A.A. hagi B.B. ja C.C. vastu elatise vähendamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
B.B. nõude osas 718 eurot 20 senti C.C. nõude osas 718 eurot 20 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 22. märtsi 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
B.B. ja C.C. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (kostjad): I. B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX) II. C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja D.D. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Vastustaja (hageja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Allan Valk
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 22. märtsi 2021 otsus muutmata.
2.Jätta tsiviilasja materjalide juurde võtmata B.B. ja C.C. poolt
21.aprillil 2021 apellatsioonkaebusele lisatud tõendid (kinnistusraamatu väljavõte, city24.ee müügikuulutus ja kinnisvara24.delfi.ee müügikuulutus).
Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 31. juulil 2020 Viru Maakohtule hagi B.B. ja C.C. (kostjad) vastu elatise vähendamiseks. Viru Maakohtu 29. septembri 2017 määrusega tsiviilasjas 2-17-9895 kinnitati poolte kompromiss, millega hageja kohustus alates 1. oktoobrist 2017 tasuma kummalegi lapsele elatist summas 211 eurot 50 senti kuus, kuid mitte vähem kui 90 protsenti poolest Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja sissetulekud vähenesid eelmisel aastal, tema viimase kuue kuu keskmine netosissetulek on X eurot. Elatise tasumine on hageja jaoks ebamõistlikult koormav ja sisuliselt võimatu, kuna pärast elatise tasumist jääb hagejale alles 143 eurot. Hagejal puudub piisav sissetulek ja muu vara, mille arvelt elatist tasuda. Lisaks hageja sissetulekute vähenemisele, on tänaseks tõusnud töötasu miinimummäär. Kostjate ema saab hageja andmetel erinevaid toetusi, millega hageja palus kohtul arvestada. Hageja on 2020 märtsis/aprillis saanud Eesti Töötukassalt hüvitist. Hageja oli oma ema abiga nõus tasuma kummalegi kostjale 150 eurot kuus alates hagiavalduse esitamisest.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud ja taotlesid selle rahuldamata jätmist. Hageja on X ainuosanik ja juhatuse liige. Osaühingu majandusaasta aruandest tuleneb, et see töötab stabiilselt ja selle müügitulu 2019. a oli 102 000 eurot. Hageja omandis oli korteriomand asukohaga X. Kinnisturaamatu andmetel võõrandati nimetatud korteriomand hageja poolt tema emale. Kostjate seaduslikul esindajal on kolm last, talle makstakse peretoetust kokku 520 eurot kuus. Kostjate seadusliku esindaja töötasu Xis on ca X eurot kuus. Kostjad olid nõus sõlmima kompromissi selliselt, et hageja tasub kummalegi kostjale elatist summas 200 eurot kuus.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 22. märtsi 2021 otsusega hagi osaliselt ja muutis tsiviilasjas nr 2-17-9895 Viru Maakohtu 29. septembri 2017 kohtumääruse alusel väljamõistetud elatise suurust. Maakohus mõistis hagejalt kummagi kostja kasuks välja elatise summas 183 eurot kuus alates hagi esitamisest, s.o 31. juulist 2020 kuni laste täisealiseks saamiseni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja märkis, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Maakohtu põhjenduste kohaselt on poolte kompromissist tulenevalt 2020. a ja 2021. a ühele lapsele tasumisele kuuluva elatisraha suuruseks 262 eurot 80 senti kuus. Hageja tööandjaks on temale kuuluv äriühing Osaühing X. Hageja töötasu on miinimummääras kuus. Poolte kompromissi sõlmimise ajal oli kostja töötasu X eurot kuus. Seega on hageja töötasu kompromissi sõlmimise ajast alates vähenenud. Hageja esitatud Swedbank AS-i konto väljavõttest nähtub, et hageja ema E.E. on andnud hagejale suurtes summades (2224 eurot,
eurot) laenu (selgitus „v dolg s vozvratom“), nimetatud summad on ka koheselt kohtutäituri kontole seoses täitemenetlustega edasi kantud. Kontoväljavõttest nähtub ka, et hageja on osaliselt E.E.le võlgnevuse tagastanud. E.E. on hageja kontole kandnud lisaks veel väiksemaid summasid (100 eurot, 80 eurot). Hageja on ka teistelt isikutelt väiksemates summades laenu võtnud ja laene tagastanud. Lisaks on kontole tehtud ka sularaha sissemakseid. Hageja Swedbank AS-i konto väljavõttest nähtub, et ta on 23. septembril 2020 teinud kontole suures summas ülekande (4950 eurot), nimetatud summast 4400 eurot on kantud Osaühingule X ning 495 eurot 60 senti kohtutäiturile elatise täiteasjadega seoses. Hageja Coop Pank AS-i konto väljavõttest nähtub, et hageja on 23. septembril 2020 saanud Coop Pank AS-ilt laenu summas 5000 eurot ning seejärel kandnud
eurot oma kontole Swedbank AS-is. Hageja on seega Coop Pank AS-ilt saadud laenusumma kandnud oma teisele kontole. Kohtu poolt tehtud päringutest nähtub, et hagejal puudub muu vara (kinnisvara, sõidukid). Maakohus lähtus sellest, et hageja on praegusel juhul võimeline teenima töötasu vähemalt miinimummääras kuus (summas 584 eurot). Maakohus pidas vajalikuks märkida, et hageja kontole tehtud sularaha sissemaksed viitavad ilmselt hageja mitteametlikule sissetulekule, mille täpne suurus on samas tuvastamata. Maakohus oli samas seisukohal, et ka sularaha sissemaksed ei paranda oluliselt hageja majanduslikku olukorda. Maakohus leidis, et hinnates hageja varalist seisu ning sissetulekut, mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole ta käesoleval juhul võimeline täitma kostjate ülalpidamiskohustust summas 262 eurot 80 senti kuus, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb mõjuv põhjus vähendada väljamõistetud elatise summat. Arvestades, et kostjad ei ole oma vajaduste kohta mistahes tõendeid esitanud, leidis maakohus, et laste igapäevaste kulude kindlaks tegemisel on mõistlik lähtuda uuringust „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“(https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/ miinimumelatis_lopparuanne.pdf), kus on leitud, et eri vanuses laste ülalpidamiskulud on erinevas suuruses. Uuringu tabelis 11 on toodud kolme erineva meetodi alusel hinnatud kulude hinnang vanuse kaupa, vanuses 13–17 on kuluks hinnatud 323 – 412 eurot kuus lapse kohta (keskmine seega 367 eurot 50 senti). Maakohus pidas vajalikuks arvestada ka asjaolu, et uuringus leiti üldiselt, et Ida-Virumaal on kõige madalamad kulud. Pooled ei vaidle, et kostjate emal on lisaks kostjatele veel üks laps, tema sissetulekuks on peretoetus summas 520 eurot kuus, töötasu ca X eurot kuus ning puudega täiskasvanu toetus X
eurot X senti kuus. Kostjate seaduslik esindaja viibis kuni X lapsehoolduspuhkusel. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostjate emale kuulub korter asukohaga X (kostjate elukoht) ning kinnistu asukohaga X. Lisaks kuulub kostjate esindajale sõiduauto Chevrolet Captiva. Arvestades kostjate ema sissetulekut (töötasu) ning asjaolu, et tal on lisaks kostjatele veel üks alaealine laps, keda tuleb samuti ülal pidada, leidis maakohus, et ka kostjate emal ei ole võimalik anda igale kostjale ülalpidamist summas 262 eurot 80 senti kuus. Enda sissetulekust peaks ta eelduslikult katma enda ning oma kolmanda lapse ülalpidamisega seotud kulud. Maakohtu hinnangul ei ole antud juhul põhjendatud vähendada elatist kostjate seaduslikule esindajale makstavate lastetoetuste arvel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad paluvad menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu kostjad maakohtuga, et laste igapäevaste kulude kindlakstegemisel tuleb lähtuda uuringust „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“. Riigikohtu otsustes rõhutatakse pidevalt, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12; 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Hageja ei väitnud ega esitanud ühtegi tõendit, et laste ülalpidamiskulud on miinimumist väiksemad. Asjaolu, et hagejal on väike sissetulek, ei anna alust elatise vähendamiseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Hageja ei esitanud tõendeid, et temal oleksid mistahes tervislikust seisundist tulenevad vms piirangud, mis ei võimalda tööd teha. Kostjad esitasid taotluse võtta asja materjalide juurde kinnistusraamatu väljavõtte, mis tõendab, et hagejale kuuluva äriühingu omandis on kinnisasi asukohaga X (registriosa nr X), city24.ee ja kinnisvara24.delfi.ee müügikulutuse kinnistu X müümise kohta, mis tõendab kinnistu väärtust.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kostjate poolt apellatsioonimenetluses esitatud uute tõendite osas. Kostjad esitasid koos apellatsioonkaebusega 21. aprillil 2021 järgmised uued tõendid: kinnistusraamatu väljavõtte, city24.ee müügikuulutuse ja kinnisvara24.delfi.ee müügikuulutuse. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel asja juurde võtmata kostjate poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Kostjate poolt esitatud tõendid ei ole ka asjakohased TsMS § 238 lg 1 mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjate poolt esitatud tõendid selle
kohta, et juriidilisele isikule Osaühingule X kuulub kinnistu X ning selle kinnistu osas on üleval olnud müügikuulutused, praeguses vaidluses asjakohased tõendid ega oma asja lahendamisel sisulist tõenduslikku tähendust. Tegemist ei ole hageja varaga, millele saab pöörata sissenõuet ning mille arvelt saab hageja täita oma ülalpidamiskohustust.
8.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati, ja menetluskulude jaotuse osas. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Maakohus muutis Viru Maakohtu 29. septembri 2017 kohtumäärusega (tsiviilasi nr 2-17-9895) hagejalt kummagi kostja kasuks väljamõistetud elatise suurust ning mõistis hagejalt välja kummagi kostja kasuks välja elatise 183 eurot kuus, s.o vähendas varem kohtumäärusega kompromissi kinnitamisega väljamõistetud elatise suurust. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
9.1.Hagejal tuli praegusel juhul esile tuua ning tõendada, et tema majanduslik seis ei võimalda maksta lastele elatist kompromissi alusel välja mõistetud summas (262 eurot 80 senti kuus kummalegi lapsele). Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et hageja varalist seisu arvestades ei ole ta võimeline tasuma kummalegi lapsele 262 eurot 80 senti kuus. Hageja nõustus maakohtu menetluses, et ta on võimeline maksma kummalegi lapsele elatist 150 eurot kuus. Hageja elab Ida-Virumaal, kus töö leidmise võimalused on kesised. Maakohus tuvastas, et hageja sissetulekuks on praegusel hetkel X eurot kuus. Maakohus on kostja varandusliku seisu hindamisel jõudnud järeldusele, et kostjal puudub vara, mida saaks ilma raskusteta võõrandada ning mille arvelt on võimalik elatist tasuda. Praeguses asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et hageja varaline seis on esitatust tunduvalt parem. Asja materjalidest nähtub, et OÜ X, mille ainuosanik hageja on, tegutseb kahjumlikult. Osaühingu kasum 2019. a majandusaasta aruande põhjal oli -12 528 eurot (tl 83) ning perioodil 01.01.2020 – 30.09.2020 oli kasum -10 213 eurot (tl 30-33). Hageja OÜ-st X saadav sissetulek kajastub konto väljavõttes (tl 41-42) ning maakohus on seda arvestanud hageja varandusliku seisundi kindlakstegemisel. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb praegusel juhul arvestada ka piirkondlike eripäradega töötasudes ja töö hankimise võimalustes. Ringkonnakohtu arvates ei saa nõuda, et kostja töötaks teises piirkonnas, kus töötasud on kõrgemad või leiaks lisasissetuleku, kui lisatöö hankimise võimalused on antud piirkonnas raskendatud. Ringkonnakohtu arvates tuleb piirkondlikku erisust koosmõjus hageja halva majandusliku olukorraga pidada PKS § 102 lg 2 alusel mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks.
9.2.Maakohus on vähendanud hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud elatist muuhulgas seetõttu, et poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine on miinimumpalga kiire tõusu
tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks, st kostjate vajadused ei võrdu praegusel juhul kahekordse elatise miinimummääraga. Maakohus viitas asjakohasele Riigikohtu praktikale ja lähtus laste mõistlike kulude määramisel õigesti Justiitsministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors poolt tehtud 2020. a uuringust „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“, mille järgi vanuses 13–17 on kuluks hinnatud 323 – 412 eurot kuus lapse kohta (keskmine seega 367 eurot 50 senti). Kostjate väide, et nad ei pea tõendama oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulude suurust, ei ole põhjendatud. Praegusel juhul on hageja esitanud elatise vähendamise nõude põhjendusel, et ta ei ole võimeline tasuma kostjatele elatist kompromissi alusel välja mõistetud suuruses. Sealhulgas on hageja viidanud sellele, et miinimumelatise maksmine on muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning laste vajadused ei võrdu kahekordse elatise miinimummääraga, eelkõige IdaVirumaal. Kostjad ei ole praegusel juhul toonud esile selliseid asjaolusid ja põhjuseid, mis annaksid aluse väita, et kostjatel kulub rohkem kui viidatud uuringu tulemusel saadud keskmine kulu. Ringkonnakohus nõustub seega maakohtu seisukohaga, et kostjad ei ole praegusel juhul tõendanud laste igakuiste vajaduste suurust. Ringkonnakohus leiab, et antud olukorras lähtus maakohus õigesti „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ uuringus toodust. Elatise maksmise peamine eesmärk on laste igapäevavajaduste rahuldamine ja laste arenguks vajalike piisavate vahendite tagamine, millistega on eelnimetatud uuringu koostamisel arvestatud. Võttes arvesse eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et 183 euro suurune elatis kummagi lapse kasuks on põhjendatud ja vajalik, kuna see arvestab mõlema lapse huve ja nende tegelikku ülalpidamisvajadust. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate vajadused osaliselt kaetud ka riiklike peretoetustega. Vaidlust ei ole selles, et kostjate ema arveldusarvele laekuvad lapsetoetused.
10.Kostjad on vaidlustanud maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse, mille kohaselt jättis kohus poolte menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatuks jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Menetluskulud on õiglane jätta poolte endi kanda.
11.Kuna kostjateks on alaealised lapsed, siis jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 162 lg 4 järgi poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.