Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus ja hagejate nõuded M. N. ja M. N. (koos hagejad) esitasid 19.12.2022 Viru Maakohtule hagiavalduse M. N. (kostja) vastu elatise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hagejate seadusliku esindaja ja kostja kooselust sündinud lapsed M. N. – xxxx ja M. N. – xxxx. Vanemate kooselu lõppes 2021 suve lõpus ning alates novembrist 2021 elab M. isa juures ning detsembrist 2021 elab isa juures ka M.. Mõlemad hagejad on oma isa täielikul ülalpidamisel. Kostja suhtlus hagejatega on minimaalne ning kordagi ei ole ta hagejatele ülalpidamist andnud ei rahas ega ka muul viisil. Kostja ei tunne huvi hagejate käekäigu vastu ega ka selle, kuidas hagejad hakkama saavad. Kuna kostja lapsevanemana ei täida vabatahtlikult oma laste ülalpidamiskohustust, paluvad hagejad kostjalt välja mõista kummagi hageja kasuks elatise alates 19.12.2022 summas 225.64 eurot kuus, kuid mitte vähem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, kuni laste täisealiseks saamiseni. Täiendavas seisukohas 25.04.2023 on hagejad leidnud, et tsiviilasjas xxxx on kindlaks määratud, et mõlemad lapsed elavad isa juures, seega on lahuselaval vanemal ehk kostjal kohustus lastele ülalpidamist anda. Tähelepanuta tuleb jätta kõik kostja väited selle kohta, et isa võttis lapsed kostjalt vägisi ja võõrandab neid emast, samuti M. haiguslugu ning kostja süüdistused hagejate seadusliku esindaja aadressil, mis ei leidnud tõendamist, ega ei puutu ka käesolevasse vaidlusesse. Kogu selle 1,5 aasta jooksul, mil lapsed elavad isa juures, on ema ja laste suhtlemine praktiliselt puudunud, piirdunud vaid üksikute sõnumite saatmisega. Lapsed ema juures viibinud ei ole. Ka tsiviilasjas xxxx, mis käsitleb hooldusõiguse vaidlust, ei ole esitatud suhtlemiskorra määramise avaldust. Äärmiselt küüniline ja pahatahtlik on väita, et elatisenõude eesmärgiks ei ole mitte laste ülalpidamisvajaduse katmine, vaid kostja kahjustamine ning hagejate isa soov saada enda käsutusse rahalisi vahendeid ilma, et need langeks võlausaldajate kontrolli alla. Kostja ei ole 1,5 aasta vältel andnud lastele mitte mingilgi määral elatist – ei ole toetanud rahaliselt ega ka ostnud midagi. Seadusega vastuolus ei ole nõuda, et elatis kantaks lapse M. N. arvele. Riigikohtu lahendis on sõnaselgelt fikseeritud, et üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Hagejate seaduslik esindaja on käesoleval juhul nõus, et elatis kantakse lapse M. N. arveldusarvele. Kostja on esitanud oma pangakontode väljavõtted perioodist november 2022 kuni märts 2023, kuid väljavõtted on filtreeritud ega sisalda perioodi kõiki tehinguid. Näha on ainult Töötukassa poolt makstud toetused ning veebruaris 2023 laekunud töötasu summas 1 076.24 eurot. Kuid ka ainuüksi kostja töötasu suurust arvestades on ta võimeline maksma hagejatele elatist nende poolt nõutud summas.

Hagejad leiavad, et kostja on jätnud täitmata perekonnaseadusest tulenevad kohustused oma alaealiste laste ees ega ole tundnud vähimatki huvi, kas ja kuidas lapsed ilma tema toetuseta toime tulevad. Selle asemel on kostja teinud omalt poolt kõik, et laimata ja süüdistada teist vanemat, kes on igapäevaselt laste eest hoolt kandnud, samuti otsinud kõikvõimalikke vahendeid selleks, et mitte lastele ülalpidamist anda, nimetades isegi elatise nõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. 05.09.2023 kohtuistungil teatas hagejate esindaja, et hagejad on isaga koos elanud peaaegu 2 aastat. Ema pole lastele elatist maksnud ega andnud vahetut ülalpidamist. Kõik kulud kannab hagejate isa. Vahel harva saadab laste ema lastele sõnumeid. Laste isa on töötu. Isa müüs oma ettevõtte ja sellest elatakse. Lastetoetus laekub II hageja arvele. Kostja seisukoht Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hagejate isa võttis lapsed kostjalt, hoiab neid enda võimu all ning aktiivselt võõrandab neid emast, ema halvustades, mõnitades ja tema kohta valetades. Selle tagajärjel on lapsed omandanud isa mõjul äärmuslikult negatiivse suhtumise kostjasse. Asjaolu, et isa võõrandab lapsi emast, on välja selgitatud laste hooldusõiguse üle toimuvas vaidluses, tsiviilasjas xxxx esitatud ekspertarvamusega. Seega väited, et lapsed elavad koos isaga ja ema nende vastu huvi ei tunne, on valed. Laste ema taotleb tsiviilasjas xxxx juba alates 23.02.2022, et laste isa hooldusõigus lõpetataks ning antaks täies ulatuses üle laste emale. Elatise maksmist ning selle suurust mõjutab eelkõige asjaolu, kas laps elab vanemaga koos või kas vanem osaleb lapse kasvatamises. Olukorras, mil laps viibib vanemate kokkuleppel või kohtulahendi alusel olulise osa ajast kummagi vanema juures, peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused. Vanem ei pea tasuma elatist proportsionaalselt aja eest, mil laps tema juures viibib. Hetkel on veel teadmata, kelle juurde lapsed jäävad ning kas ja milline saab olema nende suhtluskord lahuselava vanemaga, kuivõrd need küsimused lahendatakse tsiviilasjas xxxx. Käesolevas asjas tehtav otsus sõltub seetõttu otseselt sellest, kuidas kohus lahendab hooldus- ja suhtlusõiguse vaidluse, kuivõrd suhtluskord on PKS § 101 lg 6 kohaselt peamine elatise suuruse määramise alus. Hagejad on taotlenud, et elatis makstaks M. N. arveldusarvele, kuid kostja hinnangul on selline taotlus põhjendamata ning olemuslikult mitteõiguslik. Kostja esitas kontoväljavõtted nelja kuu kohta, perioodist november 2022 kuni märts 2023. Kostja töötab OÜ-s T ning saab töötasu 1 076.24 eurot (neto). Juhul, kui rahuldada hagiavaldus hagejate poolt soovitud ulatuses ehk 2 x 225.64 = 451.28 eurot, jääks kostjale igakuiselt elamiseks 624.96 eurot. 18.05.2023 täiendavas seisukohas on kostja märkinud, et tsiviilasjas xxxx Viru Maakohus ei andnud D. V. laste hooldusõigust ega määranud neid ka suhtluskorra alusel alaliselt isa juurde elama. Tsiviilasjas 2-221596 tegi Tartu Ringkonnakohus 25.04.2023 määruse, millega jättis küll kostja määruskaebuse rahuldamata, kuid tuvastas täiendavalt asjaolusid. Ringkonnakohus leidis määruse p 21, et „eksperdiga tuleb nõustuda selles, et tõenäoliselt on isa aidanud kaasa laste emast võõrandamisele. Seda saab järeldada eelkõige just tütre (ja vähemal määral ka poja) rõhutatult negatiivsest hoiakust ema suhtes ja sellest, et lapsed räägivad kõigile (esindaja, lastekaitsespetsialistid, kohus, Lastemaja töötajad) emast ainult halba. Ometi hoolitses ajal, mil vanemad veel koos elasid, laste eest peamiselt ema. Selline olukord ei ole normaalne ja tavaliste peresuhete puhul ei teki lapsel vanema suhtes iseseisvalt niisugust viha“. Tartu Ringkonnakohtu poolt tuvastatust lähtuvalt ei saa enam olla kahtlust selles, et laste isa võttis lapsed ema tahte vastaselt ning võõrandab neid emast. Küsimus on selles, milline on sellise tegevuse õiguslik tähendus elatise maksmise kontekstis. Olukorras, kus lapsed võetakse seni nende eest hoolitsenud vanemalt ära, ning võõrandatakse neid sellest vanemast, ei saa äravõtjal ja võõrandajal tekkida teise vanema vastu rahalisi nõudeid. Selline nõue on selgelt hea usu põhimõttega vastuolus – vanemalt võetakse lapsed ära ja katkestatakse tema kontakt nendega just selleks, et saada selle vanema vastu rahalisi nõudeid.

Seda ei muuda ka asjaolu, et formaalselt ei esita elatisenõuet mitte lapsevanem, vaid laps ise. Tegemist on õigusliku fiktsiooniga, sest igas praktilises mõttes esitab nõude lapsevanem, s.o lapsevanem on hageja seaduslik esindaja, tema osaleb menetluses, mitte laps ise, ning tema saab ka enda kasutusse lapsele väljamõistetava elatise.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud kohtuistungile ilmunud hageja esindaja ära ning tutvunud asjas esitatud seisukohtade ja tõenditega, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus selgitab, et perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 lg 1 järgi on elatis lapsele põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus, mida vanem on kohustatud lapsele andma ja alaealine laps õigustatud saama. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (Riigikohtu 12.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13, ja 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (Riigikohtu l08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Eelnevast tuleneb, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt Riigikohtu 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16). Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et hagejate seaduslik esindaja D. V. ja kostja M. N. on alaealiste laste M. N. ́i ja M. N. ́i (hagejad) vanemad. Puudub vaidlus, et hagejad elavad pea kaks aastat isaga. Kohtu hinnangul ei oma ka iseenesest käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, mis asjaoludel on lapsed isa juurde elama asunud (kostja on välja toonud, et isa võttis lapsed kostjalt, hoiab neid enda võimu all ning aktiivselt võõrandab neid temast, teda halvustades, mõnitades ja tema kohta valetades). Kohus märgib ka, et Tartu Ringkonnakohtu 25.04.2023 määrusega (jõustus 19.06.2023) tsiviilasjas xxxx jäeti muutmata Viru Maakohtu 09.03.2023 määrus, millega kohus andis laste isale ühekordse otsustusõiguse selleks, et määrata poja elukohaks isa praegune elukoht ja valida isa praeguse elukoha järgi pojale haridusasutus. Ülejäänud osas jättis kohus isa avalduse rahuldamata. Kohus jättis rahuldamata ka laste ema vastuavalduse. Vanemate ühist hooldusõigust kohus ei lõpetanud. Iseenesest puudub vaidlus ka, et kostja ei ole kogu selle aja jooksul, mil lapsed elavad isaga, hagejaid vahetult ülal pidanud ega hagejate ülalpidamiseks elatist maksnud. Kuivõrd lapsed saavad ülalpidamist vaid oma seaduslikult esindajalt ning kostja nende ülalpidamises ei osale, samuti kuna lapsed kostjaga koos ei ela, siis on hagejatel õigus kostjalt elatist nõuda. Ka tsiviilasjas xxxx võimalikud tuvastatud asjaolud (laste emalt võõrandamine jne) ei anna alust

käesolevas asjas esitatud hagi rahuldamata jätmiseks. Hagejad on taotlenud kostjalt elatist miinimummääras, s.o 225.64 eurot kuus, kuid mitte vähem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, väljamõistmist, alates hagiavalduse esitamisest 19.12.2022. Seoses elatise suurusega kohus selgitab, et alates 01.01.2022 kehtiva PKS § 101 lg 1 redaktsiooni kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui § 101 alusel arvutatud summa. PKS § 101 lg 3 sätestab, et igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma. Baassumma ühe lapse kohta hagiavalduse esitamise hetkel 19.12.2022 oli 209.20 eurot, alates 01.04.2023 on see 249.78 eurot. Baassummat indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast (§ 101 lg 4). Baassummale lisatav summa arvutatakse ümber iga aasta 1. aprillil. Keskmine brutopalk 2022. aastal (kuni korrigeerimiseni 01.04.2023) oli 1 548.00 eurot, alates 01.04.2023 1 685.00 eurot. Kohus selgitab ka, et seaduse muudatuste tegemisel aluseks võetud uuringus on arvestatud mitte lapse minimaalsete vajadustega, vaid lapse kõikvõimalike vajadustega, et tagatud oleks lapse arengut toetav keskkond. See tähendab, et PKS §-ga 101 elatise suuruse arvutamise korra kehtestamisel on arvestatud lapse mõistlike kuludega (s.o eluasemele, kodusele majapidamisele, telekommunikatsioonile, transpordile (sh turvavarustusele), haridusele (sh lasteaiale, huviharidusele), toidule, hügieenile, tervishoiule, riietele, jalatsitele, mänguasjadele, raamatutele, vaba aja veetmisele). Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Kohus peab vajalikuks selgitada ka, et PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust ning kohus saab PKS § 101 lg 5–7 toodud asjaolude tuvastamisel PKS § 101 sätestatud elatise suurust vähendada. Nii sätestab PKS § 101 lg 5, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (PKS § 101 lg 6). PKS § 101 lg 7 kohaselt, kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et hagejate eest tasutakse lapsetoetust hageja M. N. kontole (hagejate esindaja selgitus kohtuistungil). Samuti ei ole kostja vastu vaielnud hagejate väitele, et pea kaks aastat ei ole hagejad viibinud ühtegi ööpäeva kostja juures ning et kostja ei ole selle aja jooksul täitnud nõuetekohaselt laste ülalpidamiskohustust, s.o ei vahetult ega elatise maksmise teel. Lastega seotud kulud on kogu selle aja jooksul kandnud ainult laste isa. Kohtule esitatu põhjal ei ole võimalik asuda ka eelnevast erinevale seisukohale, mistõttu loeb kohus eelnimetatud asjaolud tuvastatuks. Kostja leidis samas, et kui ta peab tasuma lastele elatist miinimummääras kuus, siis jääb tema enda ülalpidamiseks vaid 624.96 eurot. Kostja esitatud kontoväljavõtte põhjal laekus tema arveldusarvele 01.02.2023 töötasu summas 1 076.24 eurot ning ka 07.03.2023 seisukohas on kostja teatanud, et töötab OÜ-s T ning saab töötasu 1 076.24 eurot kuus (neto). Kohus selgitab, et PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem

on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab ka, et mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10;

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.