Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

ASJAOLUD

1(3)

2-20-11970 V S esitas Viru Maakohtu Narva kohtumajale hagi E S vastu elatise nõudes. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse ning edastas kostjale vastuse esitamiseks. Vastuseks kohtunõudele teatas kostja, et tema ei saa asja lahendamiseks Eestisse ilmuda, ta viibib alaliselt Venemaal ja tema osalemine kohtuprotsessis on võimatu koroonaviirusega seotud piirangute tõttu. Kohus selgitas kostjale, et menetluses on võimalik osaleda kirjalikult, kuid kostja palus 28.08.2020 edastada tsiviilasi lahendamiseks Venemaa kohtusse tema elukoha järgi. Kohus edastas kostja taotluse kohtualluvuse järgi asja saatmiseks Venemaa kohtusse hageja esindajale seisukoha esitamiseks. Hageja seaduslik esindaja esitas 06.10.2020 kohtule taotluse mõista kostjalt välja elatis seadusega sätestatud miinimummääras. Kohtualluvuse osas hageja seaduslik esindaja seisukohta ei esitanud.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta läbi vaatamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 70 lg 1 ja lg 2 kohaselt, rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (TsMS § 75 lg 1). Kohus tuvastas, et lapsel (hagejal) on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning kostja elukoht on Venemaal. Seega esineb asjas nn rahvusvaheline element ning tuleb kontrollida rahvusvahelisi lepinguid kohtualluvuse osas. Eesti ja Venemaa suhetes kuulub sellistel juhtudel kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi õigusabileping). Olukorras, kus kohaldub õigusabileping, ei saa rahvusvahelist kohtualluvust kindlaks teha tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohtualluvuse sätete järgi, kuna õigusabileping näeb ette ammendavad alused, millal teatud liiki tsiviilvaidlustes saab pöörduda Eesti kohtu poole. Õigusabilepingu artiklite 30 ja 32 kohaselt määratakse vanemate ja laste õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle territooriumil neil on ühine elukoht. Kui üks vanem ja lapsed elavad teise lepingupoole territooriumil, määratakse nende õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle kodanik laps on. Artiklites 29–31 märgitud õigussuhetes otsuste langetamiseks on pädevad selle lepingupoole kohtud, kelle seadusi tuleb nendel juhtudel kohaldada. Kui hageja ja kostja elavad ühe lepingupoole territooriumil, on pädevad ka selle lepingupoole kohtud artiklite 29 ja 31 sätete järgimise korral. Tartu Ringkonnakohus selgitas, et õigusabilepingu artiklid 30 ja 32 ei reguleeri kohtualluvuse ja kohalduva õiguse kindlaksmääramist elatisevaidlustes, kuna vastasel juhul ei oleks Vene kodanikele tagatud Eesti kodanikega võrdväärne õigus pöörduda Eesti kohtu poole. Seetõttu tuleb pöörduda kohtualluvuse kindlakstegemiseks üldnormi ehk artikkel 21 poole, mille lg 1 kohaselt, kui leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama

2(3)

2-20-11970 tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht (vt nt Tartu Ringkonnakohtu lahendid nr 2-18-12235, 2-18-18244). Õigusabilepingu artikli 21 lg 2 esimese lause järgi arutavad lepingupoolte kohtud asju ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. Seega, õigusabilepingu art 21 alusel tuleks käesolev vaidlus lahendada Venemaa Föderatsiooni kohtus, kuna kostja elukoht on Venemaa Föderatsioonis. Kuigi hagis on kostja elukohaks märgitud XXX, siis Rahvastikuregistri 01.09.2020 väljavõttest nähtub, et kostjal puudub elukoht Eestis, tema andmed on arhiveeritud, st isikul puudub kehtiv elamisluba. Antud asjaoludest tulenevalt, Eesti kohtus oleks võimalik asja lahendada ainult siis, kui kostja oleks sellega nõus. Kuna kostja teatas selgesõnaliselt kohtule, et tema alaline elukoht on Venemaa Föderatsioonis ning ta soovib asja lahendamist tema elukohajärgses kohtus, ei saa kohus eeldada, et kostja oleks nõus asja arutamisega Eesti kohtus. Eeltoodu alusel leiab kohus, et käesolev tsiviilasi allub õigusabilepingu art 21 lg 1 alusel Venemaa Föderatsiooni kohtule. TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Seega leiab kohus, et Eesti kohus ei ole pädev asja lahendama ja hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Kohus selgitab, et kohtul puudub võimalus tsiviilasja kohtualluvusel edastamiseks Venemaa Föderatsiooni kohtule, seega on hagejal õigus pöörduda hagiga kostja elukohajärgse kohtu poole. TsMS § 426 lg 1 alusel hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse.

Menetluskulud Vastavalt TsMS § 168 lg 2, hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja esitatud vastusest ei nähtu, et kostjal oleks mingeid menetluskulusid tekkinud. Seega hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liina Naaber-Kivisoo Kohtunik

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.