2-15-14183/9 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

3.1 Poolte vahel 01.09.2009.a. sõlmitud töölepingu nr 33-2009 p 4.2 järgi lisandus hageja töötasu alammäärale vanglaõppe koefitsent 1,3, mis sõltus eraldatavate vahendite olemasolust. Hageja asus tööle matemaatika õpetajana. Lepingu punktist 4.3 tulenevalt võis tööandja maksta töötajale tulemustasu vastavalt töötulemustele ning lisatasusid tähtajaliselt võetud täiendavate ülesannete eest. 02.01.2014 sõlmisid pooled töölepingu nr 82-2014, mille p 13.9 kohaselt on sõlmitud lepingus ette nähtud kõik tingimused ning lepingupoolte varasemaid tahteavaldusi ja kokkuleppeid ei loeta lepingu osaks. Kostja leiab, et uue lepingu sõlmimisega tunnistasid pooled kehtetuks poolte vahel 01.09.2009 sõlmitud töölepingu nr 33-2009. 2014.a sõlmitud töölepingu p 9.2 kohaselt võis tööandja maksta lisatasu. Analoogilised lepingud sõlmisid pooled ka 01.09.2014 ja 02.01.2015. Kostja tunnistab, et alates jaanuarist 2014 kuni märtsini 2015 maksis kostja hagejale lisatasu 30% põhipalgast. Alates 2015 aprillist lisatasu ei makstud. 3.2 Kostja ei nõustu hageja väitega, et hagejale maksti lisatasu töötamise eest eritingimustes. Kuni detsembrini 2013 arvestati hagejale tõepoolest töötasu koefitsendiga 1,3 seoses töötamisega Viru Vanglas. Alates 2014.a jaanuarist pooled koefitsenti enam ei kohaldanud. Kuna hageja õigusaktides sätestatud korras töölepingu olulise tingimuse muudatust ei vaidlustanud, tähendab see kostja arvates hageja nõustumist töötasu arvestamise aluste muutumisega. Vanglaõppe rahastamine toimub faktiliselt Haridus- ja Teadusministeeriumiga iga-aastaselt sõlmitava riigieelarveliste toetuste kasutamise lepingu alusel riigieelarvest kalendriaastate kaupa. Toetuste kasutamise lepingud sõlmiti igal aastal jooksva aasta märtsikuus. 2015.aasta kohta sõlmiti 23. märtsil 2015. Igal aastal ajavahemikul jaanuar kuni märts puudus info selle kohta, millises ulatuses rahalisi vahendeid eraldatakse. 3.3 Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kuni 31.12.2013 sisaldus vanglaõppe koefitsent hageja töötasus ning ajavahemikul jaanuarist 2014 kuni märtsini 2015.a maksti hagejale lisatasu 30% põhipalgast. Kostja arvates ei anna asjaolu, et kostja maksis hagejale teatud perioodil lisaks töölepingus kokku lepitud töötasule veel lisatasu, hagejale alust nõuda lisatasu maksmist. Kostja on kogu töösuhte kestuse jooksul täitnud kohaselt töötasu maksmise kohustust. Kuna kostja poolt ei ole kehtestatud lisatasu määramise alust ja suurust reguleerivat korda, puudub hagejal mistahes alus nõuda lisatasu maksmist. Lisatasu maksmine oli pooltevahelises töösuhtes kostja õigus ja rahaliste vahendite olemasolul kostja seda õigust ka realiseeris.

8.Poolte vahel 01.09.2009 sõlmitud töölepingu nr 33-2009 p 4.2 järgi lisandus hageja töötasu alammäärale vanglaõppe koefitsent 1,3, mis sõltus eraldatavate vahendite olemasolust. Lepingu punktist 4.3 tulenevalt võis tööandja maksta töötajale tulemustasu vastavalt töötulemustele ning lisatasusid tähtajaliselt võetud täiendavate ülesannete eest (tl 52-55). 02.01.2015.a sõlmitud töölepingu nr 82-2015 p 9.1 kohaselt maksab tööandja töötajale tasu 900 eurot kuus ning p 9.2 tulenevalt võib tööandja maksta töötajale lisatasu (tl 71). Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul ei ole töötaja täitnud 30% lisatasu saamiseks täiendavaid tööülesandeid, samuti ei ole ta saanud kokkulepitust suuremaid töötulemusi. Hageja täitis oma tavapäraseid töölepingust tulenevaid kohustusi ja tööandja maksis talle iga kuu 30% lisatasu. Kohus märgib, et õppetöö teostamine vanglas on võrreldes õppetööga tavakoolis, töötamine eritingimustes, mistõttu on põhjendatud ka erinev (kõrgem) töötasu. Eeltoodut kinnitab ka kostja käitumine - alates hageja tööle asumisest kuni 2015 märtsikuuni, olenemata mitmete (määramata ajaks sõlmitud) töölepingute sõnastusele maksti hagejale igakuiselt 30% (kindlas ulatuses) lisatasu. Kuigi tööandja ei ole kehtestanud lisatasu määramise alust ja suurust reguleerivat korda, on lisatasu jätkuvalt kindlas suuruses igakuiselt makstud, millest tulenevalt järeldub, et ka tööandja ise on käsitlenud seda töötaja töötasu osana. Tulenevalt eeltoodust, kuna lisatasu maksti aastate vältel igakuiselt ja kindlas ulatuses, on kohus seisukohal, et lisatasu maksmine oli muutunud palgakorralduse osaks ning reeglid (põhipalk + 30% töötamise eest eritingimustes) töölepingu osaks, mille muutmine on võimalik vaid poolte kokkuleppel. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et kuna alates 2014. aasta jaanuarist pooled koefitsienti enam ei kasutanud ja hageja töölepingu oluliste tingimuste muutmist ei vaidlustanud, tähendab see hageja nõustumist töötasu arvestamise korra aluste muutumisega. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi jaanuaris 2014 sõlmitud töölepingust tulenevalt tõepoolest koefitsienti enam ei kasutatud, töötaja jaoks faktiliselt midagi ei muutunud, hagejale maksti 30% lisa jätkuvalt, seega puudus hagejal vajadus ka midagi vaidlustada.