei saa olla lapse huvides määrata talle kuni täisealiseks saamiseni erieestkostja. Praktika on näidanud, et kui Saaremaa Vallavalitsuse üle puudub kohtulik järelevalve, ei täida nad oma ülesannet. Menetluse lõpetamisega kohtulik järelevalve lõpeb. Kui lapse isale sai teatavaks, et lapse ema võib olla lapsega taas kolinud, lubas lastekaitsespetsialist J. Remmel oma 19. juuni 2024. a kirjas, et läheb ja kontrollib, kas nad ka tegelikult ema avaldatud aadressil elavad, kuid pole lapse isale vastust saatnud. Kui lapse isa 19. juunil 2024 Norrast Eestisse lennates sama lennuki pardal lapse ema ja last nägi ning nad pärast maandumist end lapse isa eest varjasid, kirjutas lapse isa sellest J. Remmelile, kuid ei saanud sellele mingit vastust. Kui lapse ema hiljem nägi lapse ema elukaaslase Facebook’i kontol fotosid sellest, kuidas nad olid 28. juunil 2024 kahekesi purjekal, ja kirjutas J. Remmelile, et kas ta saaks uurida, kus ja kellega on laps, ei vastanud J. Remmel esialgu midagi; pärast seda, kui lapse isa oli pöördunud teise lastekaitsespetsialisti poole, vastas J. Remmel lõpuks 10. juulil 2024, et „temal polevat volitust sellist asja uurida“, küll aga plaanivat ta pärast oma puhkust „K.U-ga natuke vestelda“. Selles kontekstis ei näe avaldaja erieestkostja määramisel menetlust lõpetava määrusega perspektiivi sisuliseks muutuseks. Tekib vaid kohtulahend, mille sisukohast täitmist keegi ei taga. Seetõttu jääb lapse isa oma avalduse juurde ja palub vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ning lõpetatavas osas lapse isale üle anda. Lapse ema ei ole määruskaebemenetluse ajal oma käitumist muutnud ega asunud isa ja lapse suhet toetama, vaid ta töötab sellele veel intensiivsemalt vastu.

2-20-12761 side ja ta ei soovi temaga suhelda. Lapse jaoks on erinevad kohtumenetlused kestnud juba kaheksa aastat ning talle ei ole pikkade aastate jooksul erinevate ametnike juures ja teraapiates käimine hästi mõjunud. Laps on tänaseks sellises kasvus ja eas, et tema sundimine isaga suhtlemiseks nõuaks füüsilist sekkumist, kui laps ei ole nõus isaga kohtuma. Lapselt oodatakse, et ta hakkaks oma juriidilist isa armastama, kuid lapse soovi ja tahet ignoreeritakse. Lapse isa ei suhelnud kordagi videosilla vahendusel ise, kuna ta ei oska keelt, vaid suhtlejaks oli tema elukaaslane. Keelebarjääri tõttu puudub lapsel ka võimalus isaga ilma elukaaslase vahenduse või tõlgita suhelda. Isa ei ole kohtumenetluse kestel tõendanud, et ta oleks oma eesti keele oskust parandanud, kuigi maakohtu istungil väitis, et tegeleb sellega. Keeleoskuseta ei ole võimalik rääkida lapse ja isa ühisest ajaveetmisest või lapse arendamisest. Olukorras, kus juriidilisel isal on seadusejärgsed õigused, ei tähenda, et nende õiguste teostamine on lapse parimates huvides ja eesmärgipärane. Laps soovib, et ta jäetaks rahule; ta ei soovi käia erinevate inimestega pidevalt kohtumas, et selgitada ühte ja sama, s.o et tal pole huvi ja soovi lapse isaga suhelda. Lapse ema ei nõustu, et lapsele tuleb igal juhul määrata erieestkostja isaga suhtlemise korraldamisel, kuna ema justkui ei tee koostööd. Emale ei saa ette heita ühtegi lapse heaolu ohustavat tegu (PKS § 134). Ema on lapse jaoks oluline ja vajalik ning ainus, kes teda kuulab ja tema tundeid läbinisti mõistab. Ema ei ole lapsele tema identiteedi kohta valetanud ja on talle selgitanud, kes avaldaja on lapse elus olnud ja kuidas see suhe lõppes. Valed on väited selle kohta, et ema ei toeta lapse isa suhtlemist lapsega. Ema ei hakka oma lapsele tema päritolu kohta valetama. Ema hooldusõigus on olnud esialgse õiguskaitse ajal piiratud ja järelikult ei saa talle teha ka etteheiteid, et ta on midagi rikkunud või täitmata jätnud. Ema on esialgse õiguskaitse määrust üksikasjalikult täitnud. Ema täitis kõiki erieestkostja korraldusi ja ei teinud takistusi. Kui erimeelsused olid, siis tulenesid ema etteheited erieestkostjale pigem sellest, et viimane ei teavitanud piisavalt ette, millal ja kus laps on või kuhu ta viiakse. Need küsimused said lahendatud ja oleks ka imelik, kui ema ei teaks, kus või kellega tema laps viibib. Lapse ema ei näe põhjust, miks peaks kohus määrama lapsevanema asemel lapsele suhtlemise tagamise abinõuna erieestkostja. See, et laps ei soovi isaga suhelda, ei muutu. Arusaamatuks jääb, kui kaua kohus lubab selliselt lapse vaimse tervisega eksperimenteerida ja kelle huvides on sundida last armastama ja suhtlema inimesega, kellega ta ei soovi suhelda. Lapse ema ei ole ka veendunud, kas erieestkostja määramine oleks võimalik selles menetluses. Asjaolu, et kohus on omal algatusel määranud erieestkostja esialgse õiguskaitse korras, ei tähenda, et ka lõpplahendus peaks selline olema. Esialgse õiguskaitse korras õigussuhte reguleerimise eesmärk ei saa olla põhivaidluse lahendamine. Ema hinnangul väljub kohus selliselt avalduse lahendamise piiridest ja reguleerib küsimust, mida pooled ei ole kohtu ette toonud. Ka lapse isa ei toetanud erieestkostja määramist, seega ei ole ükski menetlusosaline sellist nõuet esitanud. Ema isikuhooldusõiguse piiramine PKS § 134 lg 4 alusel oleks siinsel juhul vastuolus põhiseaduse (PS) §-st 20 tuleneva vabaduse ja isikupuutumatuse kaitse eesmärgiga. Põhjendatud ei ole rakendada PKS § 134 lg-tes 1, 3 ja 4 toodud abinõusid, kuna emalt otsustusõiguse äravõtmise eelduseks peaks olema mingi ema rikkumine. Maakohus ema rikkumist ei tuvastanud ja mingit rikkumist ei ole ka tänaseni tuvastatud. Ema nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et lapse huvides tuleb säilitada tema senine elukorraldus ja keskkond ning isa ja lapse suhte taastamiseks tuleb kasutada proportsionaalsemaid meetmeid, mis ei kahjustaks lapse heaolu, tervist, usaldussidet emaga ja üldist turvatunnet.

2-20-12761 ega osanud öelda, miks avaldaja temaga suhelda tahab. Laps selgitas, et tema jaoks seondub sõnaga „isa“ Q. Lapse esindaja jäi üldjoontes oma 26. novembri 2022. a seisukoha juurde, kuid soovis seda täiendada. Esindaja leidis, et kindlasti ei oleks lapse parimates huvides määruskaebuse rahuldamine selliselt, et lapse elukoht muutuks isa juurde. Selles osas jäi esindaja oma varasema seisukoha juurde. Juhul, kui vanema ja lapse suhete taastamine on märkimisväärselt raskendatud, tuleb kõne alla erieestkostja määramine. Vanemate vaidlused on kestnud pikka aega, laps tajub neid selgelt ja tal on selles osas oma arvamus. Esialgse õiguskaitse korras erieestkostja määramine ei ole olnud tulemuslik. Puudub alus veendumuseks, et ka tulevane põhimenetluses määratav erieestkoste oleks tulemuslikum. Tegelikult on kõik menetlusosalised arvamusel, et erieestkoste ei peaks jätkuma. Saaremaa Vallavalitsuse 10. augusti 2023. a aruandes on tuginetud prognoosile, et isa ja lapse suhted on võimalik taastada. Ka seal viidatakse, et see vajab pikaajalist tööd. Samas ei saa tõsikindlalt väita, et lapse ja isa suhted õnnestukski lõpuks taastada. Selle töö ajal saab laps pidevalt vanemaks ja suhtlemiskorda on võimalik kehtestada üksnes kuni lapse 18-aastaseks saamiseni. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et avaldaja ei ole lapse bioloogiline isa. Arvestades lapse arengutaset, ei pruugi ta mõista suhtlemisvajadust isikuga, kes tema arusaama kohaselt ei ole tema isa. Selle osas, et avaldaja jääb ka tulevikus lapse vanemaks, ei ole ka lõplikku kindlust. PKS § 93 lg 3 võimaldab lapsel oma põlvnemine isast täisealisena isiklikult vaidlustada. Seega võib laps täisealiseks saades avaldaja isaduse vaidlustada. Tuleb hinnata, kas sellisel juhul on lapse parimate huvidega kooskõlas see, kui teda sunnitakse vahepealsel ajal avaldajaga suhtlema. Laps ise tajub, kes on tema bioloogiline isa. Tema parimatele huvidele võib vastata ka määruskaebuse rahuldamata jätmine. Lapse vaimset ja hingelist heaolu võib siinsel juhul ohustada see, kui teda sunnitakse suhtlema isikuga, kes tema arusaama kohaselt ei ole tema isa. Eelnevast lähtuvalt palus lapse esindaja jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

2-20-12761 ei mõjuta lapse PS § 27 lg-st 4 tulenevaid õigusi. Kuigi vald on seisukohal, et lapse ema tegevus lapse ja avaldaja vahelise suhte takistamisel väärib sügavalt taunimist, ei tohi selle olukorra tulemus olla lapse kahjustamine. Vald oli seisukohal, et asjas tuleks seetõttu välja selgitada, kas ja kuidas mõjutaks lapse vaimset tervist see, kui vald jätkaks erieestkoste teostamise raames lapsele avaldajaga suhtlemise pealesurumist. Praegu sellega jätkamisega võib kaasneda lapse vaimse tervise kahjustamise risk. See ilmneb 10. augusti 2023. a erieestkostja aruandest, kus joonistub selgelt välja, kuidas lapse identiteet on välja kujunenud ning laps on muutunud oma identiteedi suhtes erieestkoste teostajaga üha rohkem ennast kehtestavaks ja avaldaja suhtes vaenulikumaks. Iga järgnev kohtumine on muutunud vähem tulutoovaks ja lõpuks kujunes olukord, kus kohtumiste edenedes toimus hoopis soovitule vastassuunaline areng. Erieestkostet teostanud lastekaitsespetsialist on püüdnud igal kohtumisel lapsele selgitada tema kehtivast õigusest tulenevat perekondlikku kuuluvust, kuid kuna laps kaldub aina tugevamini oma bioloogilise identiteedi poole, on need sammud osutunud kontraproduktiivseks. Valla hinnangul ei ole midagi valet selles, et laps identifitseerib enda isana oma bioloogilist isa. Riik ei saa lapse vaimse tervise hinnaga suruda talle peale suhtlust inimesega, keda tunnustab tema isana küll õiguskord, aga mitte laps ise. Varasemalt teostatud viisil erieestkostega jätkamine ei ole tõenäoliselt kooskõlas lapse huvidega, kuna lapsel on kujunenud tugev vastumeelsus avaldajaga suhtlemise osas. Suhtluse pealesurumine selles olukorras saab valla arvates toimuda eelkõige vastavate vaimse tervise spetsialistide heakskiidul. Kokkuvõttes palus vald kaaluda ekspertiisi määramist. Kui ekspertiis kinnitab valla täheldatud ohtu, et erieestkostega senisel kujul jätkamine võib kahjustada lapse tervist, palub vald erieestkostet mitte määrata.

2-20-12761 ligipääs lapsele, sest ema juures jätkates ei ole muutust järgnenud. See võimaldab paigutada lapse turvakodusse, kus temaga saavad tegeleda spetsialistid. Seetõttu taotles avaldaja kohtul kaasata menetlusse Sotsiaalkindlustusamet nende nõustamisteenuste talituse kaudu.

2-20-12761 huvides see, kui ta peab suhtlema ja kohtuma isikuga, kes võib õiguslikult tema isa olla, kui tegelikult kaldub laps aina rohkem oma bioloogilise isa poole. Tõenäoliselt tuleb ekspertiisi tegijatena määratleda mitme eri valdkonna eksperdid, võtmaks arvesse nii meditsiinivaldkonna (psühhiaatria) kui ka kliinilise psühholoogia valdkonna eriteadmisi. Seepärast tegi vald ettepaneku määrata ekspertiisi tegijaks riiklik ekspertiisiasutus Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, kes saab määratleda konkreetsed eksperdid. Kliiniline psühholoog võiks vastata küsimusele, kuidas mõjutab lapse vaimset tervist see, kui talle sunnitakse peale suhtlust inimesega, keda ta enda vanemana ei tunnista; psühhiaatriavaldkonna ekspert peaks hindama lapse vaimset võimekust alluda täiskasvanute poolt osutatud suunale avaldajaga suhelda. Esitatud küsimused võiksid sisaldada lapse abivajaduse hindamise protsessis lapse abivajaduse hindamise protsessis lapse heaolu identiteediküsimusi: 1) kes kuuluvad lapse perekonda? Kes on tema jaoks olulised isikud?; 2) Kas lapse arvates arvestavad teised tema seisukohtade ja arvamusega?; 3) Kas laps on kindel oma identiteedis ja kuuluvuses?; 4) Kas laps teab ja tunneb oma perekonnanime ja oskab seda väljendada?; 5) Kuidas laps on rahul endaga, oma minapildiga?; 6) Milline on lapse arusaam avaldajast?; 7) Millisel viisil mõjutaks lapse vaimset seisundit kohustus suhelda avaldajaga? Kui kohustus suhelda avaldajaga mõjutaks teatud olukordades lapse vaimset tervist negatiivselt, kuidas seda siiski korraldada selliselt, et see ei kahjustaks lapse vaimset tervist? Täiendavalt märkis Saaremaa vald, et praegu ei ole näha, et esineks mõni selline füüsiline isik, kellel oleks oskus, võimekus ja tahe tegutseda lapse erieestkostjana.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-20-12761

2-20-12761 lapse emaga abielus (p 1), kes on isaduse omaks võtnud (p 2) või kelle isaduse on tuvastanud kohus (p 3). Seega võidakse seaduse silmis lapse isaks lugeda ka mees, kes ei ole tegelikult last eostanud. Siinsel juhul ei ole vaidlust selle üle, et avaldaja oli lapse sünni ajal lapse emaga abielus ning ta on lapse isana kantud rahvastikuregistrisse, samuti lapsele Norras väljastatud sünnitunnistusele (I kd, tl 11, tõlge tl 12). Kohus ei ole ühegi teise mehe isadust tuvastanud ka isaduse vaidlustamise (PKS § 91) hagi alusel. Eelnevast järeldub, et lapse põlvnemine avaldajast on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud ja ta loetakse lapse isaks (sh nii Eesti kui ka lapse sünniaegse elukohariigi Norra õiguse alusel), kellel on lapsega põlvnemisest tulenevad vastastikused õigused ja kohustused.

2-20-12761 valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. LasteKS § 21 lg 2 järgi tuleb lapse huvide väljaselgitamiseks mh kuulata ta tema vanust ja arengutaset arvestades ära sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel.

-

siinsel juhul puuduvad vanemate vahel ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, mis puudutavad otseselt lapse viibimiskohta, haridust ja tervist; lapsel on tugev vastuseis isaga kohtumise osas, mis tuleneb tõenäoliselt vanemate halbadest suhetest ja isaga kohtumistega kaasnevast emotsionaalsest pingelisest õhkkonnast; lapsel puudub isaga koos elamise kogemus, laps sisuliselt ei tunne teda ja on avaldanud isa osas kartust, samuti on isa ja lapse vahel keelebarjäär; puuduvad tõendid, et ema oleks last ebakohaselt mõjutanud või tegeleks teadlikult lapse võõrandamisega isast; olukorras, kus lapse isa on lapsega koos elanud väga lühikest aega pärast tema sündi ja hilisem kokkupuude lapsel isaga sisuliselt puudub, on küsitav, kas lapse heaolu saab pidada PKS § 134 lg 1 mõttes ohustatuks määral, mis õigustaks hooldusõiguse lõpetamist vanema osas, kellel on lapsega tugev kiindumussuhe. Siinse asja asjaoludel võib hooldusõiguse osaline lõpetamine kahjustada lapse vaimset heaolu suuremal määral kui praegune võimalik võõrandamise protsess. Lapse huvides on säilitada tema senine elukorraldus ja -keskkond.









isa ja lapse ema tutvusid 2011. aastal Norras, nad abiellusid 11. oktoobril 2014 ja abielu ajal sündis laps (XX.XX.XXXX (sünnitunnistus I kd, tl 11; tõlge tl 12)), vanemate abielu lahutati maakohtu 12. septembri 2017. a otsusega; isa ei ole lapse bioloogiline vanem, vaid ta kanti lapse isana registrisse põhjusel, et ta oli lapse sünni ajal lapse emaga abielus. Laps on eelnevast teadlik ning ühtlasi teab ka seda, kes on tema bioloogiline isa (Q. U); ühise perena elati Norras (ema väitel elas tema küll suurema osa ajast Eestis) kuni 2016. a märtsi lõpuni, mil lapse ema tuli koos lapsega Eestisse; septembrist oktoobrini 2016 olid ema, laps ja isa koos Kopenhaagenis. Edaspidi on laps elanud emaga. Esialgu elas ema koos lapsega vanemate kaasomandis olnud majas XXX (XXX maja), kuid juuli 2017 alguses kolis ema sealt välja (I kd, tl 211; 9. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:37:04 ja 00:48:25); isa on viibinud alates 2016. a lõpust tihti Eestis ja elab Eestis püsivalt 2020. a märtsist, plaanides siia ka jääda (vt 9. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:26:30; 3. veebruari 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:22:15, 00:53:26; isa 8. jaanuari 2025. a kiri (IV kd, tl 187)); pärast seda, kui ema tuli lapsega Eestisse, kohtus isa lapsega tsiviilasjas nr 2-17-12721 Pärnu Maakohtu 30. augusti 2017. a kehtestatud ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. detsembri 2017. a määrusega osaliselt muudetud esialgse õiguskaitse määruse alusel igal teisel nädalavahetusel. Lapse tõrkumine kohtumistele minekuks algas augustis 22 (45)

2-20-12761







2019 (vt 9. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:52:57; vt ka I kd, tl 59 pöördel); tsiviilasjas nr 2-17-12721 määrati Pärnu Maakohtu 22. oktoobri 2019. a määrusega, mida osaliselt muudeti Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2020. a määrusega (II kd, tl-d 56–61), isa ja lapse suhtlemise kord, mis kehtis kuni lapse kooliminekuni. Laps läks kooli 1. septembril 2022. - Ema ei täitnud tsiviilasjas nr 2-17-12721 määratud suhtluskorda, põhjendades kõigi 2019. a oktoobrist kuni veebruarini 2020 toimuma pidanud kohtumiste ära jätmist sellega, et laps ei soovi „onu(ga) (R.P-ga)“ mängima või kohtuma minna (I kd, tl-d 68–73); - pärast seda, kui ringkonnakohus muutis 29. jaanuari 2020. a määrusega maakohtu määratud esialgset õiguskaitset (I kd, tl-d 60–65), sai isa lapsega kohtuda 8. märtsil 2020, 18. aprillil 2020 ja 19. aprillil 2020 (I kd, tl 67; tl-d 3 pöördel – 4); - edaspidi kohtumisi taas ei toimunud, kuna ema väitis, et laps ei taha kohtumisele minna (I kd, tl-d 74–76, 84). Kahel korral (13. juunil 2020 ja 12. juulil 2020) kaasas isa kohtutäituri (I kd, tl-d 77–78 ja 81–82), kuid ka neil kordadel kohtumist reaalselt ei toimunud (esimesel korral keeldus laps autost väljumast ja soovis koju minna, mille peale ema lahkus lapsega; teisel korral ei võtnud ema last kaasa, vaid tuli üksnes teatama, et laps ei soovi kohtumisele tulla). Ka veebruarist maini 2021 saatis ema suhtluskorrajärgsete kohtumiste eel isale ja lastekaitsetöötajatele e-kirja, et laps ei soovi isaga kohtuda (II kd, tl-d 114–117, 123 – 127 pöördel). Kohtumisi isaga ei toimunud ka edaspidi (vt tugiisik KMi aruanded ajavahemiku 17. juuli 2021 kuni 30. jaanuar 2022 kohta: III kd, tl-d 99–102); - isal ei olnud lapsega ka muud suhtlust, nt telefoni teel (vt ringkonnakohtu 3. veebruari 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:23:42); isa ei ole omandanud suhtlustasandil eesti keelt, mistõttu lapsel on temaga raske suhelda. Suhtlus on võimalik põhiterminoloogia tasandil, osaliselt inglise keeles (mida laps mingil määral oskab) ja/või isa elukaaslase tõlke vahendusel. Seega on isal küll võimalik lapsega suhelda, kuid mitte vabalt ja vahetult; laps ei mäleta oma varajast lapsepõlve ega sellega seoses ka avaldajaga lähedast suhet (vt nt psühhoterapeut-kunstiterapeut HT hinnang (II kd, tl 144 jj)).

2-20-12761 isiklikult suhelda. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 18; vt ka RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-83-11, p 21). Riigikohus on eelviidatud sätetele ning PKS § 118 lg-le 1 ja § 143 lg-le 2 viidates selgitanud, et eelduslikult on lapse huvides see, et ta teab, kes on tema vanemad, ja et ta saab lahus elava vanemaga suhelda. Sellest tulenevalt on ka lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p-d 18 ja 19 ning seal viidatud kohtupraktika; RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111, p 18). Kui hooldusõiguslik vanem keeldub lapsele tema päritolu kohta teavet andmast ega toeta lapse kontakti teise vanemaga, ja selline keeldumine ei ole lapse huve arvestades põhjendatud, kuritarvitab hooldusõiguslik vanem oma õigusi ja jätab sellega lapse heaolu tagamata (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 22).







avaldaja on menetluses esitanud fotosid ja videosid oma varasematest suhetest lapsega, millelt nähtub, et laps on avaldajal süles (väiksemana), avaldaja tegeleb temaga või laps mängib avaldajaga või tema juures (u 3-aastasena); viimased pildid on lapse 4. sünnipäevast ja neist nähtub, et laps on lõbusana avaldaja süles ja mängib avaldaja juures (II kd, tl-d 23 – 28 pöördel); vanemate lepituse kestel toimus 14. aprillil 2019 kohtumine isa ja lapse vahel selliselt, et seda jälgis kõrvalt perelepitaja HN. Kohtumise kirjeldusest nähtub, et laps suhtles isaga täiesti avatult ja vabalt, kasutades mitmekesist kommunikatsiooni – sõnu, kehakeelt ja häälitsusi. HN umbes tunniajase kohalviibimise ajal tundis laps end vabalt, oli aktiivne, rõõmus ja mängudest elevil (I kd, tl 58 pöördel). Sarnaselt kirjeldas HN seda kohtumist ka 9. novembri 2021. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes, lisades, et kindlasti ei täheldanud ta kohtumisel, et lapsel oleks olnud hirmu isa ees (kohtuistungi protokoll, ajamärk 02:10:38);

24 (45)

2-20-12761 -

-

SKi 2. veebruari 2020. a aruanne, millest nähtub, et 1. ja 2. veebruaril 2020 polnud laps nõus minema isaga mängima (I kd, tl-d 123); suhtluskorra täitmisesse kaasatud kohtutäituri 13. juuni 2020. a ja 12. juulil 2020. a täitetoimingu ülevaated, millest nähtub, et laps ei olnud nõus isaga kohtuma (vt I kd, tl-d 77–83); lastekaitsetöötaja K. Kindlami kokkuvõte 3. oktoobri 2020. a kohtumisest, mil laps keeldus isa juurde mängima minemisest (I kd, tl-d 119–120); lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni 19. ja 20. veebruari 2021. a kodukülastusaktid, kust nähtub, et laps ei tahtnud minna isaga kohtuma (II kd, tl-d 84 ja 84 pöördel).

See, et laps keeldus isaga kokkusaamistele minemast, nähtub ka menetlusosaliste seisukohtadest.

2-20-12761





märtsis ja aprillis 2019 vanemate perelepituse kohtumisi korraldanud HN kokkuvõttest (I kd, tl-d 58–59) nähtub, et üldises plaanis nägi ema lahendusena isa tagasitõmbumist lapse elust, mis oleks ema arvates kinnitus lapsest tegelikult hoolimisest ja annaks emale võimaluse korraldada tütre elu tema silmis parimal moel ja luua kontakti lapse bioloogilise isaga. Ka 9. novembri 2021. a kohtuistungil ütlusi andes avaldas HN, et nii kohtumiste käigus kui ka ümarlauakohtumisel oli ema soov, et isa eemalduks, leides, et kohtumisi ei ole vaja ja õigem oleks isast eemalduda (kohtuistungi protokoll, ajamärk 02:10:38, lk 13);





menetluses esitatud ülevaadetest isa ja lapse 2020. a kevadel toimuma pidanud kohtumistest, kus laps ei soovinud isaga kohtuda (SKi 8. märtsi 2020. a aruanne 7. märtsi 2020. a kohtumisest (I kd, tl 67); 13. juuni 2020. a aruanne (I kd, tl 79)), ei nähtu, et ema oleks püüdnud lapsega rääkida ning siiralt julgustada ja veenda teda isaga suhtlema (v.a „ma tean, et sa minna ei taha, aga onu tahab“). Ka kohtutäitur Õnne Pajur märkis 13. juuni 2020. a kohtumise kohta, et ema ei püüdnud last keelitada ega selgitada, et ta võiks siiski kohtumisele minna (I kd, tl 80). Vastupidi, ema on oma käitumisega lapse segadust suurendanud ja lapse keeldumist võimendanud, kasutades seda ettekäändena kohtumine ära jätta ja lahkuda. Ehkki K. Kindlami kokkuvõttest 13. juuni 2020. a kohtumise kohta nähtub, et enne kohtumisele minemist püüdis ema veenda last kohtumisele minema, oli ema samas lapse juuresolekul kohtutäiturile selgitanud, et ta tahab last kaitsta ega soovi teda survestada ning isaga kohtumine mõjub lapsele halvasti (I kd, tl-d 117–118); K. Kindlami 4. oktoobri 2020. a kohtumise kokkuvõttest nähtub, et ema selgitas lastekaitsetöötajale, et ta küll mõistab, et tema kohus on lapsele isaga kohtumise olemust ja vajadust selgitada, aga ta leiab, et see võib mõjuda lapsele emapoolse reetmisena ja õõnestada nende usaldussuhet (I kd, tl-d 121–122). Sellest nähtub, et ema ei olnud tegelikult nõus ega valmis lapsele isaga kohtumise olemust ja vajadust selgitama; ema ei vasta lapse isa pöördumistele ja ettepanekutele seoses lapsega suhtlemisega ja emaga suhete parandamisega, sh pereteraapiasse pöördumisega (nt II kd, tl-d 11 – 13 26 (45)

2-20-12761















pöördel, tl-d 14 pöördel – 19, 33 – 34 pöördel (arvukad kirjad maist novembrini 2020)). Kui ta ka vastab isa ettepanekule lapsega kohtuda, on vastus eitav (nt II kd, tld 33 ja 34 pöördel); lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni 19. veebruari 2021. a kodukülastusaktist (II kd, tl 84) nähtuvalt ei olnud ema lapsele avaldajast üldse rääkinudki ning laps ei teadnud, miks avaldaja on koos lapsega piltidel. Samuti ei olnud ema rääkinud lapsele, mis tema tegelik perekonnanimi on, kuna ema arvates ei olnud see vajalik. Kui lastekaitsetöötaja püüdis veenda last järgneval päeval isaga kohtuma ja palus emal korraldada selliselt, et ema elukaaslast ei oleks kodus, mistõttu ema peaks lapse endaga kohtumisele kaasa võtma, keeldus ema selle tegemisest põhjendusega, et see on vale. Oma 23. veebruari 2021. a kokkuvõttes viiest kohtumisest lapse, ema ja ema elukaaslase Fga järeldas lastekaitsetöötaja E. Rozenkron, et lapse harjutamine isaga on raskendatud seetõttu, et ema seda ei soovi ja ei toeta last hooldusõigusliku vanemaga suhte taastamisel, ning ema elukaaslase F vastutöötamise tõttu (II kd, tl 85); kokkuvõttest 3. märtsi 2021. a kohtumisest ema, lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni ja lastekaitsetalituse juhi Anneli Tõru vahel nähtub, et ema ei ole nõus last kuidagimoodi mõjutama ja veenma isaga kohtuma; ema arvates on isa mõju lapsele kahjulik ja teda ei rahulda ainult lapsega kohtumised, vaid ta hakkab kindlasti nõudma enamat (ööbimist tema juures, reise Tallinnasse ja välismaale jne); ema ei ole nõus minema lapsega isa koju ega mujale, et laps saaks isaga aega veeta; ema ei ole nõus lapse ja isa kohtumiste taastamiseks kasutama oma elukaaslase F abi; ema sõnul on tema elukaaslane F temaga ühel nõul, et kohtumäärused ja seadused on liiga jäigad ja ei arvesta lapse soovidega. Ema ettepanek olukorra muutmiseks on see, et isa lõpetaks kõik lapsega seotud kohtumenetlused ja loobuks oma nõudest lapsega kohtuda (II kd, tl-d 87–88); E. Rozenkroni kokkuvõttest 5., 6. ja 7. märtsi 2021. a kodukülastustest (II kd, tl-d 89– 90) nähtub, et vaatamata lastekaitsetöötaja antud juhistele ei olnud ema teinud midagi selleks, et veenda last isaga kohtuma ja selgitada talle selle vajadust, vaid ema üksnes küsis lapselt, kas too tahab minna isaga kohtuma, mille peale laps vastas „Ei“; kokkuvõttest 10. märtsi 2021. a kohtumisest ema, lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni ja lastekaitsetalituse juhi A. Tõru vahel (II kd, tl-d 97–98) nähtub, et ema ei ole nõus last kuidagimoodi mõjutama ja veenma isaga kohtuma ning ehkki isa ei ole kunagi käitunud ega suhtunud lapsesse negatiivselt ega teda kahjustavalt, ei ole ema nõus isa lapse ellu tagasi lubama, kuni ei saa ise teda täielikult usaldada. Lastekaitsetöötaja arvamuse kohaselt ei tee ema koostööd lapse ja isa kohtumiste õnnestumiseks, keeldudes last omalt poolt mõjutamast ja kandes oma tunded üle lapsele; vastuseks lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni 20. märtsi 2021. a palvele laps järgmisel päeval isaga toimuma pidanud kohtumiseks ette valmistada vastas ema 21. märtsil 2021, et talle jäi see palve arusaamatuks ning lapse survestamine ei ole lapse huvides (II kd, tl-d 99 – 99 pöördel); E. Rozenkroni ülevaatest 3. aprilli 2021. a kodukülastusest (II kd, tl-d 102–103) nähtub, et ema sõnul ei ole isaga kohtumine lapse huvides ning vaatamata lastekaitsetöötaja korduvatele küsimustele ei nimeta ema ühtegi tegevust, mida ta oleks teinud selleks, et lapsega isa teemal rääkida ja valmistada teda ette isaga kohtumiseks. Ema vastustest nähtub, et ta ei ole nõus selliseid tegevusi tegema. Aprillis 2021 küsis E. Rozenkron emalt korduvalt ka e-kirja teel, mida ta on teinud selleks, et laps isaga kohtumisteks ette valmistada, kuid ema ei vastanud midagi (II kd, tl-d 123–125); oma 18. septembri 2021. a e-kirjas mh lastekaitsetöötajale ja lapse isale (III kd, tl 98) väljendab ema selget vastuseisu lastekaitsetöötaja ettepanekule, et ema hakkaks last 27 (45)

2-20-12761



harjutama nägema isa distantsilt, leides, et tegemist on lapsega eksperimenteerimisega ning ema ei saa lapse heaolu ohustada ja sundida teda tegema asju, mis on talle vastumeelsed;

-

laps avaldas erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitsetöötajale, et nad ei räägi emaga kodus avaldajast üldse (IV kd, tl 58 (17.04 kohtumine)); tl 59 pöördel (05.05.2023 kohtumine)); lapse väitel on just ema talle öelnud, et avaldaja ei ole tema isa (IV kd, tl 61 pöördel (13.07 kohtumine)); ema ei ole lapsele selgitanud, et tema perekonnanimi on K.U : kui erieestkostja on palunud lapsel oma nime kirjutada, kirjutab laps „K.U“, keeldudes kirjutamast perekonnanime ülejäänud osa ja eitades, et tegemist on tema isa perekonnanimega (vt IV kd, tl-d 55–56 (10.03.2023, 13.03.2023 ja 24.03.2023 kohtumised); tl 59 pöördel (05.05 kohtumine); tl 63 (24.07.2023 kohtumine)). Lapse sõnul ütleb ka ema tema perekonnanimeks üksnes „K.U“, nt kui nad arsti juurde lähevad (IV kd, tl 61 pöördel (10.07.2023 ja 13.07.2023 kohtumised)).

28 (45)

2-20-12761

2-20-12761 Erieestkostja aruannetest nähtuvalt on laps erieestkoste teostamise käigus korduvalt samastanud enda seisukohta oma ema seisukohaga, avaldades, et avaldaja „ei kuula meid“, „me ei taha teda“, „ema ei taha“ jms. Samuti selgitas laps, et ema oli talle avaldaja kohta rääkinud ning „ta on paha, sest ta tahab olla minu isa“; „kui ta armastaks kedagi ... siis ta jätaks meid rahule“; „me ei taha teda ... Ema ei taha ja siis mina ka ei taha“; (IV kd, tl 55 (13.03.2023 ja 16.03.2023 kohtumised); tl 57 (03.04.2023 kohtumine); tl 59 pöördel (05.05.2023 kohtumine)). Põhjendamaks, miks avaldaja on lapse hinnangul „paha ja kuri“, on laps viidanud vaid sellele, et avaldaja tahab olla lapse isa, kuigi ta seda ei ole, et ema ei jõudnud avaldajast ära lahutada ning et „emme on minule kõik need jutud juba rääkinud“ (IV kd, tl 56 (24.03.2023 ja 31.03.2023 kohtumised)). Lapse sõnul ei taha ta avaldajat seetõttu, et „ta on olnud emaga paha“ (IV kd, tl 57 pöördel (10.04.2023 kohtumine)); „ta käitub emaga halvasti, siis mina ka ei taha“ (IV kd, tl 60 (15.05.2023 kohtumine)); „ma ei taha ja ema ka ei taha ... Ta tegi emale halba ja siis mina ka ei taha!“ (IV kd, tl 60 (29.05.2023 kohtumine)). Laps ei ole osanud selgitada, miks ta avaldajaga kohtuda ei taha, peale selle, et ema ei tahtnud enam avaldajaga koos elada ja tuli lapsega koos ära (IV kd, tl 58 pöördel (20.04.2023 kohtumine)). Lapse avaldatu ja sõnakasutus viitavad sellele, et ta väljendab oma vastustes ema seisukohti või on tema seisukohad kujunenud emalt kuuldu põhjal.

-

-

-

lapses tekkis ärevus, kui erieestkostja viis ta XXX majas toimunud kohtumiselt autoga tagasi koju, ja ta palus, et lastekaitsespetsialist ei sõidaks autoga tema maja ette, vaid laseks lapsel eemal maha minna (IV kd, tl 57 pöördel (06.04.2023 kohtumine)); lapse väitel ei rääkinud ta emale sellest, et käis 6. aprillil 2023 erieestkostjaga XXX majas; samuti palus laps, et lastekaitsetöötaja ei räägiks emale avaldajaga tehtud videokõnedest (IV kd, tl-d 57 pöördel – 58 pöördel (10.04.2023, 13.04.2023 ja 24.04.2023 kohtumised)); kui laps oli erieestkostjaga kohtumisele tulles olnud ema läheduses pelglik ja ärev või krampis, siis ta elavnes ja muutus julgemaks kohe, kui oli emast eemaldunud ja kabineti uks oli kinni pandud (IV kd, tl 57 pöördel (10.04.2023 kohtumine); tl 60 (15.05.2023 kohtumine)); laps palus erieestkostjal panna avaldajaga peetava videokõne ajal heli vaiksemaks, kuna muidu ema kuuleb (IV kd, tl 60 (15.05.2023 kohtumine)).

Eelnevast nähtub, et laps selgelt tajub ema vastumeelsust selle suhtes, et laps isaga suhtleb.

2-20-12761 järeldada, et ema tegi kodus erieestkostja tööle vastassuunalist tööd, pärssides lapse valmisolekut isaga suhelda, mis oluliselt pärssis erieestkostja töö tulemuslikkust. Teise sarnase näitena saab välja tuua olukorra, kus pärast seda, kui ema sai teada lapse käigust XXX majja, saatis ema Saaremaa valla esindajatele 9. ja 10. aprillil kirjad (IV kd, tl-d 38 – 41 pöördel), milles väljendas rahulolematust erieestkostja tegevusega. Ehkki 6. aprillil XXX majas käies oli laps tahtnud sinna kauemaks jääda (IV kd, tl 57 pöördel), siis 10. aprillil laps enam XXX majja minna ei soovinud (ema väitel ei tahtnud laps esialgu ka erieestkostjaga kohtumisele minna) (IV kd, tl 42–43).

2-20-12761

isa ei ole lapse bioloogiline vanem (st ta pole last eostanud) ja laps teab seda; laps on elanud kogu teadliku elu emaga, kellega tal on lähedane suhe; lapse heaolu on muus osas olnud emaga elades tagatud (s.o välja arvatud osas, milles ema pole taganud lapsele võimalust isaga suhelda); lapsel ei ole isaga lähedast suhet praegu ega ole seda olnud ajal, mida laps mäletab, ning laps ei mõista isaga suhtlemise vajalikkust; lapsel on keelebarjääri tõttu raske isaga suhelda; lapsel on kujunenud isa suhtes eelarvamused ja vastumeelsus, mis võivad küll olla objektiivselt põhjendamatud, aga millega tuleb praegusel hetkel lapse elukorralduse üle otsustades arvestada,

ei oleks lapse huvides see, kui pöörata tema senine elukorraldus piltlikult öeldes pea-peale ja näha kohtumäärusega ette, et laps peab ema asemel asuma elama isa juurde. Lapse eraldamine emast ja sundimine isa juurde elama minema olukorras, kus laps ei ole (veel) valmis isaga suhtlema ja tal on isa kohta pika aja jooksul välja kujunenud eel- ja väärarvamused, võiks oluliselt kahjustada lapse vaimset ja emotsionaalset tervist. Samuti võib see hoopis pärssida lapse vastuvõtlikkust isaga suhtlemisele. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades jättis maakohus kokkuvõttes õigesti isa avalduse ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha osas lõpetamiseks ja selles osas isale ainuhooldusõiguse andmiseks rahuldamata.

2-20-12761 Nimelt lähtus isa suhtluskorra avaldus eeldusest, et hooldusõigust puudutav avaldus rahuldatakse ja laps hakkab elama isa juures. Isa ei ole siinses menetluses taotlenud enda ja lapse suhtlemise korra kindlaksmääramist. II

2-20-12761 asjaoludest, et ema ei suuda või ei ole võimeline oma kohustusi selles osas täitma. Vaatamata Saaremaa valla lastekaitsetöötajate intensiivsele tööle ning erinevate lapsega tegelevate spetsialistide kaasamisele (sh muusikateraapia, kunstiteraapia, tugiisikud) mitme aasta jooksul ei ole lapse ja isa suhete taastamine ja regulaarsete kohtumiste sisseviimine õnnestunud. Arvestades asjaolusid, milles lapse vastuseis isaga kohtumisele välja kujunes, on väga ebatõenäoline, et see sai tekkida iseseisvalt ning et see oleks tekkinud ka juhul, kui lapse ema kui tema usaldusisik oleks isa ja lapse suhtlemist toetanud ning sellele mingilgi määral kaasa aidanud. Isaga suhtluse puudumine kahjustab lapse vaimset ja hingelist heaolu, kuna lapse huvides on suhelda ka lahus elava vanemaga ning oma käitumisega on ema jätnud lapse sisuliselt ilma ühest armastavast vanemast. Kuna kohtumenetluse käigus ei ole ilmnenud põhjuseid, miks lapse ja isa suhtlemist peaks takistama (vt praeguse määruse p-d 44–44.3), tuleb kohtul leida PKS § 134 järgi viis, kuidas lapse heaolu tagada.

2-20-12761 § 122 lg 1 kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud erieestkostja.







Saaremaa vald oli oma 16. mai 2024. a, 31. juuli 2024. a ja 6. novembri 2024. a menetlusdokumentides seisukohal, et erieestkoste ei pruugi olla lapse vaimse tervise huvides, kuivõrd lapsele peale sunnitud suhtlemine avaldajaga võib kahjustada lapse psüühikat, mh tema välja kujunenud identiteeti, ja ei pruugi olla lapse huvidega kooskõlas; lapse isa ei toetanud oma 17. juuli 2024. a seisukohas (ja kaudselt ka 6. novembri 2024. a seisukohas) erieestkostja määramist kuni lapse täisealiseks saamiseni põhjusel, et kohtu järelevalve kadumisel erieestkostja tegevuse üle võib erieestkostja jätta oma ülesanded täitmata; lapse ema ei toetanud oma 23. juuli 2024. a seisukohas (ja kaudselt ka 6. novembri 2024. a seisukohas) erieestkostja määramist eelkõige põhjustel, et ema arvates ei tohiks last vastu tema tahtmist sundida isaga suhtlema, eriti olukorras, kus laps teab, et tegemist ei ole tema bioloogilise isaga; esialgse õiguskaitse tulemusel ei toimunud lapse ja isa suhtlemise taastamisel positiivseid arenguid; kohus väljuks erieestkoste määramisel avalduse lahendamise piiridest, kuna ükski menetlusosaline ei ole seda taotlenud; lapsele määratud esindaja, kes 16. novembri 2022. a seisukohas leidis, et siinsel juhul oleks maakohus pidanud kaaluma erieestkostja määramist, seda oma 25. juuli 2024. a ja 30. oktoobri 2024. a seisukohtades enam ei toetanud, leides, et esialgse õiguskaitse korras erieestkostja määramine ei ole olnud tulemuslik ning ei saa tõsikindlalt väita, et lapse ja isa suhted õnnestuks lõpuks taastada. Kuna täisealiseks saades on lapsel õigus oma põlvnemine avaldajast vaidlustada (PKS § 93 lg 3), ei pruugi lapse huvidega kooskõlas olla see, kui teda sunnitakse vahepealsel ajal avaldajaga suhtlema.

2-20-12761







lastekaitsetöötaja kohtus lapsega märtsis kuus, aprillis seitse, mais kuus, juunis kuus ja juulis viis korda; laps sai erieestkostja tegevuse tulemusel oma minevikust rohkem teada. Esialgse õiguskaitse korras erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitsetöötaja on näidanud lapsele pilte ja videosid tema sünni ajast ja sellele järgnenud ajast, kus on olnud peal nii laps ise, avaldaja kui ka lapse ema ning millel laps on avaldajaga mh rõõmsalt mänginud. Erieestkostja on selgitanud lapsele tema päritolu ja avaldaja rolli selles ning seda, miks lapse tegelik perekonnanimi on K.U . Lapsel tekkis oma päritolu vastu ka huvi, mh uuris ta lastekaitsetöötajalt, et kui avaldaja on tema isa, siis kes on talle avaldaja elukaaslane M, kas kasuema (vt IV kd, tl 61 (09.06.2023 kohtumine)). Lastekaitsetöötaja on näidanud lapsele videosid ja pilte ka avaldaja teistest lastest ja vanematest ning laps on nende vastu huvi tundnud (nt IV kd, tl 61 (16.06.2023 kohtumine)); laps näitas üles huvi isa vastu. Ehkki laps väljendas vastumeelsust isa suhtes, täheldas lastekaitsetöötaja juba erieestkostja ülesannete täitmise alguses mõningaid märke lapse valmisolekust sel teemal rääkida (nt IV kd, tl 55 pöördel (13.03.2023 kohtumine)) ja uudishimu isaga suhtlemise osas (nt IV kd, tl 58 pöördel (24.04.2023 kohtumine)). Kohtumiste käigus väljendas laps huvi oma lapsepõlvepiltide, kus on peal nii isa kui ka laps, ja neile lisatud tekstide vastu (IV kd, tl 56 (16.03.2023 kohtumine)). Koos lastekaitsetöötajaga luges laps isa saadetud sõnumeid (nt IV kd, tl 56 (24.03.2023 kohtumine)). Mitmel korral vaatas laps koos lastekaitsetöötajaga isa saadetud videosid, millel laps oli 3–4 aastane ja mängis isaga, sõitis jalgrattaga või pidas oma 4. sünnipäeva, kusjuures mõnda videot vaadati lapse palvel mitu korda, seejuures vaadati samu (ja ka uusi) videosid mitmel kohtumisel (IV kd, tl 57 (03.04.2023 kohtumine); tl 58 (13.04.2023 ja 17.04.2023 kohtumised); lapsele meenus erieestkostja tegevuste tulemusel isaga seonduvaid mälestusi ja seiku. Näiteks meenus lapsele, et ta on mänginud isaga Rapuntslit (IV kd, tl 56 pöördel (31.03.2023 kohtumine)). Kui erieeskostja viis lapse XXX majja, oli sinnasõidu tee lapsele tuttav ja ta tundis ära, et tegemist on avaldaja majaga, kus ka laps varem koos emaga elas. Kui laps sai kinnitust, et avaldajat kodus ei ole, oli ta varmalt valmis majja minema, võttis julgelt riidest lahti ja liikus toa poole ja tahtis majja ka kauemaks jääda, kui neil tol päeval aega oli (IV kd, tl-d 57 – 57 pöördel (06.04.2023 kohtumine)). Lapsele meenus ka videokõnes näidatud jänes Bell (IV kd, tl 58 pöördel (20.04.2023 kohtumine)). Ka 17. detsembril 2024 toimunud ärakuulamisel (IV kd, tl-d 170–171) avaldas laps, et talle on piltide ja videote näitamisel mõningaid asju meenunud sellest, kuidas ta on nooremana avaldajaga koos olnud; erieestkoste tulemusel õnnestus luua isa ja lapse vahel esmaseid kontakte videokõnede näol. Kui esialgse õiguskaitse korras erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitsetöötaja tegi avaldajaga esimese videokõne, oli laps elevil, ehkki ei soovinud avaldajaga ise rääkida (IV kd, tl 57 pöördel (10.04.2023 kohtumine)). Järgmisel kohtumisel pakkus 36 (45)

2-20-12761 laps, et lastekaitsetöötaja võib ise avaldajale helistada ja rääkida, et ta on lapsega koos ja sellest, mida nad teevad (IV kd, tl 58 (13.04.2023 kohtumine)). Järgmise videokõne ajal laps ise tervitas avaldajat ja tema elukaaslast ning ütles neile „head aega“ (IV kd, tl 58 pöördel (20.04.2023 kohtumine)). Sellele järgneval korral tekkis lapsel lisaks avaldaja ja tema elukaaslase tervitamisele nendega ka vestlus, mille käigus laps vastas küsimustele, mõtles kaasa ja tõi ka ise erinevaid teemasid jutuks. Ehkki laps oli tahtnud esmalt jääda videokõne ajal laua varju, liikus ta kõne käigus laua varjust natuke ka välja. Erieestkostja hinnangul oli laps rahulik, veidi pelglik, kuid samas oli näha, et tal oli suhtluse osas uudishimu ning dialoogis avaldaja ja tema elukaaslasega oli tunda teatavat lähedust ja ühiseid meenutusi. Vestlus kestis kokku 21 minutit (IV kd, tl 58 pöördel (24.04.2023 kohtumine)). Ka järgmine videokõne kestis üle 20 minuti ja laps võttis suhtlusest osa, mh tuli avaldaja näidatavat mänguasja lähemalt vaatama ja näitas avaldajale äsja tehtud pilti (IV kd, tl 59 pöördel (05.05.2023 kohtumine)). Järgmine videokõne kestis juba u 30 minutit, laps vestles aktiivselt ning rääkis avaldajale ja tema elukaaslasele nädalavahetusel jooksmise eest saadud medalist, koolist, rattaga sõitmisest, võõrkeelte õppimisest, demonstreerides ka oma inglise keele oskust, sünnipäevaootusest ja loomadest (IV kd, tl 59 pöördel (08.05.2023 kohtumine)). Ehkki alates 12. maist oli lastekaitsetöötaja sõnul tunda järsku muutust lapse suhtumises, kus senine uudishimu ja julgus olid asendunud tõrjuva hoiakuga, ja tagasiminekut kontaktis lapsega, mida lastekaitsetöötaja seostas ema avalduste ja tegevusega, jätkusid videokõned lapse (koos lastekaitsetöötajaga) ja avaldaja vahel ning laps siiski osales vähehaaval vestluses ja tuli vaatama avaldaja näidatud pilte ka siis, kui ta kõne alguses oli olnud tõrges (IV kd, tl 60 (12.05.2023, 15.05.2023 ja 19.05.2023 kohtumised)). Isegi kui laps ei tahtnud ise vestelda, soovis ta, et lastekaitsetöötaja näitaks avaldajale, mida laps meisterdab, ja ütleks edasi lapse öeldut, samuti vaatas laps pilte, jänest Belli ja kassi (IV kd, tl 60 (02.06.2023 kohtumine)). 5. juunil aga tekkis lapsel videokõnes taas avaldaja ja tema elukaaslasega vestlus, mh teemal, kes on isa ja mida isad lastega koos teevad (samas). Ka järgnevatel kohtumistel võttis laps videokõnedest osa (IV kd, tl-d 61 – 61 pöördel (09.06.2023 ja 28.06.2023 kohtumised); tl-d 61 pöördel – 62 (10.07.2023 ja 17.07.2023 kohtumised)). Kokku õnnestus 2023. aastal lastekaitsetöötaja M. Kurvitsa poolt erieestkostja ülesannete täitmisel korraldada lapse ja isa vahel 20 videokõnet, milles viimased (juunis ja juulis) olid kõik u poole tunni pikkused (IV kd, tl 62 pöördel). Peamisteks edasiminekuteks oma ülesannete täitmisel kuni 2023. a augustini pidas erieestkostja seda, et laps on nõus osalema vestlustes ja näitab üles teatavat huvi, ning avaldaja on lapsel erieestkostjaga stabiilselt vestlusteemaks. Peamisteks takistusteks erieestkostja ülesannete täitmisel olid lapse tugev eitus ja põlgus isa vastu; tema jaoks kujundatud hirm ja vaenulikkus isa vastu; laps ei tunnista perekonnanime K.U , vaid tema identiteet on kujunenud soovunelma ja ema esitatud versiooni järgi (ütleb, et tema perekonnanimi on K.U või K.U); laps tugineb kindlalt tõele, mida kuuleb kodus; lapse soov olla emale lojaalne ja tahe, et ema ei teaks tema kontaktist avaldajaga. Lapse sees on erinevate tunnete pakett (põlgus, viha, hirm, segadus, rahuolu/rõõm, uudishimu), millega tal on raske toime tulla, ning tal on ka segadus, isegi tegeliku teadmise puudus oma identiteedist. Lapsel on olemas huvi isaga suhtlemise vastu, kuid seda takistab emalt tajutud hirm, põlgus ja soov olla emale lojaalne, kuna seotus emaga on väga tugev. Erieestkostja leidis, et praeguses olukorras on vaja esmalt teha tööd tegelikkuse selgitamisega, et laps saaks enda identiteedis selgust ja aktsepteeriks seda. Erieestkostja hinnangul näitas senine töö, et väikeste sammudega on võimalik liikuda isaga kontakti ja suhtluse taastamise poole. Selleks on vaja turvalist isikut, keda laps usaldab. Eriliselt suur abi ja tugi oleks selle töö juures ema toetav ja julgustav hoiak lapse suhtluseks isaga. Erieestkostja oli seisukohal, et lapse huvides on isaga suhte taastamine (IV kd, tl 63). 37 (45)

2-20-12761

 















lastekaitsetöötaja kohtus lapsega novembris kolm, detsembris kolm, jaanuaris kolm, veebruaris neli ja märtsis neli korda; laps ütleb endiselt oma perekonnanimeks K.U, teist perekonnanime öelda ega kirjutada ei taha (nt IV kd, tl 179 (05.11.2024 kohtumine)) ning peab seda koledaks (nt V kd, tl 34 pöördel (26.03.2025 kohtumine)); lapse sõnul mäletab ta avaldajat (V kd, tl 3 (05.02.2025 kohtumine)); laps väitis erieestkostjale korduvalt, et avaldaja on talle võõras isik ja lapse isa on Q. U. Lapse väitel on Q „nii tore“ ja talle meeldib Qga koos olla, samas viimati meisterdasid nad siis, kui laps oli 3-aastane (vt IV kd, tl 179 (05.11.2024 kohtumine)). Ühel korral tõi laps endaga kaasa raamitud pildi endast ja Q (vt IV kd, tl 199 pöördel (18.12.2024 kohtumine)). Kui aga temalt Qga aja veetmise kohta küsida, siis laps mühatab ega vasta midagi (samas); korduvalt väljendas laps, et isasid ei olegi vaja, emad on kõige olulisemad ja neist täiesti piisab (vt IV kd, tl 179 pöördel (13.11.2024 kohtumine); tl 199 (11.12.2024 kohtumine));

2-20-12761 kohtumisel ei tahtnud avaldaja saadetud kirja lugeda, aga lastekaitsespetsialist selle siiski ette luges, oli laps seisnud, käed rusikas, hingeldanud vihast, kuri nägu ees, aga lastekaitsespetsialisti hinnangul ei olnud see viha siiras lapse tunne: ei esinenud löömist, karjumist, loopimist, nutmist ega halvasti ütlemist, mis lapsel tavaliselt viha tundes esineks, samuti lahtus emotsioon hetkega. Eelnevast järeldub, et erieestkostja regulaarse töö puudumisel oli tekkinud lapse valmisolekus isaga suhelda tagasilangus, mistõttu õige on 10. augusti 2023. a aruandes tehtud järeldus, et oluline on hoida isa ja temaga suhtlemist stabiilse vestlusteemana lapsega. Samuti nähtub erieestkostja aruannetest, et vahepealsel ajal on lapses veel enam süvendatud soovunelmat bioloogilisest isast Q. Ust, kellega aga lapsel tegelik suhe puudub; avaldajast ja tema motiividest on aga kujundatud negatiivset kuvandit. Samas ei nähtu asjaolusid, mis annaks alust arvata, et lapse ja isa suhete taastamine ei võiks õnnestuda – laps mäletab isa, tal pole isaga seoses isiklikke negatiivseid kogemusi ning ehkki laps püüab isa ja temaga seonduvat nö tühistada, ei näi tema viha ja ärrituvus lastega pidevalt töötavale isikule siiras.

2-20-12761

2-20-12761 ärakuulamisel, et ta näeb Peetrit iga kuu ja koos jutustatakse ja mängitakse mänge, kuid see info on vastuolus erieestkostja aruannetest ja muudest asja materjalidest nähtuvaga ning võis tuleneda lapse soovist näidata Q. U rolli oma elus tegelikust suuremana (IV kd, tl-d 190–191). Kokkuvõttes saab asjas esitatust järeldada, et sisulist kontakti lapsel Q. Uga ei ole ning laps tunneb oma bioloogilist isa vaid pealiskaudselt. Seejuures avaldas lapse ema ise 9. novembri 2021. a kohtuistungil, et lapse elus ei ole isafiguuri, kuigi tal on nii bioloogiline kui ka juriidiline isa (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 03:46:12). Selles olukorras oleks lapse huvides see, kui avaldajal oleks võimalik täita oma rolli lapse isana. Kolleegiumi hinnangul ei kaasne isaga suhete taastamisega ja selleks erieestkostja ülesannete täitmisega lapse välja kujunenud identiteedi kahjustamise ohtu. Laps teab, et avaldaja ei ole tema bioloogiline isa, vaid avaldaja roll tema elus tuleneb sellest, et avaldaja oli lapse sündimise ajal tema emaga abielus. Ühtlasi teab laps seda, kes on tema bioloogiline isa. Esialgse õiguskaitse korras erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitsetöötajad ei ole püüdnud eelnevat lapse silmis kahtluse alal seada, vaid on üritanud lapsele avaldaja rolli ja tähtsust lapse elus selgitada ning paigutada avaldajat lapse minapildis teiste isikute, sh Q. U kõrvale. Erinevalt ema väidetust ei ole erieestkostja ülesanne lapsele valetada ja keegi ei eelda, et ka ema ise lapsele valetaks, vaid oluline on lapsele tema unikaalset identiteeti selgitada ja aidata lapsel avaldaja – kui seaduse silmis lapse isa – tähtsust tema elus paremini mõista. Seejuures nähtub erieestkostja aruannetest, et laps on lastekaitsetöötajale ise avaldanud, et avaldaja ei ole tema isa, kuid võib ju siis olla tema kasuisa (IV kd, tl 56 pöördel (27.03.2023 kohtumine)); tl 60 (29.05.2023 kohtumine)). Seega ei ole lapsele olemuslikult võõras mõte sellest, et lapse elus võib olla ka mitu isa.

2-20-12761 ärakuulamisel avaldatu kohaselt oma sõbraks (IV kd, tl 190). Nagu kohus eelnevalt märkis, ei nähtu asja materjalidest ühtegi sellist asjaolu, mis annaks alust arvata, et avaldaja mõjuks lapsele kuidagi kahjulikult (vt määruse p-d 44–44.3), vaid vastupidi, avaldaja soovib täita lapse elus rolli, milleks tal on seaduslik õigus ja mis praegu on lapse elus ka faktiliselt täitmata. Kolleegium on seisukohal, et lapsele tuleb anda tegelik võimalus avaldajat tundma õppida ja temaga suhelda. Kui laps eelnevale vaatamata täisealiseks saamisel soovib avaldaja isaduse vaidlustada, on tal see õigus, kuid laps saab teha sellekohase otsuse teadlikult.

2-20-12761

2-20-12761 oskab põhisõnavara, samuti oskab laps (ja õpib aina juurde) mingil määral inglise keelt, mida isa valdab, ning lapsel on võimalik isaga suhelda ka tõlgi, nt isa elukaaslase vahendusel. Asjas esitatust, sh esialgse õiguskaitse korras määratud erieestkostja aruannetest (videokõnede osas) nähtuvalt ei ole isa vähene eesti keele oskus seni osutunud tegelikuks takistuseks isa ja lapse suhtlemisel. Menetluskulude jaotus ja esialgse õiguskaitse abinõu tühistamine

2-20-12761 erieestkostja kuni praeguse määruse jõustumiseni oma ülesandeid 10. veebruari 2023. a määruse alusel.

45 (45)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.