28. mai 2020, Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-18-7117
Tsiviilasi
T. S. hagi M. I-M. vastu lahusvara tuvastamise nõudes ja M. I-M. vastuhagi T. S. vastu kinnistusraamatu kande tegemiseks nõusoleku andmise kohustamise nõudes
Tsiviilasja hind
Nii hagis kui vastuhagis 3500 EUR
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastuhagis kostja T. S. , isikukood XXX , elukoht xxx, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar Kostja M. I-M. , isikukood XXX , elukoht xxx, lepinguline esindaja Monika Meerents
Asja lahendamise viis
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada T. S. hagi M. I-M. vastu lahusvara tuvastamise nõudes.
2.Tuvastada, et X kinnistu (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr XXX , asuk. X) on T. S-i (S, isikukood XXX ) lahusvara (ainuomand).
3.Jätta rahuldamata M. I-M. vastuhagi T. S. vastu kinnistusraamatu kande tegemiseks nõusoleku andmise kohustamise nõudes.
Määrata T. S. (S, isikukood XXX ) menetluskulude suuruseks 2592 (kaks tuhat viissada üheksakümmend kaks) eurot, mis mõista M. I-M-ilt T. S. kasuks välja.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus
Tsiviilasi nr 2-18-7117 menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil. Sisulised asjaolud, esitatud nõuded, tõendid ja vastuväited, menetluse käik
1.Esitatud hagiavalduse (I kd tl 2-4), täpsustatud hagiavalduse (I kd tl 70-71) ja teiste hageja esitatud menetlusdokumentide (I kd tl 29-31, 155-157) kohaselt olid hageja T. S. ja kostja M. I-M. abielus 19.05.1979 – 13.10.2008 (I kd tl 5). Abielu kestel tagastati hagejale õigusvastaselt võõrandatud maa. X Vallavalitsuse 06.10.2000 korraldusega nr 170 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ (I kd tl 6) tagastati riigi tagavaramaast 10,19 ha T. S-ile ning tagastatava katastriüksuse nimeks määrati Tondi. Korralduse punkti 2 kohaselt kuulus tagastataval maal asuv pooleliolev elamu T. S-ile. X kinnistu kanti kinnistusregistrisse 13.03.2001, kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud hageja (I kd tl 7-8). Asjaolu, et hagejale on tagastatud maa tema nõudeõigusest 1,49 ha võrra suuremas ulatuses, ei muuda kinnistut (endiste) abikaasade ühisvaraks. Sellist seisukohta toetab ka väljakujunenud kohtupraktika (otsused asjas nr 2-06-9600).
2.Kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS_1995) §-s 141 oli sätestatud, et abielu kestel abikaasale tagastatud või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara või selle vara eest makstav hüvitus (kompensatsioon) on abikaasa lahusvara, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on X kinnistu hageja lahusvara. Sellele vaatamata on praktikas kinnistuga tehingute tegemisel notarid nõudnud kostja nõusolekut, kuna on lähtutud eeldusest, et kuivõrd kinnisasi on omandatud abielu ajal, on tegemist ühisvaraga. Hageja märgib, et isegi kui kinnistul asuv elamu olnuks poolte ühisvara, ei muuda see kinnistut ühisvaraks. Alates selle maa kinnistusraamatusse kandmisest muutus sellel asunud hoone vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lõikele 1 kinnisasja oluliseks osaks, s.o samuti hageja lahusvaraks. Hageja hinnangul ei ole võimalik tuvastada osa tagastatud maast ühis- ja osa lahusvarana. Maa on tagastatud ühe maaüksusena ning hageja sai maa omanikuks pärast kinnistusraamatusse kandmist (06.10.2000 korralduse p 3). Kinnistamisavaldus esitati 22.01.2001, kostja ei esitanud vastavat avaldust ei kinnistamisavalduse menetlemise ajal ega kuni abielu lahutamiseni 2008.aastal. Hageja soovib poolte varalistes suhetes selgust ning palub eelneva põhjal kohtul tuvastada, et tegemist on hageja lahusvaraga. Kohtuväliselt ei ole kostja nõustunud asja lahendama.
3.Kostja ei tunnista oma kirjalikus vastuses (I kd tl 20-23) ega hilisemates menetlusdokumentides (I kd tl 75-77, 87-90) hagi. X Vallavalitsuse 06.10.2000 korraldusest nr 170 nähtuvalt tunnistati ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 19.04.1993 otsusega nr 51 X vallas X külas asuvale kinnistule nr X, pindalaga 52,22 ha, õigustatud subjektideks U. H. 1/3 osa ja E. S. 1/3 osa ulatuses. Korralduse kohaselt loovutas E. S. 1⁄2 osas maa tagastamise nõudeõiguse oma poja T. S. kasuks. Seega tekkis T. S-il maa tagastamise nõudeõigus 8,70 ha ulatuses (52,22 ha x 1/3 x 1/2)
4.Samas korralduses märgitakse, et nõudeõigusest suurema pindala ostuks on andnud nõusoleku X Vallavalitsus T. S-i avalduse alusel oma 25. septembri 2000 korraldusega nr 162 (I kd tl 93) ja selles osas on võlg riigile tasutud 04. oktoobril 2000. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punktile 567 kui õigustatud subjekt taotleb maareformi seaduse paragrahvi 14 alusel oma nõudeõiguse osast suurema maa tagastamist, koostab valla- või linnavalitsus enne maa tagastamise otsustamist võla suuruse määramise akti ja vajadusel sõlmib riigi nimel hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. X Vallavalitsuse 06.10.2000 korralduse nr 170 punkti 1 kohaselt tagastati T. S-ile 10,19 ha riigi tagavaramaast X maaüksuse taastamiseks. Arvestades T. S-ile E. S-i poolt loovutatud maa tagastamise nõudeõiguse ulatust tagastati maa T. S-ile tema nõudeõiguse osast 1,49 ha võrra 2 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-7117 suuremas ulatuses, kusjuures suuremas ulatuses tagastatud maa tuli riigilt välja osta. T. S-i nõudeõigusest suuremas ulatuses tagastatud maa (14,62% kogu tagastatud maa suurusest) osteti välja poolte abielu kestel. Olukorras, kus osa maast on abikaasale tagastatud ja osa maast ostetud nõudeõigusest suurema pindalana, tuleb kinnistu lugeda omandatuks poolte abielu kestel ühisvarana (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 2-03-575).
5.X Vallavalitsuse 06.10.2000 korralduse nr 170 punktist 2 nähtuvalt asus tagastataval maal T. S-ile kuuluv pooleliolev elamu. Nimetatud elamu puhul oli tegemist poolte ühisvaraks oleva ehitisega. Asjaolu, et ehitisregistri andmete kohaselt oli poolelioleva elamu omanikuks hageja, ei muutnud elamut hageja lahusvaraks. Kostja selgitab, et ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 19.04.1993 otsuse nr 51 tegemise ajal ei asunud vaidlusalusel X kinnistul ühtegi ehitist – tegemist oli heinamaaga. 1990-ndate keskel otsustasid pooled võõrandada poolte ühisvaraks oleva 3-toalise korteri (X) ning korteri müügist saadud vahendite arvel alustati vaidlusalusele kinnistule (tänane katastriüksus XXX) pere tarbeks elamu ehitamist. Ehitamist alustati ilma ehitusloata. Ehitamine seadustati 2000.aastal seoses maa tagastamisega, mida kinnitavad ehitisregistrist nähtuvad andmed: ehitusluba ehitise püstitamiseks esitati 06.10.2000, samal päeval väljastati elamu ehitamiseks ehitusluba ning ka korraldus maa tagastamiseks, millele kanti juba andmed tagastataval maal asuva poolelioleva elamu T. S-ile kuuluvuse kohta. Kohus on kostja taotlusel nõudnud Maa-ameti arhiivist välja kogu X katastriüksuse maa tagastamise toimiku (I kd tl 103-130). Maareformi seaduse § 12 lõike 2 sätestab, et kui tagastataval maal asub abikaasade ühisomandis olev ehitis, tagastatakse maa sellele abikaasale, kellel on õigus nõuda maa tagastamist. Tagastatava maa kandmisel kinnistusraamatusse kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Kui abikaasa, kellele maa tagastati, keeldub ühise avalduse esitamisest, on teisel abikaasal õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ning kinnistu jagamist.
6.Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole vaidlusaluse kinnistu puhul tegemist hageja lahusvaraga PKS_1995 § 141 mõistes, kuivõrd kinnistu on tekkinud nii hagejale õigusvastaselt võõrandatud kui poolte abielu kestel ostetud maa arvel, kusjuures tagastatud maal asus poolte ühisvaraks olev pooleliolev elamu. Kostja märgib täiendavalt, et pooled asusid pooleliolevasse elamusse elama 1997/1998.aasta paiku, ehitisregistri andmete kohaselt on elamu esmase kasutuselevõtu aastaks märgitud 2002.
7.Kehtiva perekonnaseaduse § 210 lõikest 2 tulenevalt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. PKS_1995 19 lõike 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Sama paragrahvi 2. lõike punkti 3 alusel võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kostja möönab, et vaidlusalune kinnistu omandati osaliselt Hageja lahusvara (maa tagastamise nõudeõigus 8,70 ha ulatuses) arvel. Kostja on seisukohal, et osade võrdsusest kõrvalekaldumisel saaks lähtuda hagejale kuulunud nõudeõiguse ulatusest, arvestades seejuures asjaolu, et pärast poolte abielu lõppemist on kinnistu osaliselt jagatud ning 2,02 võõrandatud (sh 1,01 ha ulatuses hageja praegusele elukaaslasele). Kostja märgib ka seda, et maareformi seaduse (MRS) § 12 lg 2 alusel tekib tagastataval maal asuva abikaasade ühisvaraks oleva ehitise korral igal juhul ühisvara ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses.
3 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-7117
8.Menetluse käigus on pooled pidanud korduvalt kompromissläbirääkimisi, menetlus on olnud selleks ka peatatud ning kohus on menetlustähtaegu pikendanud, kuid pooli rahuldava tulemuseni ei ole jõutud. Läbirääkimised päädisid hoopis
9.kostja poolt 07.02.2020 vastuhagi esitamisega (I kd tl 172-174, parandatud 25.02.2020 terviktekst I kd tl 195-199). Vastuhagis tuginetakse jätkuvalt samadele väidetele, nagu põhihagi vastuses, mh et tagastatud maal asus poolte ühisvaraks olnud ehitis (ehitamist alustati 1996.a) ning et MRS § 12 lg 2 viimane lause annab teisele abikaasale õiguse ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmise avaldusest keeldumisel ise nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ning kinnistu jagamist. Kostja viitab, et MRS ei sätesta tähtaega, millal teine abikaasa ehk õigustatud isik peab esitama nõude enda suhtes sellise kande tegemiseks. Selline nõue kui perekonnaõigusest tulenev nõue aegub 30 aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist (TsÜS § 155 lg 1). Kostja on esitanud X Linnavalitsuse 05.12.2019 kirja (I kd tl 176-178), mille kohaselt on X kinnistu katastriüksusel asuva elamu teenindamiseks vajaliku maa pindala 06.10.2000 seisuga 0,55 ha. Tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-07 mõttest ei saa ühisvaraks oleva elamu juurde poolte ühiste vahendite arvel ostmise teel saadud maa puhul rääkida, et tekkinud kinnistu on ühe abikaasa lahusvara.
10.M. I-M. juhib oma vastuhagis tähelepanu asjaolule, et T. S. on maa tagastamise nõudeõiguse omandanud 26.10.1995 nõudeõiguse loovutamise avalduse alusel. Seega ei olnud ta nn esmase omandireformi käigus õigustatud subjektiks tunnistatud isik. Kuna T. S. ei omandanud maa tagastamise nõudeõigust kinke ega pärimise teel PKS_1995 § 15 lg 1 mõttes, muutus see poolte ühisvaraks sama seaduse § 14 lg 1 järgi. Eelnevast tulenevalt leiab kostja, et tal on õigus PKS_1995 § 17 lg 5 ja kehtiva PKS § 24 lg 4 järgi nõuda enda tunnistamist ühisomanikuks ja kinnistusraamatu kande muutmist/parandamist. M. I-M. taotleb vastuhagis kohustada T. S-i andma nõusolek X kinnistu omanikukande parandamiseks ning kinnistu ühisomanikuna tema sissekandmiseks, T. S-i nõusolek tuleb asendada kohtulahendiga.
11.T. S. leiab oma vastuses vastuhagile (II kd tl 2-6), et kui kostja tugineb MaaRS § 12 lg 2 sätetele, on see nõue lõppenud/aegunud. TsÜS § 149 järgi aegub seadusest tulenev nõue 10 aasta möödudes nõude sissenõutavaks muutumisest. Seetõttu on aegunud nõue nõusoleku andmiseks, mida saab esitada siis, kui on esitatud ja maksma pandud MaaRS § 12 lõikest 2 tulenev nõue. Kui põhjendatud huvi ei ole realiseeritav, puudub alus tuvastushagi rahuldamiseks. Vaidlust ei ole selles, et tagastataval maal asus abikaasadele kuuluv pooleliolev elamu. Seega tekkis teise abikaasa õigus nõuda enda kandmist ühisomanikuna kinnistusraamatusse hiljemalt alates kinnistu moodustamisest ehk 13.03.2001. T. S. leiab, et tegelikult lõppes vastaspoole nõudeõigus juba abielu lahutamisega 2008.aastal, kuid kindlasti hiljemalt 10 aasta möödudes kinnistusraamatu kandest ehk 13.03.2011. Kui kinnisasja võis PKS_1995 § 17 lg 5 järgi lugeda abikaasade ühisvaraks, oli teisel abikaasal õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse ühisomanikuna, kostja aga seda õigust ei kasutanud. Kuna kostja peab enda X kinnistu ühisomanikuks MaaRS § 12 lg 2 alusel, on MaaRS PKS suhtes eriseadus, sellest tuleneva õigus realiseerimine ei ole aga enam võimalik.
12.Kostja vastuhagi viide Riigikohtu lahendile asjas 3-2-1-77-07 ei ole T. S-i arvates asjakohane, sest nimetatud kaasuses oli olukord, kus ühele abikaasale kuulunud elamu juurde erastati maad. Maa ostueesõigusega erastamine ja õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine on seaduses eraldi reguleeritud. Hageja ei erastanud 1,49 ha maad elamu juurde.
13.Kostja uus väide hageja nõudeõiguse kui ühisvara osas on hageja hinnangul äärmiselt väär. Nõudeõiguse loovutamise ajal kehtinud seaduse kohaselt piisas sellise tahteavalduse kehtivaks muutmiseks vallasekretäri toimingust. „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ 4 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-7117 (VV 05.02.1993 määrus nr 77) p 341 tagastatakse vara isikule, kellele kuulub tagastamise nõudeõigus vara tagastamise korralduse tegemise ajal ka juhul, kui nõudeõigus on omandatud loovutamise teel. 06.10.2000 korraldust nr 170 ei ole vaidlustatud. Nõudeõigus loovutati tasuta ning selles olukorras on Riigikohus oma lahendis asjas nr 2-16-16114 leidnud, et selliselt saadut saab käsitada PKS_1995 § 15 lg 1 kohaselt abielu kestel kinke teel omandatud varana.
14.Kostja märgib oma lõplikes seisukohtades (II kd tl 16-19), et PKS_1995 § 18 lg 6 järgi saab ühisvara olla ja seda jagada ka pärast abielu lahutamist, kui see on jäänud jagamata. Lahutamine ei muuda MaaRS § 12 lg 2 mõttes ühisvara teise poole lahusvaraks. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tema ema loovutas temale nõudeõiguse tasuta või et seda saaks lugeda kinkeks sel ajal kehtinud PKS § 15 lg 1 mõttes. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad
15.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
16.Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus T. S-ile kui omandireformi õigustatud subjektile tagastatud maa omandamise asjaoludes (millised on kontrollitavad ka maa tagastamise toimikust, vajalikud viited allpool), samuti selles, et tagastatud maal asus poolte ühisvaraks olnud pooleliolev ehitis (elamu). Alljärgnevates põhjendustes puudub vajadus eristada hagi ja vastuhagi, kuivõrd mõlema hagi seisukohalt on määravaks lahendada küsimus, kas praegu T. S-i nimel olev X kinnistu kuulub poolte ühis- või lahusvara hulka. Välistatud on kohtu hinnangul võimalus, et üks kinnisasi saaks samaaegselt olla osaliselt lahus- ja osaliselt ühisvara. Kinnisasi saab asjaõigusseaduse § 70 lg 1 ja 2 järgi olla kas ühe või mitme omaniku omanduses, mitu omanikku on kas kaas- või ühisomanikud.
17.Pooled on asjas õigesti viidanud, et kõnealuse kinnistu õigusliku staatuse ehk varakoosseisu määramisel tuleb kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda asjaolude tekkimise või toimingute tegemise ajal kehtinud seadustest, perekonnaseaduse puhul saab rääkida ajavahemikul 01.01.1995 – 30.06.2010 kehtinud PKS-st (PKS_1995). PKS_1995 § 14 lg 1 kohaselt oli abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara (kõnealune kinnistu omandati abielu kestel kinnistusraamatusse kande tegemisega 13.03.2001), millest sama seaduse § 15 lg 1 nägi abielu kestel omandatud vara puhul erandina ette, et lahusvaraks on kinke või pärimise teel või abielusuhete lõppemise järgselt omandatud vara. Kohus ei jaga T. S-i arvamust, et PKS_1995 § 141 oleks käesoleval juhul kohaldatav. Nimelt oli nimetatud sätte mõttes täiendavaks lahusvara tekkimise võimaluseks olukord, kus abikaasale tagastatakse/asendatakse õigusvastaselt võõrandatud vara. Kohus leiab, et säte kehtis vaid puhuks, kui abikaasa oli ise algne õigustatud subjekt, mitte ei saanud selleks nõudeõiguse loovutamise teel kolmandalt isikult (mh teiselt abikaasalt). Vastupidine tõlgendus viiks ühis- ja lahusvararežiimi põhjendamatult eemale äsjaviidatud § 15 lg 1 põhimõtetest.
18.Küll aga on kohtupraktikas (mh hageja viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 2-16-16114) selgelt väljendatud, et vara tagastamise nõudeõiguse tasuta loovutamise teel saadut saab käsitada PKS_1995 § 15 lg 1 kohase abielu kestel kinke teel omandatud varana. Ühestki maa tagastamise toimikus olevast tõendist ei nähtu, et hageja ema E. S. loovutanuks temale 1/3 X maaüksuse tagastamise nõudeõiguse tasu eest. E. S. loovutas oma nõudeõigusest 1⁄2 hagejale ja 5 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-7117 teise 1⁄2 oma tütrele M. S-ile (I kd tl 110). Hageja on väitnud, et sai nõudeõiguse tasuta ning kostja ei ole tõendanud vastupidist, kohtul puudub perekonnasisese nõudeõiguse loovutamise puhul ka alus eeldada, et seda tehti tasu eest. Mis puutub kostja vastuhagi punktis 1.8. esitatud viitesse Tartu Ringkonnakohtu lahendile asjas nr 2-17-51 seoses kinkelepingu tühisusega sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 260 lg 1 alusel (üle 50 krooni väärtuses kinkeleping pidi olema sõlmitud notariaalses vormis), siis kohus ei pea seda asjakohaseks ja põhjendatuks. 29.01.1992 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 42 kehtestatud „Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta“ p 3 alusel määratleti selliseks loovutamiseks vastav vorm ning sätestati, et „Posti teel saadetud või esindaja poolt üleantud nõudeõiguse loovutamise avaldus peab olema tõendatud notariaalselt või sellega võrdsustatud korras“. Sel ajal tõestati selliseid avaldusi vallasekretäri poolt, mida on E. S-i 26.10.1995 avalduse puhul ka tehtud (I kd tl 111-112). Seega ei saa rääkida vorminõude rikkumisest või kohustusest nõudeõiguse loovutamise avaldusi notariaalselt tõestada, mis tagantjärele tähendaks kümnete tuhandete sarnaste avalduste tühisust. Tuleb siinkohal lisada, et kõnealune ringkonnakohtu lahend käsitles olukorda, kus üks abikaasa oli loovutanud oma maa tagastamise nõudeõiguse teisele, mis on ühisvararežiimi arvestades sootuks erinev olukorrast, kus loovutus toimub otseliinis sugulasele. Seda (et abikaasadevahelise loovutamise osas on vorminõuded rangemad) on esile toonud kohus ka ise sama lahendi punktis 11. Seega leiab kohus, et 8,7 ha tagastamise nõudeõiguse on hageja saanud oma emalt kinke iseloomuga tehingu teel ja seega on tegemist lahusvaraga. Kostja viited PKS_1995 § 17 lg 5 ja kehtiva PKS § 24 lg 4 sätetele ei ole selles kontekstis enam asjakohased.
19.Järgnevalt käsitleb kohus küsimust, kuidas hinnata hagejale 1,49 ha osas täiendavalt tagastatud maad käesoleva vaidluse õiguslikust aspektist. Vaidlust ei ole selles, et hageja ostis nimetatud täiendava maa erastamisväärtpaberite eest (5397 EVP-d, 04.10.2000 maksekorraldused I kd tl 123-124), selleks oli X Vallavalitsus andnud temale vastava võimaluse oma 25.09.2000 korraldusega nr 162 (I kd tl 117). Maa lisati tagastatavale maatükile ning tervikuna sai hageja 10,19 ha suuruse maatüki omanikuks kinnistusraamatu kande kohaselt. Samas nõustub kohus hagejaga, et 14,62% ulatuses enam tagastatud maa abielu kestel väljaostmine ei tee saadud kinnistust poolte ühisvara. Õigus selliseks mitte märkimisväärseks maa täiendavaks omandamiseks tekkis tänu hagejal olevale lahusvarale, kusjuures ei ole selge, kas ostuks kasutatud erastamisväärtpaberid olid ühisvara või mitte (seda küsimust ei ole hagide raames tõstatatud, ja kui tegemist oligi ühisvaraks olevate väärtpaberitega, saaks kostja parimal juhul taotleda poole nende väärtuse hüvitamist kehtiva PKS § 34 lg 1 alusel). Hageja on õigesti märkinud, et mitteolulises osas tagastatava maa juurdeostmine maareformi käigus ei tee seda ühisvaraks kui olulises osas oli tagastamise nõudeõigus lahusvaraks. Kostja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-77-07 ei ole asjassepuutuv, sest käsitleb maa erastamist ühele abikaasale kuulunud lahusvaraks olnud elamu juurde, mitte õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsessi käigus asetleidnut nagu käesoleval juhul. Maa erastamist ja vara tagastamist reguleerivad erinevad õigusaktid.
20.Küll aga on kostja õigesti esile toonud, et MaaRS § 12 lg 2 mõttes tekkis kostjal just maareformi seaduse sätete alusel õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna. Paraku ei realiseerinud kostja seda õigust ei abielu ajal ega ole seda teinud ka mitte enne vastuhagi esitamist 2020.aastal. Kohus leiab, et kostja sellekohane nõue on tänaseks ka aegunud. Tegemist on selgelt MaaRS alusel esitatava, mitte perekonnaõigusest tuleneva, nõudega (perekonnaõigusest lähtudes on maa hageja lahusvaraks), mis aegub TsÜS § 149 järgi 10 aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest ehk käesoleval juhul aegus nõue 13.03.2011, mil täitus 10 aastat hageja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kandmisest. MaaRS on käesoleval juhul sellise nõude aegumise seisukohalt eriseadus PKS suhtes. 6 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-7117
21.Eelneva põhjal leiab kohus, et T. S-i hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada, tuvastades X kinnistu kuulumise hageja lahusvara hulka. Vastuhagi tuleb aga jätta rahuldamata.
22.Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu kostja M. I-M. kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
23.Hageja on 07.02.2020 (I kd tl 155-157) ja 07.05.2020 (II kd tl 10-11) esitanud oma menetluskulude nimekirjad ja palub välja mõista hagejat esindanud advokaatide abi eest kokku 3732 eurot (õigusabikulud 3110 eurot, lisandub käibemaks). Hageja on füüsiline isik, kes ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb hageja õigusabikulude kindlaksmääramist koos käibemaksuga. Lisaks palub hageja välja mõista menetluses tasutud riigilõivu 300 eurot.
24.Kostja esitas 15.05.2020 sisulised vastuväited hageja esimese esindaja AB Järve, Otti ja Partnerid OÜ esitatud arvetele nr 40 ja 126. Kostja leiab, et arvetel on ajakulu ülepaisutatud. Arvel nr 40 märgitu eest ehk hagi esitamise ja menetlemise eest on põhjendatud ajakulu 2 töötundi (arvel 10 tundi). Arvel nr 126 märgitu eest (seisukoha koostamine ja osalemine 13.12.2018 eelistungil) on põhjendatud ajakulu 3,5 töötundi (arvel 10 tundi). OÜ Advokaadibüroo TAMAR arvetel märgitule nr 007 ja 030 kostjal vastuväiteid ei ole.
25.TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt need kulud kandma. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.
26.Kohus leiab, et tasutud riigilõiv 300 eurot on asjas vajalik ja põhjendatud, ilma nimetatud kulutuseta ei saanuks asja menetleda. Lepingulistele esindajatele tehtud kulutuste osas nõustub kohus kostjaga, et osaliselt on tegemist ülepaisutatud kuludega. Arve nr 40 on hagejale esitatud 27.03.2018 (I kd tl 158) ehk 1,5 kuud enne hagi esitamist ning käsitleb hageja esindamist hagi esitamisel ja menetlemisel. Hagi ise on sisu poolest lakooniline, selle sisuline osa laotub vaid ühel leheküljel, hagil on kolm sisulist lisa. Kohus leiab, et hagi koostamine võis selle asjaolusid arvestades võtta asjatundlikult advokaadilt koos asja sisuga kurssiviimisega aega maksimaalselt 3 tundi, seega on põhjendatud tasu selle eest 300 EUR (tunnihind 100 EUR on mõistlik, kostja ei ole seda vaidlustanud), millele lisandub käibemaks 60 EUR. Arve nr 126 osas (I kd tl 159), mis on esitatud hageja esindamise eest kohtumenetluses ja kannab kuupäeva 03.10.2018, saab toimikust nähtuvalt kõne alla tulla 31.07.2018 seisukohtade koostamine (I kd tl 29-31), kohtueelistungi aja kooskõlastamine (I kd tl 34), eelistungi edasilükkamise taotluse esitamine (I kd tl 43-44, osutus põhjendatuks) ning 13.12.2018 toimunud ja 17 minutit kestnud eelistungil osalemine koos tõenäoliselt vajaliku ettevalmistusega. Kohus leiab, et nimetatud toimingute eest on põhjendatud ajakulu 5 tundi ehk rahaliselt 500 EUR, millele lisandub käibemaks 100 EUR. Muus osas on arved nr 40 ja 126 põhjendamatult suured. OÜ Advokaadibüroo TAMAR arved nr 007 summas 972 EUR (sh käibemaks) ja nr 030 summas 360 EUR (sh käibemaks) on põhjendatud ja kostja neid ka ei vaidlusta, arvetel märgitud advokaadi tunnitasu 120 EUR on kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas. 7 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-7117
27.Tulenevalt eelpooltoodust leiab kohus, et hageja esitatud õigusabitoimingute põhjendatud kuluks on kohtu hinnangul kokku koos käibemaksuga 2292 eurot. Hageja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning soovib menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Kokku tuleb menetluskuludena kostjalt seega välja mõista riigilõivu arvestades 2592 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.