Välja mõista X-lt Y kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 950 eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kostjale viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 18.12.2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hageja palus müüa korteriomand aadressil XXX (korteriomand, registriosa nr XXXXXXXX) avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Pooled sõlmisid abielu 1991 ja lahutasid 20.08.1997. Pooled elasid koos kuni abielu lahutuseni ja ostsid omale abielu ajal korteriomandi. Menetluse kestel täpsustas hageja, et tegelikult ostsid nad abikaasadena osaku elamukooperatiivis 6 000 dollari eest. Hageja käis merel, teenis raha ja panustas 6 000 dollarit elamukooperatiivi osaku ostmisse. Hageja ei elanud vaidlusaluses korteris viimased 23 aastat ega tasunud selle eest. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata. Kostja esitas 04.01.2021 vastuhagi, milles palus tunnistada korteriomand kostja lahusvaraks ja jätta menetluskulud hageja kanda.
4.Poolte abielusuhted kestsid kuni 1996, sest alates sellest ajast oli kostjal juba uus mees, kellega nad olid alates 05.01.2000 abielus. Elamukooperatiivi osaku ostmiseks ei andnud raha hageja, vaid kostja vanemad. Kuna hageja ei panustanud ei esimese osamakse tasumisse kooperatiivi osaku eest, vaid seda tegid kostja vanemad, kooperatiivi liikmeks oli kostja, kooperatiivi edasisi osamakseid aitasid kostjal samuti tasuda tema vanemad ning korteri ja selle juurde kuuluva maa sai erastada kostja, sest tema oli elanud koos tütrega nimetatud korteris, oli elamukooperatiivi liige ja sai pärast korteri erastamist korteriomandi omanikuks, siis ei olnud korteri näol tegemist poolte ühisvaraga, vaid kostja lahusvaraga. Hageja ei tundnud 23 aastat huvi korteriomandi vastu, ei panustanud sellesse, kuid kui kostja tahtis korteri poolte tütrele kinkida, teatas hageja, et tema ei anna selleks notari juures nõusolekut, sest kostja lasi hagejalt omal ajal välja mõista elatise tütre ülalpidamiseks. Kostja alternatiivsete vastuväidete kohaselt tuleks juhul kui kohus tunnistab korteriomandi ühisvaraks, kõrvale kalduda vara jagamise võrdsusest poolte vahel ning vähendada hageja kasuks väljamõistetava hüvitise osa 25 686,22 euro võrra, sest hageja ei olnud kunagi maksnud korteri kommunaalmakseid ega kandnud ka korteri remondiga seotud kulusid. Hageja vastuväited vastuhagile
5.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja teenis ise raha, mille eest abikaasad ostsid korteri ning hageja polnud kostja vanematelt raha saanud korteri ostmiseks. Menetluse ajal esitas kostja kohtule erinevaid versioone kooperatiivi osa ostu kohta ja vasturääkivaid väiteid. Sisuliselt muutis kostja oma väiteid igas seisukohas. Kostja süüdistas alusetult hagejat pahatahtlikus käitumises. Vastuhagi oli tõendamata. Maakohtu otsus
6.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Kohus tuvastas, et korteriomand koos selle osaks oleva mõttelise osaga maatükist ja oluliseks osaks olevast ehitise osast, mis ei olnud ühegi korteriomandi reaalosaks, oli kostja lahusvara. Menetluskulud jäid poolte endi kanda ja kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Poolte vahel puudus vaidlus, et nende abielu sõlmiti 1991 ja lahutati 20.08.1997. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Selleks, et tuvastada,
kas korteriomand oli poolte ühisvara või kostja lahusvara, tuli lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Kohus tuvastas, et Haabersti Linnaosa Valitsuse Elanike registri tõend 17.08.1998. aastast nr 371 tõendas, et elamispinnale XXX oli alates 02.04.1992 sisse registreeritud kostja ja tema tütar (I kd tl 25). Q kirjalikult antud selgitus (I kd tl 23) ja tema tunnistajana antud ütlused kohtuistungil tõendasid, et tema ja tema abikaasa D andsid ehk kinkisid oma tütrele 6 000 dollarit kooperatiivkorteri XXX esimese osamaksu tegemiseks ning jätkasid kooperatiivi osakute maksmist ka edaspidi, sest tütrel ja hagejal selleks raha ei olnud. Kooperatiivkorteri osakute maksmist Q poolt tõendasid ka tema pangakonto väljavõtted alates 16.09.1999 – 24.03.2002 Swedbank AS-st ja alates 26.01.2010 – 27.11.2014 AS-is SEB Pank, millistest nähtuvalt Q tasus kostja eest XXX arveid nii kooperatiivi osakute kui ka kommunaalteenuste eest kõigi nende aastate vältel. Kostja oli endise kooperatiivi liige, millest hiljem moodustati KÜ U, talle anti korteriühistu poolt üle korteriomand XXX, mida tõendasid KÜ U akt 23. jaanuarist 2001 XXX ja YY asuvate korterite reaal- ja mõtteliste osade korteriühistu liikmetele üleandmise kohta ja KÜ U juhatuse koosoleku protokolli 23.10.2001 korteriomandite seadmisest elamutes XXX ja YYY, Tallinna (I kd tl 31-34). Kuna maa oli ostueesõigusega erastatud juba Harju Maavanema korraldusega nr 3714 14.09.1999 U KÜ-le (I kd tl 26), esitati 25.01.2002 Tallinna notar A. Ainsoni poolt avaldus korteriomandite kinnistamiseks kinnistusregistrile (I kd tl 46) ja kostja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 19.06.2002 (I kd tl 5). Tulenevalt sellest, et enne 01.01.1995 kehtinud PKS § 14 lg 1 sätestas, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara ning sama seaduse § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist, tuli asuda seisukohale, et kooperatiivkorteri osak oli kingitud kostjale tema vanemate poolt tehtud 6 000 dollarise sissemaksega elamukooperatiivile, kõik edasised maksed aitasid kostjal samuti teha elamukooperatiivile tema vanemad, mistõttu tekkis kostjal võimalus erastada talle elamukooperatiivi liikmena kasutada olnud eluruum vastavalt tol ajal kehtinud eluruumide erastamise korrale, mistõttu oli vaidlusalune korteriomand kostja lahusvara. Hageja polnud ühegi tõendiga tõendanud, et ta oleks panustanud kooperatiivi osaku eest tasumisse, vaid ta kinnitas, et ta polnud 23 aastat vaidlusaluses korteris käinud, selle eest midagi maksnud ega sinna ka midagi panustanud. Hageja esitatud tööraamat, mis kinnitas hageja töötamist merel ja JJJ, fotod, hageja tööleping tema töötamise kohta firmas B, ei tõendanud tema väiteid, et esimese sissemakse elamukooperatiivi tegi tema oma teenitud raha eest. Hageja apellatsioonkaebus
7.Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja vastuhagi rahuldati (resolutsiooni p-d 1-3) ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ning vastuhagi jätta rahuldamata. Hageja ei vaidlustanud menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus ei võtnud seisukohta hageja kõigi väidete ja tõendite kohta ega seletanud, miks hageja toodud asjaolud ei omanud asja lahendamisel tähendust. Otsuse kujunemine ei olnud selge ega jälgitav, st kohus rikkus otsuse põhjendamiskohustust. Kohus ei hinnanud ega käsitlenud hageja vastuväiteid kostja tõenditele. Kohus pidi otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, kuid igasugune sellekohane põhjendus puudus. Maakohus polnud jälgitavalt ja põhistades analüüsinud ühtegi tõendit, mistõttu jäi otsuse põhjenduse ja kohtu veendumuse
kujunemine arusaamatuks. Mitte ükski kostja poolt esitatud tõend eraldi ega kogumis ei tõendanud, et kinnisvara oli kostja lahusvara. Hageja esitas dokumentaalse tõendina töölepingu, mis oli asjakohane ja lubatav. Maakohus ei hinnanud tõendit ning leidis ekslikult, et see ei tõendanud hageja väidetud asjaolusid. Töölepingust oli selgelt näha, et hagejal olid head võimalused selleks, et osta osakut. Maakohus rikkus oluliselt selgitamiskohustust. Kui hageja esitab oma väite tõendamiseks maakohtule dokumendi, mis tema väite tõendamiseks ei sobi, kuna see ei ole seaduses sätestatud protsessivormis ega seega tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav, peab kohus seda hagejale selgitama ning andma talle vajaduse korral võimaluse esitada muid, menetluses kehtivatele nõuetele vastavaid tõendeid. Kohus seda ei teinud. Hageja leidis, et maakohus jättis tähelepanuta kostja seisukohad, millest selgelt nähtus, et kostja ise ei arvanud, et korteriomand oli tema lahusvara ning oma seisukohtadega sisuliselt kinnitas, et korteriomand oli poolte ühisvara. Oli ilmselge, et kostja ise tunnistas, et hagejal oli õigus esitada kostja vastu nõudeid. Kohus ignoreeris kostja iseendale vasturääkimisi ja väiteid, mis omakorda tõendasid, et osak ei olnud ostetud kostja vanemate raha, vaid just hageja rahade eest. Korteriomand oli ühisvara ja seda kinnitas kostja ise oma seisukohtades. Kohus võttis kõige rohkem arvesse tunnistaja Q ütlusi, kes ei tegelenud osaku ostmisega ega ei mäletanud, millal oli osak ostetud. Hageja seadis kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsuse olukorras, kus kostja ise väitis, et ühisvara oli jagatud lahutusel ja tunnistades kinnisvara ühiseks. Hagejale polnud arusaadav, millisel viisil jättis kohus tähelepanuta kostja väited, mis kogumis tõendasid, et kinnisvara oli ühine. Kui abikaasad soovisid, et abielu ajal ühisvara arvel omandatud vara kuuluks ühe abikaasa lahusvara hulka, siis said nad sõlmida abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe. Mitte mingisugust suulist ega kirjalikku kokkulepet poolte vahel polnud. Hageja hinnangul ostsid pooled abielu ajal osaku, peale lahutust elas korteris kostja oma uue mehega ja ühisvara jagada ei olnud vajalik. Vastustaja seisukoht
8.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
10.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Pooled olid abielus 1991 kuni 20.08.1997. Pooltel oli vaidlus, et kas XXX korteriomand, mille omanikuna on 19.06.2002 kinnistusraamatusse kantud kostja, on poolte ühisvara või on tegemist kostja lahusvaraga. Hageja väitel on korteriomand poolte ühisomand, mille ta palub lõpetada ja müüa see avalikul enampakkumisel ja sadu jagada poolte vahel võrdselt. Kostja vastuväitel oli korteriomand tema lahusvara.
12.Maakohus juhindus õigesti kehtiva PKS § 210 lg-st 2, mille kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Enne 01.01.1995 kehtinud PKS § 14 lg 1 sätestas, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara ning sama seaduse § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.
13.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, mille kohaselt maakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõiguse norme. Asja materjalidest nähtuvalt toimus menetlus kooskõlas TsMS normidega ja maakohus on täitnud piisavalt selgitamiskohustust. Maakohus jaotas tõendamiskoormise õigesti, kuivõrd kostjal lasus kohustus tõendada, et korteriomand oli tema lahusvara, sest eelduslikult moodustab abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt leidis tõendamist, et tegemist oli kostja lahusvaraga. Ringkonnakohtul ei ole alust nõustuda apellandi etteheidetega tõendite ebaõigele hindamisele maakohtu poolt ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusnorme ja kaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kohus hindas kirjalikke tõendeid ja tunnistaja ütlusi nende kogumis kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus väidete ja nende kinnituseks esitatud tõendite hindamisel. XXX korterisse oli kostja koos tütrega sisse registreeritud alates 03.04.1992 (I kd lk 25, 65). 14.09.1999 korraldusega erastati ostueesõigusega U korteriühistule XXX/YY maa ja 23.01.2001 anti korteriühistu liikmetele, sh kostjale üle korterite reaal- ja mõttelised osad (I kd lk 31-32). Samal päeval olid seatud ka korteriomandid ja 18.02.2002 toimus korteriomandite kinnistamine (I kd lk 56 p). Et vaidlusalune korter oli kooperatiivkorter, mille osak oli kingitud kostjale tema vanemate poolt tehtud 6000 dollarise sissemaksega elamukooperatiivile, leidis tõendamist. Samuti tõendas kostja, et edasised osamaksed jm maksed kooperatiivile tasusid kostja eest tema vanemad, mida tõendas kostja ema Q kirjalik seletus, konto väljavõtted. Kooperatiivkorteri ostmist tütrele kinnitas 3.03.2022 istungil tunnistajana ülekuulamisel Q, kes tõendas et tema koos abikaasa D-ga tasusid korteri eest. mistõttu tekkis lõppkokkuvõttes kostjal võimalus erastada talle elamukooperatiivi liikmena kasutuses olnud eluruum XXX. Asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates tuvastas maakohus, et vaidlusalune korteriomand on kostja lahusvara. Apellant on kaebuses korranud enamuses maakohtus esitatud väiteid ja neile kõigile on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud. TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ja nõustub nendega.
16.TsMS § 363 lg 1 p 2 ja 3 kohaselt tuli hagejal tuua maakohtu ette kõik asjaolud ja tõendid, milliseid ta pidas vajalikuks tsiviilasja menetluses esitada. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1
kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14). Seega on hagimenetluses poole kohustus mõelda läbi menetlusstrateegia, hinnata riske ja tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Kohus viitas eelnevalt, et eelduslikult moodustab abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara ja kostjal oli kohustus tõendada, et korteriomand oli tema lahusvara. Antud asjas kostja tõendas oma nõude aluseks olevaid väiteid, mille põhjal oli maakohtul võimalik jõuda järeldusele, et tegemist oli kostja lahusvaraga, mitte poolte ühisvaraga. Hageja ei ole ühegi kohtule esitatud tõendiga tõendanud, et ta oleks panustanud kooperatiivi osaku eest tasumisse. Kostjal oli olemas vastaspoolega võrdne võimalus esitada oma väidete tõendamiseks tõendeid. Kui pool seda võimalust ei kasuta, siis sellest tulenev tema nõude rahuldamata jätmise risk jääb selle poole kanda.
17.Lisaks märgib ringkonnakohus, et õiguse teostamise eesmärgiks ei ole lubatud kahju tekitamine teisele isikule ja õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus (TsÜS § 138). Praegusel juhul kinnitas hageja maakohtus istungil, et ta polnud 23 aastat vaidlusaluses korteris käinud, selle eest midagi maksnud ega sinna ka midagi panustanud. Kostja selgitas kohtule, et ta tahtis kinkida vaidlusaluse korteri poolte tütrele, kuid hageja teatas, et tema ei anna selleks notari juures nõusolekut, sest kostja lasi hagejalt omal ajal välja mõista elatise tütre ülalpidamiseks. Selline käitumine ei viita hageja poolt heausksele käitumisele kostja suhtes. Praegusel juhul nähtub, et hageja esitatud nõue oli pigem ajendatud solvumisest ja vaenust kostja suhtes. Arvestada tuleb ka seda, et pooled lahutasid abielu juba 20.08.1997. Sisuliselt kuni käesoleva menetluseni on hageja oma käitumisega andnud kostjale pidavalt mõista, et korteriomandi näol on tegemist kostja lahusvaraga. Kostja on selle aja jooksul teinud kulusid korteri säilitamisele ja tõstnud selle väärtust, samal ajal kui hageja 23 aasta jooksul polnud kordagi käitunud kui korteri omanik. Ringkonnakohtu hinnangul pole hea usu põhimõttega kooskõlas hageja käitumine kostja suhtes, kus ta ligikaudu 20 aastat hiljem üllatuslikult otsustab, et ta on korteri üks ühisomanikest.
18.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on viinud menetluse läbi vastavuses TsMS normidega ja ei ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mis tingiksid kohtuotsuse tühistamise ja tõendite hindamise maakohtust erinevalt ning hagi rahuldava otsuse tegemise. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja neid ei olnud vaja rahaliselt kindlaks määrata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskulud apellatsiooniastmes on õigusabikulud 950 eurot 9 tunni 30 minuti eest tasumääraga 100 eurot tunnis käibemaksuta järgmiste toimingute eest: kaebusega tutvumine, analüüs (1,5 tundi) ning vastuse koostamine (8 tundi). TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et kostja esindaja toimingud olid kooskõlas menetluse käiguga ning olid märgitud ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Õigusabitoiminguteks kulunud aeg on apellatsioonkaebuse sisu ja mahuga kooskõlas.
Kostja esindaja tunnitasu on mõistlik ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud. Kostja palus hüvitada kulud käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale hüvitamisele menetluskulu 950 eurot tasumääraga 100 eurot tund.
20.Hagejal tuleb vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tasuda menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras ja ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.