Määruse tegemise aeg ja koht 14.07.2020, Tallinn Kohtuasja number
2-19-16147
Kohtuasi
CC avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja CC.le ainuhooldusõiguse üleandmiseks laste viibimiskoha määramise ja hariduse osas XX avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja XX-le ainuhooldusõiguse üleandmiseks laste viibimiskoha määramise, hariduse ja tervise osas
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.12.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
CC määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldajad: CC (isikukood XXXXXXXXXXX) esindaja Marjana Šestel XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Vladimir Makarov Puudutatud isikud: WW (isikukood XXXXXXXXXXX) ja QQ (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu), esindaja Jekaterina Platonova Kohtla-Järve linn (Kohtla-Järve Linnavalitsuse kaudu), esindaja Ljudmila Jantšenko
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 04.12.2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses 22.12.2020, 06.01.2021 ja 02.06.2021 esitatud dokumentaalsed tõendid. Jätta 13.06.2021 ja 28.06.2021 esitatud taotlused seisukohtade kaasamiseks ja dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata.
Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda, välja arvatud lastele määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Asjaolud ja menetluse käik Ema avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.CC (ema) esitas 17.10.2019 (täpsustatud 31.10.2019) Harju Maakohtule avalduse tema ja XX (isa) ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja emale ainuhooldusõiguse üleandmiseks laste WW (puudutatud isik I/tütar) ja QQ (puudutatud isik II/poeg) viibimiskoha määramise ja hariduse osas. Avalduse kohaselt elasid lapsed pärast vanemate lahutust 2016 ema juures. Tütar käis koolis ja poeg lasteaias. Isa osales laste elus vähe ega aidanud ema laste kasvatamisel. Sageli isa ei kasutanud võimalust lastega suhtlemiseks. Vanemate vahelised suhted olid keerulised ja vanematel oli raskusi lapsi puudutavates küsimustes kokkuleppele jõuda. Isa tihti ei vastanud ema sõnumitele ja kõnedele. Isa edastas olulist teavet tütre vahendusel ning hoidus suhtlemisest emaga. Ühise hooldusõiguse lõpetamine oli vajalik, kuna vanemate vahel olid tõsised erimeelsused laste kasvatamise olulistes küsimustes. Isa avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
2.Isa esitas 10.08.2020 (täpsustatud 01.10.2020) avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja isale ainuhooldusõiguse üleandmiseks laste viibimiskoha määramise, hariduse ja tervise osas. Avalduse kohaselt kasutas ema tütre suhtes vägivalda (peksis rihmaga ning selles osas algatati kriminaalmenetlus). Tütar avaldas ema käitumise tõttu soovi asuda elama isa juurde. Alates 27.05.2020 elas tütar isa juures ning oli tema täielikul ülalpidamisel. Ema elas alates 2020 suvest pojaga Kohtla-Järvel. Isa hoolitses tütre eest ning tegi kõik endast oleneva, et lapsel oleks tema juures hea olla. Ema ei osalenud tütre elus ega olnud kursis tema tegelike huvidega. Tütar kartis, et ema võtab ta vastu tema tahtmist enda juurde elama. Ühise hooldusõiguse lõpetamine oli kooskõlas mõlema lapse huvidega. Laste huvides oli, et otsused teeks see vanem, kes oli lapse käekäiguga igapäevaselt kursis. Isa seisukoht ema avalduse osas
3.Isa vaidles ema avaldusele vastu. Lapsed pelgasid ema tema käitumise tõttu. Vanemate vahel puudus mõistlik koostöö. Mõlemad vanemad olid huvitatud ühise hooldusõiguse teostamisest. Isa suhtles lastega ja hoolitses nende eest. Ta täitis oma vanema kohustusi ning maksis elatist. Isal oli kindel ja püsiv töökoht ning lastele elamiseks sobilikud tingimused. Ema elas KohtlaJärvel ühetoalises korteris koos oma uue abikaasaga ning peatselt oli sündimas veel üks laps.
Kuna ema takistas isa ja laste kohtumisi, pidi isa pöörduma 2018 abi saamiseks lastekaitse poole. 2018 sõlmiti isa ja laste suhtluskorra kokkulepe, kuid ema takistas isa ja poja suhtlemist. Kohtumenetluse ajal määratud ajutine suhtluskord ei toiminud. 24.09.2020 toimus kohtumine ema, lastekaitsetöötaja ning laste esindaja vahel, kus pakuti välja erinevaid lahendusi isa ja poja suhtlemise jätkumiseks. Ema valis ise välja talle sobiva aja ja koha, millal lapsed saavad omavahel kohtuda. Ettenähtud ajal (27.09.2020) ootasid isa ja tütar kokkulepitud kohas, kuid ema poega kohtumisele ei toonud. Ema ei teavitanud ka kohtumise ärajäämise põhjustest. Ema tegi pärast Kohtla-Järvele kolimist kõik, et isa ja tütar enam poega ei näeks. Ema viis poja terveks suveks vanavanemate juurde. Ema keelas pojal õega suhelda. Isa sai teada, et poeg elas rohkem aega ema vanemate kui ema juures. Poeg ei soovinud ema juures elada. Poeg kaebas isale, et ema kasutas ka tema suhtes nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Seda kinnitas ka tütar. Ema seisukoht isa avalduse osas
4.Laste kolimine ja hooldusõiguse isale andmine polnud laste huvides. Emal ei olnud kavatsust eraldada lapsed isast. Menetluse ajal käidi perelepitaja juures, kus toimus neli kohtumist, kuid kohtumistel vanemad laste kasvatamise osas kokkuleppele ei jõudnud. Lepitusmenetlus lõpetati, kuna vanemad leidsid, et edasisel teenusel puudus mõte. Pakutud koolitustest pidi ema loobuma põhjusel, et tal oli rasedustoksikoos. Isa töötas nädalavahetuseti ja vahel ka öösiti. Lapsed ütlesid emale, et olles isa juures, olid nad tavaliselt üksi või vanaema juures, kuna isa oli tööl. Lastega tegeles suuremal määral ema, kuna tal oli selleks aega. Kuna isal esines varasemalt (aprillis 2016) ärevushäire, oli lastel ohtlik olla koos isaga. Isale kirjutati välja ravimid ja emal oli kahtlus, et isa andis lastele uinuteid. Väited ema vägivaldsuse kohta ei vastanud tõele. Ema soovis tütre elus osaleda, kuid isa takistas suhtlust ning kihutas tütart ema vastu üles. Enne isa juurde kolimist olid ema ja tütrevahelised suhted soojad. Pärast isa juurde kolimist muutus tütar ema ja venna suhtes ükskõikseks ega soovinud nendega suhelda. Isa juurde soovis tütar elama minna eelkõige seetõttu, et isa lubas rohkem ja ostis kingitusi. Tütre õpitulemused halvenesid isa juures elades. Isa hakkas tundma huvi poja vastu alles pärast emapoolse avalduse esitamist. Isa rääkis poja kuuldes emast halvustavalt. Poeg ei tahtnud isaga elada, tal oli lähedasem suhe oma emaga. Poja eraldamine emast ei olnud lapse huvides ning kahjustaks lapse psüühikat. Isa ei võtnud ise midagi ette, et kohtuda pojaga (ei läinud pojale Kohtla-Järvele järele). Ema elas ühetoalises korteris, kuid lähiajal soetab ta Kohtla-Järvele kolmetoalise korteri, kuhu kolib novembris. Seal oleks kummalgi lapsel oma tuba. Lastel oleksid paremad elutingimused kui isa korteris. Ema ei pidanud oma tervislikku seisundit arvestades võimalikuks poega 27.09.2020 kohtumisele tuua, sest kohtumine isaga võis olla stressitekitav. Lastele määratud esindaja seisukohad
5.Lastele määratud esindaja ei toetanud ema avaldust ja toetas isa avaldust. Mõlemad vanemad olid huvitatud laste parimast käekäigust. Laste huvides oli omada mõlemat vanemat. Vanemad ei olnud suutlikud vanemlikuks koostööks. Avalduse lahendamisel tuli silmas pidada, et ühe pere lastel peaks olema võimalus kasvada koos või siis vähemalt tagatud võimalus teineteisega suhelda, et lapsed ei võõranduks teineteisest ja säiliks omavaheline side. Samuti peab olema tagatud lapse suhtlus lahuselava vanemaga. Puudtatud isik I (tütar) soovis elada isa juures koos vennaga. Ka varasemalt avaldas ta, et ei soovinud minna elama Kohtla-Järvele. Isa polnud vastu, et lapsed ja ema suhtlevad koolivaheaegadel ja nädalavahetustel. Puudutatud isik I ei avaldanud, et ta emaga enam kohtuda ei soovi.
Puudutatud isik II (poeg) oli löödud, et ei saanud suhelda isa ja õega ning ta muretses olukorra pärast. Poisile meeldis vana lasteaed ja Kohtla-Järvel ta pigem elada ei tahtnud. Puudutatud isik II muretses, et ei saanud isaga ka telefoni teel suhelda. Ta ei julgenud emalt helistamise võimalust küsida, kuna ema sai tema peale kurjaks ning sikutas teda ja karjus ta peale. Laste sõnade kohaselt oli ema kasutanud korduvalt laste suhtes füüsilist vägivalda. Ema polnud võtnud vastu lastekaitse spetsialisti, psühholoogi ja perelepitaja poolt pakutud abi ega suutnud teha järeldusi oma varasemast käitumisest. Kui ema tähelepanu juhiti sellele, et tema selline käitumine laste suhtes ei või jätkuda, ei võtnud ema seda arvesse. Ema ja tema uus abikaasa käitusid verbaalselt agressiivselt. Ema ei saanud aru enda ebaõigest käitumisest ja selle mõjust lastele. Puudutatud isiku I ärakuulamine
6.Kohus kuulas puudutatud isiku I ära. Ta kinnitas, et elas koos isaga juba viis kuud ning oli sellise elukorraldusega rahul. Enne elas ema juures, aga seal talle nii palju ei meeldinud. Talle ei meeldinud ema elukaaslase käitumine tema suhtes. Kui ta sellest emale rääkis, ei arvanud ema, et miski peaks muutuma. Venda nägi viimati oma sünnipäeval. Puudutatud isik I tahtis vennaga suhelda, aga ta ei julgenud helistada, sest kartis, et kõne võtab vastu ema abikaasa. Vennal endal telefoni polnud. Emaga kohtus hiljuti lühidalt, telefoni teel suhtlesid nad harva. Isa toetas tema suhtlust emaga. Kui tütar elas ema juures, siis oli teisiti - ema ei toetanud tütre ja isa suhtlust ning takistas seda. Ema vanemad rääkisid, et isa oli paha. Puudutatud isik I tahtis elada isaga, sest nii oli mugavam. Ema lõi teda ja karjus tema peale. Venna peale karjus vähem, vennaga oli ema leebem. Isa oli rahulik ega karjunud. Puudutatud isik I polnud näinud, et isa kodus alkoholi tarvitaks. Kui puudutatud isik I läks ema juurest ära, siis tahtis vend ka kaasa tulla. Puudutatud isik I ei teadnud kumma vanema juures vend praegu elada tahab. Kui nad kohtusid, siis sellest juttu ei olnud. Ema juures oleks puudutatud isik I nõus elama, kui ema enam ei lööks ega karjuks. Teda häiris, et ema ise ei tunnistanud, et ta taoliselt käitus. Vanemad võiksid teha teda puudutavad otsused ühiselt ning teavitaksid enne otsuse tegemist ka teda. Tallinna linna seisukohad
7.Tallinna linn toetas isa avaldust ja leidis, et ema avaldus polnud põhjendatud. Isa avalduse rahuldamine oli puudutatud isikute I ja II huvides. Lastel oli lähedane suhe mõlema vanemaga. Mõlemad vanemad soovisid tütre ja poja elus osaleda. Vanematel puudus vajalik koostöö- ja kommunikatsioonioskus laste elu sujuvaks korraldamiseks. Lapsed vajasid regulaarset ja sisult paindlikku suhtluskorda eraldielava vanemaga. Laste suhtumisest isasse sai järeldada, et neil oli isaga samavõrd turvaline kiindumussuhe, kui emaga -nad armastasid isa ja igatsesid tema lähedust. Lapsed tundsid end turvaliselt isa juures, kes sai tagada lastele füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused. Isa oli teadlik puudutatud isikute I ja II vajadustest, tundis nende iseloomu ning oskas lastega seonduvate otsuste tegemisel arvestada nende personaalsusega. Ema takistas igati poja suhtlemist õe ja isaga, ei arvestanud poja tunnete ja vajadustega. Lapsed ei julgenud emaga oma mõtteid ja tundeid jagada ega avaldada temale oma arvamust. Vajalik oli tagada lastele stabiilne ja etteaimatav elukeskkond ja elukorraldus. Ema jätkas hoolimata talle pikaajaliselt pakutud abimeetmetele süstemaatiliselt laste vajaduste ja tunnetega mitte arvestamist, mõjutades sellega nende arengut ja psüühikat. Puudutatud isikute I ja II sõnade kohaselt oli ema kasutanud nende suhtes korduvalt füüsilist vägivalda. Ema keeldus talle pakutud lastekaitse spetsialisti, psühholoogi ja perelepitaja nõust ja abist. Ema ei teinud järeldusi oma käitumisest ega olnud suuteline varasematest kogemustest õppust võtma. Laste jaoks oli oluline, et nende elukorraldust puudutavad tähtsad otsused võetaks vastu õigel ajal ja vanema poolt, kes on teadlik laste tegelikest vajadustest, kes tunneb laste individuaalsust ning oskab sellest tulenevalt lastega seonduvate otsuste tegemisel sellega arvestada. Kui puudutatud isik II jääb elama ema
juurde, ei ole isa ja poja suhtlemine tõenäoliselt tagatud. Isa juures tunnevad lapsed end turvaliselt. Isa toetas ema ja laste omavahelist lähedust ja suhtlust. Kohtla-Järve linna seisukohad
8.Kohtla-Järve linn leidis, et ema avaldus tuli rahuldada puudutatud isiku II (poja) osas. Samas oli põhjendatud anda isale osaliselt tütre hooldusõigus. Ema ja linna vestluse ajal hoidis puudutatud isik II end ema selja taha ning võttis ema ümbert kinni – ta soovis olla emaga. Puudutatud isiku II kinnitusel meeldis talle lasteaias, kus ta käib. Ta kohanes eluga uues keskkonnas ning Kohtla-Järvel oli lapsel tugivõrgustik emapoolsete vanavanemate näol. Ema kinnitas, et ta polnud vastu isa ja poja suhtlemisele. Ema igatses väga tütre järele ning ema ja tema abikaasa uues korteris oli oma tuba ka tütre jaoks. Maakohtu määrus
9.Kohus jättis ema avalduse rahuldamata ja rahuldas isa avalduse osaliselt. Kohus lõpetas vanemate ühise isikuhooldusõigus laste suhtes osaliselt ning andis isale üle ainuhooldusõiguse mõlema lapse viibimiskoha määramise ja hariduse osas. Isal oli laste esindusõigus eelnimetatud küsimustes (resolutsiooni p-d 1-4). Menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda ning laste esindamise kulud riigi kanda (resolutsiooni p 5). Kohus juhindus avalduse lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg-st 2, § 124 lg-st 1, § 137 lg-test 1-3 ja § 143 lg-test 1, 2 ja 21. Mõlemad vanemad tuginesid ühise hooldusõiguse lõpetamise nõudmisel sellele, et teise vanemaga ei olnud võimalik ühistele kokkulepetele jõuda. Eeltoodust tulenevalt oli vajalik lõpetada vanemate ühine hooldusõigus laste viibimiskoha määramise küsimuses. Kohus luges kummagi vanema elutingimused ja majanduslikud võimalused samaväärseteks. Vanemate pühendumuses laste eest hoolitsemisele ei ole olulisi erinevusi. Vanemad nõustusid, et lapsed igatsesid teineteise järele ja peaksid rohkem koos viibima ning võimalusel ka koos kasvama. Nõuete rahuldamisel tuli silmas pidada seda, et ühe pere lastel pidi olema võimalus kasvada koos või pidi olema tagatud võimalus suhtlemiseks. Kui laps kaotab lahutuse läbi võimaluse kasvada koos oma õe või vennaga, vähendab see täiendavalt lapse turvatunnet. Mõlemad lapsed avaldasid, et nad olid harjunud üksteisega koos viibima, nad igatsesid teineteise järele ning praeguse olukorraga polnud nad rahul. Kohtul puudus alus jõuda järeldusele, et poja hingeline side emaga oleks tugevam. Poeg kinnitas, et tahab kohtuda isa ja õega iga päev ning igatseb nende järele. Laps soovis isale helistada, kuid pelgas ema (ema saab kurjaks). Kohtla-Järve linna arvamusest ei selgunud, kas märgitud oli lastekaitsetöötaja järeldus või lapse poolt avaldatud soov. Kui tegemist oli lapse poolt avaldatuga, siis ei selgunud, millisel moel lapse arvamus välja selgitati. Kuivõrd arvamusest nähtuvalt ei vesteldud lapsega eraldi, siis oli loomulik, et laps kinnitas vanema juuresolekul seda, mis just see vanem kuulda soovis. Seega ei saanud teha sellest seisukohast järeldust, et tegemist oli lapse isikliku ja mõjutamata arvamusega või et lapse hingeline seotus emaga oli suurem kui isaga. Olulisele erisusele suhetes ema ja isaga ei viidanud puudutatud isiku II lasteaias koostatud vanemate kirjeldused. Usaldusväärseks tõendiks ei saanud lugeda ema esitatud psühholoogi hinnangut, kuna sellest nähtuvalt ei olnud psühholoog suhelnud enne hinnangu andmist lapse mõlema vanemaga ega ole jälginud lapse suhtlust kummagi vanemaga. Seetõttu oli tegemist ühekülgse ja mitteobjektiivse hinnanguga. Tõendist polnud jälgitav, millisel alusel psühholoog oma järeldustele jõudis. See, mida laps avaldas, oli avaldatud olukorras, kus ta ei olnud saanud juba mitme kuu vältel isaga suhelda ning oli viibinud üksnes ema mõjusfääris. 24.09.2020 vestluses lastekaitsetöötajaga selgitas puudutatud isik II, et tal oli isa D, kes oli hea ja isa Y, kes oli halb. Küsimusele, miks laps nii arvab, vastas puudutatud isik II, et Y tegi W-le ajupesu ja võttis W endale, seda rääkis talle ema. Seega asus ema kujundama
lapse arvamust isast selliseks, nagu see emale sobib. Laps, keda ei lasta teise vanemaga kohtuda, võib hakata tundma võõristust selle vanemaga kohtumisel. Kohtu hinnangul oli vältimatu, et olukorras, kus üks vanem takistab lapsel teise vanemaga normaalselt kohtuda, hakkab side lahus elava vanema ja lapse vahel nõrgenema. Isa ja poja suhtluse takistamine võib tekitada olukorra, kus lapsel tekkiv vastuseis võib takistada edasist suhtlust. Puudutatud isiku I hingeline seotus isaga oli suurem, kui emaga. Tütar korduvalt kinnitas, et ema oli tema suhtes käitunud vägivaldselt ning kohtul puudus alus kahelda selliste väidete paikapidavuses. Headele suhetele isa ja tütre vahel ning probleemidele ema ja tütre vahel viidati EELK Perekeskuse nõustamise kokkuvõttes, mille kohaselt oli tütrel hea kontakt isaga, neil on rahulikud ja usaldusväärsed suhted. Suhted ema ja tütre vahel vajasid taastamist ja rohkem panustamist, seda eriti ema poolt. Kohtus toimunud vestlusest puudutatud isikuga I ei nähtunud siiski, et hingeline side ei võiks tugevneda, kui ema oma käitumise eest vastutuse võtab ning käitumist muudab. Selle kohta, et isa ei olnud käitunud mitte alati laste huvides, on esitatud üks tõend. Tallinna LLL lasteaia direktori kinnitusel oli teada, et isa oli rääkinud puudutatud isikuga II koos olles lapsele emast väga halvasti ning teinud ema suunas sõnalisi ähvardusi, mis last hirmutas. Kohus selgitas isale, et edaspidi tuli hoiduda negatiivsetest märkustest teise vanema suhtes. Vanemate vaimses suutlikkuses esines emal suuri vajakajäämisi. Ema tegi mitmeid olulisi otsuseid laste suhtes selleks isalt arvamust või nõusolekut küsimata (poja elukoha viimine Kohtla-Järvele, lasteaia valiku tegemine ja perearsti vahetamine). Lisaks takistas ema lastel isaga suhelda. Lastekaitse abiga leppisid vanemad kokku lastega suhtlemises, kuid 02.07.2018 kokkulepet ema kohaselt ei täitnud ning isa suhtlemine lastega oli takistatud. Ema keelas isal osaleda laste elus ja nende hariduses. Samuti tõlgendas ema kokkulepet selliselt, et kui üks laps ei saanud kohtumisel osaleda, siis ei olnud ka teisel lapsel lubatud vanemaga kohtuda. Emapoolse kokkuleppe rikkumise tõttu ei olnud poeg saanud pika aja vältel suhelda isa ja õega. Vanemate ärakuulamisel 05.03.2020 arutati ajutist suhtluskorda ning isa avaldas soovi kohtuda lastega esmaspäevast kolmapäevani. Ema vastuväiteid ei esitanud. Kohtumenetluse ajaks määras kohus ajutise suhtluskorra 09.03.2020 määrusega. 09.03.2020 avaldas isa emale, et soovis võtta vastavalt varem läbiräägitule lapsed enda juurde, kuid ema keeldus lapsi ööbimiseks üle andmast, põhjendades seda selgitusega, et kohus polnud veel kohtumäärust teinud. Arvestades, et kuni esialgse õiguskaitse määruse tegemiseni oli kehtiv vanemate varasem suhtluskord, ei olnud ema taoline keeldumine õigustatud. Isal oli õigus võtta lapsed enda juurde igal nädalal paariks päevaks. Ajutist suhtluskorda ei olnud võimalik täita, kuna ema asus koos pojaga suvel 2020 elama Kohtla-Järvele. Ema nägemuse kohaselt ei olnud tema rikkunud suhtlemist korraldavat kohtumäärust, vaid isa ei soovinud lapsele Kohtla-Järvele järele tulla. Kokkulepe kohtumenetluse ajal tehti olukorras, kus mõlemad vanemad elasid Tallinnas. Seega ei saanud eeldada, et samasugune suhtluskord sai olla probleemideta täidetav ka siis, kui puudutatud isiku II ja ema elukoht muutub. Suvel 2020 viis ema kogu suveks poja vanaema juurde. Ema esitas vastuolulisi väiteid selle kohta, miks isa ja poja kohtumised suvel toimuda ei saanud. Ema väidete kohaselt ütles ta isale, et too peaks pojaga suhtlemise kokku leppima lapse vanaemaga, samas ei andnud ta isale ega ka lastekaitsetöötajale vanaema telefoninumbrit. Samas saatis ema 26.08.2020 isale sõnumi, andes teada, et poeg viibib terve suve vanaema juures Kohtla-Järvel ning kui isal on soov lapsega kohtuda, peab ta võtma ühendust vanaemaga. Isa ei nõustunud vanaemaga graafikus kokku leppima ja nõudis kohtumisi kohtus määratud graafiku alusel. Kohus leidis, et sellist käitumist ema poolt ei saanud pidada vastutustundlikuks, kus lapse ja lahuselava vanema
suhtlemist peetakse sedavõrd väheoluliseks, et selle korraldamine ja tingimuste üle otsustamine delegeeritakse kolmandale isikule. Ema väited, et isa takistas tal tütrega kohtuda ja suhelda, olid tõendamata. Ema ise polnud avaldanud selleks aktiivset soovi. Vastupidiselt avaldas tütar, et ema ise takistas tal isaga suhtlemast. Vanemaga suhtlemise takistamine tekitas mõlemale lapsele hingelisi üleelamisi. Kui tütar isa juurde elama asus, siis tahtis vend kaasa tulla ja nuttis, sest igatses õe järele ning tahtis isa ja õega igapäevaselt kohtuda. Poeg kinnitas, et soovis isale helistada, kuid pelgas ema. Praegune olukord tegi puudutatud isiku II kurvaks ja pani nutma. Puudutatud isik II oli kurb, sest ei saanud kohtuda isaga. Ta palus lastekaitsetöötajal emale öelda, et ta tahtis suhelda ja kohtuda isaga ning soovis, et ema seda lubaks. Ema ei asunud isa ja poja suhtlemist toetama ka pärast lastekaitsetöötaja selgitust, et mida poeg tundis, millised olid lapse vajadused ja ootused ning et laps väga soovis isaga suhelda ja temaga regulaarselt kohtuda. Ema tegi ise ettepaneku, millal poeg saaks isa ja õega 27.09.2020 kohtuda. Kui puudutatud isik II sai teada, et ta saab isa ja õega kohtuda, siis muutus ta näoilme rõõmsaks ja avalaks. Hiljem taganes ema kokkuleppest, tuues vabanduseks selle, et oli rase ning kohtumine isaga võis olla tema jaoks stressitekitav. Kohtumist ei toimunud, kuigi isa ja tütar ootasid kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Eeltoodust nähtus, et ema polnud suuteline eristama enda huve laste huvidest, laste huvidega arvestama ega neid esiplaanile seadma. Samuti tõendas see asjaolu, et ema jaoks ei olnud laste ootused olulised ning teda ei häirinud, kui tema põhjendamatud valikud lastele südamevalu põhjustasid. Kohus oli senise suhtluskorra täitmise pinnalt veendunud, et kui hooldusõigus jääks emale, siis poleks puudutatud isiku II õigus isaga suhelda tagatud ning isa ja poja vaheline lähedussuhe üha nõrgeneks. Samas puudus alus arvata, et juhul, kui hooldusõigus jääb isale, oleks ema ja poja omavaheline suhtlus takistatud. Mõlemad lapsed kinnitasid korduvalt, et ema oli nende suhtes kasutanud vägivalda, s.o nii füüsilist kui ka vaimset. Lapsed olid kurtnud isale, et ema karjub nende peale ning karistab neid füüsiliselt (lööb kodustes ülesannetes tehtud vigade korral). Isa tuvastas tütre jalgadel hematoomid. Puudutatud isik I selgituse kohaselt soovis ta raamatukokku minna, kuid ei rääkinud sellest emale ja kui ta hakkas raamatukokku minema, võttis ema rihma ja lõi sellega vastu jalgu. Ambulatoorse epikriisi kohaselt oli puudutatud isikul I tuvastatud rihmaga peksmise tagajärjel puusa ja reie muud pindmised vigastused. Vestluses lastekaitsetöötajaga kinnitas puudutatud isik I, et ema oli teda löönud ja see oli valus ning kui ta isa juures viibides enda juukseid värvis, siis ema asus last nähes teda solvama. Ema oli korduvalt kasutanud tema suhtes emotsionaalset ja füüsilist vägivalda (tiris juustest ja kõrvast, tõukas ja lõi). Puudutatud isik I kartis koju minna, kuna ema võis olla tema suhtes agressiivne. Puudutatud isiku I sõnade kohaselt ema ei kasutanud füüsilist vägivalda venna suhtes, kuid mõnikord karjus ka tema peale ja tiris kõrvast. Isa kinnitas telefonivestluses lastekaitsetöötajale, et mais 2020 toimus ema ja tütre vahel tüli, ema kriimustas tütare kaela ja lõi teda sussiga. Ema elukaaslane, kes konflikti pealt nägi, ei kaitsnud last. Ema võttis tütrelt korteri võtmed ära ja viskas ta kodunt välja. Koos tütrega soovis seejärel isa juurde tulla ka poeg, kuid ema ei lubanud. Puudutatud isik II kinnitas vestluses oma esindajaga, et ema on tema peale karjunud ja kõrvast tirinud. Ema ise esitas vägivalla kasutamist laste suhtes. Ema tunnistas, et mõnikord tõstis häält laste peale, oli nõudlik ja vahel ka kärsitu. Ema leidis, et tema suhtes algatatud füüsilise väärkohtlemise menetluses oli probleem ülevõimendatud ning tegelikult ei olnud mingit väärkohtlemist tema poolt olnud. Kohtu hinnangul olid laste selgitused usutavad. Ema andis nõusoleku osalemaks koolitusel „Vanemluse ehituskivid“, kuid hiljem loobus sellest. Asjaolu, et ema järjekindlalt keeldus enda vägivaldset käitumist endale tunnistamast, näitas, et ta polnud suuteline käituma laste huvidest lähtuvalt ning astuma vajalikke samme selleks, et lastel oleks temaga tulevikus turvaline suhe.
Laste huve oli suuremal määral suuteline tagama isa. Arvestada tuli ka puudutatud isiku I soovi jätkata elamist isa juures, samuti seda, et ka puudutatud isik II kinnitas, et soovib kohtuda isa ja õega iga päev. Seega vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel tuli anda mõlema lapse ainuhooldusõigus viibimiskoha ja hariduse osas isale. Kohtu hinnangul oli mõistlik, et haridust puudutavad otsused teeb see vanem, kellega laps koos elab ning kes omab seetõttu piisavalt teavet lapse huvide ning hariduslike eelduste kohta. Kohus ei pidanud asjaoludest tulenevalt vajalikuks ühise hooldusõiguse lõpetamist laste terviseküsimustes. Määruskaebus
10.Ema esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus resolutsiooni p-de 1-4 osas tühistada, ringkonnakohtul teha uus määrus, millega tütre ainuhooldusõigus viibimiskoha ja hariduse osas jätta isale ning poja ainuhooldusõigus viibimiskoha ja hariduse osas jätta emale. Alternatiivselt palus ema saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Ema ei vaidlustanud menetluskulude jaotust (resolutsiooni p 5). Ema hinnangul ei vastanud tõele, et ta ei lubanud lastel isaga kohtuda. Kohus leidis ennatlikult, et ta ei taga isa ja poja suhtlust. 02.07.2018 kokkuleppe järgi pidi isa teavitama ema laste enda juurde võtmise soovist vähemalt kaks päeva ette. Isa võttis lapsed enda juurde vaid siis, kui see oli tema jaoks mugav, ta ei võtnud arvesse ema ja laste plaane ning ei teavitanud ema, et soovib lapsed enda juurde võtta. Isa leppis kohtumisest tütrega ega teavitanud sellest ema. 05.03.2020 ärakuulamisel oli ema alguses nõus pakutud ajutise suhtlusgraafikuga. Talle ei antud tegelikkuses piisavalt aega otsustamiseks graafiku osas. Pärast ärakuulamise lõppu sai ema aru, et laste ööbimine isa juures esmaspäevast kolmapäevani ei olnud laste huvides. Vanem laps käis kolmandas klassis, teisipäeviti ja kolmapäeviti käis ta ujumistrennis. Kuna isa soovis võtta tütre esmaspäeval koolist, pidi laps esmaspäeva hommikul kaasa võtma õpikuid ja vihikuid kolmeks päevaks ning asjad basseini jaoks. Laste ema pakkus teist suhtluskorda, mille järgi viibivad lapsed isa juures nädalavahetusel või isa võtab lapsed esmaspäeva õhtul pärast kooli või lasteaeda, viib lapsed enda koju või treeningule vastavalt nende graafikule ja toob lapsed õhtul ema, et lapsed ööbiksid kodus. Maakohus asus seisukohale, et arvestades isa töögraafiku erisust (taksojuht) oli mõistlik määrata ärakuulamisel kokkulepitud ajutine suhtluskord. Maakohus lähtus vaid isa huvidest, mis läks vastuollu laste huvidega. Isa jättis ise KohtlaJärvele tulemata ega tulnud ema vanemate juurde pojale määruses sätestatud graafiku ajal järele. Ema pakkus isale sellist võimalust. Tallinna lastekaisetöötaja ütles telefonikõnes emale, et emalt oli vaja ära võtta kõik lapsed, kuna ema ei soovinud kohtuda laste isaga. Pärast neid sõnu, ema uus abikaasa võttis talt telefoni ja asus lastekaitsespetsialisti sõimama. Lastekaitsetöötajal oli eelarvamuslik suhtumine kaebajasse. Seetõttu ei saanud lastekaisetöötaja ja laste esindaja viimane seisukoht poja kohta olla objektiivne ja nende seisukohta ei tohtinud arvesse võtta. Puudutatud isik I elas koos isaga alates 27.05.2020 ja oli isa mõju all. Seega rääkis tütar seda, mida kuulis oma isalt. Kohus ei võtnud arvesse, kui halba mõju osutas isa lastele. Samuti ei vastanud tütre ütlus tõele, et ema helistas harva ja ei avaldanud soovi temaga suhelda. Isa ükskõiksust laste suhtes tõendas asjaolu, et 2016 mais viskas isa ema koos lastega kodust välja, mille tõttu ööbis ema koos lastega Tallinna Kriisikodus. Kui ema ootas teist last, siis isa ei tahtnud teist last ja nõudis, et ema teeks aborti, millest ema loobus. Kui isa käis lastega Bulgaarias puhkamas, siis jättis ta poja järelevalveta. Poeg ütles isale, et ta oleks peaaegu uppunud basseinis, mille peale vastas isa pojale, et ta on mees ja ei tohi nutta. Samuti saatis isa poja taksoga üksi koos võõra mehe vanaema juurde, kuigi poeg ei tahtnud üksi sõita. Poeg ütles, et isa andis talle siniseid tablette. Ärakuulamisel selgitas isa, et andis palderjani. Palderjani tabletid olid kollased. Kuna isa töötas öösiti taksojuhina, siis eeldas ema, et isa andis lastele uinuteid, et lapsed magaksid terve öö.
Puudutatud isik II elas koos emaga sünnist saati. Ema hoolitses poja eest. Enne ema kohtusse pöördumist kohtus poeg isaga aeg ajalt, kui isal oli see mugav. Kohtumenetluse ajal ööbis poeg isa juures kaks päeva nädalas, kuid ei elanud koos isaga alaliselt. Kohtla-Järvel käis poeg lasteaias ja eelkoolis, kus tal olid sõbrad. Poeg oli harjunud emaga elama. Seega poja eraldamine emast tekitab lapsele stressi, millega kohus ei arvestanud. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
11.Lastele määratud esindaja, Tallinna linn ja isa vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kohtla-Järve linn leidis, et määruskaebus tuli rahuldada.
12.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
13.Pärast määruskaebuse saabumist ringkonnakohtule esitas ema ringkonnakohtule täiendava seisukoha ja isa uued tõendid. Kohus andis teistele menetlusosalistele võimaluse esitada tõendite osas oma seisukohad ning menetluskulude nimekirjad. Ema, Tallinna linn ja lastele määratud esindaja esitasid oma täiendavad seisukohad sh esitas ema uusi tõendeid ning palus kaasata Kohtla-Järve linna lastekaitsetöötaja ja politsei. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja kohtuasja materjaliga, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse resolutsiooniga ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. PKS § 137 lg-st 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (vt nt Riigikohtu 14.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu 01.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, p 11 teine lõik, ja 31.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta nii ka 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt 12.02.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus (Riigikohtu 30.05.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-32-11, p 15).
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt oma otsustusi ja lähtus lahendi tegemisel laste ja teiste asjaomaste isikute huvidest. Ringkonnakohtu hinnangul pole määruskaebuses toodud selliseid väiteid, mis annaks alust maakohtu lahendit muuta ja tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Maakohus hindas asjaolusid ja tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse, rikkumata seejuures menetlusnorme.
15.Maakohus leidis õigesti, et vanemate ühine hooldusõigus tuli tütre viibimiskoha ja hariduse osas lõpetada ja anda see isale. Menetlusosalised ei vaidle, et alates 27.05.2020 elab tütar isa juures. Tütar oli sellise elukorraldusega rahul. Ema pidas tegelikkuses võimalikuks, et tütar jääb isa juurde (I kd lk 199 pöördel, p 1.1). Määruskaebuse väited, et tütar on isa mõju all ja et isa avaldab tütrele halba mõju, ei leidnud tõendamist ning pole seega aluseks muuta maakohtu määrust tütre osas. Maakohus selgitas, et vanemad ei tohi lastega koos olles halvustada teist vanemat. Lisaks ei nähtu, kuidas 2016 ja varasemad sündmused ning vanemate omavahelised suhted mõjutasid praeguse kohtuasja lahendamist. Asjas ei leidnud tõendamist, et isa poleks võimeline tütre eest nõuetekohaselt hoolt kandma. Isa juures elamist toetas lisaks Tallinna linnale ka lastele määratud esindaja. Tütre langenud õpitulemused ei pruukinud olla ilmtingimata seotud asjaoluga, et ta vahetas elukohta ja elas isa juures, pigem võis see olla seotud stressiga, mida vanematevahelised vaidlused lapsele põhjustasid, sh suutmatus laste nimel kokkuleppeid sõlmida. Samuti polnud takistatud vastavalt tütre vajadustele alates uuest õppeaastast ta kirjapanemine trennidesse ja huviringidesse. See, et laps kaebuse esitamise ajal trennis ei käinud, ei anna alust arvata, et isa osutas lapsele halba mõju. Kohus selgitab, et isa juures elamine ei võta emalt ära õigust ja kohustust tütart juhendada ja õpetada igapäevastes toimetustes ja ka enda ees hoolitsemisel. Maakohus tuvastas perekeskuse nõustamise kokkuvõtte alusel, et isal ja tütrel olid rahulikud ja usaldusväärsed suhted ning tütre ja ema suhted vajasid rohkem panustamist. Tütar tundis ema vastu mõningal määral usaldamatust, et ema ei täitnud alati oma lubadusi ja avaldas, et ta koges emapoolset füüsilist ja vaimset vägivalda ning ta kartis helistada, et vennaga suhelda. Lisaks tekitas ema lapses tunde, et ta ei poolda tütre ja isa suhtlemist. Samas kui isaga olles tütar ei tundnud takistusi emaga suhtlemisel. Sellises olukorras leidis maakohus õigesti, et ema vaimses suutlikkuses mõista lapse huve ja neid tagada, esines puudujääke. Perelepituses leiti, et ema ja tütar vajavad psühholoogilist abi suhete taastamiseks. Praeguses asjas leidis kinnitust, et vanemad ei ole jätkuvalt võimelised laste nimel koostööd tegema. Puudutatud isiku I parimates huvides on elada isaga, arvestades peres kujunenud olukorda. Kohus lähtus asja lahendamisel eelkõige lapse huvidest.
16.Maakahus leidis ja põhjendas oma seisukohta nõuetekohaselt ka puudutatud isiku II osas, et vanemate ühine hooldusõigus tuli osaliselt lõpetada ja anda isale üle ainuotsustusõiguse poja viibimiskoha määramise ja hariduse osas. Vanemate vahel sõlmiti 02.07.2018 suhtluskord. Mõlema vanema seisukohtadest nähtus, et suhtluskord ei toiminud ja mõlemad vanemad süüdistasid teineteist. Seetõttu arutas maakohus 05.03.2020 ärakuulamistel võimaliku suhtluskorda kohtumenetluse ajaks ning määras selle 09.03.2020. Maakohus tuvastas, et ema keeldus vastavalt suhtluskorrale lapsi isa juurde andmast. Ema ähvardas kutsuda politsei, kui isa peaks poja järele ukse taha ilmuma. Määruskaebuses toodud asjaolu, et ema mõtles suhtluskorra osas ümber, ei olnud alus kohtumääruse täitmata jätmiseks. Emal oli õigus kohtumäärust esialgse õiguskaitse osas vaidlustada, kui ta leidis, et see ei vastanud poja huvidele. Ema seda ei teinud. Kaebaja pole ka määruskaebuses veenalt põhistanud, miks polnud ajutine suhtluskord poja huvides.
Sama aasta suvel kolis ema pojaga Kohtla-Järvele. Esialgne õiguskaitse oli rakendatud olukorras, kus mõlemad vanemad elasid Tallinnas. Maikuus saatis ema poja elama vanaema juurde ja isal puudus võimalus pojaga ühendust saata (ema ei vastanud kõnedele, vanaema telefoninumbrit isal polnud ja seda talle ei edastatud, lapsel endal puudus telefon). Ema väitis, et tegelikult pakkus ta isale võimalust lapsele järele minna. Samas asjas kogutud tõendid seda seisukohta ei kinnita. Lastekaitsetöötaja tegi 24.09.2020 emale ettepaneku, et poeg kohtuks isaga. Ema valis selleks aja ja koha, kuid jättis tulemata põhjusel, et ta on rase ning kohtumine isaga tekitaks talle stressi. Asjaoludest nähtub, et pere nägi teineteist viimati sügisel 2020, kui oli tütre sünnipäev. Lastel on perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 1 järgi õigus suhelda mõlema vanemaga, kusjuures vanemad peavad lapsega suhtlema isiklikult. Samuti on vanemal õigus ja ka kohustus suhelda oma lastega. See kindlustab lapse emotsionaalseks ja psüühiliseks arenemiseks vajaliku kiindumissuhte. Laste teadmata ajaks vanemast eraldamine kahjustab kiindumussuhet ja laste heaolu. Isa ja tütar on avaldanud, et tahavad vennaga kohtuda, kes elab koos emaga KohtlaJärvel. Ema väidete kohaselt ei toimu kohtumisi seetõttu, et isa ei tule lapsele järele. Ringkonnakohus ei nõustu ema selliste väidetega. Kohtumenetluse ajal toimunud sündmused näitavad selgelt, et kohtumiste ärajäämise põhjuste taga ei seisa isa. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et kohtumised ei toimu emast tulenevatel põhjustel. Ema küll ütleb, et ta ei tee takistusi, kuid asjaoludest ei nähtu, miks siis nii pika perioodi jooksul pole isa ja poja vahel kokkusaamisi toimunud. Ema väited, et isa on olnud passiivne, ei ole tõendatud ega usutavad. Puudutatud isik II on avaldanud, et soovib isaga suhelda, kuid ema ei ole taganud lapsele sellist võimalust. Lisaks nähtus, et puudutatud isik II pelgas isaga telefoni teel suhelda, kuna kartis ema pahameelt. Kui ema oleks suhtluses osas positiivselt meelestatud, siis puuduks alus lapse sellistele tunnetele. Kohtu sekkumine hooldusõigusliku vanema otsustusõiguse teostamisse võib olla õigustatud juhul, kui vanem takistab põhjendamatult lapsel suhelda lahuselava vanemaga, sest ta ei soovi lapse kontakti teise vanemaga, kahjustades sellega lapse heaolu (Riigikohtu 14.03.2012 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-6-12, p 22). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et ema oli suurel määral jätnud tagamata poja õiguse suhelda lahuselava vanemaga, takistades suhtlemist põhjendamatult ning kahjustades sellega poja heaolu. Emal esines suuri puudujäämisi vaimses suutlikkuses laste huve mõista ja tagada. Senise suhtluskorra täitmise pinnalt oli õige maakohtu veendumus, et kui ainuhooldusõigus jääks poja osas emale, siis ei oleks pojal tagatud õigus oma isaga suhelda ning isa ja poja vaheline lähedussuhe üha nõrgeneks. Seevastu oli isa valmis toetama laste ja ema omavahelist suhtlust. Vanema valmidus toetada teise vanema suhtlust lastega on asjaolu, millega saab ja tuleb kohtul arvestada hooldusõiguse kuuluvuse määramise üle otsustades.
17.Määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks saab esitada ringkonnakohtus uusi väiteid ja tõendeid, mistõttu tuleb nendega arvestada (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Ringkonnakohus võtab vastu järgmised määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid: ema poolt 22.12.2020 ning isa poolt 06.01.2021 ja 02.06.2021 esitatud tõendid. Ema poolt 13.06.2021 ja 28.06.2021 esitatud tõendid jätab kohus vastu võtmata, kuna need olid esitatud hilinemisega (TsMS § 238 lg 3 p 3). Samal põhjusel jääb rahuldamata ema 28.06.2021 taotlus kaasata politsei ja Kohtla-Järve linna lastekaitsetöötaja seisukoht (viimane oli menetlusse kaastatud).
18.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3.
Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi määrusega.
19.TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.