Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Määruse tegemise aeg ja koht 24.03.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-20-3767
Kohtuasi
YY avaldus lapse XX suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.08.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
CC määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (lapse ema) YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik I (laps) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja v/adv Tiina Mare Hiob Puudutatud isik II (lapse isa) CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Tanel Mällas Eestkosteasutus Tallinna linn Lasnamäe linnaosa valitsuse kaudu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 07.08.2020 määrus jätta muutmata.
2.CC määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud CC kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
2-20-3767 Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Avaldaja esitas 09.03.2020 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja anda emale ainuhooldusõigus lapse suhtes.
2.Avalduse kohaselt ei ole isa lapse eest hoolitsenud alates sellest ajast, kui laps oli 1,5-aastane. Isa ei ole ka lapsega suhelnud. Kogu suhtlemine seisneb selles, et isa helistab kord aastas lapse sünnipäeval. Ühine hooldusõigus piirab lapse võimalusi reisida, kuna paljudes riikides on reisimiseks vajalik mõlema vanema kirjalik või notariaalne nõusolek. Laps vahetab elukohta ja kooli, Tallinnast asutakse Sakku elama, nende asjade jaoks on vajalik isa nõusolek. Avaldaja on lapse eest üksi hoolitsenud. Lapsel on kõik olemas, ta õpib hästi, käib trennis ja on tubli. Ema on suutnud üksi lapse kõige vajalikuga kindlustada. Puudutatud isikute seisukohad ja menetluse käik
3.Lapsele määratud esindaja toetas avaldust. Laps elab emaga ja lõpetas kevadel XXX Gümnaasiumis VIII klassi. Tunnistusel oli vaid kaks hinnet „3“ ja ta on tulemusega rahul. Emal ja lapsel on plaanis kolida Saku valda, mistõttu tuleb ka kooli vahetada, laps asub õppima Saku Gümnaasiumisse. Mõned tuttavad ja sõbrad on seal juba ees. Laps usub, et Sakus on parem elada (vaiksem ja puhtam) ja et uues (paremas) koolis hakkab talle meeldima. Laps käib enesekaitse kursustel 3 korda nädalas ja soovib Sakus tegeleda tai poksiga. Lapse emapoolsed vanavanemad elavad samuti Sakus. Laps räägib isast vähe, küsimuste peale vaikib. Laps ei tea, kus isa elab või millega tegeleb. Ta kohtus isaga viimati 2016. a isapoolse vanaema juures, seal olid kohal ka isa nooremad lapsed (lapsel on isa poolt noorem õde ja vend, kel on erinevad emad), kellega tal kontakt puudub (ta ei tea, et isal on hiljuti sündinud neljas laps). 2016. a, kui laps õe ja vennaga isapoolsete vanavanemate juures kohtus, on talle meelde jäänud, et isa oma lapsi üksteisele ei tutvustanud. Lapse kinnitusel ei ole isa talle kunagi midagi ostnud ega taskuraha andnud, ei ole kunagi tähtpäevadeks kingitusi teinud ega tema vastu tõeliselt huvi tundnud. Laps ei tunne isa vastu ka ise huvi, isa telefoninumbrit tal ei ole, sest isa vahetab tihti numbreid. Võib aru saada, et laps on isa käitumisest puudutatud ja solvunud. Laps kinnitas üheselt ja selgelt, et on teadlik ema avaldusest ja on sellega nõus. Avaldaja rääkis, et ei ole lapse isaga aastaid kohtunud ja isa ei ole poja elus mingil kujul osalenud või huvi tundnud. Avaldaja kinnitas samuti, et suvel on kavas kolida Tallinnast Sakku. Lapse elukoha- ja koolivahetuseks ning välisriikidesse reisimiseks on vajalik teise vanema nõusolek, kuid lapse isaga kontakti saada on peaaegu võimatu. Avaldaja töötab OÜ-s Q XXX, tal on kindel sissetulek ja tuleb lapse kasvatamisega toime. Avalduse esitamise eesmärk on lõpetada umbmäärased ja ebakindlad suhted ning viia faktiline olukord kooskõlla tegeliku õiguslikuga olukorraga. Lapse esindaja leidis, et ühise hooldusõiguse teostamisest ei ole antud juhul võimalik rääkida. Lapse isa on elus oma valikud teinud ja arvestades tema senist suhtumist lapsesse, ka näidanud üles soovimatust täita vanema kohustusi. Vanemad ei ole kunagi otsustanud lapsele olulisi
2-20-3767 küsimusi ühiselt. Isa ei ole aastaid osalenud lapse hooldusõiguse teostamisel, mis viitab tema soovimatusele teha ühise lapse kasvatamisel koostööd ja teostada ühist hooldusõigust. Isa ei teosta poja isiku- ega varahooldusõigust. Vanemate ühine hooldusõigus tuleb ümber vaadata ja muuta vastavalt sellele, milliseid kohustusi ja õigusi vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Laps on jäänud ilma isa hoolitsusest ja ülalpidamisest, on isast võõrdunud ning emotsionaalne lähedussuhe isa ja poja vahel puudub. Lapse elu korraldamiseks või elukorralduse muutmiseks on tihti vajalik mõlema vanema nõusolek. Lapsel on emaga usalduslik suhe. Avaldajal on vaimne ja majanduslik valmisolek last kasvatada. Eeltoodu põhjal leidis esindaja, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale lapse ainuhooldusõiguse üleandmine on kooskõlas lapse huvidega ja viib õigusliku olukorra vastavusse tegeliku olukorraga.
4.Eestkosteasutus toetas avaldust ja leidis, et see on lapse huvides. Eestkosteasutus tugines arvamuse andmisel vestlustele mõlema vanemaga ja lapsega ning võttis arvesse asjaolu, et lapse isa ei ole üle 15 aasta vanema kohustusi täitnud, last kasvatanud ega tema eest igapäevaselt hoolitsenud ja tema vastu huvi tundnud. Lapsele on ema juures jätkuvalt tagatud stabiilne elukorraldus ning kasvamiseks ja arenemiseks on loodud vajalikud tingimused.
5.Lapse isa vaidles avaldusele vastu ega nõustunud ühise hooldusõiguse lõpetamisega. Laps saab 15.09.2020 juba 16 aastaseks. Kogu eelneva perioodi ei ole olnud probleemi ühise hooldusõiguse teostamisega. Avaldaja on saanud võtta vastu kõik otsused, mis last puudutavad. Avaldaja on avalduses välja toonud oma isiklikud emotsioonid, mitte argumendid, mis annaksid aluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Lapse isa on austanud avaldaja soovi mitte sekkuda igapäevaselt tema ellu, kuid on siiski olnud kasvõi telefoni teel lapse jaoks olemas. Lapse isa ei ole kunagi takistanud avaldajal hooldusõiguse teostamist avaldaja soovitud viisil. Isa soovib tulevikus lapse nõusolekul suhelda temaga tihedamini, kuid eelkõige saab seda otsustada laps. Avaldusest on näha, et ühise hooldusõiguse lõpetamine on vajalik selleks, et praegune olukord takistab avaldajal ja lapsel reisimist, kuivõrd osades riikides on nõutav mõlema vanema nõusolek. Selles osas ei ole seni esinenud probleeme.
6.Lapse isa kohtuistungile ei ilmunud, istungil osales tema esindaja. Kohtunik helistas isale rahvastikuregistris oleval telefoninumbril kolmel korral, kuid telefon ei kutsunud ühelgi korral ja läks üle kinnisele toonile. Lapse isa kohtule tagasi ei helistanud. Kuna isa kohtuistungile ei tulnud ning ei olnud telefoni teel kättesaadav, asus kohus seisukohale, et isa ei soovi olla hooldusõiguse küsimuses ära kuulatud.
7.Kohus kuulas lapse ära 04.08.2020 telefoni teel. Laps selgitas, et elab koos emaga, on eluga rahul, ema hoolitseb tema eest väga hästi. Isaga ei ole kaua suhelnud, isa ei ole tema eest kunagi hoolitsenud. Täpselt ei mäleta, millal viimane kohtumine oli, arvab, et umbes 5 aastat tagasi. Laps soovib, et ainult emal oleks õigus tema asju otsustada. Maakohtu määrus ja põhjendused
8.Harju Maakohus lõpetas 07.08.2020 määrusega avaldaja ja puudutatud isiku II ühise hooldusõiguse lapse suhtes ja andis lapse hooldusõiguse ainuisikuliselt üle avaldajale.
9.Määruse põhjendustes tugines kohus perekonnaseaduse (PKS) § 123 lõikele 1, § 116 lõigetele 1 ja 2, § 124 lõikele 1, § 137 lõigetele 1–3. Puudutatud isik I on sündinud 15.09.2004, olles hetkel 15 aastane. Vanemate kooselu lõppes, kui laps oli 1,5 aastane. Laps jäi elama koos emaga. Alates vanemate kooselu lõppemisest, s.o 14 aastat ei ole isa lapse vahetut isikuhooldust
2-20-3767 teostanud. Samal perioodil ei ole isa ka lapse varahooldusõigust teostanud, sh ei ole osalenud lapse ülalpidamises. Isa ei ole 14 aastat ka lapsega suhelnud.
10.Isa on menetluses avaldanud, et ei soovi ühise hooldusõiguse lõpetamist. Samas ei avaldanud isa, millises osas on ta seni lapse hooldusõigust teostanud ja/või soovib edaspidi teostama hakata.
11.Asjas kogutud tõendid näitavad, et isa on lapse omapoolsest hoolest täielikult ilma jätnud. Mingeid objektiivseid põhjuseid lapse hooldusõiguse teostamata jätmiseks ei ole teada. Hooldusõiguse emale tervikuna üleandmisel ei jää isa millestki ilma, kuna isa on hooldusõiguse teostamisest ise aastaid tagasi vabatahtlikult loobunud. Hooldusõiguse üleandmise vajadus on tekkinud põhjusel, et isa ei täida vanema kohustusi lapse eest hoolitsemisel. Isa ja lapse vahel puudub vanema ja lapse suhe nii emotsionaalsest küljest kui faktiliselt.
12.Lapse õigused on senisest paremini kaitstud olukorras, kus isik, kellega lapsel lähedane suhe puudub ning kes lapse vajadusi ei tunne, ei oma õigust lapse suhtes otsustusi teha. Kuna viimase 14 aasta kohta ei ole teada ühtegi hooldusõiguse aspekti, kus isa oleks kasutanud oma õigust ja kohustust lapse eest hoolitseda, on põhjendatud ühise hooldusõiguse tervikuna lõpetamine ja emale üleandmine. Lapse sujuv elukorraldus on ema poolt tagatud, ema on lapse üksi hooldamisega 14 aastat väga hästi hakkama saanud. Lapse huvides on praegune olukord ametlikult reguleerida.
13.Ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine koos isapoolse lapse täieliku hooletusse jätmise tuvastamisega on oluline ka vähendamaks riski, et lapsel võiks tulevikus tekkida võimalikke PKS-ist tulenevaid kohustusi abivajava vanema suhtes.
14.TsMS § 172 lõike 3 alusel jättis kohus lapse esindamisega seotud kulud riigi kanda. Lapse ema menetluskulud jäid tema enda kanda. Määruskaebus
15.Lapse isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
16.Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud TsMS § 558 lõikes 1 sätestatud kohustust mõlemad vanemad isiklikult ära kuulata, tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega. Kaebaja ärakuulamist kohtuistungil ei toimunud. Vaidlustatud määruses märgitud telefoninumber, millelt kohus üritas kaebajat kätte saada, ei ole tal kasutusel ligi 10 aastat. Fakti, et kaebajaga oli võimalik kontakti saada, kinnitab Lasnamäe linnaosa sotsiaalhooldekande esindaja 30.06.2020 vastus kohtule, kus esindaja kinnitab, et on kaebajaga vestelnud. Kuivõrd kaebaja suhtleb ka lapsega, on olemas kontaktid, millelt oleks olnud võimalik saada temaga kontakti. Vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas on äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega. Seetõttu on ka hiljem peaaegu võimatu öelda, kuidas võinuks isiklik ärakuulamine asja lahendust mõjutada. Lisaks tähendas isa ära kuulamata jätmine ka vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist.
2-20-3767 Menetlusosaliste seisukohad
17.Avaldaja, lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
18.01.12.2020 toimus Harju Maakohtus ärakuulamine määruskaebemenetluses, mille käigus kuulas kohus ära kaebaja isiklikult.
19.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 07.08.2020 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
21.Määruskaebuse keskne väide seisneb selles, et maakohus ei kuulanud kaebajat isiklikult ära, rikkudes selliselt TsMS § 558 lõiget 1. Viidatud sätte esimese ja teise lause kohaselt, vanema õigusi lapse suhtes puudutavas menetluses kuulab kohus vanemad ära ning vanemate isiklike õiguste osas kuulab kohus vanemad ära isiklikult. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei õnnestunud kohtul avalduse menetlemisel lapse isa isiklikult ära kuulata. Samas oli isa 04.08.2020 toimuvast istungist teadlik, kuivõrd talle oli kohtukutse e-toimiku vahendusel kätte toimetatud, seejuures oli isa kutsutud istungile isiklikult. 04.08.2020 istungil osales aga üksnes isa lepinguline esindaja, isa mitteilmumise põhjusest kohut ei teavitanud. Samuti proovis kohus isa peale 04.08.2020 istungi toimumist telefoni teel ära kuulata, kuid ilmnes, et rahvastikuregistrist leitav telefoninumber ei ole kasutusel. Eeltoodust tulenevalt tegi maakohus kolleegiumi hinnangul mõistlikke jõupingutusi selleks, et isa ära kuulata. Isa ei tugine määruskaebuses ka sellele, et ta oleks ärakuulamisel avaldanud esindaja vahendusel 20.07.2020 esitatud kirjalikust seisukohast erinevaid ja uusi seisukohti. Lisaks nähtub tsiviilasja materjalidest, et isegi kui nõustuda kaebajaga, et tegemist oli olulise menetlusõiguse rikkumisega, on maakohus isa ära kuulanud määruskaebemenetluses isiklikult 01.12.2020 ja sellega rikkumise kõrvaldanud. Ärakuulamise tulemusena oli maakohtul TsMS § 663 lõike 4 alusel õigus oma määrus ise tühistada, kuid maakohus selleks alust ei näinud. Eeltoodust tulenevalt on seega asjaolud praeguseks võrreldes määruskaebuses väljatooduga muutunud. Kirjeldatud olukorras ei saa kolleegiumi hinnangul pidada avalduse läbivaatamisel ära kuulamata jätmist selliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis tooks antud juhul kaasa asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Nimetatud rikkumine on nüüdseks kõrvaldatud ning lapse isa on saanud kõik oma seisukohad isiklikult kohtule esitada.
22.Kolleegiumi hinnangul ei anna ka lapse isa poolt 01.12.2020 ärakuulamisel avaldatu alust maakohtust teistsugusele lõppjäreldusele jõudmiseks. Kaebaja ei vaidlusta määruskaebuses ega kaebuse läbivaatamisel toimunud ärakuulamisel kohtu seisukohta, et ta ei ole 14 aastat sisuliselt oma hooldusõigust praeguseks 16 aastaseks saanud lapse suhtes teostanud. Ärakuulamise protokollist nähtub mh järgnev: isa nägi poega viimati u 2016. a septembris, alates sellest ajast
2-20-3767 suhtleb pojaga paar korda aastas telefonikõne või sms-i teel; vastuseks kohtu küsimusele, kuidas isa on 14 aasta jooksul lapse eest hoolitsenud, vastab kaebaja, et kuni 2016. aastani kohtus lapsega paar korda aastas ja andis talle raha 100–150 eurot, 2008. a aitas korteri remondiga; elatist pangakontole ei ole kunagi tasunud; vastuseks kohtu küsimusele, millistes küsimustes soovib isa edaspidi hooldusõigust teostada, vastab kaebaja, et soovib pojaga kohtuda ja otsustada kõigis küsimustes, milles on tarvis; lapse hariduslike vajadustega, huvialadega, perearstiga jmt lapse isa kursis ei ole.
23.Kolleegiumi hinnangul annab eeltoodu kinnitust maakohtu järeldusele, et isa ei ole juba aastaid täitnud vanema kohustusi lapse eest hoolitsemisel ega ole kursis lapse vajaduste ja huvidega, et lapse hariduse, tervise, huvialade jms-ga seotud otsuseid vastu võtta. Seda, et laps on eeltoodu tulemusel oma isast võõrdunud, kinnitavad nii lapse esindaja ja eestkosteasutuse esindaja (kes lapse isiklikult ära kuulasid) kui lapse poolt kohtule ärakuulamisel avaldatu. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et lapse huvides on, et isik, kellega lapsel lähedane suhe puudub ning kes lapse vajadusi ei tunne, ei oma õigust lapse suhtes otsustusi teha. PKS § 137 lõikest 3 tuleneb, et ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu lahend kooskõlas PKS § 137 lõikes 3 sätestatud põhimõtetega, samuti arvestas kohus PKS § 137 lõike 2 kohaselt lapse arvamust.
24.Määruskaebuses on ka leitud, et lapse isa ära kuulamata jätmine tähendas ühtlasi vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist. TsMS § 561 lõike 1 esimese lause järgi peab kohus last puudutavas menetluses nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Kolleegium nõustub siinkohal lapse esindajaga, et arvestades, et avaldajal puudub lapse isaga igasugune suhtlus ja kontakt juba aastaid, ei ole põhjendatud tugineda eeldusele, et kohus oleks pidanud kaebajat avaldajaga lepitama. Ka ei ole kohtu hinnangul praeguses asjas vanemate vahel sellist vaidlust, mida saaks lepitamisega lahendada. Avalduse eesmärk oli sisuliselt viia õiguslik olukord kooskõlla tegeliku elulise olukorraga.
25.Ärakuulamisel avaldatust saab järeldada, et isa peamine mure on, et ta saaks lapsega suhelda. Nagu maakohus ärakuulamisel õigesti selgitas, ei puutu suhtlusõigus praegusesse vaidlusesse, kuivõrd suhtlusõigus säilib ka lapse ainuhooldusõiguse teisele vanemale üleandmisel. PKS § 143 lõike 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-15-16111, punkt 18). Samas tuleb arvestada, et antud juhul on tegemist 16 aastase lapsega, kes aastatepikkuse suhtluse puudumise tõttu on isast võõrdunud. Sellises olukorras oleks isal mõistlik näidata üles omapoolset aktiivsust ja proovida lapsega suhete taastamiseks leppida lapsega ja lapse emaga kokku suhtluskorras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
26.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta kaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lõige 1), v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lõike 3 teine lause). Kuivõrd avaldajal ei ole menetluses esindajat, ei ole alust eeldada tal määruskaebemenetluses menetluskulude tekkimist. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud määrab kohus kindlaks
2-20-3767 eraldi määrusega. Eeltoodust tulenevalt puuduvad määruskaebemenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud.
27.Määruskaebuses on esitatud ka taotlus tagastada TsMS § 149 lõike 4 esimese lause alusel kaebuselt tasutud kautsjon. Kolleegium selgitab, et kautsjon tasutakse Riigikohtule kaebuse esitamisel (TsMS § 140 lõige 1), praegusel juhul aga esitati määruskaebus ringkonnakohtule maakohtu määruse peale, millelt kaebaja tasus riigilõivu. Riigilõivu tagastamist määruskaebuse puhul käsitleb TsMS § 150 lõike 1 punkt 5. Praegusel juhul ei ole aga tegemist viidatud sättes ettenähtud olukorraga, ka jäi määruskaebus rahuldamata. Seega puudub alus kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.