Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja YY ja lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk Kostja (apellant): QQ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vladimir Makarov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 16. detsembri 2019. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-19-9835 Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX esitas 27.06.2019 Harju Maakohtule hagi QQ vastu, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis igakuiselt alates 27.06.2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni, seaduses sätestatud miinimummääras.
2.YY ja kostja kooselust on sündinud kaks last, kellest XX.XX.XXXX sündinud hageja on noorim. Pärast hageja vanemate kooselu lõppu jäi vanemate kokkuleppel hageja õde elama kostja juurde ja hageja isa juurde. Vanemate vaikival kokkuleppel ei maksnud kumbki vanem laste ülalpidamiseks elatist. 2019. a juunis lõpetas hageja õde kooli, on käesoleval ajal 20aastane ning vanematel ei ole enam kohustust teda ülal pidada.
3.Kostja ei ole maksnud elatist hageja ülalpidamiseks. Hageja ülalpidamiseks kulub keskmiselt 565 eurot kuus. Hageja isa ei suuda hagejat täies ulatuses ülal pidada, sest tema sissetulek on võrdne miinimumpalgaga. Kostja ei osale hageja ülalpidamises. Viimase kolme aasta jooksul käis hageja kostja juures ööbimas vaid paar korda. Mõnikord kohtub hageja kostjaga Pirita Selveri juures ja ostab hagejale paar saiakest või maiustusi (ca 10 euro eest kuus). Hageja elab kogu aega isa juures ja isa kannab kõik hageja kooli, toitmise, riietamise, eluaseme, puhkamise, arendamise ja transpordiga seotud kulud. Korra 2019. a suvel on kostja käinud hagejaga puhkusereisil, kuid see pole hageja ülalpidamisel osalemine. Ka hageja isa käis hagejaga puhkusereisil. Kulud, mis kostja on esile toonud (prillide ja hambaravi kulud) on tehtud 2018. aastal, seega käesolevas asjas asjakohatud. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda
5.Kostja ei vaidlusta asjaolu, et ta hageja ülalpidamiseks elatist maksnud ei ole, kuid ta peab hagejat ülal vahetult, sest ostab talle Pirita Selverist valmistoitu enne jalgpalli treeningule minekut. Jalgpallitrennis käib hageja peaaegu iga päev. Ka on kostja käinud hagejaga silma- ja hambaarsti juures ning ostnud talle koolitarbeid, maksnud treeningute eest ning andnud taskuraha. Kostja kulud hagejale on 250 eurot kuus. Samuti käis kostja hagejaga 2019. a suvel puhkusereisil Kreekas. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 16.12.2019 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt alates 28.06.2019 välja elatise hageja ülalpidamiseks 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 1⁄2 Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära. Samuti määras maakohus kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra, mille kohaselt on kostja kohustatud temalt väljamõistetud elatise üle kandma YY arvelduskontole, märkides maksekorralduse selgitusse, millise perioodi eest ja kelle ülalpidamiseks elatist makstakse. Maakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määranud.
7.Maakohus leidis, et vaidlus puudub selles, et kostja on hageja ema, hageja elab isa juures ja kostja hagejale alates hagi esitamisest elatist maksnud ei ole. Maakohtu hinnangul ei saa lugeda
2-19-9835 kostja poolt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustust täidetuks sellega kui ta ostab lapsele mõnel korral nädalas enne jalgpallitreeningut (laps käib esitatud tõendi kohaselt trennis neli korda nädalas) süüa või maiustusi, kusjuures pärast hagi esitamisest teadasaamist lõpetas kostja ka selle ostmise. Spordiga aktiivselt tegelev teismeline poisslaps vajab süüa vähemalt 3-4 korda päevas, lisaks sellele vajab ta ka riideid, jalanõusid, eluaset, kus elada, ning koolitarbeid, õpikuid ja muid raamatuid. Kohtu hinnangul ei tõenda kostja poolt esitatud tõendid lapse ülalpidamiskulude kandmist, sest tasumised arsti eest on toimunud juba 2018. aastal (ehk enne hagi esitamist). Samuti leidis maakohus, et kostja väidetud reisikulu ei saa arvesse võtta, kuna reisimas on hagejaga käinud mõlemad vanemad.
8.Maakohtu hinnangul ei ole kostja hageja ülalpidamiskulude suurust vaidlustanud, need on kahekordse miinimummäära ulatuses põhjendatud, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks elatis välja mõista alates hagi esitamisest seaduses sätestatud miinimummääras, kuni hageja täisealiseks saamiseni. Apellatsioonkaebus
9.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt. Kostja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 28.06.2019 igakuine elatis 172 eurot kuni hageja täisealiseks saamiseni. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
10.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud õigusnorme ning ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja poolt esitatud seisukohtadega.
11.Kohus on lahendit tehes jätnud tähelepanuta, et miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE on uurinud laste tegelikke vajadusi. 2013. a novembris koostatud uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodikauuendamine ja analüüs“ leiti, et aastatel 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280,00 eurot kuus ühe lapse kohta. Seega on lapse keskmised vajadused madalamad kui praegune seaduses sätestatud elatise miinimummäär. 09.03.2020 avaldati lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuring, milles leiti mh, et miinimumpalk on kasvanud kiiremini kui keskmine brutokuupalk. Aastatel 2012‒2019 kasvas miinimumpalk kokku 86%, kuid keskmine brutopalk 56%. See tähendab, et keskmist palka teeniva vanema jaoks moodustas elatis üha suurema osa kogu sissetulekust. Uus miinimumelatis 2019. aasta lõpu seisuga oleks uuringu kohaselt 343/2 = 172 eurot.
12.Maakohus ei ole tuvastanud ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadusi ega tema tavalist elulaadi. Kohus piirdus vaid sellega, et hageja on spordiga aktiivselt tegelev teismeline poisslaps, kes vajab süüa vähemalt 3-4 korda päevas ning lisaks sellele ka riideid, jalanõusid, eluaset ja koolitarbeid.
13.Samuti kuulub tasutavast elatise summast mahaarvamisele peretoetus (60 eurot kuus) ning arvestada tuleks aega, mil kostja täidab ülalpidamiskohustust vahetult.
14.Kostja vaidlustab ka menetluskulude jaotust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 3 kohaselt võib ülalpidamisasjas kohus menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Kostja on andnud
2-19-9835 täielikku teavet oma sissetuleku kohta. Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud poolte endi kanda. Vastustaja seisukoht
15.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 172 eurot ületavas osas. Maakohtu otsus on seega vaidlustamata, s.o 172 euro väljamõistmise osas jõustunud.
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
18.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
19.TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
20.Maakohus tuvastas kolleegiumi hinnangul õigesti, et kostja ei ole enda poolset ülalpidamiskohustust täitnud. Maakohus leidis, et kostja ei ole ülalpidamiskohustuse täitmist tõendanud. Kolleegium nõustub sellega. Kohtule esitatud pangakontoväljavõte (tl 18-22) seda asjaolu ei tõenda. Muud tõendid (tl 23-24) , mida kostja esitas ülalpidamiskohustuse täitmise tõendamiseks, ei ole asjakohased, kuna need tõendavad kulutuste tegemist 2018. aastal ja 2019.a jaanuaris. Seejuures on maakohus kostjale kohtuistungil selgitanud, et kostja tõendid ei tõenda ülalpidamiskohustuse täitmist ja andis kostjale võimaluse esitada lisatõendeid. Kostja ühtegi täiendavat tõendit ei esitanud. Seega on maakohus piisavalt üles näidanud ka ülalpidamisasjades vajalikku kohtu poolset aktiivsust.
21.Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väite kohta, et maakohus oleks pidanud arvesse võtma hageja vajadusi ja peretoetust, märgib kolleegium järgmist. Kostja ei ole maakohtus tuginenud sellele, et igakuisest elatisest tuleks maha arvata peretoetus, samuti pole ta vastu vaielnud hageja vajaduste suurusele. TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu
2-19-9835 ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Kostja ei ole esile toonud, et tal polnud objektiivselt võimalik vastuväiteid peretoetuse ja hageja vajaduste kohta maakohtus esitada. Samuti pole ta esile toonud, et maakohus oleks rikkunud selgitamiskohustust ja seetõttu jäi kostjal midagi esitamata. Kolleegium leiab, et ehkki TsMS § 436 lg 6 kohaselt ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega, ei ole antud sätte mõttega kooskõlas see, kui kostja hakkab oma vastuväiteid alles apellatsioonimenetluses esitama. Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja väited peretoetuse ja hageja vajaduste kohta tähelepanuta. Muid vastuväiteid maakohtu lahendi sisu osas ei ole kostja esitanud.
22.Menetluskulude jaotuse kohta märgib kolleegium järgmist. TsMS § 164 lg 3 kohaselt võib kohus ülalpidamisasjas menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Seega reguleerib antud säte menetluskulude jaotust kostja poolse menetluse viivitamise tõttu. Sellest sättest ei saa teha järeldust, et ülalpidamisasjas peaks kohus alati, kui kostja ei ole menetlust takistanud, jätma menetluskulud poolte endi kanda. Hagi rahuldamisel tuleb maakohtul kohaldada TsMS § 162 lg-t 1, mida on maakohus ka teinud. Seega puudub alus menetluskulude teistsuguseks jaotuseks.
23.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.