lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-14-22803/67

Muud › Muud hagiasjad

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 17.06.2016

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-14-22803/67
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Muud › Muud hagiasjad
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
17.06.2016
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4150
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 174 lg 1, 4Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaVÕS § 113 lg 1ViivisKMS § 29 lg 7Maksukohustuse vähendaminePankrS § 148 lg 1VÕS § 112 lg 3Hinna alandamineVÕS § 189 lg 1Lepingu alusel üleantu väljaandmine ja hüvitamineVÕS § 201 lg 1, 2Tasaarvestus nõuete paljususe korralPankrS § 124 lg 1PankrS § 149 lg 1

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

lahend.ee
3-17-1474/22Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium29.05.20183-17-1474/10Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja09.11.2017

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
OSAÜHING NARSIL10580694(Vastustaja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise aeg ja koht

Tartu, 17. juuni 2016

Tsiviilasja number

2-14-22803

Tsiviilasi

OÜ NARSIL hagi OÜ ALAVEST (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmani vastu ülemäära tasutu tagastamiseks ja viivise väljamõistmiseks

OÜ

ALAVEST

(pankrotis) 30 868 eurot 12 senti pankrotihaldur Tarmo Villmani apellatsioonikaebuse hind OÜ NARSIL apellatsioonikaebuse hind 4 092 eurot 55 senti Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. detsembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ ALAVEST (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmani ja OÜ NARSIL apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

31. mai 2016

Menetlusosalised ja nende

Apellant I / vastustaja II (kostja): OÜ ALAVEST (pankrotis) (registrikood: 10855010) pankrotihaldur Tarmo Villman Vastustaja I / apellant II (hageja): OÜ NARSIL (registrikood: 10580694); esindaja vandeadvokaat Hillar Villers

esindajad

RESOLUTSIOON

1.OÜ ALAVEST (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmani apellatsioonikaebus rahuldada.
2.Tühistada Viru Maakohtu 15. detsembri 2015 otsus.
3.

Sarnased lahendid

Muud
  • 13.07.20263-26-2047/5Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 08.07.20262-26-13408/9Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 03.07.20262-26-8896/7Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja
  • 02.07.20263-26-1962/2Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 02.07.20262-26-9784/5Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 02.07.20263-26-1973/2Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja
PankrS § 43
PankrS § 44
PankrS § 46 lg 6
PankrS § 8
TsMS § 162 lg 4Menetluskulude jaotus hagimenetluses
TsMS § 168 lg 2Menetluskulude jaotus asja menetlusse võtmisest keeldumise, hagi läbi vaatamata jätmise, asja menetluse lõpetamise ja hagi õigeksvõtmise puhul
TsMS § 177 lg 1Kohtulahend menetluskulude kindlaksmääramise kohta
TsMS § 190 lg 5Menetlusabi andmine ja menetluskulude jaotus
TsMS § 423 lg 3Hagi läbivaatamata jätmise alused
TsMS § 428 lg 1Menetluse lõpetamise alused
TsMS § 657 lg 3Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel
VÕS § 108Kohustuse täitmise nõudmine
VÕS § 200 lg 4Tasaarvestuse piirangud
VÕS § 76 lg 1Kohustuse täitmine
Jätta OÜ NARSIL hagi OÜ ALAVEST (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmani vastu ülemäära tasutu tagastamiseks ja viivise väljamõistmiseks läbi vaatamata.
4.Jätta OÜ NARSIL apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ NARSIL kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.OÜ NARSIL (hageja) esitas 18. juunil 2014 hagi OÜ ALAVEST (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Tarmo Villmani (kostja) vastu ülemäära makstu tagastamiseks. Menetluse jooksul suurendas hageja oma nõuet, paludes 13. märtsi 2015 menetlusdokumendis (I kd, tl 114–115) mõista kostjalt hageja kasuks välja ülemäära makstud 25 706 eurot 21 senti, seisuga 13. märts 2015 viivise 6709 eurot 93 senti ning viivise alates 14. märtsist 2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja hageja 1. märtsil 2004 töövõtulepingu Narvas, Kangelaste 37A ja 37B kaubanduskeskuse ehitamiseks. Võlgnik ei täitnud lepingut kohaselt ja
13.aprillil 2007 esitas hageja võlgnikule hinna alandamise avalduse summas 478 830 Eesti krooni (30 602 eurot 81 senti), palvega teha ümber võlgniku poolt 10. augustil 2004 esitatud arve nr 68 vähendades arvet hinna alandamise avalduses toodud summa võrra (I kd, tl 17–18). Riigikohtu 14. detsembri 2009 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 mõisteti hagejalt töövõtulepingu ja arve nr 68 alusel võlgniku kasuks välja 34 887 eurot 26 senti. Nimetatud summa nõuti hagejalt sisse täiteasjade nr 095/2010/3789 (täiteasi I) ja nr 095/2011/1638 (täiteasi II) raames võlgniku pankrotimenetluse kestel (viimane laekumine 22. detsembril 2011). Hageja arvestas viivist alates 22. detsembrist 2011 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Nimetatud tsiviilasjas on kostja pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist 20. oktoobril 2008 nõudnud hagejalt töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmist ja astunud võlgniku asemel kohtumenetlusse.

Tsiviilasjas nr 2-07-22295 menetleti hageja hagi võlgniku vastu VÕS § 112 alusel töövõtulepingust tuleneva hinna alandamise nõudes 486 815 Eesti krooni 50 sendi võrra.

20.oktoobril 2008 kuulutati välja võlgniku pankrot, millest tulenevalt jättis maakohus
31.oktoobri 2008 määrusega pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 alusel hageja hinna alandamise hagi läbi vaatamata. Hageja esitas hagi võlgniku vastu nõude 486 815 Eesti krooni 50 sendi (35 204 euro 94 sendi) tunnustamiseks VÕS § 112 lg 3 ja § 189 lg 1 alusel (tsiviilasi nr 2-09-23848). Tartu Ringkonnakohus tunnustas 3. detsembri 2012 otsusega hageja nõuet võlgniku vastu 25 706 eurot 20 senti teise rahuldamisjärgu nõudena. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu
4.märtsi 2013 määrusega. Kostja esitas 4. juunil 2014 hagejale kreeditarve nr PV1 (I kd, tl 9), milles nõustus osaliselt hageja 13. aprilli 2007 hinna alandamise avaldusega summas 25 706 eurot 21 senti. Seega ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et töövõtulepingu hinda tuleb alandada ja mõlemad pooled ka aktsepteerivad hinnalangust. Hageja esitas 11. juunil 2014 kostjale nõude ülemäära makstu tagastamiseks (I kd, tl 6). Kostja 18. juuni 2014 vastusest (I kd, tl 8) tulenevalt nõustub kostja hageja 2007. aastal esitatud hinna alandamise nõudega, kuna selle kohta on olemas kohtuotsus. Kostja ei kavatse tagastada võlgniku pankrotimenetluse ajal laekunud hageja poolt töövõtulepingu alusel ülemäära makstud summat 25 706 eurot 21 senti. Võlgnik on töövõtulepingu alusel esitatud arvel nr 68 toodud summa osaliselt summas 34 887 eurot 26 senti saanud pankrotimenetluse ajal, kuid võlgnik ei olnud õigustatud nimetatud summat saama. Hinna alandamise avalduse alusel vähenes arve nr 68 maksmata summa 25 706 euro 20 sendi võrra. Seega on võlgnik alusetult saanud töövõtulepingu alusel teostatud tööde hinda ületava summa, millest johtuvalt tuleb pankrotihalduri poolt ülemäära saadu tagastada. Hageja on esitanud ülemäära makstu tagastamise nõude VÕS § 112 lg 3 alusel. Ülemäära makstu tagastamise nõudes on hagejal õigus esitada hagi üldkorras (s.o hagimenetluses) ning see on ka kooskõlas PankrS § 44 lg-ga 1. Hageja nõue on PankrS § 148 kohane massikohustus. PankrS § 46 lg 6 sätestab, et lepingu teise poole selline nõue võlgniku vastu, mis on tekkinud kohustuse täitmisest pärast seda, kui haldur on teiselt poolelt nõudnud kohustuse täitmist, on massikohustus. Antud juhul nõudis kostja hagejalt töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmist ning muuhulgas astus võlgniku asemel kohtumenetlusse (tsiviilasi nr 2-04-1138) töövõtulepingust tuleneva nõude osas. Samuti on kostja nõudnud täitemenetluse kaudu hagejalt töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmist, nimelt 10. augusti 2014 arve nr 68 tasumist. Nõue täideti hageja poolt kohtutäiturile lõplikult
29.detsembril 2011, ehk võlgniku pankrotimenetluse ajal, mil oli jõus hinna alandamise avaldus ning kostja ei olnud õigustatud nõudma kohustuse täitmist. Kostja tegevuse tagajärjel maksis hageja ülemäära 25 706 eurot 21 senti. Hageja ei soovi vaidlustada tsiviilasjas nr 2-04-1138 jõustunud kohtuotsust, mis täideti täiteasjade I ja II raames. Hageja alternatiivne nõue on kostja tegevuse tulemusena kahju hüvitamise nõue. Asjaolu, kas hinna alandamise avalduses või hagis on käibemaksu arvestatud või mitte, ei oma tähtsust. Asjaolu, et hageja nõuab ülemäära makstu tagastamist ilma käibemaksuta, ei muuda hinna alandamise avaldust kehtetuks. Kreeditarvel kajastatud teenus (hinna alandamine) ei ole siiamaani kostja poolt osutatud ehk raha ei ole tagastatud. Sellest tulenevalt ei saa hageja teha vastavasisulisi muudatusi oma käibedeklaratsioonides. Tsiviilasjas nr 2-09-23848 jõustunud kohtulahendiga on tunnustatud töövõtulepingust tulenevat hageja nõuet võlgniku vastu summas 25 706 eurot 20 senti (ilma käibemaksuta) ehk siis summat, millist on hagejal õigus nõuda ja millist hageja ei ole käesoleva ajani saanud pankrotihalduri tegevuse tulemusena.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et see tuleb jätta läbi vaatamata, hagi sisulisel lahendamisel aga rahuldamata. Hageja hinna alandamise nõue tuleneb tegevusest enne võlgniku pankroti välja kuulutamist
20.oktoobril 2008. PankrS § 44 lg-st 1 tuleneb, et kõik nõuded, mis tekkivad pärast pankroti väljakuulutamist, tuleb võlgniku vastu esitada pankrotiseaduses sätestatud korras. Viidatud norm reguleerib imperatiivselt kõigi võlausaldajate nõuete esitamist pankrotivõlgniku vastu. Kuna on välistatud tavalise hagimenetluse korras hinna vähendamise nõudest tuleneva rahalise nõude esitamine, siis on välistatud ka alusetult saadu nõude esitamine ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 3 alusel. Riigikohtu 4. detsembri 2009 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 (tsiviilasjas nr 2-04-1138) on hagejalt võlgniku kasuks välja mõistetud 545 867 Eesti krooni (34 887 eurot 86 senti), mis on täidetud pankrotimenetluse ajal täitemenetluste nr 095/2011/1638 ja nr 095/2010/3789 kaudu. Hageja pole väitnud, et ta oleks oma nõuet tasaarvestanud tsiviilasjast nr 2-04-1138 tuleneva võlgniku nõudega tema vastu. Hageja hinna vähendamise nõudel puudub seos tsiviilasjas nr 2-04-1138 tehtud lahendist tuleneva nõudega. Hageja soovib sisuliselt vaidlustada jõustunud kohtuotsust, mida esitatud kujul ei ole võimalik teha. Tsiviilasjas nr 2-09-23848 tehtud lahendiga on tunnustatud hageja nõuet võlgniku vastu. Kui oleks tegemist hinna alandamise nõudega, siis toimuks hinna alandamine koos käibemaksuga. Kuna käibemaksu summa osas oma nõude tunnustamisest loobutud, siis tegemist on kahju hüvitamise nõudega. Kui hageja tellib ehitustööd, siis tasutud käibemaksu kajastab ta endal sisendkäibemaksuna mida ta maksumaksjana saab maksuhaldurilt tagasi nõuda või kasutada teiste maksude tasumiseks. Hinna alandamisel tuleb esitada kreeditarved ning teha vastavalt käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg-le 7 muudatused käibedeklaratsioonides. Hageja ei ole vastavasisulisi muudatusi oma käibedeklaratsioonides teinud. Seega tsiviilasjas nr 2-09-23848 on tunnustatud kahju hüvitamise nõue. Kostja ei nõustu, et hageja nõude puhul on tegemist massikohustusega. Asjaolu, et kostja täidab PankrS § 43 lg-t 1 ei tähenda, et kostja võtaks täitmisele pankrotivõlgniku lepingulised kohustused. Hageja hinna alandamise nõue on tekkinud enne pankroti välja kuulutamist. Hageja nõude puhul ei ole tegemist PankrS § 46 lg-s 6 ja PankrS § 148 lg-s 1 sätestatud massikohustusega, mille täitmist võib hageja PankrS § 149 lg 1 alusel nõuda üldkorras ehk hagimenetluses. PankrS § 46 lg 6 kohaselt on massikohustus lepingu teise poole selline nõue võlgniku vastu, mis on tekkinud kohustuse täitmisest pärast seda, kui haldur on teiselt poolelt nõudnud kohustuse täitmist. Asjaolu, et kostja osaleb hageja ja võlgniku vahel 2004. aastal sõlmitud lepinguga seonduvates õigusvaidlustes, ei tähenda, et kostja oleks võtnud lepingu täitmiseks. Hageja on tõlgendanud PankrS § 46 lg-s 6 toodut valesti. Hageja nõue võlgniku vastu on tekkinud enne võlgniku pankroti välja kuulutamist 20. oktoobril 2008. PankrS § 46 lg 6 kohaselt saaks hageja nõuda võlgniku ainult sellise kohustuse täitmist, mis on tekkinud peale 20. oktoobrit 2008. Hageja saab esitada nõudeid kostjale seoses enne pankroti välja kuulutamist tehtud tehinguga ainult pankrotivõlausaldajana, seda vastavalt PankrS § 8 lg-le 3 ja § 44 lg-le 1, mida hageja on ka teinud (tsiviilasi nr 2-09-23848). Riigikohtu 14. detsembri 2009 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 on hagejalt võlgnikule välja mõistetud tasumata ostuhind ja samas summas viivised. Sama Riigikohtu lahendiga on tehtud tasaarvestus tasumata ostuhinna osas (otsuse p 23). Riigikohtu otsusest ei tulene, milliseid nõudeid tasaarvestati, st kas hageja leppetrahvi nõuet võlgniku nõudega tasumata hinna osas või hageja leppetrahvi nõuet võlgniku nõudega tasumata viiviste osas. Sellisel puhul tuleb lähtuda VÕS § 201 lg 1 p-st 1, mille kohaselt tasaarvestusega loetakse esimeses järjekorras tasaarvestatuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Esimesena on sissenõutavaks

muutunud tasumata ostuhinna nõue, mitte aga tasumata ostuhinnalt arvestatud ja välja mõistetud viiviste nõue. Riigikohtu lahendi tulemusena oli võlgnikul nõudeõigus hageja vastu tasumata viiviste summa ulatuses, s.o 545 867 Eesti krooni, mille sundsissenõudmist teostas kohtutäitur. Hagis loetletud asjaoludest tulenevalt sai võlgnik hagejalt viiviseid. Seega on põhjendamatu hageja seisukoht, et tegemist oleks alusetult saadu tagastamise nõudega.

MAAKOHTU LAHEND

3.Viru Maakohus jättis 15. detsembri 2015 otsusega rahuldamata kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks, rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja ülemäära tasutu tagastamise korras massikohustusena 25 706 eurot 21 senti, perioodi 21. juuni 2014 kuni 15. detsember 2015 (k.a) eest sissenõutavaks muutunud viivise 3092 eurot 56 senti ning viivise põhinõudelt alates 16. detsembrist 2015 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte üle 25 706 eurot 21 senti. Maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Viru Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-09-23848 (I kd, tl 135–148, 10–15, 127–132) tunnustati 1. märtsi 2004 töövõtulepingust tulenevat hageja hinna alandamise nõuet võlgniku vastu summas 25 706 eurot 20 senti (ilma käibemaksuta). Kostja on
1.märtsi 2004 töövõtulepingu alusel esitatud arvel nr 68 (I kd, tl 52) toodud summa osaliselt summas 34 887 eurot 26 senti saanud hagejalt pankrotimenetluse ajal. Hinna alandamise avalduse alusel aga vähenes arve nr 68 maksmata summa 25 706 euro 20 sendi võrra, seega on võlgnik alusetult saanud töövõtulepingu alusel teostatud tööde hinda ületava summa. Vastavalt VÕS § 112 lg-le 3 võib hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist sama seaduse § 189 lg 1 ja § 191 lg 1 järgi. Kostja on töövõtulepingu võtnud täitmiseks, hinna alandamise avaldust ei ole ei enne ega ka pankrotimenetluse kestel vaidlustatud, kreeditarvel nr PV1 on sõnaselgelt kostja tahteavaldusena märgitud 1. märtsi 2004 töövõtulepingu alusel 13. aprillil 2007 esitatud hinna alandamine, seega kostja nõustus hinna alandamise avaldusega ja nõustus ka töövõtulepingu alusel teostatud tööde ja 10. augusti 2004 arve nr 68 maksumuse vähendamisega 25 706 euro 21 sendi võrra. Ülaltoodust lähtudes tuleb kostja poolt ülemäära saadu tagastada hagejale. Maakohus nõustus hagejaga, et tegemist on PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud olukorraga. Kostja nõudis hagejalt töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmist ning astus võlgniku asemel kohtumenetlusse tsiviilasjas nr 2-04-1138 töövõtulepingust tuleneva nõude osas. Samuti on kostja nõudnud täitemenetluse kaudu hagejalt töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmist, s.o 10. augusti 2014 arve nr 68 tasumist ning vastav nõue täideti hageja poolt kohtutäiturile lõplikult 29. detsembril 2011 (I kd, tl 16, 47), ehk kostja pankrotimenetluse ajal, mil faktiliselt oli jõus hinna alandamise avaldus ning kostja ei olnud õigustatud nõudma kohustuse täitmist selles avalduses toodud summas. Kostja tegevuse tagajärjel maksis hageja kostjale ülemäära 25 706 eurot 21 senti. Kuna kostja on hagejalt nõudnud töövõtulepingust tulenevate lepinguliste kohustuse täitmist, siis on ka kostja kohustatud täitma samast lepingust tulenevad kohustused ja hageja nõue on massikohustus. Sellest tulenevalt ei ole kostja taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks põhjendatud. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Vastavalt VÕS § 108 lg-le 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja maksis kostjale ülemäära 25 706 eurot 21 senti ning kostja peab selle hagejale tagastama, kuid ei teinud seda käesoleva ajani, millega rikkus

raha maksmise kohustust. Sellest tulenevalt on hageja nõue 25 076 eurot 21 senti tagastamiseks põhjendatud ning see tuleb rahuldada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tartu Ringkonnakohus tunnustas 3. detsembri 2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-09-23848 hageja nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena võlgniku pankrotimenetluses summas 25 706 eurot 20 senti. Hageja oleks saanud täitemenetlustes esitada tasaarveldusavalduse, tuginedes eelnimetatud nõudele, kuid ta ei teinud seda, eelistades kaitsta oma õigusi nõude maksmapanekuga kostja pankrotimenetluses. PankrS § 46 lg 6 ja § 148 lg 1 p 1 ei ole asjakohased. Kostja käitumist ei saa tõlgendada lepingu täitmiseks võtmisega, sest leping oli juba täidetud. Lepingu mõlemapoolsest mittekohasest täitmisest tulenevaid nõudeid on arutatud kahes tsiviilasjas (nr 2-09-23848 ja nr 3-2-1-136-09 (nr 2-04-1138)), mille lahendid on jõustunud. Kostja toiminguid otsusega nr 3-2-1-136-09 väljamõistetud viivise sissenõudmiseks ei saa käsitleda tahteavaldusena, mille sisuks oli abstraktselt kõikide vaidlusalusest lepingust tulenevate kohustuste tunnustamine ja täitmiseks võtmine. Maakohus on ekslikult järeldanud, et kostja poolt väljastatud kreeditarve nr PV1 kujutab endast tahteavaldust, mis on suunatud lepingu täitmiseks võtmisele ja hinna alandamise õiguse tunnustamisele. Kostja tahe oli suunatud KMS § 29 lg-s 7 sätestatud maksukohustuse täitmisele ja kreeditarve väljastamine oli sooritus, mis oli vajalik selle kohustuse kohaseks täitmiseks. Kui kostja seisukoht, et puudub alus VÕS § 112 lg 3 kohaldamiseks, ei osutu õigeks, tuleb nõue jätta aegumise tõttu rahuldamata. Riigikohtu 14. detsembri 2009 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 tasaarvestati hageja leppetrahvi nõue võlgniku vastu võlgniku nõudega hageja vastu. Vastavalt VÕS § 201 lg 1 p-le 1 tasaarvestuse esitamisega loetakse esimeses järjekorras tasaarvestatuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus, milleks käesoleval juhul oli võlgniku nõue hageja vastu tasumata lepingujärgse hinna osas. Kuna hageja oli vähendanud hinda, siis hagejal puudus vastav kohustus võlgniku ees. Seega alates 14. detsembrist 2009 algas aegumistähtaja kulg. Kuna hageja poolt vastavalt VÕS § 189 lg-le 1 ja § 191 lg-le 1 tulenevale tagastusnõudele kohaldub 3-aastane aegumistähtaeg, siis hagi esitamise seisuga oli nõue aegunud.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus ja kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Kostja on ekslikul seisukohal, et kui täitemenetluses täidetakse jõustunud kohtulahend, siis see ei ole lepingu hinna tasumine. Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 on täitemenetluses täitedokumendiks, kuid lahendis on käsitletud töövõtulepingu alusel esitatud nõudeid ja selle lahendiga väljamõistetud summad tulenevad töövõtulepingust. Väär on kostja väide, et täiteasjades I ja II täideti töövõtulepingust tulenevat ja Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 välja mõistetud viivisenõuet. Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 p-s 2.3. ei olnud määratletud, millise kostja nõudega (viivis või põhivõlg) tasaarvestatakse hageja nõue, samuti ei ole hageja andnud VÕS § 201 lg-s 2 sätestatust erineva tasaarvestatavate nõuete järjekorra määramiseks nõusolekut. Seega tulenevalt VÕS § 201 lg-s 2 sätestatust tasaarvestati kostja viivisenõue, mitte põhinõue ning täiteasjades I ja II nõudis

kostja Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 väljamõistetud põhinõude tasumist. Kreeditarve PV1 on esitatud arvele nr 68, mis käsitles põhinõuet, mitte viivisenõuet. Väär on kostja väide, et hageja oleks täitemenetluses saanud esitada tasaarvestusavalduse. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Täiteasjas I lõppes täitemenetlus 5. aprillil 2011 ja täiteasjas II 29. detsembril 2011. Tsiviilasjas nr 2-09-23848 esitas kostja vastuväiteid hageja nõudele ja seega enne

4.märtsi 2013, s.o asjas lõpplahendi jõustumist, ei saanud vastustaja tasaarvestust teostada. Nimetatud ajaks olid täiteasjade I ja II menetlused juba lõppenud ja kostja poolt hagejalt viidatud täiteasjade raames alusetult sisse nõutud ja ka faktiliselt saadud 25 706 eurot 21 senti. Hageja nõue on massikohustus PankrS § 46 lg 6 kohaselt, kuna tuleneb otseselt pankrotihalduri tegevusest. PankrS § 148 lg 1 p 2 kohaselt on massikohustused võlgniku poolt täitmata lepingutest tulenevad kohustused, kui haldur on jätkanud kohustuse täitmist või teatanud, et kavatseb nõuda lepingu täitmist. Kostja on nõudnud hagejalt töövõtulepingu täitmist (tsiviilasi nr 2-04-1138 ja täitmisavaldused kohtutäiturile), kuid on jätnud täitmata hinna alandamise avaldusest tuleneva hinna alandamise nõude. Maakohus on õigesti järeldanud, et kostja poolt väljastatud kreeditarve nr PV1 kujutab endast tahteavaldust, milline tõendab töövõtulepingu täitmiseks võtmist ning töövõtulepingu hinna alandamise õigsust. Kostjal puudus KMS § 29 lg 7 kohaselt kohustus esitada kreeditarvet. Hageja nõue ei ole aegunud ja kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus viivisenõude osalise rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viivis perioodi 22. detsember 2011 – 20. juuni 2014 eest summas 4092 eurot 55 senti ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et viivist tuleb arvestada alates 21. juunist 2014. Kuivõrd viimane makse alandatud hinda ületavas osas laekus kostjale 22. detsembril 2011 on hageja arvestanud viivist alates sellest hetkest, kuna tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates, mitte nõude esitamisest. Viivise arvestuse algusajaks tuleb tulenevalt VÕS § 112 lg-s 3 ja § 189 lg-s 1 sätestatust lugeda
22.detsembrit 2011, mitte 21. juuni 2014. Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Hagi jäeti rahuldamata summas 4092 eurot 55 senti, s.t hagi rahuldati 88,14% ulatuses. Menetluskulude jagamise eriregulatsioon on kehtestatud TsMS § 162 lg-s 4 üksnes tingimusel, et üldine kord oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik.
7.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt tugineb hageja apellatsioonkaebuses VÕS § 189 lg 1 kolmandas lauses sätestatule, mille kohaselt tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. Maakohtu menetluses esitas hageja viivisenõude, mitte intresside nõude. Maakohtu otsus on menetluskulude jaotuse osas põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 24. augusti 2015 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus jätab hageja nõude TsMS § 657 lg 3 alusel läbi vaatamata ning tühistab maakohtu otsuse.
9.Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2012 jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-23848 loeti hageja nõue 25 706 eurot 20 senti tunnustatuks kostja pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Hageja nõude aluseks oli leppetrahvi nõue, menetluskulude ja kahju hüvitamise nõue. Praeguses tsiviilasjas tugineb hageja oma nõudes nimetatud tsiviilasjas tunnustatud nõudele leides, et tal on selles asjas jõustunud kohtuotsuse alusel hageja vastu nõue täitemenetluses enammakstu tagastamiseks VÕS § 112 lg 3 järgi. Hageja väitel on ta Riigikohtu
14.detsembri 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09 täitemenetluse käigus hagejale tasunud 25 706 eurot 20 senti rohkem, kuna selle summa ulatuses on tema nõuet tunnustatud OÜ ALAVEST (pankrotis) pankrotimenetluses Tartu Ringkonnakohtu 3. detsembri 2012 jõustunud kohtuotsusega. Hageja väitel võimaldab VÕS § 112 lg 3 tal nõuda tagasi täitemenetluses tasutud summat. VÕS § 112 lg 3 järgi võib hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist vastavalt VÕS § 189 lg-s 1 ja § 191 lg-s 1 sätestatule. Tegemist on nõudega juhul, kui varem ei ole hinna alandamise teel saada oleva suhtes nõuet esitatud. Hageja nõuet on aga tunnustatud jõustunud kohtuotsusega. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei saa kostja vastu esitada nõuet, mille suhtes on olemas menetlust lõpetav kohtulahend. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi kohta tehtud kohtulahend kehtib kõikide pankrotivõlausaldajate kohta, olenemata sellest, kas võlausaldaja osales menetluses või mitte. Selline kohtuotsus kehtib ka pankrotivõlgniku kohta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprill 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-4-09, p 9). Seega on hagejal olemas kostja vastu kehtiv täitedokument sama nõude suhtes 25 706 euro 20 sendi osas. Tartu Ringkonnakohtu 8. juuni 2016 istungil möönis hageja esindaja, et nõude rahuldamine praeguses menetluses ja jõustunud lahend tsiviilasjas nr 2-09-23848 võib viia tulemuseni, kus hagejal on kaks täitedokumenti, kuid hageja väitel võib ta ühest neist loobuda. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kostja tugines ringkonnakohtu 8. juuni 2016 istungil täiendavalt sellele, et hagi tuleks jätta läbivaatamata ning hageja esitatud kirjalike seisukohtade kohaselt on hageja nõue jõustunud kohtulahendiga juba lahendatud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja hageja nõue tuleb jätta läbivaatamata.
10.Ringkonnakohus märgib, et maakohus on ekslikult leidnud, et hageja nõue on massikohustus. PankrS § 46 lg 6 järgi on massikohustus lepingu teise poole selline nõue võlgniku vastu, mis on tekkinud kohustuse täitmisest pärast seda, kui haldur on teiselt poolelt nõudnud kohustuse täitmist. PankrS § 148 lg 1 p 1 kohaselt on massikohustused pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused. PankrS § 148 lg 1 p 2 kohaselt on massikohustused võlgniku poolt täitmata lepingutest tulenevad kohustused, kui haldur on jätkanud kohustuse täitmist või teatanud, et kavatseb nõuda lepingu täitmist. Hageja väitel on pankrotihaldur nõudnud hagejalt töövõtulepingu täitmist (nõude esitamine tsiviilasjas nr 2-04-1138 ja täiteavaldused kohtutäiturile), kuid on jätnud täitmata hageja hinna alandamise avaldusest tuleneva hinna alandamise nõude. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult lugenud massikohustuseks pankrotihalduri poolt pankrotivara valitsemisel tehtud toimingut. PankrS § 124 lg 1 järgi peab haldur võlgniku vara valduse üle võtma ja asuma pankrotivara valitsema. Haldur on kohustatud nõudma pankrotivarasse tagasi võlgniku vara, mis on kolmanda isiku valduses, kui seadusest

ei tulene teisiti. Juhul, kui haldur nõuab täitedokumendi alusel kolmandatelt isikutelt kohustuste täitmist, on tegemist võlgniku vara valitsemisega. Võlgniku kohustuste täitmine (sh hageja jõustunud kohtuotsusega tunnustatud teise rahuldamisjärgu nõude) täitmine toimub pankrotimenetluses. Seega ei saa praegusel juhul hageja nõuet täita teisiti, kui pankrotiseaduses sätestatud korda järgides.

11.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning jätab hagi läbi vaatamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Maakohus on jätnud menetluskulud poolte endi kanda, märkides kohtuotsuses, et pooltele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine alles kõrgema astme kohtus ei ole kooskõlas mõistlikkuse ega menetlusökonoomia põhimõtetega. Ei ole mõistlik ega loogiline, et juhul, kui maakohus määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või Riigikohtus. Seepärast toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 22). TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. Seoses menetluskulude rahalise kindlaksmääramisega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. TsMS § 190 lg 5 teise lause kohaselt menetluskulud, mille tasumisest kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik on vabastatud või mida kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral hagejalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga, sõltumata sellest, kas ka hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 02.07.20262-26-6828/9Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja
  • 02.07.20262-26-4818/14Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja