XX hagi YY vastu ühisvara jagamise nõudes YY vastuhagi XX vastu ühisvara jagamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 9. novembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff esindajad ringkonnakohtus Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Toomas Alp Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 9. novembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-11727 muutmata.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud XX kanda.
4.Määrata kindlaks YY-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista XX-lt YY kasuks välja määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud 200 eurot. Edasikaebamise kord ja selgitused Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Pärnu Maakohus menetles XX (hageja) hagi YY (kostja) vastu ühisvara jagamise nõudes ja YY vastuhagi XX vastu ühisvara jagamise nõudes. Pooled on 22. oktoobri 2020. a istungil sõlminud kompromissi, millega loevad ühisvara jagatuks. Pooled leppisid kokku, et loobuvad määruskaebuse esitamise õigusest ja jätsid menetluskulude jaotuse kohtu otsustada.
2.Pärnu Maakohus lõpetas 26. oktoobri 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-11727 menetluse ning kinnitas poolte vahel sõlmitud kompromissi. Maakohus märkis, et kuigi
vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg-le 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel menetlust lõpetavas määruses, ei ole pooled kompromissi sõlmimisel menetluskulude jaotuses kokku leppinud, taotledes selle määramist pärast menetluskulude nimekirja esitamist. Eeltoodust lähtudes otsustas maakohus lahendada menetluskulude jaotuse, selle kindlaksmääramise ja riigilõivu tagastamise eraldi määrusega. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus jättis 9. novembri 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) poolte menetluskulud nende endi kanda ning rahuldas taotlused riigilõivu tagastamiseks pooles ulatuses. Maakohus ei määranud menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on käesolevas asjas õiglane, et pooled kannavad oma menetluskulud ise. Samuti on TsMS § 168 lg-s 3 sätestatud, et kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Ühisvara jagamise nõudes oli hageja nõudeks lõpetada poolte ühisomand selliselt, et korteriomand aadressil XXX (korteriomand) jääb hageja ainuomandisse või alternatiivselt hageja ainuomandisse tasaarvestades poolte nõuded selliselt, et kumbki pool ei pea teisele midagi maksma. Kostja vastuhagi nõudeks oli korteriomandi poolte kaasomandisse jätmine või alternatiivselt hageja ainuomandisse jätmine koos hageja kohustusega tasuda kostjale hüvitisena pool korteriomandi väärtusest. Maakohtu kinnitatud kompromissi kohaselt leppisid pooled kokku, et korteriomand kingitakse laste kaasomandisse ning hageja maksab kostjale hüvitiseks 4000 eurot. Seega nii hagi kui ka vastuhagi jäid rahuldamata. Hageja põhjendused ei anna alust jätta menetluskulusid kostja kanda. Ainuüksi asjaolu, et kostja kompromisse ei pakkunud, ei saa olla menetluskulude jaotamise aluseks. Samuti nähtub
10.septembri 2020. a eelistungi protokollist, et hageja ei nõustunud kompromissiga, mida kostja pakkus ja mis 22. oktoobri 2020. a istungil sõlmiti. Kostja põhjendused ei anna alust jätta menetluskulusid hageja kanda. Kompromiss sõlmitakse poolte vaba tahte alusel, mistõttu ei saa menetluskulude jaotamisel lähtuda sellest, nagu oleks hageja sõlminud kompromissilepingu tõendite ebapiisavuse tõttu. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4.Hageja esitas määruskaebuse, milles palus Pärnu Maakohtu 9. novembri 2020. a määruse resolutsiooni p 1 tühistada ja teha uus määrus, millega jätta kõik maakohtu menetluskulud kostja kanda ning kohustada kostjat hüvitama hagejale menetluskulud 6965,17 eurot või alternatiivselt 3967,59 eurot. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud palus hageja jätta kostja kanda. Määruskaebuse väidete kohaselt oleks maakohus menetluskulude jaotuse määramisel pidanud lähtuma TsMS § 163 lg-st 2 ja TsMS § 164 lg-st 2. Kohus on jätnud arvesse võtmata, et hageja on kostjale menetluse jooksul korduvalt teinud kompromissiettepanekuid sarnases ulatuses kompromissiga, mis maakohtu 22. oktoobri 2020. a istungil sõlmiti. Hageja pakkus 9. jaanuaril 2020 kompromissi, mille kohaselt korteriomand kirjutatakse poolte ühiste poegade nimele,
27.jaanuaril 2020 kompromissi, millega soovis jätta korteriomandi ainuomandisse, aga oli valmis tasuma hüvitist 1000 eurot ning 26. märtsil 2020 kompromissi, mille kohaselt oli hageja valmis maksma hüvitist 4000 eurot. Seega tuleks kostjal kanda hageja menetluskulud vähemalt selles osas, mis tekkisid pärast hageja viimast ettepanekut, s.o 3967,59 eurot. Arusaamatu on maakohtu viide sellele, et 10. septembri 2020. a eelistungi protokollist nähtuvalt ei nõustunud hageja kostja pakutud kompromissiga, mille kohaselt oleks korteriomand jäänud laste nimele ja kostjale tulnuks maksta hüvitisena 4000 eurot. Kompromiss jäi sõlmimata vaid seetõttu, et kostja täiendavaks tingimuseks oli, et menetluskulud jääksid poolte endi kanda. See ei oleks olnud mõistlik ega õiglane, sest hageja oli samadel tingimustel valmis kompromissi sõlmima enam kui pool aastat enne kostja tehtud ettepanekut. Kostja teadliku venitamise ja pahatahtliku käitumise tõttu oleks kohus pidanud tuvastama, et kulude poolte endi kanda 2 (5)
jätmine on hageja suhtes ebaõiglane või vähemalt täiendavalt selgitama, milliste kaalutluste alusel on kulude poolte endi kanda jätmine õiglane. Maakohus on TsMS § 4 lg 4 kohaldamisel ületanud volituse piire ja mõjutanud hagejat sõlmima kompromissilepingu tema jaoks kahjulikel tingimustel. Maakohus jättis 22. oktoobri 2020. a istungil mulje, et lahendab menetluskulude jaotuse kuidagi teisiti kui poolte endi kanda jätmisega, sest sellega pooled ei nõustunud ja ei olnud valmis sellist kompromissi sõlmima.
5.Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
6.Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
8.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Hageja vaidlustab maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis poolte menetluskulud endi kanda (maakohtu määruse resolutsiooni p 1). Muus osas, s.o riigilõivude pooles ulatuses tagastamise osas, on maakohtu määrus jõustunud (TsMS § 466 lg 3).
9.Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti määruskaebuse menetlusse võtnud. Asja materjalidest nähtuvalt on pooled välistanud määruskaebuse esitamise õiguse kompromissi kinnitava määruse peale. Kuigi TsMS § 173 lg 1 näeb ette kohtu kohustuse määrata menetluskulude jaotus menetlust lõpetavas määruses ja TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati, siis käesoleval juhul on maakohus poolte taotlusest lähtudes määranud menetluskulude jaotuse eraldi määrusega pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist. Samuti on maakohus vaidlustatud määruses märkinud edasikaebamise võimaluse. Sellises olukorras ei ole põhjendatud järeldada määruskaebuse esitamise õiguse puudumist.
10.Kolleegium nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel (koosmõjus §-ga 659) ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. TsMS § 168 lg-st 3 tulenevalt kannavad pooled kompromissi sõlmimise korral oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Teistsugust kokkulepet ei ole pooled sõlminud, mistõttu on maakohus õigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.1.Hageja väidete kohaselt oleks maakohus pidanud TsMS § 163 lg 2 alusel jätma menetluskulud kostja kanda vähemalt osas, mis tekkisid pärast hageja viimast kompromissiettepanekut. Kolleegium sellega ei nõustu. TsMS § 163 lg-t 2 saab kohaldada ainult hagi osalise rahuldamise korral (Riigikohtu 6. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-89-13, p 18). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et nii hagi kui ka vastuhagi jäid rahuldamata. Samuti ei ole hageja pakkunud kompromissi ulatuses, mis 22. oktoobri 2020. a istungil sõlmiti, sest hageja esitatud kompromissiettepanekud on sisaldanud vaid osa lõplikult sõlmitud kokkuleppest. Menetluskulude jaotuse muutmiseks ei anna alust hageja väide, et ta keeldus 10. septembri 2020. a eelistungil kompromissi sõlmimisest tingimustel, nagu lõpuks kokku lepiti, kuivõrd kostja seadis täiendava tingimuse, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Kolleegium selgitab, et maakohus ei lähtunud menetluskulude jaotuse kindlaks määramisel TsMS § 163 lgst 2, sest nimetatud normi saab kohaldada siis, kui üks pool on teise poole pakutud 3 (5)
kompromissist põhjendamatult keeldunud ning kohus kompromissiettepanekuga sarnases ulatuses hagi rahuldab.
10.2.Samuti on hageja ette heitnud TsMS § 164 lg 2 kohaldamata jätmist. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega on maakohtu määratud menetluskulude jaotus kooskõlas TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreegliga. Sellest erinevalt kulude jaotamiseks, st lg 2 kohaldamiseks, peab esinema mõistlik põhjus (Riigikohtu
5.märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-13, p 10). Näiteks ühe abikaasa oluliste vajaduste ülemäärane kahjustamine. Kolleegiumi hinnangul ei ole menetluse kestel esitatud mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et menetluskulude poolte endi kanda jätmine oleks ebaõiglane.
10.3.Kolleegiumi seisukohta, et maakohus lähtus õigesti TsMS § 168 lg-st 3, ei muuda ka hageja väide, et kohus oleks pidanud kostja teadliku venitamise ja pahatahtliku käitumise tõttu tuvastama, et kulude poolte endi kanda jätmine on hageja suhtes ebaõiglane või vähemalt täiendavalt selgitama, milliste kaalutluste alusel on kulude poolte endi kanda jätmine õiglane. Kolleegium selgitab, et menetluskulude jaotuse osas teeb kohus diskretsiooniotsuse (vt nt Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamisel ei rikkunud maakohus diskretsioonipiire, samuti on maakohtu otsustus asjakohaselt ja piisavalt põhjendatud.
10.4.Kolleegium ei nõustu ka hageja määruskaebuse väitega, et maakohus on TsMS § 4 lg 4 kohaldamisel ületanud menetlusse sekkumise piire. TsMS § 4 lg 4 esimese lause järgi peab kohus kogu menetlus ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Maakohus tegi 22. oktoobri 2020. a istungil ettepaneku sõlmida kompromiss vara osas ja jätta menetluskulud kohtu otsustada. Samas ei ilmne asja materjalidest, et maakohus sundis pooli kokkulepet sõlmima. Hageja lepinguline esindaja nõustus 22. oktoobri 2020. a istungil, et menetluskulud jaotab kohus vastavalt seadusele (kd II, tl 148 pöördel). Maakohus selgitas istungil menetluskulude jaotamist kompromissi korral (kd II, tl 149), helisalvestise kohaselt sh ka seda, et üldreeglina jäävad kulud poolte endi kanda. Seejuures esitas hageja lepinguline esindaja ise kompromissi sõnastuse, mille järgi otsustab menetluskulude jaotuse kohus (kd II, tl 149 pöördel).
11.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
12.TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli määruskaebemenetluses lepingulise esindaja ajakulu kolm tundi tunnitasuga 125 eurot (käibemaksuta), s.o 375 eurot. Kolleegium leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.
12.1.Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kliendiga konsulteerimisele kulunud aja arvestamine menetluskuluna ei ole üldse põhjendatud (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-16, p 13). Samas arvestades, et kohtule esitatud määruskaebuse vastuse maht ei ole suur, vastus ei ole õiguslikult keerukas ja sama lepinguline esindaja on esindanud kostjat kogu menetluse käigus, on kolleegiumi hinnangul määruskaebusele vastuse koostamisele ja sellele eelnenud toimingute ajakulu vajalik ja põhjendatud 2,5 tunni ulatuses.
12.2.Samuti ületab kostja lepingulise esindaja tunnitasu 125 eurot (käibemaksuta) keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 60 – 100 eurot tunnis, millele 4 (5)
vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades asja sisu, mahtu ja keerukust, peab ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 80 eurot (käibemaksuta).
12.3.Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud 200 eurot (= 2,5 tundi x 80 eurot). Kostja ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga ega ole käibemaksu hüvitamiseks kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga ka kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Samuti ei ole kostja palunud kohustada hagejat maksma määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist (TsMS § 177 lg 4).
13.Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.