Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Vaidlust ei ole järgnevates asjaoludes. Hageja ja kostja sõlmisid 08.01.2014 laenulepingu nr 0123401081 (t lk 21-24), mille alusel andis hageja kostjale laenu 174,99 eurot XXX OÜ-st kauba ostmiseks (t lk 25-26). 02.09.2015 saatis hageja kostjale kirjaliku meeldetuletuse, milles hoiatati kostjat, et kui 12.09.2015 ei ole jooksev võlgnevus tasutud, on laenuandjal õigus leping üles öelda. 22.09.2015 avaldusega (t lk 27) ütles hageja lepingu üles alates 02.10.2015. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Poolte vahel sõlmitud lepingu näol on tegu tarbijakrediidilepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi; muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 sätestab kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja on esitanud väite, et hageja nõue oli alguses suurem, kui on esitatud hagis. Selle kohta märgib kohus, et hagejal on õigus otsustada kui suure nõude ta esitab. Nõuet võib vähendada. Antud juhul on enne hagi esitamist toimunud ka maksekäsu kiirmenetlus. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses soovis hageja kostjalt kokku 253,52 euro väljamõistmist (126,76 eurot põhivõlg ja 126,76 eurot kõrvalnõuded). Kuna kostja tunnistas nõuet 100 euro ulatuses, tegi kohus selles osas maksekäsu. Seega sai kohus selle summa ulatuses juba täitedokumendi ning vähendas selle võrra ka hagis esitatavat põhinõuet. Nõuete suuruse erinevus ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Mis puudutab kostja väidet, et kui nõue oleks olnud kohe selline nagu hagis, siis ka see väide ei mõjuta kuidagi asja lahendust. Kostjal on olnud võimalus kohtumenetluse ajal see nõue tasuda, kohtule teadaolevalt ei ole kostja seda teinud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid nõutava põhivõla ja viivise suuruse osas, seega mõistab kohus nimetatud summad kostjalt välja. Kostja hinnangul on intressisumma liiga suur, ületab põhivõlga. Kohus märgib, et intressisumma suurus ei kuulu vähendamisele. Tegelik põhivõlg on suurem kui intress, kuid seoses maksekäsu tegemisega on hagis vähendatud maksekäsuga väljamõistetud summa võrra põhinõuet. See on kooskõlas ka VÕS § 415 lg-ga 2, mis reguleerib seda, milliste nõuete katteks millises järjekorras arvestatakse ebapiisav makse. Pealegi, erinevalt viivisest ja leppetrahvist, mille vähendamist saab

võlgnik taotleda VÕS § 162 alusel, ei näe seadus ette intressi vähendamist. Seega ei vähenda kohus intressisummat, kuna see ei ületa tegelikku põhivõlga ning vähendamiseks puudub alus. Kohus mõistab seega kostjalt välja ka nõutava intressi. Eelnevast nähtuvalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 62,91 eurot (põhivõlg 26,76 eurot, intress 35,19 eurot ja viivis 0,96 eurot). Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kui asjassepuutumatud. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kasuks riigilõiv 75 eurot. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on käesolevas asjas 62,91 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 75 eurot. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 75 eurot ja mõistab selle summa kostjalt välja. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.