Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hagejad (vastustajad): CC (isikukood
XXXXXXXXXXX),
BB (isikukood
XXXXXXXXXXX),
AA (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja WW Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Helen Hääl
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagejate 22.12.2020 ja 03.03.2021 taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata ning taotlustes märgitud tõendid vastu võtmata.
2.Jätta Harju Maakohtu 19.10.2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
5.Vastustajatel puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.
2-20-427 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AA, BB ja CC esitasid 10.01.2020 Harju Maakohtule hagi XX vastu elatise saamiseks. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista alates hagiavalduse esitamisest elatise seadusjärgses määras ning tagasiulatuvalt kahe kuu eest elatise võlgnevus iga hageja kasuks 166,67 eurot.
2.Hagejad elavad koos emaga. Hagejate vanemate vahel oli 20.01.2016 sõlmitud notariaalne kokkulepe elatise tasumiseks seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja ütles 22.11.2019 kokkuleppe üles põhjendusega, et riik on võtnud lastevanemate kohustused enda kanda. Hagejate ema teatas kostjale, et ülesütlemine ei ole kehtiv. Kostja ei saanud peretoetuste maksmise tõttu omaalgatuslikult elatise summat vähendada. Kostja tasus novembris ja detsembris kummaski kuus hagejate ülalpidamiseks kokku 560 eurot. Igale hagejale tasumata osa on kahe kuu eest kokku 166,67 eurot. Kostja poolt hagejatele makstav elatis on ebapiisav, kuna hagejate kulud on suuremad kui elatise miinimummäär.
3.Hagejate ema pakkus kostjale uue kokkuleppe tegemist selliselt, et kostja tasub hagejatele kokku 700 eurot kuus, kuid kostja ei olnud sellega nõus, mistõttu hagejad pidid pöörduma kohtusse. Kostja vastuväited
4.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
5.Kostja ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja tasub laste ülalpidamiseks elatist regulaarselt ja piisavas suuruses. Kostja osaleb laste ülalpidamises ka vahetult ajal, kui lapsed viibivad koos temaga. Lapsed veedavad kostjaga märkimisväärse aja. Hagejate seadusliku esindaja nimetatud kulud hagejate ülalpidamiseks on tõendamata ja liialdatud. Hagejate ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud riiklike toetuste abil, kostja palub kohtul seda arvestada. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.
7.Kostja osalemine vahetult hagejate ülalpidamises on nii vähene, et seda ei ole mõistlik arvestada vahetu ülalpidamisena. Kohus arvestas aga riiklike peretoetuste maksmist ja asjaolu,
2-20-427 et kuna kostja tasub elatist kolme lapse ülalpidamiseks, tekib hagejate ülalpidamisel mastaabisääst. Kostja tasub iga hageja kohta elatist 208,6 eurot kuus. Seega ei ole kostja rikkunud hagejate ülalpidamiskohustust.
8.Kostjal oli õigus ülalpidamiskokkulepe üles öelda. Kostja sai võtta riiklikke peretoetusi arvesse ka omaalgatuslikult ja vähendada elatise suurust. Kohtu hinnangul ei saa olla eelduseks, et ainult kohus otsustab, kas riiklikud peretoetused on arvestatavad laste kulude katmisel või mitte. Apellatsioonkaebus
9.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja saata asi tagasi maakohtule menetluskulude jaotuse otsustamiseks.
10.Kohtuotsus ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõikes 1 sätestatud nõuetele, kuna see ei ole menetluskulude jaotuse osas põhjendatud ega seaduslik. Kohus on rikkunud menetlusõiguse norme (kohaldanud ebaõigesti TsMS § 162 lg 1 ja § 163 lg 1, § 164 lg 1), mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Lisaks on kohtuotsus menetluskulude jaotuse osas täielikult motiveerimata ning kohus on rikkunud seeläbi ka TsMS § 442 lõiget 8.
11.TsMS § 164 lg 1 reguleerib menetluskulusid hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas. Käesolev asi ei ole ei abielu ega põlvnemisasi. Hagi jäi rahuldamata ja puuduvad erandlikud asjaolud (TsMS § 162 lg 4 ja § 164 lg 3), mis annaks võimaluse kalduda kõrvale menetluskulude jaotuse üldreeglist (TsMS § 162 lg 1), mistõttu tuleks jätta menetluskulud hagejate kanda.
12.Menetluskulude hagejate kanda jätmine on põhjendatud ja õiglane, kuna hagejad on tekitanud selgelt põhjendamatu hagi esitamise ja kostja vastuväidete vaidlustamisega kostjale märkimisväärses summas menetluskulusid. Seejuures ei ole kostja andnud mingit põhjust elatise nõudega kohtusse pöördumiseks ning juhtis ka enne hagi esitamist korduvalt hagejate seadusliku esindaja tähelepanu elatise nõude põhjendamatusele, sh maksab kostja elatist regulaarselt ning piisavas määras ning on seda kogu aeg teinud. Vastustajate seisukoht
13.Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
15.Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hagejate poolt esitatud täiendavate tõendite osas. Hagejad esitasid 22.12.2020 vastuse apellatsioonkaebusele, millele lisasid hagejate ema pangakonto väljavõtte ja hagejate vanemate kirjavahetuse. Samuti lisasid hagejad oma lõplikule 03.03.2021 esitatud seisukohale täiendava tõendi – hagejate ema pangakonto väljavõtte. TsMS § 652 lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei
2-20-427 saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Hagejad ei ole põhistanud täiendavate tõendite esitamise lubatavust, mistõttu jätab ringkonnakohus hagejate taotluse rahuldamata ja täiendavad tõendid vastu võtmata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus neid hagejatele füüsiliselt tagastada.
16.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.
17.Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui tugines menetluskulude jaotamisel TsMS § 164 lõikele 1. Nimetatud säte kohaldub hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas. Käesolev asi on ülalpidamisasi, mistõttu ei kuulu TsMS § 164 lg 1 kohaldamisele. Samuti nõustub ringkonnakohus kostjaga, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust (TsMS § 442 lg 8). Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire, sest otsustus menetluskulude jaotuse kohta on sisuliselt motiveerimata. Samas ei ole eeltoodud maakohtu poolsed rikkumised toonud kaasa ebaõiget lahendit ning maakohtu lõppjäreldus selle kohta, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, on õige. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, kohaldada õiget normi ja esitada puuduolevad põhjendused.
18.Hagimenetluse kulud kannab üldreegli (TsMS § 162 lg 1) järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas võib kohus jätta TsMS § 162 lg 4 järgi erandina menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu (vt Riigikohtu 27.11.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-1718531, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul esinevad käesolevas asjas erandlikud asjaolud, mis tingivad TsMS § 162 lg 4 kohaldamise. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et hagejate vanemate vahel oli 20.01.2016 sõlmitud notariaalne kokkulepe, mille punktide 3.1.1. ja 3.2.1. kohaselt kohustus kostja tasuma igale lapsele elatist mitte vähem kui 50% Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast ning kostja täitis seda kokkulepet kuni 2019. a novembrikuuni. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja ütles kokkuleppe 22.11.2019 punktid 3.1.1. ja 3.2.1 eelnevalt ette teatamata ühepoolselt üles. Seejuures põhjendas kostja elatise tasumise kokkuleppe ülesütlemist sellega, et hagejad saavad peretoetust ja sellega on riik võtnud lapsevanemate kohustuse osaliselt enda kanda. Kostja tõi põhjendusena lisaks esile selle, et kokkuleppe punktid elatise tasumise kohta on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühised. Vastuolu heade kommetega tulenes kostja hinnangul sellest, et elatise maksmise kokkulepe on hagejatele peretoetuste maksmise tõttu kostja jaoks sõlmitud ebasoodsatel tingimustel ja on teda ülemääraselt kahjustav. Ringkonnakohtu hinnangul esines antud juhul hagejatel põhjendatud vajadus kohtusse pöördumiseks. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, märkides, et elatise
2-20-427 vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Asjaolusid, et kostja varaline seisund ei võimalda elatise maksmist kokkuleppes sätestatud määras või oleksid hagejate vajadused sellest väiksemad, ei ole kostja 22.11.2019 ülesütlemise avalduses esile toonud (tl 13-15). Riigikohus on selgitanud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu 21.11.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23; 13.02.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu 23.09.2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Elatise maksmise kokkulepe ei saa olla heade kommete vastane seetõttu, et ühe vanema osa elatise maksmisel on suurem kui teisel. Lisaks ei tingi elatise maksmise kokkuleppe vastuolu heade kommetega asjaolu, et lapsed saavad lisaks seaduses sätestatud elatisele ka peretoetust. Seega võisid ringkonnakohtu hinnangul hagejad notariaalse kokkuleppe ülesütlemise kehtivuses põhjendatult kahelda ja selle õigsuse kontrollimiseks kohtusse pöörduda. Samuti ei saanud hagejatel olla kindlust kostja poolse ootamatu kokkuleppe ülesütlemise tõttu edasiselt elatise saamiseks seaduses ettenähtud ulatuses. Seejuures tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada sellega, et hagejad pöördusid kostja poole enne kohtusse pöördumist ettepanekuga teha uus kokkulepe väiksemas ulatuses kui seaduses sätestatud miinimummäär (kolme lapse peale kokku 700 eurot), kuid kostja keeldus, vastates hoopis, et juhul kui suhtluskorra küsimused õnnestub laste emaga läbi rääkida, ei nõua ta üleliigselt tasutud elatist tagasi (tl 16-17). Eeltoodust tulenevalt oli kostja käitumine see, mis põhjustas kohtumenetluse ja ringkonnakohtu hinnangul ei väära seda seisukohta ka asjaolu, et hagi jäi lõpuks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja põhjustas kohtumenetluse, on lõpptulemusele vaatamata äärmiselt ebaõiglane jätta kõik menetluskulud hagejate kanda, vaid need on õiglane jätta poolte endi kanda.
19.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
20.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastustajatel hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.