D. B.’i hagi M. J. S. vastu ülalpidamise saamiseks
Tsiviilasja hind
11 250 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: D. B. (isikukood: xxxx; elukoht: xxxx; e-post: xxxx), hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Meelis Masso (e-post: [email protected]) Kostja: M. J. S. (isikukood: xxxx; elukoht: xxxx; e-post: xxxx), kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaadi abi Maris Tekkel (e-post: [email protected])
Asja läbivaatamine
eelistungil 4. mail 2023. a, edasi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata D. B.’i hagi M. J. S. vastu ülalpidamise saamiseks.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.D. B. (hageja) esitas 7. detsembril 2022. a Viru Maakohtusse hagi M. J. S. (kostja) vastu ülalpidamise saamiseks. Viru Maakohtu 9. detsembri 2022. a määrusega jäeti hagi käiguta ning hagejale anti tähtaeg hagis puuduste kõrvaldamiseks. Täpsustatud hagiavalduse esitas hageja 19. detsembril 2022. a ning kohus võttis 20. detsembril 2022. a hagi menetlusse.
1.1.19. detsembril 2022. a esitatud hagiavalduse kohaselt pooled abiellusid xxxx. a ja lahutasid xxxx. a. Abielust on sündinud kaks last: E. ja O. A.. Alates augustist 2021. a käitus kostja kummaliselt, viibides päevi kodust eemal. Samal ajal, olles ise lapseootel, hooldas hageja kahte vanemat last, juhtis pere ettevõtet ja hoolitses majapidamise eest. Kostja ärritus kiirelt, süüdistades pidevalt kõiges hagejat. Kostja kustutas hageja ära kõigist suhtlusvõrgustikest ja blokeeris ära hageja telefoninumbri. Koju tulles oli kostja väga agressiivne ja alati tekkisid tülid.
1.2.25. oktoobril 2021. a oli poolte vahel intsident, mis kulmineerus sellega, et kostja lõi 7-ndat kuud rasedat hagejat kõhtu. Kahetsusväärselt oli hageja sunnitud pöörduma Rakvere Haiglasse, kus viibis nädala, kuivõrd oli raseduse katkemise oht. 28. oktoobril 2021. a lahkus kostja poolte ühisest elukohast ja läks kontorisse elama ega elanud enam perega koos. 24. detsembri 2021. a öösel vastu 25. detsembri 2021. a lõi kostja hagejat näkku ja rindu, mida nägi pealt hageja vanem tütar A.. Xxxx. a tehti hagejale keisrilõige ja ilmavalgust nägi enneaegne poisslaps O. A.. Kõik sünnitusega kaasnevad kulud kandis hageja. 21. veebruaril 2022. a lõi taas kostja hagejat, mida taaskord nägid pealt lapsed. Lisaks ähvardas kostja hagejat relvaga. Kõikide nimetatud episoodide osas on algatatud kriminaalmenetlus. Alates 28. märtsist 2022. a maksab isa O. A.le igakuist elatist summas 213 eurot. E. S.’le kostja elatist ei maksa. 10. aprillil 2022. a viskas kostja hageja koos lastega eluruumidest välja. Hageja asus elama korterisse, mille eest maksis kostja alates
10.aprillist 2022. a kuni 10. augustini 2022. a üüri 400 kuus, kuid ei maksnud elektri ja vee eest, mistõttu lülitati elekter ja vesi välja ning selles korteris polnud võimalik enam elada. Alates ajast, mil kostja välja kolis, s.o 28. oktoobrist 2021. a, ei tundnud kostja kordagi huvi abikaasa ega poolte ühiste laste hakkama saamise vastu. Ei toetanud neid rahaliselt ega andnud vahetult ülalpidamist. 8. augustil 2022. a kolis hageja koos lastega xxxx asuvasse turvakodusse. Alates 28. oktoobrist 2022. a elavad lapsed isaga Eestis, kuivõrd Soome Vabariigi 28. oktoobri 2022. a kohtuotsusega anti lapsed Haagi konventsiooni kohaselt välja Eesti Vabariiki.
1.3.Hageja viitas hagiavalduses perekonnaseaduse (PKS) § 72 lõikele 1, § 74 lõigetele 1 ja 2, § 111 lõikele 1 ning asus seisukohale, et kostja on rikkunud seaduses nimetatud hageja ülalpidamise kohtustust. Kostja ei ole kordagi huvi tundnud, kuidas hageja nimetatud perioodil majanduslikult hakkama sai. Perioodil 28. oktoobrist 2021. a kuni
28.oktoobrini 2022. a oli hageja igakuine väljaminek suurusjärgus 2 500 eurot. Sel perioodil kasutas hageja enda ja laste ülalpidamiseks sääste, pärandvara ja sotsiaaltoetusi.
1.4.Alates 6. aprillist 2022. a on hageja sissetulekud alljärgnevad: esimese lapse eest 60 eurot (ei ole hageja ja kostja ühine laps), teise lapse eest 60 eurot, kolmanda lapse eest 100 eurot. Lisaks 300 eurot paljulapselise peretoetus ja 560-580 eurot emapalk. Alates
28.märtsist 2022. a kuni 28. oktoobrini 2022. a sai hageja kostjalt toetust O. A.le summas 213 eurot iga kuu, E. S.le kostja elatist ei tasunud. Ka on hageja saanud viimasel neljal kuul elatisabi riigilt vanema lapse eest. Pooled lahutasid xxxx. a. Juba enne lahutust, s.o ajast, mil kostja kodust välja kolis, on hageja ja tema laste hakkamasaamine olnud tugevalt mõjutatud. Hageja majanduslik olukord võrreldes ajaga, mil hageja oli abielus, on kardinaalselt erinev. Kuivõrd hageja oli tegev perefirmas, kus ta töötasu ei saanud, siis 2 (16)
2-22-18443 on hageja emapalk miinimummääras, s.o 560 - 580 eurot kuus. Hageja ja kostja vahel on pooleli kohtuvaidlus ühisvara jagamise nõudes Soome Vabariigis. Kuivõrd ühisvara on jagamata ning eksabikaasa on nõudnud pere ühisest elamust väljakolimist, ei ole võimalik hagejal realiseerida vara enese ülalpidamise eesmärgil, kuna hagejal see puudub. Kõik ühisvaraks olevad esemed on kostja valduses ning ühisvarast saab tulu samuti ainult kostja. Seega on hageja väga raskes majanduslikus olukorras elades endiselt turvakodus. Kostja (poolte) vara väärtuseks on mitu miljonit eurot. Kostjale kuuluvad mitmed väärtuslikud kinnisvarad xxxx ning edukas ettevõte, mille aastane käive oli ca 5 miljonit eurot. Hageja selgitab, et perekonna igakuiseks keskmiseks väljaminekuks abielu ajal oli ca 10 000 eurot. Nimetatud summa läks perekonna igapäevaste kulude katteks. Pooled elasid xxxx kahes suures ja luksuslikus majas ning said lubada endale väga kalleid välisreise. Kostja on siiani väga heal majanduslikul järjel. Seega oli kostjal võimalik hagejat ja tema lapsi toetada, kuid kostja jättis selle kohustuse tahtlikult täitmata.
1.5.PKS § 108 lõike 1 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Seega on hageja õigustatud esitama tagasiulatuvat kostja kohustuse täitmata jätmisest tekkinud ülalpidamisnõude. PKS § 111 lõike 1 kohaselt oli kostja kohustatud lapse ema ülal pidama 8-nädalat enne lapse sündi. Laps O. A. sündis xxxx. a. Seega oli kostja kohustatud ülal pidama lapse ema alates 4. novembrist 2021. a, mida kostja teinud ei ole. PKS § 111 alusel oli kostjal kohustus lapse ema ülal pidada kuni 12-nädalat pärast lapse sündi ehk kuni 4. aprillini 2022. a. Hageja nõue kostja vastu perioodi 4. novembrist 2021. a kuni 4. aprillini 2022. a, s.o 4 kuu eest oleks summas 10 000 eurot (2 500 x 4). Hageja on nõude aluseks võtnud enda kui ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest tingitud kulusid, mida ta on kandnud, arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Kuivõrd hageja soovib, et asi laheneks kiiresti ja väikeste kuludega, on hageja nõus, et kostja tasub sellest summast 50 % ehk 5 000 eurot ehk ühe kuu eest 1 250 eurot.
1.6.Hageja on õigustatud kostjalt nõudma ka tagasiulatuvat elatist aja eest, mil ta peale lahutust ei saanud poolte ühise lapse hooldamise tõttu endale ülalpidamist hankida. Hageja ja kostja abielulahutus jõustus xxxx. a. Alates 28. oktoobrist 2022. a viibivad poolte ühised lapsed kostja juures. Seega oli hageja laste igapäevase hooldamisega hõivatud, saamata teenida sissetulekut perioodil 28. juunist 2022. a kuni 28. oktoobrini 2022. a, s.o 4 kuud. Nimetatud perioodi nõue kostja vastu oleks summas 10 000 eurot (2 500 x 4). Hageja on nõude aluseks võtnud enda kui ülalpidamist saama õigustatud lahutatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest tingitud kulusid, mida ta on kandnud, arvestades ka abikaasade varalist seisundit abielus olles ja elutingimusi abielu ajal. Hageja toonitab, et pooled oli abielus olles väga heal majanduslikul järjel, mistõttu on kulud, mida hageja on kandnud, igati põhjendatud ja vajalikud, et tagada enda ja laste mõistlik ülalpidamine. Kuna hageja soovib saavutada õigusrahu, siis ta vähendab nõuet 50% ehk nõuab kostjalt 5 000 eurot ehk ühe kuu eest 1 250 eurot.
1.7.Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks elatis perioodi 4. novembrist 2021. a kuni 4. aprillini 2022. a eest PKS § 111 lõike 1 alusel summas 5 000 eurot ning elatis perioodi 28. juunist 2022. a kuni 28. oktoobrini 2022. a eest PKS § 72 lõike 1 alusel summas 5 000 eurot, samuti panna menetluskulud kostja kanda, määrata nende suurus kindlaks rahaliselt ja välja mõista kostjalt koos viiviste tasumise kohustusega seaduses sätestatud määras.
3 (16)
2-22-18443 Kostja vastus hagiavaldusele
2.Kostja vastas hagiavaldusele 11. jaanuaril 2023. a, milles vaidles hageja nõuetele vastu ning palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja kõik poolte menetluskulud jätta hageja kanda.
2.1.Kostja märgib, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lõikest 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ning kuni hageja ei ole esitanud tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks, võib kostja piirduda vaid vastuväidete esitamisega. Eelnevast tulenevalt esitab kostja oma vastuväidete kohta tõendid pärast seda, kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolude tõendamiseks.
2.2.Hageja väidab, et pere igakuised kulutused olid abielu ajal 10 000 eurot kuus. Samuti väidab hageja, et tema enda kulutused olid 2 500 eurot kuus. Sellised hageja väited on valed ja kostja vaidleb neile vastu. Hageja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud ühtegi dokumentaalselt tõendit. Hageja ei ole isegi mitte teoreetiliselt esile toonud, milles tema vajadused ja kulud seisnevad. Eriti tähelepanuväärne on fakt, et nimetatud hageja väide (et hageja igakuised kulud on 2 500 eurot) on otseses vastuolus hageja enda poolt riigi õigusabi taotluses esitatuga. Nimelt on hageja riigi õigusabi taotluses märkinud oma igakuiste kulutuste suuruseks 1 312 eurot, s.o poole väiksema summa. Eelnevast tulenevalt on hagiavalduses esitatud väited täielikult paljasõnalised ja täielikult tõendamata ning samuti ebausaldusväärsed ja vastuolulised. Tegemist on ilmselge kohtu pahatahtliku eksitamisega eesmärgiga püüda presenteerida oma vajadusi/kulusid võimalikult suurena ja seeläbi kostja arvel alusetult rikastuda.
2.3.Esitatud hagiavalduses ei ole hageja oma väiteid tõendanud ning seega on ilmne, et ka hageja ise on teadlik, et tema nõue on alusetu. Kuivõrd kostja ning hageja vahel on käimas Viru Maakohtus veel kaks tsiviilasja (seonduvalt laste hooldusõiguse küsimusega, tsiviilasjad xxxx ja xxxx), siis on kostjale teada, et paljasõnaliste ja tõendamata väidete esitamine ongi hageja taktika. Hageja on korduvalt ka kostjale kirjalikult teada andnud, et tema eesmärk ongi kostjat kohtuasjade ja erinevate avaldustega kurnata ning sellega kostjale võimalikult palju ebameeldivusi põhjustada.
2.4.Hagiavalduses faktiliste asjaoludena esitatud väited on samuti valed ega vasta tegelikkusele ning kostja vaidleb neile vastu. Kostja ei ole lapseootel hagejat rünnanud ning samuti ei ole ta ka pärast O. A. sündi olnud hageja suhtes vägivaldne ega teda relvaga ähvardanud. Kostja ei ole hagejat nende ühisest kodust välja ajanud. Samuti on vale väide, et alates poolte kooselu lõppemisest ei osalenud kostja enam laste igapäevaelus ega tundunud laste vastu vähimatki huvi, ei toetanud hagejaid ja lapsi rahaliselt ega andnud vahetut ülalpidamist. Olukorras, kus poolte kooselu lõppeb on loomulik, et pooled kolivad eraldi elama. Kuna poolte ühine kodu asus samal kinnistul, kus kostja igapäevane töökoht, kuid vanemate väga keerulisi suhteid arvestades polnud ei laste ega vanemate endi huvides, et pooled igapäevaselt kohtuvad, siis rentis kostja oma perele Rakvere kesklinna kõigi mugavustega majaosa. Sobiva eluaseme valis hageja endale ise välja ning kindlasti ei jäänud see elutingimuste poolest alla poolte varasemale ühisele kodule. Kõik kulud seonduvalt uue koduga, tasus kostja. Väide, et majas lülitati välja elekter ja vesi on vale ja tõendamata. Hageja lahkus majast seetõttu, et otsustas kolida elama Soome ning mitte seetõttu, et majas ei olnud võimalik elada. Eelnevast tulenevalt on vale väide, et isa lõpetas pärast lahku kolimist oma pere ülalpidamise. Tegelikkuses tasus kostja elatist summas 213 eurot (hageja on hagiavalduses seda ka ise kinnitanud), hageja eluasemega seotud kulud (summas ca 500-600 eurot kuus) ning E. seotud lasteaia ning huviringide arved. Lisaks laekusid ema arvele ka kolme lapse lastetoetused ja nn suurperetoetus. E. 4 (16)
2-22-18443 veetis 2022. a suvel pikalt aega vaid isaga ja isa pidas teda seega ka vahetult ülal. Väide, et hageja on väga raskes majanduslikus olukorras ning elab jätkuvalt Soomes turvakodus, on vale. Tegelikkuses on hageja O. A. hooldusõigust puudutavas kohtuvaidluses esitanud tõendid selle kohta, et elab nüüd kõigi mugavustega korteris, mille on taganud talle Soome riik. Hageja saab eelduslikult ka Soome riigilt sotsiaaltoetuseid, kasutades samal ajal jätkuvalt ka Eesti sotsiaalsüsteemi hüvesid (emapalk ja lapsetoetused ning lasterikka pere toetus).
2.5.Tulenevalt PKS § 111 lõikest 1 on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Arvestades seda, et O. A. sündis xxxx. a, siis kohustus kostja hagejat ülal pidama ajavahemikus 9. novembrist 2021. a kuni 29. märtsini 2022. a. Nimetatud ajavahemikul olid pooled veel abielus ning kuni 12. jaanuarini 2022. a elasid ka koos. Asjaolu, et pooled elasid koos kuni jaanuari keskpaigani on hageja kinnitanud mitmetes oma menetlusdokumentides tsiviilasjas nr xxxx (E. S. hooldusõiguse vaidlus), avaldanud seda infot Vinni valla lastekaitse esindajale ning E.ile riigi õigusabi korras määratud esindajale. Seega on hageja väide, et kostja kolis hageja juurest ära juba oktoobris 2021. a hõlpsasti hageja enda poolt esitatud tõenditega ümber lükatav. Kuna pooltel oli kuni 12. jaanuarini 2022. a ühine majapidamine, siis pidas kostja hagejat ja lapsi sel perioodil vahetult üleval (tasudes eluaseme, toidu jne kulude eest). Pooltel oli kodus alati olemas ka piisaval hulgal sularaha, mida hageja sai vastavalt oma soovidele kasutada. 12. jaanuaril 2022. a kolis kostja pere ühisest kodust ära, kuid jätkas ka siis oma pere ülalpidamist mh oli hagejale tagatud eluase, mille eest samuti tasus kostja. Oluline on siinkohal see, et hageja on ise hagiavalduses märkinud, et perioodil 28. oktoobrist 2021. a kuni 28. oktoobrini 2022. a pidas hageja ennast ülal säästude, pärandvara ja sotsiaaltoetustega. Kuna pooled olid abielus, siis olid hageja säästud ju poolte ühisvara ehk siis tegelikkuses ka kostja vara, mille arvel saigi hageja ennast ülal pidada ja mida saab pidada ka kostja poolseks ülalpidamiseks. Lisaks sai hageja emapalka, lastetoetusi ja lasterikka pere toetust. Oluline on siinkohal märkida ka seda, et aprillis 2022. a poolte ühisest elukohast välja kolides võttis hageja kaasa enamuse kodu sisustusest ja tehnikast (kokku ca 15 000 euro väärtuses), mida ta hiljem erinevatel internetilehekülgedel müüs ja lisaks veel ca 8 000 eurot sularaha. Eelnevast tulenevalt oli hagejal piisavalt vahendeid (sh kostja poolt tagatud vahendeid) enda ülalpidamiseks.
2.6.PKS § 72 alusel nõude esitamine eeldab, et abikaasa ei suuda ise enda ülalpidamise eest hoolitseda. See eeldus ei ole käesoleval juhul aga täidetud. Hageja on ise väitnud (hagiavalduse punkt 19), et perioodil 28. oktoobrist 2021. a kuni 28. oktoobrini 2022. a pidas hageja ennast ülal säästude, pärandvara ja sotsiaaltoetustega. Lisaks on hageja kinnitanud, et sai emapalka summas 560 kuni 580 eurot (hageja on kinnitanud, et lisaks maksis kostja O.i eest elatist summas 213 eurot ja E.i eest sai hageja elatisabi riigilt). Kostja tuletab meelde, et kõik hageja eluasemekulud tasus Eestis olles kostja ning alates Soome kolimisest eelduslikult Soome riik. Alates Soome kolimisest sai hageja osa ka Soome sotsiaaltoetuste süsteemist ehk et ta sai ja saab ka praegu lisaks Eestist saadavatele toetustele toetusi Soome riigilt. Olgu märgitud ka see, et hageja arvele laekuvad senini nii E.i kui O.iga seotud lastetoetused Eesti riigilt (ehkki lapsed elavad alaliselt isaga) ning samuti saab hageja Eesti riigilt paljulapselise pere toetust ja vanemahüvitist ehkki tema ise ja tema vanim laps elavad alaliselt Soomes ning ta ise ju enam O.it ei hoolda ja vanemapuhkusel seega olema ei peaks. Hageja ei maksta oma lastele elatist ega ole olnud ka nõus kandma isa arvele üle lastega seotud riiklike toetusi. Selliselt rikastub hageja oma laste arvelt ja on äärmiselt küüniline väita, et ta elab majanduslikult raskes olukorras Lisaks eelnevale omab hageja Ukrainas kinnisvara ning vähemalt ühte äriühing, mille tegevusala on puidutööstus (ettevõte omab mitut saeveskit jne) ning mis vähemalt enne Ukraina sõja algust toimis väga edukalt. Kokkuvõtvalt olid ja on hagejal olemas vajalikud 5 (16)
2-22-18443 vahendid enda ülalpidamiseks ning seega puudub tal ka alus nõuda lahutatud abikaasana kostjalt elatist. Kostja juhib kohtu tähelepanu ka sellele, et PKS § 77 kohaselt võib ülalpidamist saama õigustatud lahutatud abikaasa nõuda seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmist üksnes alates hagi esitamisest. Enne hagi esitamist saab elatist nõuda vaid kaalukate asjaolude esinemisel. Kostja hinnangul ei ole hageja toonud välja ühtegi kaalukat asjaolu, mis õigustaks elatisnõude esitamise tagasiulatuvalt. Hageja seisukoht kostja vastusele
3.Hageja esitas seisukoha kostja vastusele 26. jaanuaril 2023. a.
3.1.Hageja korduvalt märkis, et 10. aprillil 2022. a viskas kostja hageja koos lastega eluruumidest välja. Nimetatud tõendamiseks esitas hageja kostja lepingulise esindaja e-kirja, kus ta nõuab valduse vabastamist. Nõudekirja kohaselt puudub vaidlus selles, et kinnisasi on P OÜ omandis. Nõudekirja kohaselt kasutas hageja kinnisasja ilma õigusliku aluseta (puudub kehtiv üürileping vms) ega võimaldanud seeläbi P OÜ-l kinnisasja vallata. Nõudekirja kohaselt oli hageja kohustatud vabastama eluruumid alates 17. aprillist 2022. a. Hageja esindaja hinnangul võis küll ruumide omanik olla faktiliselt OÜ P, kuid tegelikkuses, nii nagu kostja seda ka ise oma 11. jaanuari 2023. a vastuses kirjutab, asus poolte ühine kodu samal kinnistul, kus on kostja igapäevane töökoht. Seega oli eluruumide otsene valdus perekonna käes ning kostjal, olles abielus hagejaga, oli PKS-st tulenev kohustus hoolitseda enda abivajavate perekonnaliikmete eest. Ometi käitus kostja vastupidiselt: kostja nõudis, küll läbi juriidilise keha, valduse vabastamist enda ülalpidamist vajavalt perekonnalt ehk sisuliselt viskas abikaasa koos kahe ühise ja ühe hageja lapsega perekonna ühisest eluruumist välja, omamata selleks seaduslikku alust.
3.2.Nii nagu hageja on selgitanud asus hageja valduse vabastamise järgselt elama majja asukohaga Xxxx, mille eest maksis kostja perioodil 10. aprillist 2022. a kuni 10. augustini 2022. a üüri 400 kuus. Kostja on esitanud vastuväited selles osas, et väide, et majast lülitati võlgnevuse tõttu vesi ja elekter välja, on vale. Hageja jääb endiselt selle juurde, et nimetatu vastab tõele. Selle tõendamiseks esitas hageja üürileandja e-kirja, milledest nähtub, et üürileandja on pidanud korduvalt pöörduma üürnike poole palvega tasuda kommunaalteenuste eest. Niisamuti nähtub nimetatud e-kirjast, et teenuseosutaja, s.o Rakvere Vesi on esitanud hoiatuse, et juhul, kui arveid ei tasuta, keeratakse vesi kinni. Seega ei vasta tõele kostja väide, et hageja kolis vabal tahtel elama teise riiki, vaid tegemist oli kostja ülalpidamiskohustuse rikkumisest tuleneva tagajärjega, mille tõttu oli hageja sunnitud kolima elama Soome Vabariiki. Ka ei vasta tõele kostja väide, et tema igakuine panus hageja ja tema laste ülalpidamisse oli ca 500-600 eurot. Hageja jääb selle juurde, et kostja tasus üksnes üüri summas 400 eurot, jättes tasumata kommunaalkulude eest ning kostja ei panustanud rahaliselt muul viisil hageja ülalpidamisse.
3.3.Tõele ei vasta kostja väide, et kuni 12. jaanuarini 2022. a oli pooltel ühine majapidamine. Hageja jääb selle juurde, et kostja kolis välja perekonna ühistest eluruumidest
28.oktoobril 2021. a, peale mida ei tundnud kostja kordagi huvi abikaasa ega poolte ühiste laste hakkama saamise vastu. Ei toetanud neid rahaliselt ega andnud vahetult ülalpidamist kuni hageja ja laste väljakolimiseni. Kostja asus täitma lapse O. A. osas ülalpidamiskohustust alles 28. märtsil 2022. a, kuigi laps sündis xxxx. a ehk siis xxxx kuud jättis kostja ülalpidamiskohustuse täitmata. Ka ei saanud kostja täita lapse osas ülalpidamist vahetult, kuna kostja on selgitanud, et kolis välja 12. jaanuaril 2022. a ja laps oli ema hoole all. Siinkohal tuleb viidata, et ka lapse O.i sünnitoetus laekus isa arvele, mida emal ei olnud võimalik kasutada lapse huvides. Mis puudutab kostja väidet, et andis lapse E. S.le ülalpidamist vahetult 2022. a suvel, siis nimetatu ei vasta tõele. Lapse isa ei 6 (16)
2-22-18443 ole lapsega aega veetnud alates 28. oktoobrist 2021. a sellises mahus, mis õigustaks ülalpidamiskohustuse vähendamist PKS § 101 lõikes 6 ettenähtult.
3.4.Kostja on vastuses väitnud, et kõikide eelduste kohaselt saab hageja Soome Vabariigist sotsiaaltoetusi. Nimetatud väide on vale ja pahatahtlik. Hageja saab üksnes Eesti Vabariigis ettenähtud toetusi, nii nagu hageja on seda kinnitanud hagiavalduses. Kostja on selgitanud, et arvestades seda, et O. A. sündis xxxx. a, siis kohustus kostja hagejat ülal pidama ajavahemikus 9. novembrist 2021. a kuni 29. märtsini 2022. a. Kostja on selgitanud, et kolis perekonna ühistest eluruumidest välja 12. jaanuaril 2022. a. Seega on kostja võtnud omaks, et tal oli hageja ülalpidamiskohustus ajavahemikus 9. novembrist 2021. a kuni 29. märtsini 2022. a. Kostja küll väidab, et andis ülalpidamist vahetult, kuid hagejale jääb see arusaamatuks, kuidas sai kostja vahetult ülalpidamist anda peale perekonna ühistest eluruumidest väljakolimist (v.a selles osas, et üüris perele majaosa). Kostja ei ole enda väiteid asunud tõendama, mistõttu on need paljasõnalised ja tuleb jätta tähelepanuta. Väide, et ühistes eluruumides oli sularaha, on samuti tõendamata. Ka ei ole nimetu eluliselt usutav, et kostja, kes kolis välja, jättis hageja käsutusse sularaha, aga 3 kuud hiljem nõudis läbi juriidilise isiku eluruumide valduse vabastamist. Veelgi enam, kostja süüdistab hagejat poolte ühisvara müümises internetis. Esiteks hageja vaidleb hageja sellel vastu, et võttis kaasa asjad, mis talle ei kuulunud ja teiseks, miks oleks pidanud hageja müüma mööblit enda ja laste ülalpidamiseks, kui kostja jättis talle piisaval hulgal sularaha.
3.5.Hageja vaidleb vastu ka kostja käsitlusele poolte ühisvara arvelt võimalusega ennast ülal pidada. Kostja selgitab, et kuna pooled olid ajal, mil kostjal oli PKS § 111 lõikest 1 tulenev lapse ema ülalpidamiskohustus, abielus, siis olid hageja säästud ju poolte ühisvara ehk siis tegelikkuses ka kostja vara, mille arvel saigi hageja ennast ülal pidada ja mida saab pidada ka kostja poolseks ülalpidamiseks. Lisaks sai hageja emapalka, lastetoetusi ja lasterikka pere toetust. Hageja selgitab, et esiteks moodustasid tema säästud tema isiklik lahusvara, s.t pärandvara ja mis puudutab riigi või kohaliku omavalitsuse makstavatesse sotsiaaltoetustesse, siis tegemist on konkreetsele isikule määratud toetustega ning need ei ole käsitletavad kui poolte ühisvara. Isegi, kui hagejal oleks olnud sääste, mis moodustasid ühisvara, siis PKS § 111 regulatsioon näeb ette, et lapse isa on kohustud lapse ema ülal pidama ehk tegemist ei ole abikaasa vaid lapse ema ülalpidamiskohustega, mida ei saa samastada üldise ülalpidamiskohustusega, mis tuleneb PKS §-st 16 ja mida oleks võimalik täita ühisvara arvelt.
3.6.Tõele ei vasta kostja väide, et hageja omab Ukrainas kinnisvara ning vähemalt ühte äriühingut, mille tegevusala on puidutööstus ning mis vähemalt enne Ukraina sõja algust toimis väga edukalt. Isegi, kui hageja omaks äriühingut või kinnisvara Ukrainas, siis üldteada on asjaolu, et Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni vahel on käimas sõda Ukraina territooriumil, mistõttu on igasugune normaalne elu, muuhulgas äritegevus suuremalt jaolt piiratud ning rääkida vara omamisest Ukrainas, kui millestki likviidsest, on meelevaldne.
3.7.Asjasse puutumatud on kostja väited selles osas, et hageja saab enda käsutusse suurperetoetuse ja lastetoetused. Käesolevas menetluses ei ole asja esemeks ülalpidamise vaidlus poolte ühiste laste osas, vaid konkreetse ajavahemiku, s.o kas kostjal oli kohustus perioodil 4. novembrist 2021. a kuni 4. aprillini 2022. a ja 28. juunist 2022. a kuni
28.oktoobrini 2022. a anda hagejale ülalpidamist ja kas kostja on seda rikkunud. Seega igasugused viited sellele, et kas hageja on õigustatud saama lastetoetusi ja suurperetoetust, palub hageja jätta tähelepanuta. 7 (16)
2-22-18443
3.8.Hageja on selgitanud, et on raskes majanduslikus olukorras seetõttu, et ühisvara on jagamata, hagejal ei ole võimalik realiseerida vara enese ülalpidamise eesmärgil, kuna hagejal see puudub. Kõik ühisvaraks olevad esemed on kostja valduses ning ühisvarast saab tulu samuti ainult kostja. Kostja viites sellele, et kuna hageja saab suurperetoetust ja lastetoetusi, siis ei ole tegemist olukorraga, kus hageja on raskes majanduslikus seisukorras. Hageja siinkohal toonitab, et tegemist on eelkõige laste ülalpidamiseks mõeldud vahenditega, samas toetuse arvelt võib hageja ennast teatud osas ülal pidada. Seega isegi, kui hageja ei ole üle andnud toetusi, ei tähenda, et ta võiks neid kasutada enda ülalpidamiseks, mistõttu üksnes hageja enda sissetulekuks saab pidada emapalka, s.o ca 580 eurot kuus. Kostja vara väärtuseks on aga mitu miljonit eurot. Kostjale kuuluvad mitmed väärtuslikud kinnisvarad Soome Vabariigis ning edukas ettevõte, mille aastane käive oli ca 5 miljonit eurot. Seega on kostja võrreldes hagejaga väga heal majanduslikul järjel ning tagasiulatuva elatisenõude rahuldamata jätmiseks puuduvad igasugused alused. Kohtupraktikas on elatise tagasiulatuva nõude puhul selgitatud, et selle välja mõistmata jätmine on õigustatud näiteks seetõttu, et see jätaks kohustatud isiku raskesse majanduslikku olukorda. Käesoleval juhul ei satu tagasiulatuva elatise väljamõistmisega kohtu poolt kostja rahalistesse raskustesse, kuivõrd kostjal on vara piisavalt, et kohtulahendit täita.
3.9.Tõendamaks oma halba majanduslikku olukorda esitas hageja oma pangakonto väljavõtte vaidlusalusest perioodist 1. jaanuarist 2021. a kuni 28. oktoobrini 2022. a. Kohtu eelmenetlus
4.Kohus korraldas 4. mail 2023. a kohtuistungi, kus hageja täpsustas, et hagiavalduse resolutsiooni punktis 2, kus hageja palub välja mõista elatist perioodil 4. novembrist 2021. a kuni 4. aprillini 2022. a summas 5 000 eurot on ebatäpsus ning õige on summa 6 250 eurot (5 x 1 250 eurot). Hagiavalduse resolutsiooni punktis 3 toodud summa 5 000 eurot on õige ning hageja nõue on alates lahutuse jõustumisest kuni selle hetkeni, mil lapsed asusid elama kostjaga ehk kuni 28. oktoobrini 2022. a. Pooled on andnud nõusolekud tsiviilasja edasi kirjalikus menetluses lahendamiseks tsiviilasja edasi kohtuistungil arutamata ja kohus andis pooltele võimaluse esitada viimased seisukohad kirjalikult. Hageja viimased seisukohad
5.Kohtule 11. mail 2023. a esitatud lõplikute seisukohtades palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks elatis perioodi 4. novembrist 2021. a kuni 4. aprillini 2022. a eest PKS § 111 lõike 1 alusel summas 6 250 eurot ja elatis perioodi 28. juunist 2022. a kuni 28. oktoobrini 2022. a eest PKS § 72 alusel summas 5 000 eurot. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.
5.1.Lisaks hageja varem esitatud asjaoludele, tõenditele ja veendumusele asus hageja seisukohale, et kuivõrd kostja ei ole esitanud enda väidete tõendamiseks ühtegi tõendit, tuleb jätta kostja vastavad väited tähelepanuta. Hageja korduvalt kinnitas, et saab üksnes Eesti Vabariigis ettenähtud toetusi. Nimetatu tõendamiseks on hageja esitanud ka konto väljavõte, millelt ei nähtu laekumisi Soome Vabariigi sotsiaalsüsteemi poolt. Hageja arvates on kostja tegelikult võtnud omaks, et tal oli hageja ülalpidamiskohustus ajavahemikus 9. novembrist 2021. a kuni 29. märtsini 2022. a. Kostja väide, et andis ülalpidamist vahetult, on eluliselt ebausutav. Kui vastaks tõele kostja väide vahetust ülalpidamisest ja piisaval hulgal sularaha jätmisest hageja käsutusse, siis ei oleks pidanud hageja müüma mööblit rahaliste vahendite saamiseks. 8 (16)
2-22-18443
5.2.Kohtuistungil kerkis üles küsimus hageja tagasiulatuva nõude maksmapanekust. Nimelt tekkis küsimus, kas ja kui palju on hageja nõudnud kostjalt hagiavalduses esitatud perioodidel ülalpidamist. Hageja selgitab, et võttes arvesse poolte konfliktseid suhteid, ei esitanud hageja kostajale nõuet enda ülalpidamiseks, kuivõrd nii 25. oktoobril 2021. a kui
21.veebruaril 2022. a ründas kostja hagejat füüsiliselt vägivallaga ja hagejal oli hirm kostja eest ning hageja ei soovinud tekitada rohkem konflikte poolte vahele.
5.3.Hageja jääb selle juurde, et enne ja peale lapse sündi, ei olnud tal võimalik ennast üleval pidada poolte ühisvara arvelt. Hageja pidas ennast üleval säästude, osaliselt pärandvara arvelt ja ka peretoetuste arvelt. Hageja esitatud kontoväljavõttest nähtub, et peale lapse O. A. sündi, s.o xxxx. a oli hageja ainukeseks sisstulekuks peretoetus. Konto väljavõttest nähtub, et 7. jaanuaril 2022. a laekus hagejale üksnes 120 eurot ja 27. jaanuaril 2022. a toetus summas 681,29 eurot. Edaspidi laekus peretoetus igakuiselt summas 520 eurot. Esimene vanemahüvitise laekumine nähtub 6. mail 2022. a summas 551,70 eurot. Konto väljavõttelt ei nähtu sünnitoetuse laekumist, kuivõrd selle sai enda käsutusse kostja. Niisamuti ei nähtu laekumisi kostja poolt. Seega isegi, kui lugeda kostja lahkumise kuupäevaks poolte ühisest kodust 12. jaanuar 2022. a, on ilmselge, et vähemalt 11 nädalat peale O. A. sündi ei pidanud kostja hagejat üleval. Hageja tõendatud sissetulekuks oli peretoetus, lisaks nii nagu hageja eelnevalt on selgitanud, kasutas ta sel perioodil ülalpidamiseks sääste ja isa pärandvara. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejat üleval pidanud.
5.4.Niisamuti ei olnud hageja kui lapse ema võimeline ennast üleval pidama peale lahutust. Hageja ja kostja abielulahutus jõustus xxxx. a. Alates 28. oktoobrist 2022. a viibivad poolte ühised lapsed kostja juures. Seega oli hageja laste igapäevase hooldamisega hõivatud, saamata teenida sissetulekut perioodil 28. juunist 2022. a kuni 28. oktoobrini 2022. a, s.o 4 kuud. Hageja konto väljavõttest nähtub, et nimetatud perioodil oli tema sissetulekuteks peretoetus ja vanemahüvitis, kokku ca 1 100 eurot. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu ehk seda, et hageja ei ole kostjalt ülalpidamist saanud. Seega peab kostja tõendama, millal ja kui palju ta hagejale raha üle andis või kuidas ta hagiavalduses esitatud perioodil vahetult ülalpidamist tagas. Hageja on esitanud konto väljavõtte, kuid hagejal ei ole esitada dokumentaalseid tõendeid hageja igapäevavajaduste katteks tehtud kulutuste osas.
5.5.Kostja jättis raseda abikaasa ülalpidamiseta, kasutades tema kallal füüsilist vägivalda ja kihutas ta perekonna ühisest elamisest välja juba enne lahutuse jõustumist. Niisamuti ei pidanud kostja vajalikuks hageja abistamist ja ülalpidamist peale lapse sündimist. Kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis vaadates saab väita, et tegemist on kaalukate asjaoludega.
5.6.Kostja menetluskulusid on osaliselt ülepaisutatud. Nii on osaliselt põhjendamatud
11.jaanuari 2023. a tegevused: hagiavaldustega tutvumine, analüüs ja kostja vastuse koostamine kokku 5 tunni ja 20 minuti eest. Põhjendatuks saaks pidada ca 3 töötundi, sest kostja sisuline vastus on 2,5 lehel ja hagiga tutvumisele võiks minna ca 30 min. Lõppkokkuvõttes palub hageja kontrollida kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust, kuid jätab menetluskulude lõpliku rahalise suuruse kohtu otsustada. Kostja viimased seisukohad
6.Kostja on jätkuvalt oma 11. mail 2023. a kohtule esitatud kirjalikul seisukohal, et hageja nõudel puudub alus ning hagiavaldus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kostja on esitanud nõudele tervikuna sh nõude aluseks olevate asjaoludele vastuväite. Kostja on seisukohal, et 9 (16)
2-22-18443 hageja poolt nõude olemasolu tõendamiseks esitatud väited on valed, paljasõnalised ja tõendamata.
6.1.Koos 26. jaanuari 2023. a menetlusdokumendiga esitas hageja neli tõendit, mis kogumina samuti ei tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid. Lisa 1 (valduse vabastamise nõue) tõendab asjaolu, mille osas pooltel vaidlus puudub ehk siis seda, et hageja kolis poolte ühisest elukohast välja. Hageja on ise kinnitanud, et kolis edasi majja, mille eest tasus kostja. Lisa 2 (inglise keelne e-kirjavahetus kommunaalarvete osas) tõendab üksnes seda, et tekkinud oli võlgnevus, kuid mitte seda, et võlgnevust ei likvideeritud või et kostja hageja eluasemega seonduvaid arveid ei tasunud. Lisa 3 (lepingu lõpetamine) tõendab üksnes seda, et tegemist oli lepingu korralise ülesütlemisega (ette teatamisega 3 kuud) ning mitte erakorralise ülesütlemisega põhjusel, et arved olid tasumata. Lisa 4 (hageja konto väljavõte) tõendab üksnes seda, et hageja 10 kuu keskmine sissetulek oli 1 254 eurot (kusjuures eluasemekulusid hageja sel ajal kandma ei pidanud).
6.2.Tulenevalt PKS § 111 lõikest 1 on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Seega teoreetiliselt saaks hageja esitada oma nõude perioodi osas (O. A. sündis xxxx. a) 9. novembrist 2021. a kuni 29. märtsini 2022. a. Nimetatud ajavahemikul olid pooled veel abielus ning kuni 12. jaanuarini 2022. a elasid ka koos. Poolte kooselu ajal, s.o kuni 12. jaanuarini 2022. a oli perel ühine majapidamine ning kostja pidas hagejat ja lapsi vahetult üleval (tasudes eluaseme, toidu jne kulude eest). 12. jaanuaril 2022. a kolis kostja pere ühisest kodust ära, kuid jätkas ka siis oma pere ülalpidamist mh oli hagejale tagatud eluase, mille eest samuti tasus kostja. Lisaks eelnevale on hageja korduvalt oma menetlusdokumentides väitnud, et perioodil 28. oktoobrist 2021. a kuni 28. oktoobrini 2022. a pidas hageja ennast ülal säästude, pärandvara ja sotsiaaltoetustega, mille lisandus veel emapalk. Eelnevast tulenevalt oli hagejal järelikult piisavalt vahendeid (sh abikaasade ühised säästud, kostja vahetu ülalpidamine) enda ülalpidamiseks ning hageja nõue PKS § 111 alusel tuleb jätta rahuldamata. Isegi kui hageja nõue oleks põhjendatud, siis ei ole hageja tõendanud nõude suurust. Vale ja paljasõnaline on väide, et pere igakuised kulutused olid abielu ajal 10 000 eurot kuus ning tema enda kulutused 2 500 eurot kuus. Lisaks sellele, et hageja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit, ei ole hageja isegi mitte teoreetiliselt esile toonud, milles tema vajadused ja kulud seisnevad. Eelnevast tulenevalt ei saa ka kohus asuda isegi mitte analüüsima, kas ja kui jah, siis mis ulatuses on hageja nõue põhjendatud.
6.3.Kostja on selgitanud, et PKS § 72 alusel nõude esitamine eeldab, et abikaasa ei suuda ise enda ülalpidamise eest hoolitseda. See eeldus ei ole käesoleval juhul aga täidetud. Hagiavaldusest tulenevalt pidas hageja ennast vaidlusalusel perioodil ülal säästude, pärandvara ja sotsiaaltoetustega. Lisaks on hageja kinnitanud, et sai emapalka summas 560 kuni 580 eurot (hageja on kinnitanud, et lisaks maksis kostja O.i eest elatist summas 213 eurot ja E.i eest sai hageja elatisabi riigilt). Kõik hageja eluasemekulud tasus Eestis olles kostja ning alates Soome kolimisest eelduslikult Soome riik (hageja konto väljavõttes ei nähtu, et ta oleks tasunud mingeid eluasemekulusid või et tal oleks üldse mingeid muid suuremaid kulusid olnud). Kokkuvõtvalt olid ja on hagejal olemas vajalikud vahendid enda ülalpidamiseks ning seega puudub tal ka alus nõuda lahutatud abikaasana kostjalt elatist. Isegi kui hageja nõue oleks põhjendatud, siis ei ole hageja tõendanud nõude suurust. Vale ja paljasõnaline on väide, et pere igakuised kulutused olid abielu ajal 10 000 eurot kuus ning tema enda kulutused 2 500 eurot kuus. Lisaks sellele, et hageja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit, ei ole hageja isegi mitte teoreetiliselt esile toonud, milles tema vajadused ja kulud seisnevad. Hageja väide, et tema igakuised kulud olid 2 500 eurot on otseses vastuolus hageja enda poolt riigi 10 (16)
2-22-18443 õigusabi taotluses esitatuga. Nimelt on hageja riigi õigusabi taotluses märkinud oma igakuiste kulutuste suuruseks 1 312 eurot so poole väiksema summa.
6.4.Kostja jääb selle juurde, et hageja ei ole toonud välja ühtegi kaalukat asjaolu, mis õigustaks elatisnõude esitamise tagasiulatuvalt ning seega on hageja nõue PKS § 77 kohaselt ka ainuüksi sellest tulenevalt alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Hageja loogika, et kuna kostja on väidetavalt väga jõukas, siis järelikult puudub alus tagasiulatuva elatisnõude rahuldamata jätmiseks, ei pädev. Kõigepealt peab ikkagi hageja ise tooma kohtu ette need kaalukad asjaolud, mis tagasiulatuva nõude esitamist õigustaks. Hageja seda teinud ei ole.
6.5.Kostja palub jätta kõik poolte menetluskulud hageja kanda. Käesolev kohtumenetlus on tingitud ainuüksi hagejast ning tema pahatahtlikust käitumisest. Hageja on algatanud kohtumenetluse ehkki ta pidi mõistma, et nõue on alusetu ja tõendeid nõude olemasolu kohta ei ole tal seega võimalik esitada. Eelnevast tulenevalt pidi hageja ka ise arvestama sellega, et kostja menetluskulud jäävad tema kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus jätab rahuldamata D. B.’i hagi M. J. S. vastu ülalpidamise saamiseks. Esmalt võtab kohus seisukoha last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise nõudes (I) ja seejärel lapse sünni korral ülalpidamise nõudes (II). Viimasena jagab kohus menetluskulud (III).
8.Kohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 438 lõike 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. I
9.Hageja on esitanud nõude kostja vastu last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise saamiseks. PKS § 72 lõige 1 sätestab, et kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. PKS § 74 lõike 1 kohaselt ülalpidamise suurus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Kohus võib jätta abikaasade senise varalise seisundi arvesse võtmata või arvestada seda ainult teatud ajavahemikku silmas pidades, kui senisest varalisest seisundist lähtumine kogu ülalpidamiskohustuse ajal ei oleks abielu kestust ning majapidamise ja sissetuleku hankimise korraldust arvesse võttes mõistlik. PKS § 77 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib ülalpidamist saama õigustatud lahutatud abikaasa nõuda seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmist üksnes alates hagi esitamisest või kaalukatel asjaoludel tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatise hagi kohtule esitamist.
10.Kohus selgitab, et abielu lahutamisega lõppeb abikaasa, sh lahus elava abikaasa ülalpidamiskohustus ning selle asemele tekib lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus. 11 (16)
2-22-18443 Siiski ei saa lahutatud abikaasa nõuda igal juhul oma endiselt abikaasalt enda tavapäraste eluvajaduste rahuldamiseks elatist, vaid ka lahutatud abikaasa elatisenõude esmaseks eelduseks on tema abivajadus, s.o võimetus ise oma sissetuleku ja vara arvel end ülal pidada. Lahutatud abikaasa enese ülalpidamise põhimõtet kinnitab ka PKS § 74 lõige 2, mille järgi peab lahutatud abikaasa mh oma vara enda ülalpidamise eesmärgil võõrandama, kui see on majanduslikult otstarbekas. Lisaks peab lahutatud abikaasa abivajadus olema PKS § 72 ja § 73 lõike 1 järgi tingitud sellest, et lahutatud abikaasa ei suuda ise enda ülalpidamise eest oma vanuse või terviseseisundi tõttu hoolitseda või seetõttu, et hooldab alla kolmeaastast last. Eelneva kohaselt peab abikaasa abielu lahutamise järel üldjuhul end ise ülal pidama ning hankima selleks vajaliku sissetuleku või tegema seda muu vara arvel. Õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma vanuse või terviseseisundi tõttu teha, või seetõttu, et hooldab abikaasade ühist alla kolmeaastast last. Seejuures sõltub lahutatud abikaasa ülalpidamisõiguse kestus ja ulatus PKS § 72 ja § 73 lõike 2 järgi otseselt sellest, kui kaua ja millises ulatuses piirab vanus või terviseseisund, aga ka lapse hooldamine lahutatud abikaasal sissetuleku hankimist.
11.Riigikohus on 28. septembri 2016. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-61-16 leidnud, et õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks. Kuivõrd nii lahus elava kui lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustuse tekkimise eelduseks on asjaolu, et nimetatud isik ei suuda oma vajadusi enda vahendite arvel ise rahuldada, tuleb hageja nõude lahendamisel välja selgitada väidetavalt abivajava abikaasa sissetulek ja vara ning vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulud.
12.Kohus leiab, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, mis näitaksid hageja varalist seisukorda ja lähteandmeid, millest kohus saaks kindlaks teha vara väärtuse. Hageja on ise märkinud, et on raskes majanduslikus olukorras seetõttu, et ühisvara on jagamata ning hagejal ei ole võimalik realiseerida vara enese ülalpidamise eesmärgil, kuna hagejal see puudub. Riigikohtu seisukoha järgi kui lahus elav või lahutatud abikaasa nõuab teiselt abikaasalt elatist ja abikaasade ühisvara ei ole veel jagatud, tuleb abikaasa varalise seisundi tuvastamisel arvestada nii abikaasale lahusvarana kui ka abikaasa ühisvarana kuuluvat vara, mille arvel on võimalik end ülal pidada (vt selle kohta 13. märtsi 2013. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13, punkt 18). Kohus leiab, et olukorras, kus hagejale kuulub ühisvarana ulatuslikult kinnisvara, on ebaõige väita, et hagejal ei ole piisavalt vara, mille arvelt endale ise ülalpidamist anda. Kohus kordab Riigikohtu selgitust, et veel jagamata ühisvaraga saab arvestada hageja võimekust end ülal pidada. Kohus on seisukohal, et hageja eesmärk on saavutada olukord, kus kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja elatis, mida kostja peaks hakkama maksma selle vara arvelt, mis kostjale ühisvara jagamise tulemusel jääb.
13.Elatise saamiseks peab hageja tõendama, et tema sissetulekust ja varast ei piisa tema tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, sh esitama täielikud andmed oma varalise seisundi kohta. Seejuures võib kohus TsMS § 230 lõike 4 järgi kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma varalise seisundi kohta. Kohus möönab, et TsMS § 230 lõike 5 järgi võib kohus nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet. Siiski ei ole võimalik kohtul omal algatusel teha kindlaks poolte ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade väärtust ja nende võimalikku jagamist poolte vahel. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud hagi rahuldamiseks kohtule vajalikku teavet enda varalise seisukorra kohta, millest sõltub aga ülalpidamise vajaduse hindamine. 12 (16)
2-22-18443
14.Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud tema nõude rahuldamise eeldusi – oma põhjendatud abivajaduse mõistlikku suurust ja võimekust ise selle eest tasuda, ei käsitle kohus kostja varalist olukorda ega kostja ülalpidamist vajavate isikute järjekorda, ning kostja ülalpidamiskohustuse vabastamise aluseid PKS § 76 lõike 1 alusel.
15.Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja olid abielus 9. augustist 2016. a kuni 28. juunini 2022. a. Hageja ja kostja on lahutatud ning hageja on välja toonud, et tema hooldas poolte ühist last (xxxx. a sündinud O. A.), kes on noorem kui kolme aastane, perioodil 28. juunist 2022. a kuni 28. oktoobrini 2022. a, s.o 4 kuud. Sellest tulenevalt palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks perioodi 28. juunist 2022. a kuni 28. oktoobrini 2022. a eest summas 5 000 eurot (4 x 1 250 eurot), arvestades seda, et alates 28. oktoobrist 2022. a viibivad poolte ühised lapsed kostja juures. Hageja on nõude aluseks võtnud enda kui ülalpidamist saama õigustatud lahutatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest tingitud kulusid summas 2 500 eurot kuus, mida ta on kandnud, arvestades ka abikaasade varalist seisundit abielus olles ja elutingimusi abielu ajal.
16.Hageja väited on kohtu arvates tõendamata ja vastuolulised. Hageja ei ole oma väide (et hageja igakuised kulud on 2 500 eurot) tõendamiseks esitanud kohtule veenvaid tõendeid. Kohus nõustub kostjaga, et eelnevast tulenevalt ei saa ka kohus asuda isegi mitte analüüsima, kas ja kui jah, siis mis ulatuses on hageja nõue põhjendatud. Kohus nõustub ka kostja vastuväitega, et hageja väide (et hageja igakuised kulud on 2 500 eurot) on vastuolus hageja enda poolt riigi õigusabi taotluses esitatuga, kus hageja on märkinud oma igakuiste kulutuste suuruseks 1 312 eurot (tsiviilasi nr 2-22-9790). Kohtule 11. mail 2023. a esitatud lõplikute seisukohtades kinnitas ka hageja, et perioodil 28. juunist 2022. a kuni 28. oktoobrini 2022. a oli tema sissetulekuteks peretoetus ja vanemahüvitis, kokku ca 1 100 eurot.
17.Hageja ei ole töövõimetu ning puuduvad tõendid, et hagejal puuduks võimalus töö leidmiseks. Hageja on ise ka märkinud, et perioodil 28. oktoobrist 2021. a kuni 28. oktoobrini 2022. a pidas hageja ennast ülal säästude, pärandvara ja sotsiaaltoetustega, samuti sai emapalk ja elatis. Hageja on ka märkinud, et asus hageja valduse vabastamise järgselt elama majja asukohaga Xxxx, mille eest maksis kostja perioodil 10. aprillist 2022. a kuni 10. augustini 2022. a üüri 400 kuus. Kohtule esitatud hageja konto väljavõttest nähtub, et hageja keskmine sissetulek oli 1 254 eurot ning eluasemekulusid hageja kandma ei pidanud. Kohus järeldab sellest, et hagejal oli tegelikult võimalik teenida endale sissetulekut vähemalt teatud ulatuses oma kulude katmiseks. Seega ei ole käesoleval juhul PKS §-s 72 märgitud eeldus täidetud.
18.Kohtu hinnangul ei ole hageja ka tõendanud ühtegi kaalukat asjaolu, mis õigustaks elatisnõude esitamise tagasiulatuvalt. Tsiviilasjas pole tõendamist leidnud, et kostja jättis raseda abikaasa ülalpidamiseta, kasutades tema kallal füüsilist vägivalda ja kihutas ta perekonna ühisest elamisest välja juba enne lahutuse jõustumist. Seega ei ole käesoleval juhul ka PKS § 77 lõikes 2 märgitud eeldus täidetud.
19.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise nõude läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja hagi kostja vastu last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise nõudes rahuldamata. II 13 (16)
2-22-18443
21.Hageja esitas ka nõude kostja vastu hageja ülalpidamiseks lapse sünni korral. PKS § 111 lõike 1 kohaselt on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus, et xxxx. a sündinud O. A. vanemad on hageja ja kostja, mistõttu on hagejal võimalik esitada kostja vastu eelnimetatud nõue. Hageja saaks esitada oma nõude perioodi osas (O. A. sündis xxxx. a) 9. novembrist 2021. a kuni 29. märtsini 2022. a. Siiski leiab kohus, et hageja ka selle nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud, mida kohus käsitleb allpool.
22.PKS § 111 lõike 1 kohaldamise kohta on Riigikohus andnud selgituse ja tõlgenduse
5.märtsi 2014. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-198-13. Riigikohus on eelviidatud lahendi punktis 11 selgitanud, et arvestades ülalpidamisõiguse üldisi põhimõtteid ja perekonnaseaduse mõtet, tuleb PKS § 111 lõiget 1 tõlgendada selliselt, et lapse emal on viidatud sätte alusel õigus nõuda lapse isalt enda ülalpidamiseks elatist üksnes siis, kui ta ei suuda end sel ajal ise ülal pidada. PKS § 111 lõike 1 järgi on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Kuigi viidatud sättes ei ole sõnaselgelt märgitud, et lapse emal on õigus saada ülalpidamist üksnes juhul, kui tema enda vahenditest ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks, tuleneb eelnimetatu kolleegiumi hinnangul nii perekonnaõiguse mõttest kui ka põhiseadusest. Põhiseaduse § 27 lõike 5 järgi on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Sellest tulenevalt on ka perekonnaseaduses sätestatud abivajavate perekonnaliikmete õigus saada toimetulevatelt perekonnaliikmetelt ülalpidamist. Riigikohus selgitas ka, et põhjust ei ole käsitada lapseootel või äsja sünnitanud naist erinevalt teistest täisealistest perekonnaliikmetest, kellel on perekonnaseaduse järgi õigus saada ülalpidamist üksnes abivajaduse korral. Sellest tulenevalt tuleb tõlgendada PKS § 111 lõiget 1 selliselt, et lapse isal tekib lapse ema ülalpidamise kohustus üksnes juhul, kui lapse ema vajab abi. Kohus selgitab, et kui alaealise lapse puhul eeldatakse tema abivajadust, siis täisealiste pereliikmete ülalpidamiskohustus on vaid olukorras, mil nad ise ei suuda abivajadusest tingituna enda vahendite arvelt end ülal pidada.
23.Lapse ema abivajadus sõltub mh sellest, kas ja millises ulatuses makstakse talle lapse sünni puhul riiklikke ja kohalikke toetusi või hüvitisi ning milline on nende eesmärk. Kohtule hageja poolt esitatud konto väljavõttest nähtub, et 7. jaanuaril 2022. a laekus hagejale peretoetus 120 eurot ja 27. jaanuaril 2022. a peretoetus summas 681,29 eurot. Edaspidi laekus peretoetus igakuiselt summas 520 eurot. Seega tuleb PKS § 111 lõikes 1 nimetatud ajavahemiku kohta makstud toetused arvata vanema sissetuleku hulka ning saadud toetuste tõttu ei pruugi vanem abi vajada, kui sellest piisab tema vajaduste rahuldamiseks.
24.PKS § 111 lõike 1 alusel esitatud nõude maksmapanekul on vaja esmalt tuvastada, kas ja millises ulatuses vajab lapse ema PKS § 111 lõikes 1 sätestatud ajavahemikul abi. Kui lapse ema tavapäraste kulutuste katmiseks piisab tema käsutuses olevatest vahenditest, ei vaja lapse ema abi ning tal ei ole õigust saada lapse isalt PKS § 111 lõike 1 alusel elatist. Riigikohus on eelviidatud lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-198-13 juhtinud tähelepanu, et kuigi PKS § 111 lõikes 1 on sätestatud vanema õigus saada lapse sünni puhul ülalpidamist, ei hõlma nimetatud ülalpidamine sündinud lapse vajadusi.
25.Kohtule ei ole jälgitav hageja poolt esitatud dokumentidest hageja arusaam, et ta on abivajav. Kohus korduvalt märgib, et hageja ei ole töövõimetu ning puuduvad tõendid, et hagejal puuduks võimalus töö leidmiseks. Hageja pidas ennast ülal säästude, pärandvara ja sotsiaaltoetustega ning eluasemekulusid hageja kandma ei pidanud. Kohus järeldab sellest, et hagejal oli tegelikult võimalik teenida endale sissetulekut vähemalt teatud ulatuses oma kulude katmiseks. Seega ei ole käesoleval juhul ka PKS § 111 lõikes 1 märgitud eeldus 14 (16)
2-22-18443 täidetud. Muud hageja lastega seotud kulud ei ole PKS § 111 lõike 1 nõude esitamise aluseks.
26.Kohus on juba 9. detsembri 2022. a hagi käiguta jätmise määruses selgitas hagejale, et viide sellele, et ajavahemikul 28. oktoobrist 2021. a kuni 28. oktoobrini 2022. a oli hageja igakuine väljaminek suurusjärgus 2 500 eurot pere peale, ei tõenda neid asjaolusid millele hageja nõue tugineb. Hageja viide nimetatud suurusjärgule on pere peale, hageja peres on ka alaealine laps kelle suhtes ei ole kostjal ülalpidamiskohustust, seega pidi hageja esitama kulusid tõendavad dokumendid ja tõendid. Hageja nõue on seaduses tulenevalt enda (lapse ema) ülalpidamiseks, mitte pere ülalpidamiseks. Seega palus kohus esitada kohtule korrektsed, põhjendatud ja usutatavad andmed, mis on reaalsed ja õigustatud hageja igapäeva vajadused. Enda kulude kohta hageja selgitusi ega tõendeid käesoleva ajani ei esitanud.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid lapse sünni korral ülalpidamise nõude läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
28.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja hagi kostja vastu lapse sünni korral ülalpidamise nõudes rahuldamata.
29.Hageja taotles elatise välja mõistmist kindla summadena 6 250 eurot ja 5 000 eurot. TsMS § 129 lõike 2 alusel on ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, s.o praegusel juhul 11 250 eurot. III
30.TsMS § 173 lõike 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
31.TsMS § 162 § lõike 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 164 alusel sätestatakse menetluskulude jaotus hagilises perekonnaasjas. TsMS § 164 lõige 1 näeb ette, et hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 102 lõike 1 punkti 5 alusel on abieluasi tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on abikaasa abielusuhtest tulenev muu nõue teise abikaasa vastu. TsMS § 164 lõike 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt TsMS § 164 lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi.
32.Praegusel juhul on hagi esitatud abivajava lahuselava ja hiljem lahutatud abikaasa ülalpidamiseks. Seega on tegemist hagilise abieluasjaga, milles kumbki pool kannab oma menetluskulud ise. TsMS § 164 on erinormiks, reguleerides menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas. TsMS § 164 lõike 2 näol on tegemist diskretsiooninormiga. Seega on kohtul võimalus ja ka kohustus kaaluda igal konkreetsel juhul, kuidas menetluskulusid jaotada.
33.Nagu kohus eelnevalt märkis on hagejal võimalik esitada kostja vastu hagis nimetatud nõuded, kuid hageja nõuded ei ole tõendatud. Kuna asjas ei nähtu kohtu arvates mõistlikke põhjendusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt TsMS § 164 lõikest 1 sätestatust, tuleb 15 (16)
2-22-18443 hageja kantud menetluskulud jätta hageja enda kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda. Kuna kohus jätab poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata.
34.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõike 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lõige 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.