Perekonnaõigus › Abielulahutus

2-20-7151

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

VE esitas 17.05.2020 Pärnu Maakohtule hagi LEi vastu abielu lahutamiseks. Hageja tõi esile, et poolte abielulised suhted lõppesid detsembris 2019. Abielu taastada ei ole võimalik. Pooled elavad eraldi, kuid abielu lahutamine kokkuleppel ei ole kostja vastuseisu tõttu andnud tulemusi. Maakohus kuulas pooled ära 15.06.2020 istungil. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Poolte ühised tegevused ei ole lõppenud. Pooltel on ühised lapsed, hiljuti on soetatud uus auto. Otsus lahutada on sündinud hageja hetkeemotsiooni ajendil ning võimalik on leppida, pöörduda perenõustaja juurde. Hageja ei pidanud leppimist võimalikuks, otsus on kaalutletud ja sündinud pikema perioodi jooksul. Kohus andis pooltele leppimisaja kolm kuud ning määras uue kohtuistungi aja. 16.09.2020 istungil jäi hageja endiselt oma nõude juurde ja kostja lahutusega ei nõustunud. Kostja palus leppimiseks pikemat aega. Hageja täiendavat aega leppimiseks ei soovi, kuna leppimine ei ole võimalik. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi 16.09.2020 otsusega. Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Perekonnaseaduse (PKS) § 67 lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Tulenevalt PKS § 67 lg 2 abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. Abielu taastamine ei ole võimalik ilma mõlema poole vastava tahteta. Kohus andis pooltele leppimisaja, kuid see ei andnud tulemusi, hageja soovib jätkuvalt abielu lahutada. Kohus asus seetõttu seisukohale, et poolte abielu tuleb lahutada. Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik Kostja palub apellatsioonkaebuses määrata pooltele täiendav leppimisaeg. Maakohtu poolt määratud kolmekuuline leppimisaeg ei olnud piisav, abielu on võimalik veel päästa. Hageja teatas 23.10.2020 ringkonnakohtule, et soovib jätkuvalt abielu lahutamist. Viimase kuu jooksul pole poolte suhetes toimunud muutusi, hageja ei soovi suhteid taastada ja on oma eluga edasi läinud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ja kaebus tuleb tagastada selle esitajale. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ekslik on kostja seisukoht, et käesolevas asjas oleks maakohus pidanud andma pooltele pikema leppimisaja või seda kordama. PKS § 67 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus anda

2-20-7151 pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja. See säte piirab kohtu määratava leppimisaja maksimaalse kestuse, st kohtul ei ole kohustust määrata nii pikka aega. Samuti ei näe PKS ette võimalust määrata korduvat leppimisaega. Kirjeldatud regulatsioon on põhjendatud, sest abielu lahutamiseks esitatud hagi menetlemine ei tohi kesta ebamõistlikult kaua. Käesoleval juhul tegi maakohus kõik mõistliku selleks, et pooli lepitada. Abielu lahutamata jätmiseks ei anna alust üksnes asjaolu, et kostja lahutusega ei nõustu. Maakohus lähtus põhjendatult tõsiasjast, et abieluline kooselu eeldab mõlema abikaasa vastavat tahet. Hageja avaldused maakohtule olid selged nii hagiavalduses kui ka 15.06 ja 16.09.2020 istungitel. Lisaks selgitas hageja ringkonnakohtule, et ei soovi suhteid taastada ning soovib abielu lahutamist. Abielu ei ole võimalik säilitada, kui üks abikaasadest soovib selle lahutamist. Ringkonnakohus hindas kaebuse väiteid ja vastas neile. Kaebust ei saaks kehtiva õiguse järgi sisuliselt rahuldada. Menetlusse võtmisel kaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, sest perspektiivituna menetlemata jäetud kaebusega ei kaasne apellandile kohustust hüvitada vastaspoole menetluskulusid. Kui kohus kostja kaebust menetleks, peaks kostja tasuma sellelt ka seni veel tasumata riigilõivu. Kostja õigusi ei ole antud juhul piiratud võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega jätaks kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust, vastas kostja väidetele ja koostas sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Kostjale on tagatud ka kaebeõigus. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle hagejale vastamiseks edastamist, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kuna kaebuselt ei ole tasutud riigilõivu, ei tõusetu küsimust selle tagastamisest. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud. TsMS § 638 lg 9 kohaselt saab määruse peale esitada määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler

(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.