GG avaldus RR suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks, alternatiivselt ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise õiguse ning tervise- ja hariduskorralduse osas GG-le üle andmiseks, alternatiivselt QQ hooldusõiguse peatamiseks RR suhtes QQ avaldus GG-lt RR suhtes hooldusõiguse äravõtmiseks, alternatiivselt hooldusõiguse piiramiseks ja RRle eestkostja määramiseks või alternatiivselt GG hooldusõiguse peatamiseks RR suhtes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 1. oktoobri 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
QQ määruskaebus ja RR määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja GG (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Keijo Lindeberg ja advokaat Aldo Vassar Avaldaja QQ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte Puudutatud isik RR (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Veiko Parts Puudutatud isik HH (isikukood XXXXXXXXXXX) Eestkosteasutus Kose vald (Kose Vallavalitsuse kaudu)
1(13)
Eestkosteasutus Tallinna linn (Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu)
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 1. oktoobri 2018. a määrust. Kohustada GG juhul, kui ta ühe aasta jooksul määruse jõustumisest muudab enda või RR elukoha teise kohaliku omavalitsuse territooriumile, teavitama nii oma uue kui ka eelmise elukoha järgset kohalikku omavalitust enda elukoha muutumisest ja praeguses asjas tehtud määrusest.
2.Jätta Harju Maakohtu 1. oktoobri 2018. a määrus ülejäänud osas muutmata.
3.QQ ja RR määruskaebused rahuldada osaliselt.
4.Tühistada määruse jõustumisest praeguses asjas seatud esialgse õiguskaitse meetmed.
5.Määruse tervikresolutsioon:
5.1.Rahuldada GG alternatiivne avaldus ja peatada QQ hooldusõigus lapse RR suhtes.
5.2.Jätta rahuldamata GG avaldus lapse RR vanemate GG ja QQ ühise hooldusõiguse täielikuks või osaliseks lõpetamiseks.
5.3.Jätta rahuldamata QQ avaldus lapse RR emalt GG-lt lapse suhtes hooldusõiguse äravõtmiseks või alternatiivselt, hooldusõiguse piiramiseks ja alternatiivselt peatamiseks ning RR-le eestkostja määramiseks.
5.4.Teha GG-le ettekirjutus ja kohustada GG: -võimaldama RR viibimiskoha järgse kohaliku omavalitsuse töötajatel teha kodukülastusi RR elukohta Eestis; -tegema igakülgset koostööd RR viibimiskoha järgse kohaliku omavalitsuse töötajatega ning täitma vajadusel koostatavat juhtumiplaani.
5.5.Kohustada RR viibimiskoha järgset kohalikku omavalitsust kontrollima ühe aasta jooksul määruse jõustumisest lapse RR elukorraldust Eestis ning seda, kas ema GG on kohaliku omavalitsuse arvates suuteline täitma oma kohustusi ning kas ema poolt hooldusõiguse teostamine ei sea ohtu lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu.
5.6.Kohustada GG juhul, kui ta ühe aasta jooksul määruse jõustumisest muudab enda või RR elukoha teise kohaliku omavalitsuse territooriumile, teavitama nii oma uue kui ka eelmise elukoha järgset kohalikku omavalitsust enda elukoha muutumisest ja praeguses asjas tehtud määrusest.
5.7.Kohus selgitab GG-le, et käesoleva määruse resolutsioonis punktis 5.4 tehtud ettekirjutuse täitmata jätmisel ning sel viisil vanema hooldusõiguse võimaliku kuritarvitamisega lapse RR kehalise, vaimse ja hingelise heaolu ohustamisel, võib kohus kaaluda lapse RR emalt lapse hooldusõiguse täielikult ära võtmist.
5.8.Jätta lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
2(13)
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.GG (avaldaja I, ema) esitas 23. oktoobril 2017 Harju Maakohtule avalduse RR (puudutatud isik I, laps) suhtes enda ja QQ (avaldaja II, isa) ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks või alternatiivselt ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise õiguse ning tervise- ja hariduskorralduse osas emale üle andmiseks. 11. aprillil 2018 esitas ema alternatiivse taotluse isal hooldusõiguse peatamiseks.
1.1.Avalduse kohaselt elas avaldaja I koos lapse ja avaldajaga II ühise perena viimati Hispaanias 2016 augustis-oktoobris ning tuli üksi Eestisse tagasi 27. oktoobril 2016. Laps ja isa jäid Hispaaniasse. Isa ei ole kordagi pärast seda võimaldanud emal lapsega suhelda. Isa varjab ema eest lapse asukohta. Avaldaja I pöördus Justiitsministeeriumi poole taotlusega lapse tagasitoomiseks Haagi 1980. a konventsiooni ning EÜ määruse 2201/2003 alusel. Isa on kuritarvitanud oma vanema õigusi, on teostanud oma vanemaõigusi lapse suhtes kuritegelikus keskkonnas. Isa on mõistetud Harju Maakohtu
18.septembri 2017. a otsusega kaheksaks aastaks vangi.
1.2.Ema andis 31. detsembri 2016 notariaalse volikirja, mille kohaselt laps võib elada isaga koos Hispaanias, ajal, kui lapse isa viibis vabaduses. Nüüd, kui lapse isa kannab pikaajalist vanglakaristust, ei ole ema nõus, et laps elab Hispaanias isa sugulastega.
1.3.Avaldaja I hinnangul ei ole vastuavalduses esitatud väited põhjendatud ega õiguslikult asjakohased – avaldaja I eraelu, sh seksuaalelu, ei puutu asjasse. Alkoholi tarbimise ja peolembuse väidete osas märkis avaldaja I, et isegi, kui pidada vastuavalduses esitatud väiteid tõeseks, ei oleks vaatamata sellele need piisavaks aluseks, et kohus saaks sekkuda pereautonoomiasse ning piirata ema vanemlikke õigusi. Tegemist on faktiväidetega, mis on seotud minevikuga, mitte olevikuga. Puuduvad erandlikud asjaolud hooldusõiguse äravõtmiseks või piiramiseks.
1.4.Avaldaja I elu on olnud korras kogu aeg, v.a minek vabatahtlikult psühhiaatriakliinikusse 2016. a juuni alguses, kus oli ravil kolm nädalat. Avaldaja I tarvitas antidepressante ja rahusteid viimati 2017. a veebruaris. Ravimeid ei ole kunagi kuritarvitanud, ta ei ole kunagi tarvitanud narkootikume.
1.5.Avaldajal I on ka poeg, kes elab oma isaga XXX, käib I klassis. Poja ja tema isaga probleeme ei ole. Jutt, et avaldaja I tahtis oma lapsi tappa, on laim.
1.6.Avaldaja I käis Hispaanias kohtus 26. veebruaril 2018, kus arutati lapse hooldusõiguse üle. Hispaania kohus ei teinud otsust, kuna Eestis on menetlus pooleli. Lapsega kohtuda 3(13)
lapse vanavanemad ei võimaldanud. Ei ole selge, milline tõend tõendab, et laps kardab ema.
1.7.Eestkostja määramisega avaldaja I nõus ei ole.
2.Avaldaja II esitas 22. märtsil 2018 avalduse emalt lapse suhtes hooldusõiguse äravõtmiseks või alternatiivselt hooldusõiguse piiramiseks ja lapsele eestkostja määramiseks.
2.1.Esimese eelistusena soovib isa emalt hooldusõiguse äravõtmist. Hooldusõiguse emale jätmine on lapsele ääretult ohtlik. Selline olukord, kus ema pidevalt pidutseb, ei ole lapsele sobiv. Ema ei ole kõlbeliselt sobiv oma last kasvatama, samuti on tal psühholoogilised probleemid ja ta vajab abi. Hispaaniasse koliti põhjusel, et emal olid psühholoogilised probleemid ja soovitati keskkonda vahetada. Ema on lapsest eemal olnud 2016. a oktoobrist. Ema hülgas kaks last, jättes nad Hispaaniasse ega tundnud nende vastu enam huvi. Teise lapse osas ei olnud isal õigusi, mistõttu võttis ta ühendust poisi isa WW-ga, kes tuli lapsele Hispaaniasse järgi. Ema ainuke soov oli saada raha ja elukohta Eestis isa toel.
2.2.Laps on olnud koos isaga, isa vanemate ja isa õega. Isa nõustub, et vanglakaristuse tõttu on põhjendatud temal hooldusõigus peatada. Eestkostjaks pakub isa oma õde HH (puudutatud isik II), kes on öelnud, et lapse ja ema vahel suhtlus taastatakse nii palju kui võimalik.
2.3.Ei ole mõeldav, et laps antakse üle järsult, olenemata, et laps ja ema ei ole omavahel 2 aastat näinud ega suhelnud.
2.4.Kuigi ema leiab, et tema ja poja suhe ei puutu praegusesse menetlusse, siis arvestades, et ema kohtub oma pojaga korra või kaks kuus, ei ole kindel, kas ta tuleks lapse eest hoolitsemisega toime. Ema poeg vajab psühholoogilist abi.
2.5.Emal on rahalised probleemid, ta vahetab tihti elu- ja töökohti.
2.6.Eestis korraldati Sotsiaalkindlustusameti poolt ümarlaud, kuhu ema ei pidanud vajalikuks kohale tulla, leides, et ta ei soovi mingeid kokkuleppeid sõlmida.
2.7.Ema on rase, kuid tarvitab jätkuvalt alkoholi ja muid uimastavaid vahendeid.
3.Lapse esindaja on seisukohal, et ema avaldus ei ole põhjendatud. Lapse huvides ei ole, et ainuhooldusõigus antaks üle emale. Lapse esindaja toetab isa avaldust.
3.1.Ema hooldusõiguse piiramiseks on seaduslik alus, mh on alus võtta emalt ära vanema hooldusõigus. On tõendatud, et ema hülgas oma lapsed Hispaanias. Emal võib olla tõsine psüühiline häire, mis on aluseks tema hooldusõiguse piiramiseks. Ema võimalikule psüühikahäirele viitavad mitmed asjaolud. Tema eluviis ei ole selline, mis oleks kohane väikest last kasvatavale vanemale. Ema korraldab joominguid, kus kutsub oma korterisse hulgaliselt mehi, kus toimuvad seksuaalsed meelelahutustoimingud. Ema on oma käitumisega näidanud, et ta ei ole motiveeritud ega suuteline hooldusõigust teostama.
3.2.Alternatiivselt tuleb kaaluda vanemaõiguste peatamist. Vanema hooldusõigust on võimalik piirata, kui vanem ei tule toime lapse hooldusõigusega. Kohus ei saa lahendada asja õigesti, kui ta kohustab lõpplahendis lapse üle andma emale, kes võib olla psüühiliselt haige. Hetkel on oluline lapse ema tervislik seisund, et kas ja mis asjast ja mis diagnoosiga on avaldaja I arvel. Kui on olnud arvel, siis kohustada raviarsti esitama seisukohta avaldaja I tervisliku seisundi kohta või nõuda välja haiguslugu.
3.3.Esindaja toetab eestkoste seadmist ja menetluse ajaks ajutise eestkostja määramist.
4(13)
4.Põhja-Tallinna Valitsus toetas ema avaldust ja palus isa avalduse jätta rahuldamata.
4.1.Olukorras, kus isa hooldusõigus on peatatud, tuleb laps anda emale. Ei saa teha lahendit elustiili või kõlbelisuse kohaselt, peab lähtuma sellest, mis on lapsele parim. Lapsele on parim, kui ta saab suhelda oma emaga ning olla koos ja suhelda ka oma sugulastega. Kui laps elab Hispaanias, siis kuidas hakkaks toimuma koostöö ema ja lapse vahel. Väide, et laps kardab ema, ei ole tõendatud. Isa tuleb 6 aasta 9 kuu pärast vangist välja, võib-olla kardab laps siis ka isa. Ei saa süüdistada ema psüühikahäire osas. Kohalik omavalitsus sooviks lastekaitsetöötajatega pidevalt kontrollida, kuidas on ema ja lapse suhe. Hooldusõigus peab jääma emale, seda ei pea andma ega saa anda sugulastele. Juhul, kui laps läheb tuhandete kilomeetrite kaugusele, siis kohalik omavalitsus ei toeta ema hooldusõiguse peatamist.
5.Puudutatud isik II on nõus olema lapse eestkostjaks. Ta elab Hispaanias alaliselt, enamvähem seal kus laps. Lapsega on kõik korras. Puudutatud isik II töötab Hispaanias ja tal on kindel sissetulek, keskmiselt 2000 eurot kuus. Lapsega saab ta väga hästi läbi. Tal on elukaaslane, lapsi ei ole. Kohtu poolt teda karistatud ei ole, tervis on korras, kroonilisi haigusi ei ole. Nad on kõik ühes leibkonnas (HH, tema elukaaslane, HH vanemad ja RR). Lapse lasteaed asub üle tee kodust. Laps oskab hispaania keelt. Lapse tervis on korras.
MAAKOHTU MÄÄRUS
6.Harju Maakohus rahuldas 1. oktoobri 2018. a määrusega ema alternatiivse avalduse ja peatas isa hooldusõigus lapse suhtes. Maakohus jättis rahuldamata ema avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, jättis rahuldamata isa avalduse emalt lapse suhtes hooldusõiguse ära võtmiseks või alternatiivselt hooldusõiguse piiramiseks ja alternatiivselt peatamiseks ning lapsele eestkostja määramiseks. Maakohus tegi emale ettekirjutuse ja kohustas ema võimaldama lapse viibimiskoha järgse kohaliku omavalitsuse töötajatel teostada kodukülastusi lapse elukohta Eestis ja tegema igakülgset koostööd lapse viibimiskoha järgse kohaliku omavalitsuse töötajatega ning täitma vajadusel koostatavat juhtumiplaani. Ühtlasi kohustas maakohus lapse viibimiskoha järgset kohalikku omavalitsust kontrollima ühe aasta jooksul määruse jõustumisest lapse elukorraldust Eestis ning seda, kas ema on kohaliku omavalitsuse arvates suuteline täitma oma kohustusi ning kas ema hooldusõiguse teostamine ei sea ohtu lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu. Kohus selgitas emale, et kohtu ettekirjutuste täitmata jätmisel ning sel viisil vanema hooldusõiguse võimaliku kuritarvitamisega lapse kehalise, vaimse ja hingelise heaolu ohustamisel, võib kohus kaaluda emalt lapse hooldusõiguse täielikult ära võtmist.
6.1.Ringkonnakohtu 8. veebruari 2018. a määruse kohaselt tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda EL-i määruse nr 2201/2003 artiklist 10. Samas määruses selgitas ringkonnakohus, et 30. detsembri 2016. a volikirja alusel tohtis isa reisida lapsega kogu maailmas ja elada koos lapsega Hispaanias aadressil XXX, kuid volikirjast ei nähtu, et selline õigus laieneks lapse isa vanematele. Ema volikiri ei lõpetanud ühist hooldusõigust. See tähendab, et lapse elukoha suhtes tehtud otsused pidid olema mõlema vanema poolt heakskiidetud. Seega on vanavanemate poolt lapse kinnipidamine Hispaanias ebaseaduslik, sest ema ei ole sellega nõustunud. Kuna tuvastatavad ei ole asjaolud, millest saaks järeldada, et laps on saanud alalise elukoha Hispaanias, ning kohtu ette on toodud asjaolu, et avaldaja I esitas pädevale asutusele tähtaegselt taotluse lapse viivitamatuks tagasitoomiseks Haagi 25.10.1980 konventsiooni järgi, siis kuulub artikli 10 järgi avaldus läbivaatamisele Eesti kohtus.
6.2.Maakohus leidis, et menetluses esitatud ja kogutud tõenditega on leidnud tõendamist järgmised asjaolud: 5(13)
alaealise lapse vanemad elavad lahus alates 27. oktoobrist 2016;
ema lahkus pere ühisest elukohast Hispaanias 27. oktoobril 2016 ja elab Eestis;
laps elas koos ema ja isaga ühises peres alates sünnist (XX.XX.XXXX) kuni
27.oktoobrini 2016 Hispaanias ja Eestis ning ema kirjalikul nõusolekul koos isaga kuni 2017 märtsini Hispaanias; alates 2017 märtsist elab laps Hispaanias koos isapoolsete vanavanematega;
ema esitas 3. aprillil 2017 Justiitsministeeriumile lapse Eestisse tagasitoomise taotluse Haagi 1980. a konventsiooni ning EL-i määruse 2201/2003 alusel;
Harju Maakohtu XX.XX.XXXX kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud otsuse kohaselt on lapse isa Eestis kahtlustatavana kinni peetud 8. märtsil 2017, süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 21 järgi ja mõistetud karistuseks vangistus 8 aastat, karistuse kandmise aja alguseks on 8. märts 2017 ja karistuse kandmise koht on Eesti Vabariigis;
laps ei ole oma emaga kohtunud pärast 27. oktoobrit 2016;
lapse ema ei ole lapsele eraldi elamise ajal ülalpidamist andnud.
6.3.Maakohtu hinnangul ei peaks lapse hooldusõigus kuuluma vanemale, kes lapse kasvatamises ja tema eest hoolitsemises ei osale. Lapse isa viibib vanglas ning tema karistuse hiliseim tähtaeg on 8. märts 2025. Maakohus asus seisukohale, et menetluses esitatud teabest ei nähtu ja ema ei ole esile toonud piisavalt põhistatud asjaolusid, mille tõttu tuleks lõpetada vanemate ühine hooldusõigus täielikult või osaliselt. Laps on isaga koos elanud alates sünnist ja isa ei ole olnud lapse suhtes vägivaldne. Samuti ei ole tõendatud, et isa on olnud lapse juuresolekul vägivaldne lapse ema suhtes. Ema väited selle kohta, et isa on olnud tema vastu vägivaldne, on paljasõnalised ja tõendamata. Ühise hooldusõiguse teostamine ja last puudutavate otsustuste tegemine on isa vanglas viibimise tõttu raskendatud. Kohus pidas võimalikuks, et võib tekkida vajadus määrata lapse viibimiskohta ja võtta vastu hariduse- ja tervisega seonduvaid otsuseid, mille õigeaegne lahendamine võib viibida või olla takistatud selle tõttu, et lapse isa viibib vanglas. Kohtu hinnangul ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamine selle tõttu, et üks vanem viibib vanglas, põhjendatud. Kohus asus seisukohale, et isa hooldusõigus on võimalik peatada.
6.4.Kohus asus seisukohale, et emalt lapse hooldusõiguse ära võtmine või alternatiivselt hooldusõiguse piiramine ja lapsele eestkostja määramine, ei ole piisavalt põhjendatud. Kohtu hinnangul on tõendatud, et laps elas koos ema ja isaga ühises peres kuni ema lahkus pere ühisest elukohast Hispaanias ega pöördunud oma lapse juurde enam tagasi. Ema andis isale kirjaliku nõusoleku lapsega üle maailma reisimiseks ja selleks, et laps elaks koos isaga. Kohus ei pidanud veenvaks ema väidet, et ta ei teadnud, kus laps on. Ema otsustas pärast isa Eestis kinnipidamist, hiljemalt 3. aprillil 2017, et ta ei ole enam nõus sellega, et laps elab vanavanemate juures Hispaanias. Samas on lapse isa ja isikud, kelle juures laps isa korraldusel viibib, teadlikult keeldunud Harju Maakohtu määrust, mis kohustab andma laps emale, täitmast. Hispaania Kuningriigi Lleida esimese astme kohus nr 7 on menetluses number 471/2018-D kiitnud 27. veebruari 2018 kohtuotsusega nr 97/2018 heaks osapoolte MM ja GG vahelise kokkuleppe, milles pooled nõustuvad täitma otsust, mille teeb ja kuulutab lõplikuks Harju Maakohus Eestis (või pädev menetlev kohus) alaealise RR suhtes, nõustudes seadma lapse tagastamise sõltuvusse nimetatud kohtu lõplikust otsusest. Kui kohus otsustab, et laps tuleb emale tagastada, siis isikud, kes teda enda juures hoiavad, nimelt lapse isapoolsed vanavanemad ja onu, asuvad otsust täitma otsuse väljakuulutamisele järgneva 48 tunni
6(13)
jooksul ning sealjuures tuleb otsuse täitmisel lähtuda sellest, kuidas ema selle kohta otsustab (kuidas laps reisib, lapse reisikulude katmine jne). Sama kohtuotsusega on kohaldatud järgmisi esialgse õiguskaitse meetmeid: 1) alaealise RR passi hoiule võtmine; 2) mitte lubada lapsel riigi territooriumilt lahkuda; 3) mitte lubada muuta lapse elukohta, milleks on XXX (XXX). Samuti on nimetatud kohtuotsusega kehtestatud ema ja lapse suhtlemiskord.
6.5.Kohus pidas tõendatuks, et ema lahkus lapse juurest Hispaaniast oma isiklike soovide ja vajaduste teostamiseks, jättis lapse isa kasvatada ning loobus teadlikult hooldusõiguse teostamisest ja oma vanemakohustuste täitmisest. Ema väited füüsilise vägivalla kasutamise kohta ei ole tõendatud. Ema andis nõusoleku selleks, et laps võib elada isaga Hispaanias. Seega oli ta 2016. a detsembris rahul olukorraga, kus laps elas koos isaga Hispaanias ja tema Eestis. Ema soovis uuesti asuda lapse hooldusõigust teostama pärast isa Eestis kinnipidamist. Kohus märkis, et selle nelja kuu jooksul, mis oli 2017 aprillis möödunud avaldaja I Hispaaniast lahkumisest, oli laps kindlasti vähem emast võõrdunud kui praegu, mil laps on olnud emast eemal 1 aasta ja 11 kuud. Kohus luges ema ja isa ütlustega tõendatuks, et 2016 oktoobris jäi isaga koos Hispaaniasse ka avaldaja I poeg, kes ei ole siinses menetluses menetlusosaline. Kohus asus seisukohale, et avaldaja I poja elukorralduse, sh viibimiskoha määramise üle otsustavad lapse hooldusõiguslikud vanemad või kohus, kui vanemad omavahel kokkuleppele ei jõua ning peaeguses menetluses ei ole viited ja teave teise lapse kohta asjakohane. Samuti ei ole asjakohased viited avaldaja I emale, kes samuti ei ole menetlusosaline.
6.6.Ema tööandja X AS iseloomustab teda igati positiivselt. Seega on emal olemas töökoht ja sissetulek, millest last ülal pidada. Töökoha valik ja ka töökoha vahetamine on iga inimese õigus ega näita inimest vanemana halvas valguses ning kõlbmatuna last kasvatama.
6.7.Kohtule on esitatud üürileping, mille kohaselt elab avaldaja I üürikorteris Tallinnas. Kohaliku omavalitsuse teabe kohaselt avaldajal I loodud tingimused lapse elamiseks ema juures.
6.8.Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ja tõendatud isa väited selle kohta, et ema ei ole oma tervisliku seisundi tõttu võimeline last kasvatama. Kohus ei pea 2018. a-l asjakohaseks viiteid avaldaja I poja isa väidetele avaldaja I tervise kohta pärast poja sündi 2011. a-l. SA Põhja-Eesti regionaalhaigla 14. juuni 2018. a kirjast nähtub, et avaldaja I pöördus psühhiaatri vastuvõtule 28. aprillil 2011 ja 1. juunil 2011 ning diagnoosist ja ravikorraldusest ei nähtu, et avaldaja I oli ohtlik teda ümbritsevatele inimestele. Sama kirja kohaselt pöördus avaldaja I 9. juunil 2016 valvepsühhiaatri ambulatoorsele vastuvõtule kaebustega ärevusele, ärritumisele, unehäiretele, meeleolulangusele, sundmõtetele ning suunati statsionaarsele ravile ja avaldaja I viibis statsionaarsel ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus 9. juunist 2016 kuni 28. juunini 2016. Ambulatoorsetel vastuvõttudel käis avaldaja I psühhiaatriapolikliinikus
21.juulist 2016 kuni 21. veebruarini 2017 regulaarselt ja viimane pöördumine SA PERH Psühhiaatriakliinikusse oli 21. veebruaril 2017. Kohus asus seisukohale, et nimetatud tõendist ei nähtu üheselt, et avaldaja I psühhiaatriahaigla poole pöördumise põhjuseks on haigestumine laste tõttu ja et lapsed mõjuksid avaldajale I tervist kahjustavalt. Kohus leidis, et päevikus oma selle hetke mõtetest kirjutamine ei tähenda seda, et avaldaja I oleks tegelikult suhtunud oma lapsesse vaenulikult või soovinud last füüsiliselt rünnata. Kohus ei nõustunud väitega, et avaldaja I terviseprobleemi tõsidust näitab muu hulgas see, et ta soovib kasvatada last, keda ta ei ole praktiliselt kaks aastat näinud. Ema oleks saanud asuda oma last kasvatama oluliselt varem, kui isa ja isikud, kelle juures laps isa korraldusel viibib, ei oleks teadlikult keeldunud Harju Maakohtu 7(13)
määrust täitmast ja last emale üle andmast. Kohtu hinnangul ei ole menetluses esitatud väidete alusel piisavalt põhjendatud algatada avaldaja I suhtes eestkostja määramise menetlust ja määrata avaldajale I kohtupsühhiaatriline ekspertiis.
6.9.Isa esitas kohtule 28. septembril 2018 täiendava teabe selle kohta, et ema tarvitab jätkuvalt alkoholi ja muid uimastavaid vahendeid, on vahetanud töökohta, on rase, et avaldaja I poja isa on selgitanud, et avaldaja I pojal on suured tagasilöögid, mis on seotud ema tegevusega, mistõttu vajab poeg psühholoogi ja psühhiaatrite abi. Kohtu hinnangul ei ole esitatud väidete alusel emalt hooldusõiguse äravõtmine põhjendatud. Kohus on selgitanud, et töökoha valik ja töökoha vahetamine on iga inimese õigus. Kuna vanemad ei ole enam abielus, ei ole avaldaja I uus rasedus isale oluline teave. Samuti on kõik raseduse üksikasjadega seonduv ema isiklik asi, mis ei kuulu arutamisele siinses menetluses. Kohus ei pea põhjendatuks teha kaugeleulatuvaid järeldusi sõbrannade usalduslikust ja emotsionaalsest sõnumivahetusest, mille üks kirjavahetuse pool on otsustanud avalikustada. Teave, mis kirjeldab 2011. ja 2012. a-l toimunud sündmusi, ei ole 2018. a-l enam sama tähendusega, mis sündmuste toimumise ajal.
6.10.Kohus leidis, et on tõenäoline, et lapsel võib olla pärast nii pikka eemalolekut raskusi taas emaga lähedaseks saamisel, mistõttu on lapse heaolu tagamiseks põhjendatud emale tähtajalise ettekirjutuse tegemine (PKS § 134 lg 3). Juhul, kui ema kohtu ettekirjutust ei täida ning ilmneb, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada, otsustab kohus lapse viibimiskoha järgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel avaldaja I edasise vanema hooldusõiguse teostamise võimalikkuse. Kohus selgitas, et avaldajal I on võimalik otsustada, et lapse elukoht on ka edaspidi Hispaanias vanavanemate juures.
MÄÄRUSKAEBUSED JA MENETLUSE EDASINE KÄIK
7.Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada isa avaldus. Lisaks taotleb isa kohtu abi, et selgitada välja ema uus elukoht ning uus töökoht ning ka vahepealne töökoht. Samuti selgitada välja, mis põhjusel lahkus GG eelmistest töökohtadest ning eelmisest elukohast.
7.1.Isa ei nõustu maakohtu määrusega, kuna kohtu seisukoht on vastuolus menetluse käigus kogutud tõenditega ja menetlusosaliste antud ütlustega, mistõttu on kohus teinud tõenditega vastuolus oleva lahendi, rikkudes seeläbi lapse huve.
7.2.Asjas esitati tõendid, mille kohaselt ei ole ema suuteline lapse eest hoolitsema. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et tõendid on üksnes aastatel 2011– 2012 toime pandud tegude kohta. Vahetult enne maakohtu määruse tegemist selgus, et avaldaja I jätkuvalt tarvitab alkoholi ja narkootikume, olles ise rase. Esitatud tõendid tõendavad üheselt, et avaldaja I ei ole oma elukorraldust muutnud ega ole saanud aru vigadest, mida ta teeb. Tegemist on jätkuva elustiiliga, mida ei suuda muuta ükski kohtumäärus ega sotsiaaltöötaja.
7.3.Samuti on kohus tuvastanud ebaõigesti olukorra, kus avaldaja I on pärast viimast kohtuistungit kahel korral (erinevatest kohtadest) töölt vallandatud, kuna on jätnud kas korduvalt tööle ilmumata või on tulnud joobes tööle. Selles osas palub isa kohtu abi tõendite väljanõudmiseks. Lisaks on lapse ema menetluse ajal vahetanud ka elukohta.
7.4.Ema kätesse, kellel puudub kindel elukoht, kindel töökoht, kelle kontod on arestitud, kes peaks tarvitama hoopis arstide poolt välja kirjutatud ravimeid, kuid kes selle asemel joob ja tarvitab narkootikume ning sõimab oma sündimata last „kuramuse lootekotiks“, juues samal ajal alkoholi, ei või mitte mingil juhul usaldada väikese lapse saatust.
8(13)
7.5.Eestkoste määramine oleks vajalik ainuüksi seetõttu, et laps ei tunne täna oma ema ning kardab teda paaniliselt, mistõttu peab toimuma kõigepealt lapse ja ema suhte taastamine ning alles seejärel saab rääkida lapse tagastamisest lapse emale, kui on kontrollitud, et avaldaja I ei tarvita enam alkoholi ega narkootikume ning on teada, et lapse minek ema juurde saab olema lapse huve arvestav ja lapsele turvaline. Enne lapse üleandmist emale peab olema ema vähemalt aasta jooksul kogu aeg kontrolli all, kus ta annab regulaarselt uriini- ja vereproove, et kontrollida tema alkoholi ja/või narkootikumide kuritarvitamisi, et vältida seda, et laps satuks ema juurde elama, kellel on probleem psühhotroopsete ainete kuritarvitamisega. Lisaks eeltoodule on kohtumäärus ebaselge ning see ei ole täidetav. Esiteks ei ole kohus selgitanud, kui kauaks kohus peatab isa hooldusõiguse ning kas see taastub automaatselt hetkest, kui isa saab vanglast välja või peab isa esitama ise avalduse kohtusse, et tema hooldusõigus taastatakse.
7.6.Teiseks jääb arusaamatuks, millist lapse elukohajärgset kohalikku omavalitsust kohus silmas peab. Hetkel elab laps Hispaanias, mistõttu võib eeldada, et kohus on andnud Hispaania kohalikule omavalitsusele õiguse ja pannud neile kohustuse selgitada välja lapse võimalik elukorraldus Eestis. Miks muidu lisab kohus täienduse ja viite Eesti elukorraldusele. Sellisel juhul jääb arusaamatuks, kuidas ja mis alusel saab Eesti kohus kohustada teise riigi kohaliku omavalitsust tuvastada Eesti olukord. Kui eeldada, et kohus peab silmas Eesti kohalikku omavalitsust, on ebaselge, kuidas saab kohus kohustada kohalikku omavalitsust tegutsema olukorras, kus avaldaja I vahetab pidevalt elukohti, muuhulgas erinevate kohalike omavalitsuste piires. Tekib küsimus, kuidas ja mis alustel saab kohus kohustada kohalikke omavalitsusi, mis ei ole praeguse menetluse osalised. Millega tagatakse erinevate kohalike omavalistuste teadasaamine käesolevast kohtumäärusest. Sellises olukorras võib lapse elu olla ammu ohtu sattunud.
8.Lapsele määratud esindaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebus, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis emalt ära võtmata või peatamata hooldusõiguse lapse suhtes, ja teha uus määrus, millega võtta ära või peatada ema hooldusõigus lapse suhtes.
8.1.Määruse tegemisel ei lähtutud lapse huvidest ja määrus ohustab lapse heaolu. Maakohus hindas mitmeid tõendeid ebaõigesti, samuti jättis mitmed kohtule esitatud tõendid hindamata ja arvestamata ning põhjendamata, miks kohus neid tõendeid ei arvestanud.
8.2.Maakohus asus ekslikult seisukohale, et ei ole piisavalt põhjendatud võtta emalt ära hooldusõigus, jättes ebaõigesti kohaldamata perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg 1 ja § 135 lg 2. Neist sätetest (nagu ka lastekaitseseaduse (LasteKS) §-st 6) tuleneb, et lastekaitse ja vanema hooldusõiguse piiramise kontseptsioon seisneb lapse heaolu võimaliku kahjustamise ja võimaliku väärkohtlemise ennetamises.
8.3.Maakohus jättis põhjendamatult tuvastamata, et avaldaja I tervislik seisund ja suhtumine oma ravivajadusse, suhtumine oma lastesse, sh ka poega ja uude rasedusse, kinnitavad tema ebasobivust last kasvatama.
8.4.Kui kohus leiab, et tõendite ebapiisavuse tõttu ei ole teada, kas avaldaja I psühhiaatriahaigla poole pöördumise põhjuseks on haigestumine laste tõttu ja kas lapsed mõjutaksid avaldaja I tervist kahjustavalt, tulnuks kohtul koguda täpsustavate asjaolude selgitamiseks täiendavaid tõendeid (nt SA PERH-lt nõuda välja avaldaja I kogu haiguslugu või kutsuda kohtusse ütlusi andma avaldaja I raviarst. Seega kohus tegi lahendi olukorras, kus asi ei ole lahendamiseks küps. Neil asjaoludel on asjakohane taotleda ringkonnakohtult avaldaja I kogu haigusloo väljanõudmist.
9.Ema palub isa ja lapse esindaja määruskaebused jätta rahuldamata.
9(13)
10.Lapse esindaja toetab isa määruskaebust.
11.Isa toetab lapse esindaja määruskaebust.
12.Puudutatud isik II toetab nii isa kui lapse esindaja määruskaebust.
13.Maakohus kaasas 15. oktoobri 2018. a määrusega menetlusse eestkosteasutuse Kose valla (Kose Vallavalitsuse kaudu). 25. oktoobril 2018 esitatud seisukoha kohaselt suhtles eestkosteasutus e-posti teel isaga, kuid ei ole saanud kontakti lapsega. Seetõttu palub eestkosteasutus kohtul võtta ühendust Hispaania lastekaitseametnikuga, et hinnata reaalset olukorda. 8. novembril 2018 esitatud seisukohas avaldab eestkosteasutus, et küsis ema seisukohta, miks ema ei ole last külastanud tema praeguses elukohas, ei ole suhelnud pereliikmetega. Nendele küsimustele ema ei vastanud. Eestkosteasutus toetab eestkostja määramist, kuna lapsele stabiilse elu tagamine on vanemate tehtud tegude tõttu keeruline.
26.veebruaril 2019 esitas eestkosteasutus kirjaliku seisukoha, mille kohaselt tehti
19.veebruaril 2019 ema elukohta Kosel kodukülastus. Eestkosteasutuse hinnangul oli kodu korras ja valmis uue lapse sündimiseks. Eestkosteasutus teavitas kohut, et ema vanim poeg elab alates 2019. a septembrist koos emaga.
14.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
15.Puudutatud isik II teavitas 18. septembri 2019. a menetlusdokumendis kohut, et laps elab nüüd Eestis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrust tuleb täiendada ja kohustada ema teavitama elukoha vahetamisel nii oma uue kui ka eelmise elukoha järgset kohalikku omavalitsust enda elukoha muutumisest ja praeguses asjas tehtud määrusest. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebused rahuldatakse osaliselt.
17.Määruskaebustes on vaidlustatud maakohtu määrust üksnes osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja II avalduse emalt hooldusõiguse äravõtmiseks. Määruskaebustes ei ole vaidlustatud maakohtu määrust osas, milles maakohus peatas PKS § 140 alusel isa hooldusõiguse. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus maakohtu määrust selles osas ei kontrolli.
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud õigesti rahuldamata isa avalduse emalt hooldusõiguse äravõtmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.
19.PKS § 135 lg 2 kohaselt võib kohus vanemalt hooldusõiguse täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. See tähendab, et kohus saab kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada ning vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-3298, p 16.1).
20.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu praeguses asjas esitatud tõenditest ja asjaoludest, et ema ohustaks last.
21.Ringkonnakohus märgib esmalt, et menetlusosaliste esitatud väited ema seksuaalsuhete kohta ei ole asja lahendamisel asjakohased. Vanema hooldusõiguse piiramise aluseks
10(13)
saab olla üksnes vanema hooldusõiguse kuritarvitamine selliselt, et satub ohtu lapse heaolu. Ainuüksi see, millised on vanema seksuaalsuhted, või üldisemalt eluviis ei ole asjassepuutuv.
22.Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebustes esitatud väitega, et ema jättis lapse hooletusse, lahkudes pere juurest Hispaaniast. Laps jäi Hispaaniasse koos isaga, kes sel ajal viibis veel vabaduses. Seega oli lapse heaolu tagatud. Ringkonnakohus märgib, et on tavapärane, et olukorras, kus vanemad lähevad lahku, jääb laps neist ühe juurde elama. Õigusvastane olnuks ema vastupidine käitumine, kui ta oleks Hispaaniast Eestisse lahkudes lapse ilma isa nõusolekuta endaga kaasa võtnud. Seega ei saa asjaolu, et ema lahkus pere juurest Hispaaniast üksi Eestisse, olla aluseks tema hooldusõiguse piiramiseks.
23.Samuti ei ole asja lahendamisel olulised väited ema halva majandusliku seisundi kohta. Halb majanduslik olukord ei ole aluseks vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks. Olukorras, kus lapse heaolu võiks sattuda ohtu vanemate kehva majandusliku seisundi tõttu, on võimalik see oht kõrvaldada sotsiaalhoolekande abil. Vanemalt lapse hooldusõiguse äravõtmise aluseks ei saa olla asjaolu, et kellegi teise juures oleks laps majanduslikult paremini kindlustatud.
24.Asjas kogutud tõenditest ei nähtu ka, et emal oleks psüühikahäire, mis seaks ohtu lapse heaolu. SA PERH Psühhiaatriakliiniku esitatud haigusloost nähtub, et emal oli diagnoositud depressiooniga ärevus (segatüüpi). Haigusloost nähtub, et raviga ema seisund paranes ning pärast 2017. aastat ei ole ta ravi vajanud. Haigusloost ei nähtu ka, et ema haigus ohustanuks last. Esitatud tõendid ei anna alust arvata, et ema vaimne seisund võiks praegu last ohustada. Emal esinesid haiguse ägedamas faasis küll mõtted enda lähedaste kahjustamisest, kuid ema seisundi paranemist arvestades pole alust arvata, et praegu esineks reaalne oht varasemate mõtete täideviimiseks. Riigikohus on korduvalt leidnud, et ainuüksi asjaolu, et vanemal on psüühikahäire, mis raskendab hooldusõiguse teostamist, ei ole aluseks hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks (vt Riigikohtu 30. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 19; 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-13-11, p 14).
25.Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi asjaolu, et ema tarvitab või on tarvitanud alkoholi või isegi narkootikume, ei ole aluseks emalt hooldusõiguse äravõtmiseks. Hooldusõiguse piiramiseks annaks alust üksnes olukord, kus ema alkoholi või narkootikumide tarbimine ohustaks last. Kui jätta kõrvale isa ja tema sugulaste paljasõnalised väited, siis asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et ema oleks tarvitanud alkoholi või narkootikume viisil, et see ohustaks last. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus lapsel on kaks vanemat, ei saa pidada lapse hooletussejätmiseks seda, kui üks vanematest käib peol ja tarbib seal alkoholi. Sel juhul saab lapse eest hoolitseda teine vanem. Ka asjaolust, et ema tarvitab ilma lapseta elades alkoholi, ei saa teha järeldust, et lapsega koos elades tarvitaks ta alkoholi määral, mis seaks lapse ohtu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendatud ei ole, et ema oleks jätnud lapse pidutsemise või alkoholitarbimise ajal järelevalveta. Samuti ei nähtu PPA vastusest maakohtu järelepärimisele, et emal oleks olnud politseiga kokkupuuteid seoses alkoholitarvitamise või laste hooletussejätmisega. Ringkonnakohus märgib samuti, et kuigi ema poolt oli äärmiselt vastutustundetu tarbida alkoholi enda kolmanda raseduse ajal, ei saanud see puudutatud isikule I mingit ohtu kujutada.
26.Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et ema on võimeline puudutatud isiku I suhtes enda hooldusõigust teostama, ilma last ohtu seadmata, näitab selgelt ka asjaolu, et ema elab praegu koos enda vanima ja noorima lapsega ning kasvatab neid. Asjas esitatud ema
11(13)
elukohajärgse kohaliku omavalitsuse kodukülastusaktidest ei nähtu, et emal oleks teiste laste suhtes hooldusõiguse teostamisel mingeid probleeme. Ringkonnakohtul pole alust arvata, et puudutatud isiku I puhul oleks olukord erinev.
27.Ringkonnakohus möönab, et lapse pikaajalise emast eraldatuse tõttu, võib ema ja lapse taasühinemine olla emale ja lapsele vähemalt esialgu raske. Samas on maakohus seda arvestades teinud emale ettekirjutuse võimaldada lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse töötajatel teostada kodukülastusi lapse elukohta Eestis, tegema igakülgset koostööd kohaliku omavalitsuse töötajatega ning täitma vajadusel koostatavat juhtumiplaani. Samuti on maakohus kohustanud lapse viibimiskoha järgset kohalikku omavalitsust kontrollima ühe aasta jooksul määruse jõustumisest lapse elukorraldust ning seda, kas ema on kohaliku omavalitsuse arvates suuteline täitma oma kohustusi ning kas ema poolt hooldusõiguse teostamine ei sea ohtu lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu. Ringkonnakohus leiab, et need abinõud tagavad lapse heaolu.
28.Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks piirata täiendavalt ema ja lapse suhtlemist või täpsemalt reguleerida nende taaskohtumise korda. Ringkonnakohus märgib, et vaatamata mitmele esialgse õiguskaitse määrusele, ei ole ema saanud praeguseni lapsega kohtuda. See tingib põhjendatud kahtluse, et lapse isapoolsed sugulased, kelle juures laps viibib, ei ole huvitatud vabatahtlikult kohtumääruse täitmisest. Isa väited selle kohta, et laps ema kardab, viitavad samuti asjaolule, et isa ja temapoolsed sugulased, kelle juures laps viibib, kahjustavad ema ja lapse suhet. Arvestades asjaolu, et ema ja laps kohtusid viimati siis, kui laps oli kaheaastane, ei ole usutav, et lapsel on iseseisvalt kujunenud ületamatu hirm ema ees. Lapse hirm ema ees viitab pigem sellele, et isikud, kelle juures laps elab, on teda ema suhtes negatiivselt meelestanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei annaks seetõttu võimalik ema ja lapse suhtlemise astmeline reguleerimine soovitud tulemust.
29.Ringkonnakohus ei nõustu isa määruskaebuses esitatud väitega, et määrus on ebatäpne, kuna on ebaselge, milline on lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega alaealise lapse elukohaks üldjuhul tema hooldusõigusliku vanema elukoht.
30.Samas nõustub ringkonnakohus määruskaebustes tooduga, et määruses ei ole reguleeritud seda, kuidas saab olukorras, kus ema läheb koos lapsega elama teise kohaliku omavalitsuse territooriumile, uus kohalik omavalitsus teada praeguses asjas tehtud määrusest tulenevatest kohustustest. Seetõttu tuleb maakohtu määrust täiendada ja kohustada ema elukoha vahetamisel sellest asjaomaseid kohalikke omavalitsusi teavitama.
31.Vastuseks isa määruskaebuses toodule märgib ringkonnakohus, et hooldusõiguse peatamine ei lõppe automaatselt hooldusõiguse peatamise aluste äralangemisel. PKS § 140 lg 2 kohaselt ennistab kohus vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud hooldusõiguse peatamise aluse äralangemine. Seega tuleb isal vanglast vabanedes taotleda kohtult hooldusõiguse ennistamist.
32.Kuna praeguse määruse jõustumisel on emal ainsana lapse suhtes hooldusõigus, st emal on ainuisikuliselt õigus otsustada ka lapse viibimiskoha ja temaga suhtlemise üle, puudub vajadus jätta jõusse praeguses asjas kohaldatud esialgse õiguskaitse meetmeid, mistõttu tuleb need määruse jõustumisest tühistada.
33.Ringkonnakohus leiab, et arvestades määruskaebuste osalise rahuldamise väikest ulatust, ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 järgi nende endi kanda ja lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
12(13)
(allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
Ande Tänav
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.