2-16-1407/10 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Võlgnik vaidles avaldusele vastu põhjusel, et võlgnikul puuduvad mistahes kohustused võlausaldaja ees. Nõue on täies ulatuses ebaselge ning nõude olemasolu ja/või puudumine kuulub lahendamisele väljaspool pankrotimenetlust. Vastuväite kohaselt ei ole võlgnik rikkunud 15.10.2013 sõlmitud osaühingu osa müügilepingut. Lepingu p 2.2.5 mõtteks oli selle sõnastusest tulenevalt kokkulepe põhimõttes, mille kohaselt tulnuks võlgnikul sõlmida pärast osaühingu osa müügitehingu jõustumist konkreetselt tuvastamata ulatuses käenduslepinguid ja/või võtta üle konkreetselt tuvastamata isikult konkreetselt tuvastamata ulatuses käenduslepingutest tulenevaid kohustusi. Seega on lepingu p 2.2.5 eesmärgiks ja sisuks müüjate M ja EN ja ostja Money Mill OÜ vaheline kokkulepe, mis kohustab füüsilist isikut (võlgnik) sõlmima tarbijakäenduslepingu(d) tuvastamata liisingulepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks tuvastamata summa ulatuses ja /või võtma selliseid tuvastamata kohustusi kohustuse ülevõtmise teel. Puudub ka käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Tarbijakäendusleping on tühine VÕS § 143 lg 2 alusel. Selleks, et lugeda lepingu p 2.2.5 siduvaks ja kohaldatavaks võlgniku suhtes, peaks sellest olema üheselt võimalik tuvastada võlgniku siduv tahe võtta endale kohustus tarbijakäenduslepingu(te) sõlmimiseks ja/või kellegi poolt sõlmitud käenduslepingutest tulenevate kohustuste ülevõtmiseks. Lepingu p 2.2.5 ei sisalda võlgniku siduvat tahteavaldust: 1) pole võimalik tuvastada, milliste lepingute käendamiseks ja /või käenduste ülevõtmiseks kokku lepiti; 2) puudub rahalise vastutuse maksimumsumma; 3) ei nähtu liisinguandjate nõusolek (VÕS § 175 lg 1, 2). Pärast lepingu täitmist tekkisid pooltel olulised erimeelsused, mis tipnesid võlgniku sooviga lepingu ese müüjatele tagasi võõrandada; faktiliselt on toimunud ühingu äritegevuse tagasikandmine müüjale. Müüjad jätsid valdavas osas täitmata lepingu p 5.2 (ostjale ei antud üle ühingut puudutavat dokumentatsiooni, sh vaidluslauseid liisingulepinguid). Esimese astme kohtu määrus

5.Avaldaja palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega nimetada võlgnikule ajutine haldur ning saata tsiviilasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et võlausaldaja nõue ei ole selge. Võlausaldaja nõue on lihtne ja selge ning täielikult tõendatud. Võlausaldaja on oma avalduses välja toonud ja tõendatud järgmised asjaolud: 1) Võlausaldaja oli 123 Grupp OÜ liisingulepingute käendaja; 2) Võlgnik oli 15.10.2013 lepinguga võtnud endale kohustuse ümber vormistada kõik 123 Grupp OÜ liisingulepingute käendused enda nimele; 3) Võlgnik kohustust ei täitnud ning liisinguandjad esitasid nõuded võlausaldaja vastu; 4) Võlausaldaja on täitnud käenduslepingutest tulenevaid nõudeid. Juhul, kui võlgnik oleks täitnud võetud kohustuse ja vormistanud käenduslepingud ümber enda nimele, siis ei oleks võlausaldaja pidanud käenduslepingutest tulenevaid nõudeid täitma ja võlausaldajal ei oleks tekkinud kahju. Võlausaldaja kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud: kohustuse rikkumine, kahju tekkimine ja põhjuslik seoses kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Maakohtu määrus on üllatav, arvestades pankrotiavalduses esitatud asjaolusid, lisatud tõendeid ja istungil võlgniku poolt avaldatud seisukohti. Võlgnik kinnitas, et lepingus sätestatud käenduste ümbervormistamise kohustuse üle arutleti notaris. See, et võlgnik nõustus lepingut allkirjastama tõendab, et ta soovis kohustuse võtmist. Samuti kinnitas võlgnik kohtuistungil, et ta teadis, et ettevõttel 123 Grupp OÜ on sõlmitud liisingulepingud. Võlgnik kinnitas ka seda, et tema osales 123 Grupp OÜ majandustegevuses juba 2,5 kuud enne notariaalset müügilepingut ja oli juhatuse liige kuu aega enne müügilepingut. Võlgnikule tehti juba augustis 2013 ligipääs ettevõtte pangakontodele ja kõikidele ettevõtte dokumentidele, sealhulgas ka liisingulepingutele. Võlgnik kinnitas kohtuistungil ka seda, et ta käis enne müügilepingut koos 123 Grupp OÜ teise osanikuga liisinguandjate juures. Seega oli võlgnik teadlik, millised liisingulepingud ettevõttel on ning sellest, et tal tuleb need ettevõtte ostmisel ümber vormistada enda nimele. Võlgnik möönis ka seda kohtuistungil, et ostes ettevõtte, millel on kehtivad liisingulepingud, on igati loogiline, et liisingulepinguid ei jää käendama müüja. Kohus ei ole põhjendatud, mille alusel ta leiab, et nõue ei ole selge. Võlgniku vastuväiteid avaldusele ei saa lugeda põhjendatuks. Notariaalses müügilepingus puudus nimekiri liisingulepingutest, kuna võlgnik oli liisingulepingutest teadlik ning kohustus enda nimele ümber vormistama kõik käendused, mis on seotud ühingu tegevusest tulenevate liisinglepingutega. Kohustus käenduslepingud ümber vormistama enda nimele ei ole tarbijakäendusleping. Võlgnik ei ole tarbija, kuna ta oli äriühingu ainuke juhatuse liige. Ka ei saa võlgnik olla kohustusest 3(5)

7.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 659 ja § 654 lg 6 ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks määruskaebuse väidetele vastab ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuse esitaja väitel on võlausaldaja nõue selge ja lihtne ja maakohtu vastupidine seisukoht on üllatav arvestades esitatud tõendeid ja võlgniku vastuväiteid. Ringkonnakohus leiab, et väide ei ole põhjendatud. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldanud, et vaidlusaluse lepingu p-st 2.2.5 tulenevat nõuet sellises sõnastuses ei ole võimalik pidada selgeks PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes. Määruskaebuse esitaja käsitlus nõude selgusest põhineb üksnes kahel asjaolul: 1) võlgnik on kohustunud ümber vormistama kõik käendused, mis on seotud ühingu tegevusest tulenevate liisinglepingutega; 2) võlgnik ei ole liisinglepinguid ümber vormistanud. Kuna võlgnik on esitanud nõudele konkreetsed vastuväited, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik ainuüksi nende kahe asjaolu alusel pankrotiavaldust rahuldada. Vaidlusaluse lepingu p-st 2.2.5 ei ole võimalik selgelt järeldada, milliseid käenduslepinguid ja millistel tingimustel tuleb ümber vormistada. Ümbervormistatavaid käenduslepinguid lepingule lisatud ei ole ja neile ei ole ka konkreetselt viidatud. Samuti ei ole lepingule lisatud käendatavaid liisingulepinguid ega neile konkreetselt viidatud. Määruskaebuse esitaja väide, et võlgnik oli enne lepingu sõlmimist asjaoludest ja muu hulgas liisingu- ja käenduslepingutest teadlik, ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, sest võlgniku vastuväite tõttu ei saa selle väite õigsust tuvastada käesolevas pankrotiavalduse menetluses, vaid eraldi võimalikus hagimenetluses. Põhjendatud ei ole ka määruskaebuse esitaja väide, et võlgnik kinnitas kohtuistungil, et ta oli teadlik sellest, millised käendus- ja liisingulepingud tuleb üle võtta. Maakohtu 19.02.2016 kohtuistungi protokoll väidetut ei kinnita. Ringkonnakohus leiab, et ka ülejäänud määruskaebuse esitaja väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, kuna need väited on valdavalt nõuet sisuliselt põhjendavad ja tõendavad väited (nt “võlgnik pidi teadma liisingu- ja käenduslepingutest, kuna ta oli juba 2,5 kuud tegelenud äriühingu majandustegevusega”, samuti “võlgnikul ei olnud alust taganeda lepingust” jne), mida ei saa võlgniku vastuväite korral hinnata pankrotiavalduse menetlemisel ajutise halduri nimetamiseks.