Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise

asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Vaidlust ei ole, et kostjal on hagejate ülalpidamiskohustus ning et hagejad elavad emaga. Vaidlus on, kas kostjal on kohustus tasuda hagejatele elatist hagetavas summas ning kas esineb alus elatise vähendamiseks. Hagejad on palunud kostjalt välja mõista elatise alates 27.05.2022.a miinimummääras, mida indekseeritakse iga aasta vastavalt PKS §-le 101 (dtl 2-6). Kostja ei vaidle igakuisele elatisele vastu, kuid on nõus tasuma kummalegi hagejale 200 eurot kuus. Kostja leiab, et hagejad ei ole enda kulusid tõendanud. Samuti tuleb kohtul hinnata vanemate varalist seisu (dtl 19-21, 616). Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. Alates 01.01.2022.a kehtiva PKS § 101 lõigete 1–5 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Erinevalt kuni 01.01.2022.a kehtinud PKS § 101 lõikes 1 sätestatust kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. Viidatud sätte lõigetes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Samas ka alates 01.01.2022.a kehtiva õiguse kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (PKS § 99 lõige 1). Kohtule jääb muuhulgas PKS § 102 lõike 3 kohane võimalus arvestada elatise suuruse juures konkreetse lapse vajadustega, kummagi vanema varalise seisundiga ja sellega, milline on lapsega seotud kulutuste jaotus vanemate vahel.

Hagejad on palunud kostjalt välja mõista elatise alates 27.05.2022.a miinimummääras. Kohus on seisukohal, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lastel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-174-16, p 13).

Kuna hagejad on palunud välja mõista elatise miinimumsuuruses, siis ei ole hagejatel vajalik esitada ka tõendeid igakuiste kulude olemasolu ja kandmise kohta.

Riigikohus on 13.02.2018.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-16-2343 punktis 13 leidnud, et eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vaata Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, punkt 15). Riigikohus on 09.06.2017.a kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-35-17 punktis 21.1. leidnud, et vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vaata ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, punkt 16). Hagejate emal on kaks alaealist last, s.o hagejad. Hagejate ema töötab XXX-s, milles ta on ainuosanik ning tema töötasu on 701,52 eurot kuus (dtl 569). Hagejate emale kuuluvad

korteriomandid xxx ja yyy (dtl 569, 606). Hagejate emale kuulub Skoda Octavia XXXXXX (dtl 607-608).

Kostjal on kaks alaealist last, s.o hagejad. Kostja on erialalt xxx ja xxx ning sõidab Xi (dtl 100). Transpordiameti lehelt nähtub, et kostja omab sõiduautot Opel Omega XXXXXX. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub, et kostja on saanud tulu Uberist summades 17,27197,72 eurot ning teinud ise enda kontole igakuiselt sularaha sissemakseid summades 401050 eurot. Samuti on kostjale teinud ülekandeid eraisikud ja kostja ise, nt 01.06.2023.a 4100 eurot, 14.06.2023.a 200 eurot, 10.07.2023.a 250 eurot, 06.11.2023.a 530 eurot (dtl 122-179). Kohus leiab, et arvestades ülaltoodut, siis ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et ta ei ole võimeline hagejatele elatist tasuma või et kostja varaline seis oleks kehvem kui hagejate ema oma. Kostja varalist seisu ei tee halvemaks ainuüksi ka asjaolu, et kostja ei oma kinnisvara ning peab korterit üürima. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostjale oleks määratud osaline töövõime või kostja oleks võetud töötuna arvele. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja teeb enda kontole ka igakuiselt rahalisi sissemakseid, mis tähendab, et kostja ilmselt teenib tulu. Kohus leiab, et põhimõte, et vanemad peavad erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osalema lapse ülalpidamisest vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise proportsioonile, kohaldub olukorras, kus üks vanematest saab miinimumile lähedast või sellest väiksemat töötasu, st elatise tasumine teise vanemaga võrdselt ei tagaks talle oma ülalpidamiskulude tasumist miinimumulatuses. Kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et antud juhtumil ei ole tegemist sellise olukorraga. PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendatakse elatist proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga eeldusel, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. PKS § 101 lg-t 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes (vaata Riigikohtu 22.06.2022.a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, punktid 14.7, 15.5). Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab aga tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vaata Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, punkt 10; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, punkt 15). Vaidlus puudub, et poolte vahel ei ole kehtivat kohtulikku suhtluskorda. Kostja on kohtuistungil väitnud, et hagejad viibivad kostja juures mõnikord nädal aega. Hagejad vaidlevad sellele vastu (dtl 100). Kohus leiab, et kuivõrd kostja ei ole oma väite kinnitamiseks esitanud mitte ühtegi tõendit, siis puudub alus elatise vähendamiseks koos veedetud aja võrra. Kõige eelpool toodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on edasiulatuva elatise nõude osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hagejatele tuleb välja mõista alates 27.05.2022.a elatis vastavalt PKS §-le 101 ning Justiitsministeeriumi lehel olevale elatiskalkulaatorile https://www.just.ee/elatiskalkulaator/. Hagejad paluvad igakuine elatis määrata muutuva summana. Kohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma ja lapsetoetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole.

Kohus selgitab hagejatele, et olukorras, kus käesolev kohtuotsus pööratakse sundtäitmisele, tuleb sundtäidetava nõude suuruse puhul arvesse võtta kostja poolt juba tasutud ülalpidamismaksetega, arvestades sealjuures käesolevast otsusest tulenevat elatise suurust ning tasumise kohustuse alguskuupäeva. Vastasel juhul võib kostjal tekkida alus esitada hagejate vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kostjal tuleb kohtuotsusega väljamõistetud elatis tasuda iga kuu eest ette hagejate hagiavalduses taotletud arveldusarvele iga kuu 10. kuupäevaks.

Tagasiulatuva elatise nõue

PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise perioodi 01.06.2021.a. kuni 26.05.2022.a eest kummalegi hagejale kogusummas 1455,01 eurot (dtl 5-6). Kostja vaidleb tagasiulatuvale elatise nõudele vastu, kuna nõude rahuldamine koormaks kostjat ebamõistlikult, sest lapsed ei ole varem kordagi ülalpidamist nõudnud (dtl 21-22). Kohus leiab, et elatiste väljamõistmine tagasiulatuvalt ei ole põhjendatud ega tõendatud. Riigikohus on 25.05.2016.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 punktis 19 selgitanud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-13, p-d 11 ja 12). Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on perioodil 01.06.2021.a. kuni 26.05.2022.a tasunud igakuiselt hagejatele elatist erinevates summades (dtl 10). Seega ei ole käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus elatist pole üldse tasutud. Hagejad ei ole esitanud kohtule tõendit, et nad oleksid pöördunud elatise suurendamise nõudega kohtuväliselt kostja poole. Hagejad on küll esitanud kohtule hagejate ema ja kostja 30.11.2021.a kirjavahetuse, millest aga ei nähtu, et hagejad oleks edaspidi palunud kostjal elatist maksta suuremas summas (dtl 80). Samuti on kirjavahetus toimunud 30.11.2021.a, hagi on kohtule esitatud aga alles 26.05.2022.a. Seega ei ole ole usutav, et hagejate igapäevased vajadused jäid rahuldamata, vastasel juhul oleks hagejad pöördunud hagiga kohtusse varasemalt. Kohtu hinnangul paneks antud juhul elatise tagasiulatuv väljamõistmine kostja ka tõenäoliselt raskesse olukorda ning oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejate tagasiulatuva elatise nõue perioodi 01.06.2021.a. kuni 26.05.2022.a eest kummalegi hagejale kogusummas 1455,01 eurot, tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hagejad on esitanud kohtule 06.10.2024.a taotluse menetluse kiirendamiseks (dtl 638). Kooskõlas TsMS § 3331 lg 3 tuleb rahuldada hagejate vastav taotlus. Kohus on 07.10.2024.a teatanud pooltele kohtuotsuse kuulutamise aja (dtl 639). Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1 ja § 129 lg 2 on tsiviilasja hinnaks 4061,52 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kooskõlas TsMS § 164 lg 1 jäävad menetluskulud poolte enda kanda. Kohus selgitab, et kuna menetlusosalised kannavad oma menetluskulud ise, siis puudub neil õigus nõuda kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2025. a määrusega nr 2-22-7989.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.