C (C) hagi Y (Y) vastu ühisvara jagamiseks ning Y vastuhagi C vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.12.2021 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Y apellatsioonkaebus, hind 3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastuhagis kostja) C (isikukood XXXXXXXXX), määratud esindaja advokaat Cristen Helendi Kostja (vastuhagis hageja) Y XXXXXXXXXXX), esindaja Kaspar Noor
Asja läbivaatamine
(isikukood
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 17.12.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Mõista Y-lt riigituludesse välja 226 eurot 80 senti, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastavalt kohtulahendile lisatud makseinfole.
Määruse resolutsiooni punktis 3. nimetatud kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb Y-l tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.C (hageja) esitas 12.01.2018 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Kohus lahutas abielu 22.01.2019 osaotsusega. Hagi 30.06.2020 tervikteksti kohaselt (vt ka 22.10.2021 kohtuistungi protokoll) palus hageja jagada ühisvarana 07.07.2007 – 30.06.2010 perioodil poolte ühisvara arvel tehtud kulutused kostja lahusvarale kogusummas 21 800 eurot, hüvitis 01.07.2010 – 22.01.2019 perioodil poolte ühisvara kasutamise eest kostja lahusvara huvides kogusummas 16 850 eurot ning välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis enamsaadud vara eest 19 325 eurot. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 07.07.2007. Poolte faktiline kooselu lõppes 01.03.2016, abielu lahutati 22.01.2019 otsusega. Poolte pereelu oli korraldatud selliselt, et hageja oli lapsega kodus, kostja käis tööl ja teenis raha. Kostja poolt abielu ajal teenitud töötasu oli poolte ühisvara. Kostjale kuulus lahusvarana XXX külas asuv W kinnistu. Kostja tegi oma töötasu arvel kulutusi kinnistu parendamiseks, so kasutas ühisvara lahusvara huvides, kogusummas 38 650 eurot. Kulutuste tegemine toimus selliselt, et kostja tegi saadud töötasust makseid hageja arvele, hageja kasutas saadud makseid vastavalt poolte kokkuleppele, et tasuda sularahas kinnistu parendamiseks tehtud tööde eest. Pooled kogusid raha tööde tegemiseks hageja kontole. Kostja tegi abielu kestel teenitud töötasu arvel kulutusi järgmiste tööde tegemiseks kinnistul: 2007. aastal - kuused (450 eurot), kiik (1 000 eurot), kaevude korrastamine (2 000 eurot), uuele majale rookatus (2 000 eurot); 2008. aastal – uuele majale rookatus (3 500 eurot), juurdeehitus (3 600 eurot); 2010. aastal – torutööd (1 000 eurot), elektritööd (300 eurot), haljastus (3 000 eurot); 2011. aastal – haljastus (3 600 eurot), aidale rookatus (1 500 eurot), mänguväljak 700 eurot; 2012. aastal – remont elumajas (1 000 eurot), kiviaed (5 000 eurot); 2013. aastal – kiviaed (5 000 eurot); 2014-2015. aastatel – kiviaed (5 000 eurot). Töid tehti igal märgitud aastal perioodil maist oktoobrini ning kavandati oktoobrist maini. Ilma ühisvara arvel tehtud kulutusteta talule oleks selle tänane turuväärtus suure tõenäosusega nullilähedane. Kostja vastuväited ja vastuhagi
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja poolt väidetud parenduste tegemine ning nende maksumus ei olnud tõendatud, ka hageja väited nende kohta menetluses on olnud ebajärjepidevad. Parendusi ei tehtud hageja väidetud mahus. Roo ostmiseks ja kahe rookatuse paigaldamiseks kinnistul asuvatele hoonetele 2010. aastal võttis kostja laenu oma emalt. Hageja viidatud pangaülekanded olid mõeldud hageja ja lapse elamiskuludeks ja kinnistu majandamiseks, mitte parendamiseks. Kostja kontol ei olnud ainult tema töötasu, vaid ka vanematelt saadud raha. Poolte ühisvaras oli 15.04.2008 soetatud sõiduauto Toyota Auris (registeerimismärk XXXXXX). Hageja müüs sõiduki 04.10.2017 sellest kostjat teavitamata ning omastas kogu saadud raha. Poolte ühisvarasse kuulusid veel 25.05.2016 asutatud Q OÜ ja 22.08.2017 asutatud Z OÜ osa.
4.Kostja esitas 39.06.2020 vastuhagi (täpsustatud 11.06.2021, vt ka 22.10.2021 kohtuistungi protokoll), milles palus jagada ühisvarana Q OÜ osa nimiväärtusega 2 500 eurot jättes selle hageja ainuomandisse, Z OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot jättes selle hageja ainuomandisse ja hüvitis ühisvara väärtuse vähenemise eest seoses sõiduauto Toyota Auris võõrandamisega 4 633 eurot ning mõista hagejalt välja hüvitis enamsaadud vara eest 2 970,50 eurot. Hageja vastus vastuhagile
5.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja nõustus, et vastuhagis märgitud sõiduk ja osalused olid poolte ühisvara. Sõiduki müügihind oli 3 550 eurot. Osalused olid väärtusetud. Kostja nõue enamsaadud vara hüvitamiseks ei saanud ületada 1 775 eurot (3 550:2). Maakohtu otsus
6.Maakohus jättis hagi rahuldamata ning rahuldas vastuhagi osaliselt. Kohus jagas poolte ühisvara selliselt, et Q OÜ osa nimiväärtusega 2 500 eurot jäi hageja ainuomandisse. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks hüvitise 166 eurot. Z OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot jäi hageja ainuomandisse ja hagejal polnud kohustust maksa kostja selle eest hüvitist. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks hüvitise 1 775 eurot seoses sõiduauto Toyota Auris võõrandamisega. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kohus jättis riigil tekkinud kulu seoses riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kuludega hageja kanda, kuid vabastas hageja nimetatud kulude riigituludesse tasumise kohustusest osaliselt, osas, milles kulu tekkis seoses riigi õigusabi osutajaga, kelle kohus 31.03.2020 määrusega menetlusest kõrvaldas. Kohus tühistas 16.01.2018 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas 2-18-583 (osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.2018 määrusega) kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohus keelas kostjal W kinnistu (registriosa nr XXXXX) käsutamise ning seadis kinnistule keelumärke.
7.Kohus lahendas ühisvara jagamise nõuet abielu sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1, lg 2, § 27 lg 3, § 34 lg-te 1, 2 ja 3, § 35 p 3, § 37 lg 3 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2, tsiviilseaduse üldosa seaduse (TsÜS) § 63 lg 1 p 2 alusel. Pooled ei vaielnud, et nende abielu sõlmiti 07.07.2007 ja lahutati 22.01.2019. Nende ühisvarasse kuulusid Q OÜ, Z OÜ ja sõiduauto Toyota Auris müügist saadud raha. W kinnistu oli kostja lahusvara. Kinnistu soetas kostja oma eelmise abielu ajal. Kostja polnud endise abikaasaga ühisvara jaganud. Pooled vaidlesid, kas ühisvarasse kuulusid hagis märgitud hüvitisnõuded. Kohus leidis, et poolte ühisvarasse ei kuulunud hüvitisnõudeid seoses ühisvara kasutamisega kostja lahusvara huvides, mistõttu polnud neid võimalik ühisvarana jagada. Kostja pangakonto väljavõttetest nähtus summade ülekandmine hagejale. Kohus palus hagejal seostada väidetavate töödega kostjapoolsed ülekanded, täpsustades, millistel kuupäevadel tehtud maksed missuguste tööde eest tasumiseks hageja väitel kostja tegi. Hageja nimetatut ei täpsustanud. Kohus kuulas mõlemad pooled vande all üle asjaolude osas, mis oli abielu kestel tehtud pangaülekannete eesmärk, kust pärines ülekantud raha ning milleks seda kasutati. Dokumentaalsed tõendid ei tõendanud kulude suurust. Ainus tõend oli hageja vande alla antud seletus. Seletuste alusel polnud võimalik asjaolusid tuvastada, kuna hageja enda väited polnud menetluse ajal järjepidevad. Hageja oli ise möönnud, et ta tööde ja tasumise kohta kõike enam täpselt meenutada ei suutnud. Kohus leidis, et juhul kui hageja asjaolusid täpselt ei mäletanud, siis ei saanud ka tema seletuse alusel asjaolusid usaldusväärselt tuvastada. Asjas esitatud tõendid ei võimaldanud tuvastada isegi mitte seda, mis aastal katuste vahetamine toimus, veel enam seostada nende tööde toimumist konkreetsete kümne aasta vältel toimunud rahaülekannetega. Tõendatud polnud ka hageja väited seoses muude töödega. Hageja esitatud fotode järgi polnud tuvastatav ühegi väidetud töö sisu ega tegemise aeg. Hageja väited konkreetsete tööde olemuse ja ulatuse kohta olid olulises osas sisustamata. Hageja avaldas, et ta ei osanud täpsustada asjaolusid, sest möödunud oli kaua aega ning rahaasjade ning tööliste koordineerimisega tegeles peaasjalikult kostja. Kohtul ei olnud võimalik hinnata, kas väidetud asjaolud olid tõendatud, kui pool ei too esile asjaolusid. Tõendatud ei olnud ka iga väidetud töö tegemise ligikaudnegi aeg, hageja
väited peaaegu ühegi töö teostamise aja kohta ei olnud järjepidevad, seejuures olid muutunud väited selle kohta, kas mingi töö tehti enne või peale abiellumist. Hageja selgitas vande all, et asjassepuutuvaid ülekandeid tehti mh igapäevaste kulude katteks. Olukorras, kus tuvastada ei olnud võimalik, milles tööd seisnesid ja millises mahus töid tehti, ei olnud kohtul võimalik tuvastada kulutusi töödele mh hinnanguliselt, tuletades seda sarnaste tööde maksumusest. Muuhulgas polnud hageja esitanud ühtegi tõendit ka selle väite tõendamiseks, et väidetud tööde indikatiivse maksumuse oli andnud valdkondade asjatundjad. Samuti polnud esitatu alusel võimalik tuvastada osakaal, milles ülekandeid kasutati kinnistu parendamise töödeks. Asja kasutamisega seotud kulutusi ei saanud lugeda asjale tehtud kulutusteks. Juhul kui tööde sisu ei ole võimalik tuvastada, siis ei olnud ka kohtul võimalik hinnata, kas tegemist oli asja huvides tehtud, vajalike või kasulike kulutustega. Samuti polnud sellisel juhul võimalik hinnata, kas ja millises ulatuses oli töödega seoses kinnistu väärtus tõusnud. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit tõendamaks väidet, et ilma hageja poolt väidetud kulutusteta oleks kinnistu väärtus tänaseks nullilähedane. Asjaolud, et hageja niitis muru ja tegi muid toimetusi olid käsitletav tavapäraste majapidamistöödega, mida tehakse seoses mistahes eluaseme elamiseks kasutamisega, mitte varalt kasu saamiseks või vara parendamiseks.
8.Pooled ei vaielnud, et osaühingute osad tuli jagada selliselt, et need jääksid hageja ainuomandisse hüvitise maksmise kohustuse vastu. Samuti ei vaielnud pooled, et Z OÜ osa oli väärtusetu. Pooled vaidlesid Q OÜ osa väärtuse ja hüvitise suuruse üle seoses sõiduki võõrandamisega. Q OÜ viimases majandusaasta aruandes sisalduva bilansi kohaselt oli ühingu netovara 31.12.2019 seisuga 332 eurot. Osade turuväärtus tuli tõendada kostjal. Muid tõendeid peale majandusaasta aruannete osa väärtuse kohta ei esitatud. Osaühingu kasum polnud samastatav osa väärtusega. Osa väärtuseks oli muude andmete puudumisel minimaalselt jaotis, mis osanikul oli ühingu likvideerimisel võimalik saada. 2019 majandusaasta aruande alusel oli Q OÜ osa väärtus 332 eurot. Seega tuli hagejal tasuda kostjale pool osa väärtusest, st 166 eurot.
9.Pooled vaidlesid, mis hinnaga võõrandas hageja sõiduki. 04.10.2017 müügilepingu kohaselt müüs hageja sõiduki hinnaga „kokkuleppel“. Hiljem esitati kohtule sama müügilepingu, kus sõna „kokkuleppel“ juurde oli täiendavalt kirjutatud „3550“. Kostja leidis, et müügileping tõend oli võltsitud ja „3 550“ ei olnud mitte lepingujärgne müügihind, vaid hageja kirjutas eelviidatud numbrid hiljem ise juurde. Auto24.ee portaali vestlusest nähtus, et ostja pakkus autohinnaks 4 000 eurot. Suhtlusrakenduse vestluse kohaselt lepiti peale sõidukiga tutvumist müügihinnaks kokku 3 550 eurot. Kohtu hinnangul polnud tegemist võltsitud ega ka ebausaldusväärsete tõenditega. Asjaolu, et hageja poolt esitatud müügilepingu eksemplaril polnud summa juures mõlema poole allkirja, ei välistanud, et müügilepingu pooled võisid vastavas hinnas kokku leppida. Samuti ei välistanud seda asjaolu, et liiklusregistrile esitati lepingu eksemplar, kus summat ei olnud märgitud. Kostja väitel oli sõiduki väärtus 4 633 eurot, mille tõendamiseks esitas ta turuhinna päringu auto24.ee portaalist ja 01.04.2019 müügikuulutused sarnaste autode kohta. Kohus leidis, et asjassepuutuv oli üksnes turuhinna päringu vastus. Samas ei kajastanud müügikuulutuste alusel tehtav hinnang seda, mis hinnaga sõiduk müüa õnnestus. Kasutatud sõidukite puhul oli ostja poolt hinna alla tingimine tavapärane. Kostja esitatud tõendid ei andnud alust järelduseks, et läbirääkimiste käigus kujunenud lõplik müügihind ei oleks vastanud konkreetse sõiduki tegelikule turuväärtusele müümise ajal. Asjaolu, et sõiduk oli läbinud iga-aastaselt märkusteta tehnoülevaatuse ei andnud teavet sõiduki seisundi kohta müügilepingu sõlmimise ajal. Kohus asus seisukohale, et ühisvarasse kuulus nõue seoses sõiduki müümisega 3 550 eurot. Pool nimetatud summast moodustas 1 775 eurot. Kostja apellatsioonkaebus
10.Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus määras sõiduauto hüvitise suuruseks 1 775 eurot ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palus uue otsusega välja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitis sõiduauto osas 2 316,50 eurot ja jätta menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt määrata kostja menetluskulud 50% ulatuses hageja kanda. Apellatsiooniastme kulud palus kostja jätta hageja kanda. Kohus asus vääralt seisukohale, et ühisvarasse kuulus nõue seoses sõiduki müümisega 3 550 eurot – kõigi tõendeid ja asjaolusid igakülgselt ja objektiivselt hinnates pidanuks kohus jõudma järeldusele, et ühisvarasse kuulus nõue seoses sõiduki müümisega selle turuväärtusega 4 633 eurot. Eluliselt polnud usutav, et sõiduki turuväärtus oleks madalam kui 4 633 eurot. Hageja tõendid olid võltsitud ja äärmiselt ebausaldusväärsed. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõiglaselt. Menetlus kestis praktiliselt neli aastat. Kostja juhtis korduvalt tähelepanu sellele, et hageja nõuded olid perspektiivitud ja ebaselged ning täiesti alusetud. Hageja järjepidevalt muutis nii nõuete sisu, hulka kui hüvitiste summasid. Kogu menetluse kestel määras kohus korduvalt ja pikendas hagejale erinevaid tähtaegu oma nõuete täpsustamiseks. Hageja täitis kohtu korraldusi tihtipeale hilinedes. Menetlus oleks võinud lõppeda juba 2018, kui hageja poleks jätkanud esindajate vahetamist, menetluse venitamist ja perspektiivitute nõuete esindamist ja nende järjepidevat muutmist. Hageja tegevuse tõttu oli äärmiselt ebaõiglane jätta kõik kostja kulud tema enda kanda. Hagejal oli võimalik menetlust ülal pidada vaid põhjusel, et teda esindas riigi õigusabi korras määratud esindaja. Vastustaja seisukoht
11.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ühisvaraks olnud sõiduauto võõrandamisega seoses määratud hüvitise suuruse (otsuse resolutsiooni p 2.3) ja menetluskulude poolte endi kanda jätmise (otsuse resolutsiooni p 3). Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele ülejäänud osas vastuväiteid (otsuse resolutsiooni p 2.1 ja 2.2). Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1, lg 4).
13.Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
14.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.PKS § 34 lg 3 kohaselt tuleb abikaasal hüvitada vähenenud vara väärtus. Pooltel ei olnud vaidlust, et ühisvarasse kuulus hageja poolt kostja teadmata abielu ajal võõrandatud sõiduauto
Toyota Auris hüvitis. Pooled vaidlesid hüvitise suuruse üle: hageja väitel oli sõiduauto müügihind 3550 eurot, kostja väitel 4633 eurot.
16.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10 ja 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
17.Kostja taotles vastuhagis jagada ühisvarana hüvitis 4633 eurot ühisvara väärtuse vähenemise eest seoses hageja poolt sõiduauto võõrandamisega. Kostja väitel oli sõiduki väärtus 4633 eurot, mille tõendamiseks esitas ta turuhinna päringu auto24.ee portaalist ja sarnaste autode 01.04.2017 müügikuulutused. Lisaks esitas kostja 04.10.2017 müügilepingu, mille kohaselt vaidlusalune auto müüdi hinnaga „kokkuleppel“ ja ta ei nõustunud hageja esitatud sama müügilepinguga, kuhu oli täiendavalt kirjutatud „3550“. Hageja väitel müüdi sõiduk hinnaga 3550 eurot, mille tõendamiseks peale eelnimetatud müügilepingu esitas ta vestluse auto 24.ee portaalist ja suhtlusrakendusest, milles on lisaks fotole hageja ID-kaardist saadetud 04.10.2017 sõnumid, kus on mh kirjas „Sidur olla läbi; Et ilmselt ei taha; Mingi vanem poeg tuli ka veel vaatama“, millele on vastus: „3550; Ja myydud; Kõik“.
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõuet hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja tõendid ei andnud aluse järelduseks, et sõiduki väärtuseks oli 4633 eurot, sest müügikuulutuste alusel tehtav hinnang ei kajasta, mis hinnaga sõiduk tegelikult müüdi. Samuti leidis maakohus õigesti, et liiklusregistrile esitatud lepingu eksemplar, kus summat ei olnud märgitud, ei välista müügilepingu poolte vahel sõidukihinnas kokku leppimise. Kohus jõudis hageja tõendeid hinnates ringkonnakohtu arvates õigele ja põhjendatud järeldusele, et hageja tõendid andsid aluse järelduseks, et läbirääkimiste käigus kujunenud lõplik müügihind 3 550 eurot vastas konkreetse sõiduki tegelikule turuväärtusele selle müümise ajal. Maakohus nõustus hageja esitatud selgitusega, et kuigi sõiduk oli müügis kõrgema hinnaga, siis on tavapärane, et müüja nõustub alandama hinda määral, mis kuluks ostjal sõiduki puuduste kõrvaldamiseks ning selliselt ka kõnealuse sõiduki hinda alandati ning et tegemist oli müümise hetkel 9 aastat vana sõidukiga, mille puhul oli puuduste esinemine pigem tavapärane (suhtlusrakenduse vestlus- III kd, lk 163). Eelnev oli kooskõlas maakohtu otsusega, et kokkuleppel kujunes sõiduki hinnaks 3550 eurot, mida oli kajastatud ka müügilepingus. Et kostja maakohtu otsustusega ei nõustunud, ei anna pidada otsust ebaõigeks.
19.Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited menetluskulude ebaõigest jaotamisest ei ole põhjendatud. Ühisvara jagamine on TsMS § 102 lg 1 p 4 kohaselt hagiline abieluasi, mille lahendamisel menetluskulude jätmine poolte endi kanda on kooskõlas TsMS § 164 lg-ga 1 ja kehtiva kohtupraktikaga. Üldreeglist kõrvalekaldumiseks ei ole praeguse vaidluse asjaoludel alust. Samuti puudub alus rahuldada kostja ettepanek jätta 50% tema menetluskuludest hageja kanda. Apellatsioonkaebuses viidatud kohtupraktika ei ole praeguse vaidluse asjaoludele kohaldatav. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, jääb kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu
menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja neid ei olnud vaja rahaliselt kindlaks määrata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus määrab kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse. Hageja kulud apellatsiooniastmes olid õigusabikulud 226 eurot 80 senti 3,30 tunni eest tasumääraga 54 eurot (lisandub käibemaks) järgmiste toimingute eest: otsuse ja apellatsioonkaebuse sisuline analüüs, vastuse koostamine ja esitamine (2,30 tundi) ning lõpliku esindatavale ülevaate, hagejale selgituse andmine, menetluskulude nimekirja koostamine, seisukoha esitamise vastaspoole menetluskulude nimekirjale (1 tundi). Esindaja tunnitasu vastab kohtupraktikale ja tehtud toimingud menetluse käigule. Ringkonnakohus hindas esindajatasu vajalikkust ja põhjendatust ning leidis, et hageja kulud on taotletud ulatuses vajalikud ja põhjendatud ning kostjal tuleb hüvitada 226 eurot 80 senti õigusabikulude katteks. Hagejale on õigusteenust osutanud riigi õigusabi korras määratud esindaja. Kuivõrd apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, siis mõistab ringkonnakohus TsMS § 190 lg 3 ja § 180 lg 4 alusel kostjalt välja menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud, riigituludesse vastavalt TsMS § 179 ja riigiõigusabi seaduse (RÕS) § 26 lg-le 2. Vastavalt RÕS § 27 lg 1 p-le 1 ei pea riigi õigusabi saaja (praegusel juhul hageja) riigi õigusabi tasu ega riigi õigusabi kulusid hüvitama, kui tsiviilasja lahendamisel mõistetakse kohtukulud täielikult välja vastaspoolelt. Selles osas kannab kohtukulud vastaspool (praegusel juhul kostja). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.