2-21-17197/33 - Perekonnaõigus - Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.X (avaldaja/isa) esitas 02.11.2021 Harju Maakohtule avalduse Y-ga (puudutatud isik I/laps) suhtluskorra muutmiseks ja menetluskulude jätmiseks C (puudutatud isik II/ema) kanda. Avaldaja palus muuta ja täiendada Harju Maakohtu 16.10.2018 kohtumäärusega (kompromiss) kohtuasjas nr 2-18-12652 kindlaks määratud suhtluskorda selliselt, et muudetakse p-d 1.1.–1.3. ja 1.12., lisatakse p 1.13. ning muudetakse ka p-d 1.4. ja 1.10. Avaldaja palus kehtestada suhtluskorra vastavad punktid järgmises sõnastuses: − laps viibib isa juures iga kuu paaritul (1. ja 3.) nädalavahetusel nii, et ema organiseerib reedesel päeval lapse transpordi kas lapse elukohast, koolist või huvialaringist isa juurde hiljemalt kl 18.00. Isa organiseerib lapse transpordi esmaspäeva hommikul kooli enne koolitundide algust (p 1.1.); − lisaks p-s 1.1 märgitule viibib laps isa juures ka iga kuu paaris (2. ja 4.) nädala neljapäeva õhtul nii, et ema organiseerib transpordi, kas lapse elukohast, koolist või huvialaringist isa juurde hiljemalt kl 18.00. Isa organiseerib lapse transpordi reede hommikul kooli enne koolitundide algust (p 1.2.); − koolivaheaegadel organiseerib ema transpordi isa juurest tagasi lapse elukohta. Isa organiseerib koolivaheaegadel lapse transpordi enda juurde (p 1.3.); − lapse haigestumise korral lepitakse hooldamine kokku eraldi arvestades mõlema vanema töögraafikut, töölähetusi jm (p 1.12.). Avaldaja palus täiendada suhtluskorda p-ga 1.13. järgmiselt: − lisaks eelnevates punktides reguleeritud suhtlemise korrale ja aegadele on lapsel õigus valida kuus täiendavalt 2 päeva, millal ta soovib isa juures olla (need võivad olla ka järjestikused päevad). Sel juhul organiseerib ema transpordi isa juurde hiljemalt kl 18.00 ning isa organiseerib transpordi, kas kooli enne koolitundide algust või lapse elukohta (sõltuvalt sellest, kas tegemist on kooli- või puhkepäevaga). Avaldaja palus muuta ka suhtluskorra p 1.4. ja 1.10. ning kehtestada suhtluskorra vastavad punktid järgmises sõnastuses: − kooli suvevaheajast viibib laps isa juures kokku 4 nädalat ja korraga vähemalt ühenädalase järjestikuse perioodi. Täpsed perioodid. mil laps isa juures on, lepivad vanemad kokku hiljemalt iga jooksva aasta 1. maiks (p 1.4.); − mõlemal vanemal on õigus minna koolivaheajal lapsega reisile väljaspoole Eesti Vabariiki 15 kuni 30 päevaks ilma teise vanema nõusolekuta, kuid reisi sihtkohast ja kestusest tuleb teist vanemat ette teavitada hiljemalt 1. maiks. Lühiajaliste reiside (kuni 2 nädalat) kohta tuleb teist vanemat ette teavitada kuni 2 nädalat (p 1.10).

2.Avaldaja leidis, et olukord võrreldes kehtivat suhtluskorda reguleeriva kohtumääruse tegemise ajaga oli muutunud. Laps oli kooliealine ning võimeline kasutama ühistransporti. Tütar kasutas ühistransporti koolis käimiseks. Samuti vajas laps isalt ka rohkem tuge ja abi seoses koolis käimisega. Muutunud olusid ja ka üldiselt lapse huve arvestades oli vajalik uue suhtluskorra kehtestamine. Hetkel kehtiva suhtluskorra järgi oli kohustatud ainult üks vanem (avaldaja) last viima ning tagasi ema juurde tooma. Kuna laps oli juba suurem ja käis ise koolis ning arvestades transpordikohustuse lasumist üksnes avaldajal (mis osutus isale koormavaks), tuli jagada selline kohustus võrdselt mõlema vanema vahel. Puudus põhjendatud vajadus transportida tütart igakordselt isa poolt ja isa sõiduvahendiga. Lisaks pani ema lapse septembrist 2021 avaldajaga kooskõlastamata huviringi, mis toimus isa suhtluskorra päeval (reede) ning mille lõppemise aeg (kl 20.00) oli avaldajale transpordi korraldamiseks sobimatu. Lisaks eeltoodule oli vajalik võimaldada lapsele rohkem suhtlust isaga ehk kaks täiendavat isa juures viibimise päeva kuus lisaks kehtivale suhtluskorrale. Tütar käis keelekümbluse kallakuga koolis, kus sihtkeeleks oli eesti keel. Teisest klassist lisandus õppeainena inglise keel. Ema ei vallanud neid keeli ning lapsel tekkisid koolist antud koduste ülesannete täitmisel raskused. Ema ei osanud selgitada tütrele ülesannete sisu ega saanud last koolitööde tegemises piisavalt toetada. Seetõttu oli oluline, et kontrolltööde toimumise ajal saaks laps valmistuda kontrolltöödeks isa juures. Avaldaja hinnangul oli selleks vajalik võrreldes hetkel kehtiva suhtluskorraga vähemalt kahe täiendava isa juures viibimise päeva määramine. Avaldaja soovis lapsega rohkem aega veeta ka koolivaheajal. Suhtluskorras lapsega koolivaheajal veetmise aja kestuseks tuli senise kahe nädala asemel neli nädalat. Avaldaja pidas mõistlikuks kooskõlastada vastavad kuupäevad isa juures viibimiseks senise 1. aprilli asemele hiljemalt 1. maiks. Puudutatud isikute seisukohad

(LasteKS) § 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-st 1 ja Riigikohtu 21.03.2007 otsusest asjas nr 3-2-1-13-07, p 33 ja 30.05.2011 määrusest asjas nr 3-2-1-32-11, p 15). Maakohus leidis, et määratud suhtlemiskorra sisuline muutmine isa poolt soovitud viisil ei olnud antud hetkel põhjendatud. Lapse ja tema vanemate elukorralduses ei toimunud selliseid põhimõttelisi muudatusi, mis tingiksid kehtiva suhtluskorra muutmise. Sama seisukohta väljendasid ka lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus. Laps sai vanemaks umbes kolme aasta võrra, kuid ta polnud veel niivõrd palju vanemaks saanud, et võiks iseseisvalt ühiskondliku transpordiga sõita Maardust isa juurde Mustamäele. Laps ise oli nii talle määratud esindajale kui ka eestkosteasutuse esindajale avaldanud, et ta kartis üksinda bussiga Maardust Tallinna ja Tallinna sees sõita ning ta sooviks isa juurde sõita autoga. Kohus mõistis selles osas lapse ebakindlust ja hirme. Laps sõitis küll bussiga iga päev kooli, kuid see on vaid kolm peatust Maardu siseselt. Tallinna linnas laps ei orienteerunud üldse ega saanud isa juurde sõitmisega hakkama. Märgitu võis kõne alla tulla mõne aasta pärast, kui laps kasvab ja saavutab teatava iseseisvuse, julguse ja enesekindluse. Käesoleval ajal, arvestades seejuures teekonna pikkust, vajadust vahetada bussiliine, lapse vanust, ei olnud see lapse jaoks turvaline ega ohutu. Samuti polnud ema nõus last viima isa juurde, kuna tal ei olnud autot ega ka juhtimisõigust. Aastal 2018 sõlmitud kompromissis võttis avaldaja endale vabatahtlikult kohustuse lapse transportimise näol ja arvestades seejuures eelkõige lapse huvidega, ei olnud põhjendatud selle kokkuleppe muutmine. Seda enam, et ei esinenud mingeid uusi ega erakorralisi asjaolusid, mis omakorda tingiksid varasemalt kokkulepitu muutmise. Antud juhul toimus lapse ja isa suhtluskord asjas nr 2-18-12652 16.10.2018 kohtumäärusega kinnitatud kompromisskokkuleppe alusel. Vanemate vahel tõusetunud vaidlus transpordiküsimustes ei ohustanud lapse õigusi ega huvisid ega kahjusta ka lapse suhtlust isaga. Eeltoodud põhjustel polnud alust muuta suhtluskorras lapse transportimisega seotut. Lapse reedene tantsutrenn, mis lõppes kl 20.00 ajal, ei takistanud kehtiva suhtluskorra täitmist, sest lapse hilisemaks isale üleandmise ajaks oli kehtivas suhtluskorras märgitud kl 20.30. Seega, ka selles osas polnud kehtiva suhtluskorra täidetavusele mingeid takistusi. Kehtivas suhtluskorras arvestati asjaoluga, et laps kasvab ja läheb kooli. Asjaolu, et laps sai kooliealiseks, ei andnud iseenesest alust ega polnud uueks asjaoluks kehtiva suhtluskorra muutmiseks. Mis puudutas isa soovi suvevaheaja suhtlemisperioodide kokkuleppimise ja kestvuse kuupäevade osas, siis leidis kohus, et vanem peab oma vanemaõigusi teostades pidama silmas alati lapse parimaid huve ning teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra. Elu oli dünaamiline ja pidevas muutumises ning seetõttu igat sammu detailselt reguleerida ega ette näha ei olnud võimalik. Vanemad võiksid arvestada teineteise soove tulenevalt vanemate puhkusegraafikust ja selles osas leida omavahel mõistlikud ja mõlemat poolt rahuldavad kokkulepped, sealjuures arvestades ja silmas pidades ka lapse soove ja vajadusi. Sama kehtis ka avalduses taotletud täiendava kahe päeva osas kuus, mil laps võiks seoses koolitöödega isa juures viibida. Nii laps, ema kui ka avaldaja kinnitasid, et seni oli nendes ainetes probleemide tekkimisel laps ise helistanud isale ning videokõnede abil püüti õppida. Vanemad võiksid oma erimeelsused kõrvale jätta ja lisaks kehtivas suhtlemiskorras kokkulepitud suhtlemisaegadele jõuda lapse huvidest lähtuvalt kokkulepetele ka vajaduspõhiselt täiendavate isa ja lapse kohtumiste osas. Avaldaja määruskaebus

asjaolud. Kohus rikkus kaalutlusõigust ja jättis istungil esitatud seisukohad arvestamata. Kui vanemate vahel oli vaidlus kehtiva suhtluskorra osas, siis ei saanud kohus jätta vaidlusaluseid asjaolusid käsitlemata ja suhtluskorda pelgalt vanemate konflikti argumendil muutmata. Lapsega suhtlemise küsimusi ei saanud jätta sisuliselt otsustamata, pannes sellega vanematele kohustuse leppida mingisugustes küsimustes ise kokku. Maakohtu viidatud erimeelsused vanemate vahel ja kohtu üleskutse koostööle polnud argumendid, millega sai õigustada suhtluskorra muutmata jätmist. Kohus jättis arvestamata, et istungil nõustus ema suhtluskorra muutmisega osas, mis puudutas lapse reedeti Tallinnasse toomist. Vanematel olid võrdsed õigused ja kohustused laste suhtes. Transpordi korraldus tuli samuti jagada võrdselt. Kui kohustused olid ebavõrdsed, siis oli ilmne, et mõjutatud olid ka lapse huvid. Asjaolu, et avaldaja kolm aastat tagasi vabatahtlikult suhtluskorra selliselt kokku leppis, ei tähendanud, et see peaks muutmatuks jääma, liiatigi olukorras, kus sellise kohustuse täitmine muutus isale koormavaks. Kompromiss oli sõlmitud toona kohtumenetluse tulemusel ning avaldaja lähtus eelkõige sellel ajal eksisteerinud olukorrast, sh enda võimalustest. Lapse huviring tollel ajal oli ujumine ja see koht ja aeg oli ainuke võimalus sellises huviringis osalemiseks. Laps oli kompromissi sõlmimise ajal väike, koolis ei käinud ja autoga transpordi korraldamine oli hädavajalik. Avaldaja oli sel hetkel nõus korraldama ise transpordi. Arvestades muutunud olusid, sh asjaolu, et laps oli oluliselt iseseisvam, samuti avaldajal lasuvat koormust, elamiskulude pidevat tõusu, oli üksnes avaldaja poolt suhtluskorra täitmisega seotud transpordi korraldamine ja sellega seotud kulude kandmine liigselt koormav. Ema saaks kohustuse jagamise korral täita oma kohustust lapse ühistranspordil saatmisega. Isa soovis, et ema lubaks lapsel kasutada linna sõiduks ühistransporti, vajadusel alguses last selleks saata, et teekond selgeks saada. Eestkosteasutuse ja lapse esindaja alahindasid tütre võimekust ja iseseisvust. Laps kasutas linnas väga edukalt ühistransporti ja ta orienteerus linnas (isa elukoht ja linnas käidi aega veetmas). Oli oluline, et jagatud transpordikohustus kehtiks mitte üksnes reedestel üleandmistel, vaid ka paarisnädalatel ehk neil nädalatel, mil lapse üleandmine toimub neljapäevasel päeval. Kohus jättis tähelepanuta, et tegelikkuses toimus kuni 2021 sügiseni suhtluskord teisiti kui oli kokku lepitud ning lapsel reedeti trenne polnud. Samuti ei arvestanud kohus, et lapse tantsutrennis osalemist isaga ei kooskõlastanud. Asjaolu, et kehtiv kord nägi ette lapse reedeti üleandmise isale kl 20.30, ei tähendanud, et kohus ei saanud arvestada, kuidas suhtluskorda tegelikult täideti. Neil reedetel, kui isa läks tütrele peale huviringi autoga järgi, jõudis laps isa juurde alles peale kl 21.00. Avaldaja soovis lapsega veeta nädalavahetusi aktiivselt ja tihti mindi väljasõitudele juba reedel. Huviringis osalemine rikub avaldaja plaane lapsega aja veetmisel. Lisaks, nii lapse esindaja kui eestkosteasutus toetasid isale täiendavate lisapäevade võimaldamist. Lisapäevade andmine oli lapse huvides vajalik. Oli oluline, et vähemalt kontrolltööde toimumise ajal saaks laps valmistuda nendeks isa juures. Suvepuhkuste osas nõustus ema kohtuistungil, et avaldaja juures viibimise perioodid lepitakse kokku senise 1. aprilli asemel 1. maiks. Kohus jättis selle asjaolu arvestamata, manitsedes taas vanemaid ise kokku leppima, kuid jättes arvestamata, et vanemad omavahel kokkuleppele ei jõudnud. Ehkki ka kehtiva suhtluskorra järgi viibib laps isaga suvevaheajal kaks kahenädalast järjestikust perioodi, oli selline korraldus liiga piiratud. Isa soovis muuta suvepuhkuse perioodi paindlikumaks, jättes võimaluse puhkuste ajal viibida lapsel isa juures ka ühe nädala kaupa ning luua võimaluse, et laps saaks viibida kaebja juures ka kogu nelja nädalase puhkuse perioodi. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel osas, milles maakohus jättis kehtiva suhtluskorra p-d 1.4. ja 1.10. muutmata suvepuhkuste ja välisreiside kooskõlastamise tähtaja osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue määruse ja muudab kooskõlastamise tähtajaks 1. aprilli asemel 1. mai. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt. Maakohus kohaldas avalduse lahendamisel õigesti materiaalõigust ja selle üle vaidlus puudub. Ringkonnakohus märgib, et igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt (Riigikohtu 07.12.2018 määrus kohtuasjas nr 2-17-3347, p 23.). Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest (Riigikohtu 06.04.2018 määrus kohtuasjas nr 2-15-16111, p 18.). Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine. Lapsega koos elav vanem on üldjuhul kohustatud lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga (Riigikohtu 14.03.2012 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-6-12, p 18.). Lapse ja vanema suhtluskorra täitmisele peavad mõlemad vanemad kaasa aitama sellega, et nad austavad nii lapse kui ka vastastikku teineteise õigusi ja huve ning üritavad teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra täitmine õnnestuks tõrgeteta ja et ka laps suhtuks suhtluskorda ning selle täitmisesse positiivselt (Riigikohtu 17.12.2013 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-4-13, p 78). Hoolimata PKS sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi. See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige menetlusosaliste vastavatest ettepanekutest ning iga konkreetse asja eripärast. Seejuures peab suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab lapse huvidele ja tagab lapsele LaKS §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga (Riigikohtu 21.03.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p-d 32. ja 33.). PKS § 123 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kohus teeb kõiki 10. peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju (vanema õigused ja kohustused) läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohus muudab varem tehtud lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. Jõustunud kohtulahend on menetlusosalistele kohustuslik (TsMS § 457 lg 1 ja § 463 lg 2). Kohtulahendi siduvuse põhimõte tagab õigusrahu ja õiguskindluse. Hagita menetluses tehtud kestva toimega lõpplahendit võib kohus TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi seetõttu muuta üksnes juhul, kui selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Muutus peab olema toimunud pärast esialgse lahendi tegemist ning olema piisavalt oluline. Muutus peab olema selline, millega kohtul asja läbivaatamise ja lahendamise ajal ei olnud objektiivselt võimalik arvestada. Arvestatavad on ainult sellised muudatused, millest teades teeks kohus vältimatult teistsuguse lahendi. Mida suurem on kohtu kaalutlusõigus, seda olulisem peab olema muutus (V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2018, lk 129). Suhtluskorra küsimuste lahendamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme

kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 477 lg 7 esimene lause sätestab, et kohus peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Lapsega suhtlemist hagita menetluses lahendades tuleb kohtul lähtuda uurimispõhimõttest ja vanemaid lepitada (Riigikohtu 05.11.2014 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-113-14, p-d 23. ja 24.). Ringkonnakohus leiab, et pelgalt lapse kooli minek ja iseseisev koolis käimine pole piisav argument selleks, et tuvastada asjaolude olulist muutumist. Vanemad leppisid suhtluskorras kokku vabatahtlikult (lk 8). Sellest nähtub, et vanemad arvestasid lapse kooliminekuga. Laps on käesoleva määruse tegemise seisuga üheksa aastane. Maakohus kuulas ära asjaosaliste seisukohad, kuid tulenevalt PKS § 123 lg 1 ja 2 ja TsMS § 477 lg-st 5 ja 7 ei olnud seotud nende seisukohtadega ja tegi lahendi, arvestades eelkõige lapse huve. Eestkosteasutuse ja lapsele määratud esindaja seisukohtadest nähtus, et laps polnud valmis ise Maardust Tallinnasse ühistranspordiga liikuma, seega nähtub, et isa soov suhtluskorra muutmiseks transpordi osas oli ajendatud isa soovidest ja mugavusest, mitte lapse huvidest. See nähtus ka isa suhtumisest emasse (põhimõtteline seisukoht, et vanemad peavad võrdselt panustama transporti), kellel oli sõiduautota keerulisem ja ajakulukam transpordis osaleda ning tagada tütre kohtumisi isaga. Avaldaja ei vaielnud vastu ema väitele, et isa töökoht oli Maardu lähedal. Seega oli isal eelduslikult lihtsam võtta laps ise kaasa. Reedel peale trenni ühistranspordiga liigeldes jõuaks laps ajaliselt veelgi hiljem isa juurde. Kuigi laps käib iseseisvalt bussiga koolis, siiski pole põhjendatud seda laiendada lapse küpsusele ja võimekusele liikuda iseseisvalt hilisõhtul ilma saatjata ühistranspordiga erinevate linnade vahel. Ringkonnakohus nõustub emaga, et üheksa-aastase tüdruku jaoks ei ole see ohutu. Isa väide nagu oskaks laps ise linnas orienteeruda ei ole veenev, kuna laps pole ise veel näidanud üles valmisolekut üksi liigelda ja ilmselt linnas ajaveetmised toimusid saatjatega, st laps polnud pidanud üksi linnas olema. Arvestades lapse parimaid huve, ei olnud põhjendatud praegusel juhul suhtluskorra muutmine selles osas. Tulevikus, kui laps on vanem ja iseseisvam, võib laps ise isa juurde minna. Praegu ei ole laps aga selleks valmis. Isa väited, nagu tema võimalused olid lapsega suhtlemiseks piiratumad, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kompromissi sõlmimisel võttis isa endale vabatahtliku kohustuse last transportida ja lapse huvides ei ole selle kohustuse muutmine. Kuivõrd ema peale kohtuistungit avaldas, et ta ei nõustunud ühistranspordiga last saatma, siis ei saanud istungil avaldatut siiski pidada tema nõustumiseks avaldusega, arvestades mh ka sellega, et ärakuulamisel oli kohtu eestvedamisel eelkõige arutluse all vaidluse lõpetamine kokkuleppega. Kokkuleppe sõlmimise eesmärgil tehaksegi üksteise suhtes järeleandmisi, mida ei saa tõlgendada aga avaldusega nõustumiseks. Asjaoludest nähtus, et laps käis reedeti trennis. Isa hinnangul selliselt huviringis osalemine rikkus tema plaane lapsega aja veetmisel. Ringkonnakohus ei nõustu sellise väitega. Lapse huvides on tegeleda huvitegevusega ja hobidega. Paratamatult laps kasvab ja tal tekivad omad huvid ja toimetused, mis ei ole seotud enam vanematega ja mille tõttu laps ei veeda vanematega nii palju aega kui varem. Praegusel juhul puudub alus arvata, et tantsuringis osalemine ei ole lapse huvides. Seega tuleb vanematel arvestada tütre tegemistega ja selle järgi oma plaane teha. Asjaolu, et tütar läks trenni ilma isa nõusolekuta, pole selline asjaolu, mis mõjutaks suhtluskorra vaidlust. Kaebusest ei nähtu, mis tähtsust omas praegusel juhul isa väide, et kuni 2021 sügiseni toimus suhtluskord teisiti ja lapsel trenne polnud. Suhtluskord ei välista lapse õigust tegeleda

oma hobidega ja minna huviringi ning lapse toimetusi ei saa sättida vaid lähtudes rangelt suhtluskorrast. Treeningud ei takista isa ja tütre suhtlust määras, mis vajaks selle muutmist. Avaldaja poolt pakutud suhtluskorra p 1.13. täienduse sõnastus ei ole vastuvõetav, sest nende kohtumiste vajadus ja aeg jäeti lapse enda otsustada. Täiendavate suhtluspäevade osas peaksid vanemad kokkuleppe saavutama, sest seda ei saa laps ise otsustada. Tal ei ole piisavalt informatsiooni vanemate võimaluste kohta tema poolt otsustatud päevadel suhtlust korraldada. Lisaks leiab kohus, et ajal, mil laps veedab suhtluskorra järgi isaga, on isal võimalik abistada tütart võõrkeelte õppimisel. Vanem saab igal ajal abistada last õppetöös, st abistamise kohustus ei peaks piirduma vaid kontrolltöödeks ettevalmistamisel. Eelduslikult on pideval õppimisel kergem ka last kontrolltöödeks ette valmistuda. Praeguses asjas pole esile toodud selliseid asjaolusid ega tõendeid, mis veenaks, et lapse õppeedukus on langenud või eelduslikult langeb tulevikus. Kehtiva suhtluskorra p 1.4. näeb ette, et nii lasteaia kui ka kooli suvevaheajast viibib tütar isa juures 2 kahenädalast järjestikust perioodi. Avaldaja soovis selle punkti muutmist järgmiselt: kooli suvevaheajast viibib laps isa juures kokku 4 nädalat ja korraga vähemalt ühenädalase järjestikuse perioodi. Ringkonnakohus leiab, et kehtiv regulatsioon vastab lapse huvidele ja tema seisukohalt puudub alus kehtiva korra muutmiseks. Suhtluskorrast nähtub, et enamus suvest veedab laps ikkagi emaga. Kui arvestada, et nii ema kui isa käisid tööl (ema tegeles töö otsimisega) ja üldjuhul saab tavapäraseks suvepuhkuseks lugeda 2 nädalat, siis langes koormus suvel lapsega tegeleda rohkem emale. Isa soov muuta regulatsiooni paindlikumaks tulenes vaid tema enda soovidest ja mugavusest, mitte lapse omadest, ega arvestanud emaga. Lisaks nähtus, et iseenesest ei välista kehtiv suhtluskord vanematel korraldada lapse suvepuhkust sellist, et laps veedab isaga järjest 4 nädalat (vanemad lepivad kokku, et laps viibib järjest 2 kahenädalast perioodi isaga). See saab toimuda vaid vanemate kokkuleppel. Avaldaja tõi ka esile, et tal ei olnud võimalik tööandjalt saada teada suvepuhkuse aega