Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: H S (isikukood xxx, xxx) Hageja seaduslik esindaja: T S (isikukood xxx) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper (e-post xxx) Kostja: L T (isikukood xxx; elukoht xxx; e-post xxx) kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista L Tult elatis H S kasuks alates 30.05.2022 kuni H S täisealiseks saamiseni (s.o 26.08.2024) 225,64 eurot kuus (baassumma 209,20 eurot, millele lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast 46,44 eurot ja millest on maha arvatud pool lapsetoetust 30 eurot).
3.Resolutsiooni p-s 2 märgitud elatis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.
4.Elatise summad kanda iga kalendrikuu 1. kuupäevaks T S arveldusarvele nr xxx selgitusega „H S elatis“.
5.Välja mõista L Tult tagasiulatuv elatis H S kasuks perioodi eest 30.05.2021 kuni 29.05.2022 summas 3 176,49 eurot.
6.Juhul, kui L T on kohtumenetluse kestel H Sle maksnud elatist, siis tasutud summad kuuluvad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele.
7.Jätta H S taotlus elatise väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamiseks summas 225,64 eurot rahuldamata.
8.Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 30.05.2022 esitatud ja 07.06.2022 täpsustatud hagiavalduse kohaselt sündis T S ja L Tu (kostja) kooselust 26.08.2006 laps H S (hageja). Vanemate kooselu lõppes 2019. aasta sügisel ning peale vanemate kooselu lõppu jäi hageja elama isaga. Kostja ei ole lapse ülalpidamiskulude kandmises osalenud alates novembrist 2019. Lapse igakuised kulud, mida isa tasub ainuisikuliselt on kokku 585 eurot, s.h: eluasemekulud 150 eurot, telefon 10 eurot, kulutused toidule 200 eurot, kulutused tervishoiule 20 eurot, kulutused hügieenitarvetele 25 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 100 eurot, kulutused vabale ajale, sõprade sünnipäevad jne 80 eurot. Hageja isa on esitanud emale erinevaid päringuid elatise maksmise osas nii suuliselt kui ka kirjalikult, kuid kostja ei ole isa päringutele vastanud ega lapse ees oma ülalpidamiskohustust täitma asunud. Kuni 01.01.2022 kehtinud PKS-i järgi oleks ema pidanud tasuma lapsele igakuiselt elatist summas 292 eurot. Alates 01.01.2022 kehtiva PKS-i järgi oleks ema pidanud lapsele perioodil 01.01.2022
kuni 29.05.2022 tasuma elatist summas 1113,65 eurot. Kostja rikkus nimetatud kohustusi ega osalenud tegelikkuses lapse ülalpidamiskulude kandmises. Seega on lapsel ema vastu tagasiulatuv elatise nõue kokku 3176,49 eurot, s.o perioodil 30.05.2021 kuni 31.12.2021 summas 2062,84 eurot ning perioodil 01.01.2022 kuni 29.05.2022 summas 1113,65 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista igakuise elatise alates 30.05.2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni summas 225,64 eurot, kuid mitte alla PKS § 101 lg-tes 3-5 sätestatud määra. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista tagasiulatuv elatise summas 3176,49 eurot. Kostja vastus Kostja palus jätta oma vastuses hagi rahuldamata. Hageja on edukas noorsportlane, kes omab arvestatavaid sissetulekuid ja sponsoreid, mis katavad hageja kulud, mis tavapäraselt lasuvad hoolduskohustust täitvate lapsevanemate õlgadel. Hageja sissetulek katab kõik tema reaalsed vajadused, mistõttu puudub tal täiendava elatise saamiseks vajadus. Hageja enda rahadega on võimalik teda täielikult üleval pidada. Peale selle paiknevad hagejale mõeldud sihtotstarbelised sponsorvahendid W MTÜ-s, millega saab katta kõik tema treenimise ja võistlemisega seotud kulud, sh laagrites ja võistlustel viibimise aegsed ülalpidamiskulud. Kui hageja kulud peaks kandma temaga koos mitteelav vanem, siis peaks arvestatama ka temaga kooselava lapsevanema kohustust teda üleval pidada. Kuigi hageja nimel on hagiavalduse esitanud T S, kes peaks samuti lapse kulusid katma, tasub T S nii enda, kui ka oma uue elukaaslase ja tema lastega seotud kulude eest hageja kontol oleva rahaga. Nähes, et hageja pangakontolt kantakse kulusid kolmandate isikute eest, aga kolmandad isikud nende peale tehtud kulutusi hageja pangakontole ei hüvita, saab järeldada, et hüvitamised on suunatud kusagile mujale ja isa teenib selliselt lapse pangakonto arvelt omale tulu. Hageja perioodilistelt pangaväljavõtetelt on üldisemalt näha kõik tehingud ning nende ulatus, andmaks laiemat ülevaadet tema kontol aset leidvatest tasumistest majutuste, tankimiste, toidupoe arvete, parkimiste, lillede, kingituste jms asjasse puutumatu eest. Perekonnaseaduse mõistes on selline teguviis varahooldusõiguse kuritarvitamine ja lapsele kahju tekitamine, kuivõrd vanem ise on kohustatud last ülal pidama ning varahooldust teostades mitte käima lapse varaga ümber pillavalt ja valimatult. Hagejal on endal piisavad vahendid enda ülalpidamiseks ning täiendavalt kasutaks isa lisaks hageja sissetulekute ärakasutamisele ka kostjalt väljamõistetavat elatist, et pidada üleval ennast, oma uut elukaaslast ning tema lapsi, mis on igati vastuolus PKS põhimõtetega. T S ja hageja esitasid 20.07.2020 hagiavalduse kostja ja K S vastu seltsingvara jagamise nõudes (tsiviilasi nr xxx). Nende hagiavalduse kohaselt on peres valitsenud seltsing ning nende nõudeks on seltsingvara jagamine selliselt, et kõik menetlusosalised saavad 25% varast, mh ka kostja osa oleks 25%. Nende poolt väidetava seltsingu vara hulka kuulub ka xxx kinnistu, milles nii hageja, kui ka T S koos T uue elukaaslase S V ja tema 2 lapsega senini elavad. K S ning kostja seal ei ela ja K Sle on üle andmata ka valdus. Kõnealuse kinnistu rendihind tänases turuolukorras on minimaalselt 2000 eurot kuus. Kui lähtuda T S ja hageja positsioonist tsiviilasjas nr xxx, siis võib asuda seisukohale, et olukorras, kus hageja ja käesolevas menetluses tema seaduslik esindaja seal alaliselt elavad, ei ole kostjal võimalik realiseerida oma vara ega teenida sellelt tulu, mis on otseselt rahas mõõdetav. Sellest tulenevalt on kostja seisukohal, olgugi, et PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi peaks vanem ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes täitma, et seni kuni puudub jõustunud kohtulahend, mis seltsingu olemasolu välistab, tuleb lähtuda
hageja ja T enda arusaamadest ja väidetest ning seeläbi lugeda kostja ülalpidamiskohustus hageja ees täidetuks, sest PKS § 100 lg 1 kohaselt võib kohustatud isik nõuda ka ülalpidamise andmist muul viisil. Selliselt kostja ülalpidamiskohustust arvesse võttes ületab see hagis nõutud elatist 225,64 eurot. Kusjuures sellist ülalpidamist on hageja saanud alates tsiviilasja nr xxx menetlusse võtmisest, mis on 08/2020. Seega muutub alusetuks ka tagasiulatuva elatise nõue (30.05.2021 kuni 29.05.2022). Ebaõiglane oleks kohustada vanemat veel täiendava elatisnõude täitmisega oma muu vara arvelt, olukorras, kus vanem juba panustab otseselt oma varaga (mille arvelt tulu jääb teenimata), või vähemalt seni kuni pole jõustunud seltsingut ümberlükkav kohtuotsus. Olgugi, et hageja püüab hagiavalduse lisadega 2.1 ja 2.2 tõendada, et on varasemalt elatist nõudnud, siis nende sisusse süvenedes seda sealt ei nähtu. Lisaks sellekohaste tõendite puudumisele ei ole selliseid pöördumise ka reaalselt aset leidnud, ei suuliselt ega kirjalikult. Kui kohus peaks leidma, et kostja ei täida oma kohustust ning hageja sissetulek ja rahaline seis ei välista elatise nõude rahuldamist, siis tuleks sellisel juhul arvestada, et vaidlusaluses elamus elab kokku reaalselt 5 inimest, mistõttu tuleb kõik kulud eluasemele jagada 5 inimese vahel. Täiendavalt, teades, et hageja ja T viibivad suure osa ajast välislaagrites, mille kulud on kõik kaetavad sponsorrahadest, kuna tegemist on treeningutega ja sihtotstarbeliste sponsori rahade kasutusega, siis puuduvad hagejal nimetatud ajal eluaseme kulud, samuti ei teki sel perioodil kulusid eluasemele Tl, sest ta viibib koos hagejaga välismaal. Nimetatud ajal elavad vaidlusalusel kinnistul T elukaaslane oma kahe lapsega, millest tulenevalt tekitavad T ja hageja äraoleku ajal kulusid eluasemele hoopis nemad. Eeltoodust tulenevalt võib kindlalt väita, et kulud eluasemele on igati üle paisutatud ning tegelikke asjaolusid arvesse võttes isegi alusetud. Ka kulutused toidule on ülepaisutatud samal põhjusel, mis puudutab eluasemekulusid. Lisaks tasub P MTÜ hageja sponsorrahadest Tle nii tema enda, kui ka hageja eest välislaagrites viibitud aja eest maksimaalses ulatuses päevarahasid, mis reaalsete toidukulude suhtes on ebaproportsionaalselt suured, st nendest jääb raha veel ülegi muude kulude katmiseks. Kulutusi tervishoiule (vitamiinid ja muu esmatarve) isa ise kindlasti ei kanna. Nende eest tasutakse, kas hageja isiklikul pangakontol olevatest vahenditest, sponsoritelt saadud vahenditest või Y sportlastele tagatud tugiteenuste raames. Samuti on hagejal mitmed sponsorid, kelle käest ta saab praktiliselt kõik riided ja jalanõud, mida ta vajab. Eelduslikult saab hageja riietele ja jalanõudele kulutamiseks krediiti Sportlandilt ja Quiksilverilt, kummaltki 1500 eurot aastas, mis reaalsuses katab lisaks isa ja veel ka teiste pereliikmete/lähedaste vajadused. Samuti leiab kostja, et kulutused vabale ajale, sõprade sünnipäevadele jne 80 euro ulatuses on täiesti ebarealistlik summa. Väljamõistetava elatise suurus ei saa olla kindlasti suurem, kui 100 eurot kalendrikuu kohta. Kohtu põhjendused
1.Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
2.Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. Kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei võinud igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis oli alates
01.01.2020 584 eurot, millest pool on 292 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta). Alates 01.01.2022 kehtima hakanud PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa. PKS § 101 lg 3, lg 4 ja lg 5 kohaselt on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kohus märgib, et alates 01.04.2022 on baassummaks 209,20 eurot.
3.Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hageja vanemateks on kostja ja T S. Puudub vaidlus, et kostja ei ela hagejaga käesoleval ajal igapäevaselt koos. Hagejal on seega kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Kohus selgitab, et nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saaks lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1).
4.Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist seega, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kohus leiab, et kuna kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks oma ülalpidamiskohustust regulaarselt täitnud ning elatist igakuiselt vähemalt miinimumulatuses tasunud, siis on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest õiguslikult põhjendatud.
5.Hageja on palunud kostjalt välja mõista elatise miinimumsuuruses alates avalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohus on seisukohal, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lapsel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 32-1-174-16, p 13). Kuna hageja on palunud välja mõista elatise miinimumsuuruses, siis ei olnud hagejal vajalik esitada ka tõendeid igakuiste kulude olemasolu ja kandmise kohta.
6.Hagiavalduse kohaselt moodustavad hageja igakuised kulud kokku ca 585 eurot, s.h eluasemekulud 150 eurot (kommunaalkulud, internet, tv jne), telefon 10 eurot, kulutused toidule 200 eurot, kulutused tervishoiule 20 eurot (vitamiinid ja muu esmatarve), kulutused hügieenitarvetele 25 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 100 eurot, kulutused vabale ajale, sõprade sünnipäevad jne 80 eurot. Kohtu hinnangul on hageja poolt välja toodud kululiigid igakuiselt vajalikud ning kuludele märgitud suurus mõistlik. Kohus selgitab, et eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt lapse eluasemevajaduse rahuldamisel, s.h ka kommunaalkulude kandmisel. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Samuti on üldtuntud ja tõendamist mittevajav asjaolu, et inimesed tarbivad igapäevaselt toitu ning vajavad riideid ja jalanõusid. Kohtu hinnangul on ka eluliselt usutav hügieenivahendite kasutamine ja tervishoiukulude olemasolu. Arvestades hageja vanusega on ka side- ja meelelahutuskulud (s.o kulutused vabale ajale, sünnipäevadele jms) usutavad. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja igakuised väljatoodud kulud vastavad vähemalt kahekordsele kehtivale miinimumelatise suurusele. Nimetatud kulude sisse ei ole arvestatud hageja võimalikke kulusid transpordile ja treeningutele. Seega on kostja vastuväited seoses nimetatud kuludega asjakohatud.
7.Kostja on esitanud menetluses vastuväite, et hageja kulusid tasuvad sponsorid ning hageja teenib ise piisavalt sissetulekut, et oma kulutusi katta. Kohus peab vajalikuks selgitada, et hageja näol on tegemist alaealisega, kes tulenevalt PKS § 97 lg 1 p-st 1 on ülalpidamise saamiseks õigustatud isikuks. Asjaolu, et hagejal on seoses sportimisega tekkinud erinevaid sponsoreid, ei vabasta kostjat oma ülalpidamiskohustuse täitmisest. Samuti on oluline ning eluliselt usutav, et sponsorite ülesandeks on katta hageja võimalikud kulud seoses treeningute ning võistlustega, mitte aga kanda hageja igapäeva kulusid. Kulude katmist seoses spordiga tõendavad kohtu hinnangul ka kostja enda poolt esitatud tõendid, s.h sponsorauto kasutamise kulud (kütus, remont, parkimine), välislaagrites ja võistlusel viibimise kulud (lähetustasud/päevarahad) (dtl 179-206). Samas võib hagejal tekkida igapäevaselt ka kulusid, mis ei ole seotud tema treeningutega ning mida ei saa sponsorite arvelt rahuldada. Sponsorid ei kanna ega ole kohustatudki kandma
hageja esmavajadusi. Samuti ei ole kostja tõendanud kõikide võimalike kulude kandmist sponsorite poolt. Samuti ei oma kohtu hinnangul käesoleval juhul tähtsust asjaolu, kas hageja ise omab sissetulekuid, mis võiksid hageja igakuised kulud katta. Kuna vanematel on seadusest tulenev kohustus oma alaealist last ülal pidada, siis ei vabane alaealise lapse vanemad oma ülalpidamiskohustuse täitmisest üksnes asjaolust, et alaealine teenib ka ise sissetulekut. Alaealine ei ole kohustatud ennast ise ülal pidama.
8.Kostja on menetluses avaldanud, et ta on täitnud oma ülalpidamiskohustust, sest hageja elab osaliselt talle kuuluvas kinnisasjal ning et hageja poolt kinnisasja valdamine on tõlgendatav talle kasutuseelise andmisena ja seeläbi eluasemevajaduse rahuldamisena. Kohus antud seisukohaga ei nõustu. Sõltumata kostja poolt viidatud tsiviilasja nr xxx avaldatud seisukohtadest (s.o T S ja hageja hagi kostja ja K S vastu seltsingvara jagamise nõudes), on hageja tõendanud, et käesoleval hetkel kuulub tema elukohaks olev kinnisasi hageja õele (dtl 126). Kinnistusraamatu andmed kinnitavad, et kostjal puuduvad hageja elukohaga mistahes seosed ning seetõttu ei saa väita, et kostja oleks oma ülalpidamiskohustust täitnud, kuna hageja elab kostjale kuuluvas kinnisasjal. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid väidetava kasutuseelise saamise kohta.
9.PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise vähendamiseks tuleb tuvastada, et selleks on mõjuv põhjus, muu hulgas kas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Ühtegi PKS §-s 102 märgitud asjaolu ei ole kostja välja toonud. Samuti märgib kohus, et kostja ei ole töövõimetu ega varatu. Kohtu poolt kogutud tõenditest nähtub, et kostja igakuine keskmine sissetulek on olnud 682,66 eurot (dtl 245, 248-255, 258). Äriregistri kohaselt on kostja seotud kahe äriühinguga, s.o kostja on üks juhatuse liikmetest K OÜ-s ning üheks juhatuse liikmeks ja osanikuks P OÜ-s. Samuti omab kinnistusraamatu kohaselt kostja korterit Tallinnas. Kohus selgitab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 3-2-1-2115 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard.
Eeltoodust tulenevalt puudub kohtu hinnangul alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära ning hageja nõue elatise välja mõistmiseks miinimummääras alates hagiavalduse esitamisest on põhjendatud.
10.Hageja on palunud hagiavaldusese välja mõista ka tagasiulatuva elatise summas 3176,49 eurot, s.o perioodi eest 30.05.2021 kuni 31.12.2021 summas 2062,84 eurot ning perioodi eest 01.01.2022 kuni 29.05.2022 summas 1113,65 eurot. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus osundab, et Riigikohus on märkinud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-13613, p 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-35-16). Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-78-13, p 13; Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 14). Käesoleval juhul on hageja tõendanud, et 09.04.2021 e-kirjas on hageja seaduslik esindaja palunud lapsetoetuse kanda tema kontole (dtl 19). Samuti on 13.09.2022 hageja seaduslik esindaja pöördunud kostja poole ning kirjeldanud probleemi seoses hageja telefoninumbriga seotud piirangutega ning teinud ettepaneku võtta hagejaga ühendust hoolduskohustuse täitmise osas (dtl 18). Iseenesest ei tõenda antud e-kirjad elatise järjepidevat nõudmist. Samas ei tähenda see, et hageja kaotaks oma õiguse tagasiulatuva elatise nõudmiseks. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks nimetatud perioodil oma
ülalpidamiskohustust täitnud. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine oleks käesoleval juhul kostjale iseenesest ebamõistlikult koormav ning asetaks teda äärmiselt raskesse olukorda. Seega leiab kohus, et hageja tagasiulatuva elatise nõue on põhjendatud.
11.Kostja on oma dokumentides palunud kohtul ka hinnata hageja isa käitumismustreid ja õiguspärasust lapse varaga ümberkäimisel ning TsMS § 45 lg 6 ilmnemisel edastada kuriteoteade prokuratuurile või politseile, s.h hinnata, kas hageja isa tegevus on seadusega kooskõlas või kahjustab lapse huve seades ohtu lapse vara PKS § 136 või KarS § 171 lg 1 mõistes. Kohus selgitab, et käesoleval juhul on tegemist hageja elatise hagiga kostja vastu. Seega puudub kohtul vajadus hinnata hageja varaga seonduvat või hageja seadusliku esindaja ja kostja omavahelisi suhteid, s.h võimalikku vaidlust, mis puudutab hooldusõiguse (s.h varahooldusõiguse) küsimusi.
12.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista igakuine elatis alates 30.05.2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni (s.o 26.08.2024) 225,64 eurot (baassumma 209,20 eurot, millele lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast 46,44 eurot ja millest on maha arvatud pool lapsetoetust 30 eurot). Märgitud elatis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. PKS § 100 lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Hageja taotlusel tuleb elatise summad tasuda hageja arveldusarvele igakuiselt 1. kuupäevaks. Juhul kui kostja on kohtumenetluse kestel hagejale maksnud elatist, siis tasutud summad tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada.
13.TsMS § 468 lg 3 sätestab, et elatise väljamõistmise otsuse või kehavigastusega või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise otsuse tunnistab kohus hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Hageja on hagiavalduses palunud tunnistada elatise väljamõistmise otsus viivitamata täidetavaks summas 225,64 eurot. Samas ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et jõustumata kohtuotsuse täitmine on hageja ülalpidamiseks hädavajalik, s.t et esineb oht, et hageja toimetulekuks ei jätku piisavalt vahendeid. Ülalpidamise hädavajalikkust ei saa järeldada üksnes asjaolust, et kostjal on hageja ees seadusest tulenev ülalpidamiskohustus. Kohus jätab taotluse rahuldamata.
14.Kohus selgitab lisaks, et eeltoodu ei tähenda, et asjaolude muutumisel ei võiks kas elatist saama õigustatud isik või elatist maksma kohustatud isik edaspidi nõuda väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud.
15.Käesolevas otsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 1 ja lg 5 alusel arvestamata, kuna need ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja lahendust. Menetluskulud
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2024.a otsusega nr. 2-22- 8027
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.