Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

2-21-4695 Avalduse kohaselt abiellusid avaldaja ja CC (puudutatud isik III, laste ema) 13. juulil 2012 ning nende abielust sündis kaks last – MM (puudutatud isik I) ja AA (puudutatud isik II). Avaldaja ja laste ema abielulised suhted ning kooselu on pöördumatult lõppenud. Seda asjaolu kinnitab laste ema 5. märtsil 2021 esitatud hagi avaldaja vastu, milles laste ema esitas nõude, et avaldaja vabastaks laste emale kuuluva kinnistu asukohaga XXX, Tallinn, mida pere on kasutanud ühise koduna alates 2010. aastast. Maakohus võttis hagi menetlusse ning menetleb seda tsiviilasjana nr 2-21-3522. Laste ema on teatanud avaldajale, et esitas kohtusse hagi ka abielu lahutamiseks. Seega on vanemate isiklikud suhted lõppenud. Avaldaja on laste emale vastanud, et nõustub abielu lahutamisega, kuid soovib enne abielu lahutamist kokku leppida vanemate suhtluskorra lastega olukorras, kus vanemad elavad lahus. 24. novembri 2020. a kirjas tegi laste isa laste emale konkreetse ettepaneku vanemate ja laste vahelise suhtluskorra kindlaksmääramiseks n-ö jagatud vanemlusena, mille kohaselt lapsed viibiksid vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures. Laste ema vastas laste isa ettepanekule 28. detsembril 2020 ning tegi ettepaneku, et lapsed on isaga igal teisel nädalavahetusel alates neljapäeva pärastlõunast kuni esmaspäeva hommikuni. Samuti tegi laste ema ettepaneku, et lapsed võivad olla koolivaheaegadel 50% ajast isaga eeldusel, et laste isal on sel ajal töövaba periood. Laste ema seadis laste ja isa sellise suhtluskorra toimimise sõltuvusse sellest, et lapsed nõustuvad suhtluskorraga ning on nõus isaga sellises mahus ja tingimustel suhtlema. Laste isa soovib siiski sellist suhtluskorda, mille kohaselt lapsed viibivad mõlema vanema juures võrdse aja. 18. jaanuaril 2021 tegi laste isa ettepaneku minna ühiselt lastekaitsespetsialisti juurde, et vanemate vahelistes erimeelsustes lahendus leida. Laste ema keeldus sellest ettepanekust. 24. jaanuaril 2021 saadetud e-kirjas nõustus laste ema jagatud vanemlusega võrdsetes osades ühe nädala pikkuste perioodide kaupa. Laste isa tegi laste emale 3. veebruaril 2021 uue ettepaneku, mille kohaselt võiksid lapsed vanemate lahutusele järgneva kolme kuu jooksul elada vahelduvalt ühe ja teise vanema juures nädalaste perioodide kaupa ning seejärel minnakse üle kahenädalastele perioodidele. Laste isa lubas, et kolib pere ühisest kodust välja järgmisel päeval pärast suhtluskorra allkirjastamist. Ema vastas sellele ettepanekule, et ta pole nõus jagatud vanemluse põhimõttel suhtluskorraga ning jääb oma esialgse 28. detsembril 2020 tehtud ettepaneku juurde, mille kohaselt lapsed viibivad isa juures vaid igal teisel nädalavahetusel. Kokkuvõttes ei õnnestunud laste isal laste emaga suhtluskorda puudutavates küsimustes kohtuvälisele kokkuleppele jõuda. Avaldaja ei ole kohtuväliselt abielu lahutamisele ning pere ühisest kodust välja kolimisele vastu vaielnud, kuid seadis selle tingimuseks suhtluskorra kokkuleppimise.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2-21-4695 Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avalduse menetlusse võtmisest keelduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ide 477 lg 1 ning § 371 lg 2 p-ide 1 ja 2 alusel. Maakohus selgitas avaldajale, et perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 21 eesmärk on anda lahuselavale vanemale õiguse pöörduda kohtu poole lahuselava vanema ja laste vahelise suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Avaldaja elab enda kinnitusel jätkuvalt koos puudutatud isikutega XXX asuvas elamus. Avalduses ega esialgse õiguskaitse taotluses ei ole esile toodud, et avaldajal ei ole praegu võimalik lastega suhelda või et laste ema teeb avaldajale takistusi lastega suhtlemisel. Seetõttu ei ole avaldaja õiguste rikkumine avalduse alusena toodud faktilistel asjaoludel üldse võimalik, eeldades avaldaja esitatud faktiliste väidete õigsust. Samuti ei ole avaldus esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Kohus saab lähtuda asja menetlusse võtmise otsustamisel avaldaja kohtu ette toodud faktilistest asjaoludest avalduse esitamise ajal. Kohus ei saa etteulatuvalt lahendada olukorda, mis ei pruugi realiseeruda. Esialgse õiguskaitse taotluse jättis maakohus rahuldamata põhjendusega, et praegusel juhul ei esinenud eeldusi, millest lähtuvalt oleks vajalik reguleerida avaldaja ja laste vahelist suhtluskorda kohtumenetluse ajaks. Avaldaja ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks takistused isa ja laste vahelisel suhtlemisel. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 168 lg 1 kohaselt avaldaja kanda.

MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSE EDASINE KÄIK

2-21-4695 johtuvalt järeldada, et avaldajal puudub vajadus kohtuliku õiguskaitse järele. Praktikas ei ole vahetegemine selle kooselava ja lahuselava vanema vahel nii lihtne, eriti praegusel juhul, kus avaldaja soovis võrdselt pooleks vahelduva elukohaga suhtluskorda, mille puhul lapsed on võrdse aja mõlema vanemaga. Avaldajalt ei saa eeldada, et ta peab ootama, kuni laste ema hakkab tegema talle takistusi lastega suhtlemisel ning olukorda, kus ta enam pere ühises kodus ei ela, et tal tekiks n-ö formaalne õigus taotleda kohtu kaudu suhtluskorra kindlaksmääramist. Kuna maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest, jättis maakohus ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Seetõttu esitab avaldaja uue esialgse õiguskaitse taotluse, mille palub rahuldada samal kujul, kui esialgses avalduses (24.03.2021) taotletud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

2-21-4695

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.