Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Vallo Kariler ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-19412
Tsiviilasi
AA hagi VV vastu ühisvara jagamiseks VV vastuhagi AA vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 10. aprilli 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
VV apellatsioonkaebus AA vastuapellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind Vastuapellatsioonkaebuse hind
3500 eurot 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastuapellant) AA (end nimi AA, isikukood XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja Aleksei Smelov Kostja (apellant) VV (isikukood
XXXXXXXXXXX),
volitatud esindaja Vassili Kosteitšuk
Kohtuistungi toimumise aeg Istungil osalenud isikud
07.02.2020 Hageja AA Hageja volitatud esindaja Aleksei Smelov Kostja volitatud esindaja Vassili Kosteitšuk
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 10. aprilli 2019 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas kostja nõude mõista ühisvara müügist saadavast rahast kostjale välja hüvitis 4451 eurot ja osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja nõude välja mõista hüvitis sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õiguste ja kohustuste jagamise korras 2000 eurot. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 10. aprilli 2019 otsus muutmata.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus täielikult.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte enda kanda.
4.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.
5.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
Rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.
Lugeda AA ja VV ühisvaraks ja -kohustusteks:
Korteriomand OOO, Tallinn (registriosa nr OOO);
Mitteeluruum UUU, Tallinn (registriosa nr UUUUUUU);
Laenukohustus 02.02.2007 lepingust nr 07-012104-EL Swedbank AS;
Laenukohustus 12.02.2008 lepingust nr 08-021085-EV Swedbank AS;
Sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused.
Jagada poolte ühisvara ja -kohustused järgmiselt:
3.1.Lõpetada poolte ühisomand punktides 2.1. ja 2.2. nimetatud kinnisvara osas ja pooltel müüa kinnisvara nelja kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Juhul kui selle ajavahemiku jooksul pooltel kinnisvara müük ei õnnestu, on hagejal või kostjal õigus pöörduda kohtutäituri poole punktides 2.1. ja 2.2. nimetatud kinnisvara müümiseks täitemenetluse raames avalikul enampakkumisel.
3.2.Kinnisvara (registriosad nr OOO, nr UUUUUUU) müügist laekuva raha arvel täita punktides 2.3. ja 2.4. nimetatud poolte rahaline solidaarkohustus AS-i Swedbank ees.
3.3.Kinnisvara müügist (registriosad nr OOO, nr UUUUUUU) laekuva raha arvel tasuda AAl-e rahaline hüvitis 57 520, 48 eurot (viiskümmend seitse tuhat viissada kakskümmend eurot, 48 senti) ning järele jääv raha jagada poolte vahel võrdsetes osades.
3.4.Jätta sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused AA kanda ja mõista AA-lt välja rahaline hüvitis 2000 (kaks tuhat) eurot VV kasuks. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte enda kanda.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AA (end. nimi AA, hageja) esitas 29. detsembril 2017 hagi VV (kostja) vastu ühisvara jagamiseks, paludes jagada abikaasade ühisvara ja -kohustused järgmiselt: -
müüa korteriomand aadressil OOO Tallinnas (kinnistu nr OOO, Tallinna korter) ja mitteeluruum aadressil UUU Tallinn (kinnistu nr UUUUUUU) avalikul enampakkumisel; 2 (12)
-
müügist saadud raha arvel kustutada kõik ühised rahalised kohustused Swedbank AS ees, mis tulenevad laenulepingutest nr 07-012104-EL ja nr 08-021085-EV, ning hüvitada hagejale 67 362 eurot; ülejäänud raha jagada hageja ja kostja vahel võrdsetes osades.
Hagiavalduse kohaselt lahutati hageja ja kostja abielu 10. oktoobril 2017 Harju Maakohtu kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-17-1007, ühisvara ei jagatud. Abielu ajal 2. veebruaril 2007. a omandasid hageja ja kostja ühisvarana korteriomandi aadressil OOO Tallinnas koos korteri juurde kuuluva mitteeluruumiga. Pooltel on ühiskohustused Swedbank AS-i ees, mis tulenevad
2.veebruaril 2007. a sõlmitud laenulepingust nr 07-012104-EL ja 12. veebruaril 2008. a sõlmitud laenulepingust nr 08-021085-EV. Ühisvara ostmisel kasutati hagejale kuuluvat lahusvara, s.o raha, mis saadi Narvas aadressil RRR asuva hagejale kuuluva korteri (Narva korter) võõrandamisest. Hageja omandas selle korteri pärimise teel. 23. jaanuaril 2007. a müüs hageja korteri hinnaga 1 200 000 krooni. Lahusvara müügist saadud summast maksis hageja 1 054 000 krooni (67 362 eurot 87 senti) ühisvara ostmiseks. Ühisvara kogumaksumus oli 1 924 000 krooni (122 966 eurot). Seega kasutas hageja oma lahusvara ühisvara huvides ning võib nõuda, et selle väärtus hüvitataks ühisvara arvel. Kostja vastuväited ja vastuhagi
2.Kostja esitas 19. märtsil 2018 vastuhagi ühisvara jagamiseks. Kostja palus vastuhagis jagada abikaasade ühisvara ja -kohustused järgmisel viisil: -
-
müüa korteriomand aadressil OOO Tallinnas ja mitteeluruum aadressil UUU Tallinn avalikul enampakkumisel; müügist saadud raha arvel kustutada kõik ühised rahalised kohustused Swedbank AS-i ees, mis tulenevad laenulepingutest nr 07-012104-EL ja nr 08-021085-EV ning hüvitada VV-le alates 10. oktoobrist 2017. a kuni kohtulahendi tegemiseni teostatud laenu tagasimaksed summas 3636 eurot 37 senti; ülejäänud raha jagada hageja ja kostja vahel võrdsetes osades; jätta Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused hagejale, mõistes hagejalt kostja kasuks välja rahalise hüvitise 2000 eurot.
Kostja leiab, et hageja saab nõuda hüvitist üksnes oma kaasomandi osa ulatuses Narva korterist. Enne abielu registreerimist kuulus hagejale koos YY-ga (hageja tütar) korter aadressil RRR, Narva. Kostja leiab, et hageja ei saa nõuda hüvitist 67 362 euro 87 sendi ulatuses, kuna Narvas aadressil RRR asuv korter oli hageja ja hageja tütre kaasomandis. Korteriomandist kuulus 3⁄4 osa hagejale ja 1⁄4 osa hageja tütrele. Hüvitise määramisel tuleb lähtuda hagejale kuuluvast 3⁄4 osast kaasomandist. Kostja leiab, et Narvas asuv korter renoveeriti kostja lahusvara arvel ning see panus on võrdne hageja panusega. Hageja lahusvaraks olnud korter aadressil RRR, Narva, mille müügist saadud rahasummaga osteti hiljem ühisvaraks olev korter aadressil -, Tallinn, renoveeriti täielikult 2003. a kostja lahusvara arvelt kostja ema korteri müügist saadud ja kostjale kingitud 5000 USD eest. Hageja lahusvara hulka kuuluv Narva korter vajas remonti. Korteri remondile kulutatud rahasumma oli samas suurusjärgus hageja lahusvara hulka kuulunud remontimata korteri turuväärtusega. Seega olid poolte lahusvara panused ühisvarasse võrdsed. Nende panuste tasaarvestuse tulemusena ei kuulu kummagi poole panus hüvitamisele või (alternatiivselt) hüvitis tuleb määrata mõlemale poolele võrdsetes osades, so. 23,385 % OOO, Tallinn korteri praegusest turuväärtusest. Pärast abielu lahutamist tegi kostja ühiste laenulepingute tagasimakseid oma lahusvara arvel. Kostja on teinud Swedbank AS-ile laenulepingute nr 07-012104-EL ja 08-021085-EV alusel ajavahemikus 10. oktoober 2017-19. veebruar 2019 tagasimakseid kokku 3636 eurot 37 senti 3 (12)
eurot, millest intressid 154 eurot 47 senti, kohustuslik varakindlustus 157 eurot 64 senti ja laenu põhiosa maksed 3324 eurot 26 senti. Kostja palub hagejalt välja mõista hüvitise 3636 eurot 37 senti. Hageja peab hüvitama kostjale ühisvara arvel liisinguga ostetud sõiduauto maksumusest poole. Abielu ajal sõlmis hageja sõiduauto Honda CRV liisingulepingu, mille alusel sai hageja sõiduauto väljaostuõigust omavaks kasutajaks. Hageja tasus ühisvarast liisingu esimese sissemakse ja kõik kuumaksed, mistõttu hagejal on kohustus maksta kostjale välja tema osa rahas. Kostja lähtub sellest, et sõiduki turuväärtuse ja liisingujäägi vahe 10. oktoobri 2017. a seisuga moodustas 4000 eurot, millest kostja osa on 2000 eurot ja mille hüvitamist kostja hagejalt nõuab. Lepingu juures olevast maksegraafikust nähtub, et pärast 15. märtsil 2019. a tagasimakse tegemist moodustab sõiduki jääkväärtus 9802,22 + käibemaks 20% = 11762,66 eurot. Samas ei ole hageja esitanud kostja nõutud liisinguandja tõendit liisingujäägi kohta. Seetõttu lähtub kostja eeltoodud liisingujäägi summast. Auto24.ee veebilehel on müügis kokku kümme 2014. a Honda CRV sõidukit. Hageja valduses oleva sõiduki turuhind (s.o keskmine müügihind) on: (14900+14900+15300+15500+15500+16500+16500+16500+17990+18490) : 10 = 16 208 eurot. Hageja sõiduki turuhinnast liisingujäägi lahutamisel osutub, et sõiduki väljaostuõiguse turuväärtuseks on 16 208 – 11 762,66 = 4445 eurot. Hageja võimalike vastuväidete puhuks vähendab kostja väljaostu väärtuse summani 4000 eurot. Kostja osa sellest on 2000 eurot. Seega esitab kostja nõude, mille järgi jäävad 20. juunil 2016. a sõlmitud liisingulepingust nr 01207915L tulenevad õigused ja kohustused hageja ainuomandisse ning hagejalt mõistetakse kostja kasuks välja rahaline hüvitis 2000 eurot. Liisingu maksegraafikust nähtuvalt lõpeb hageja liisinguleping 15. juulil 2021, so. kahe aasta pärast. Lepingu lõppemise hetkel moodustab liisingujääk 4400 eurot ja hageja sõiduk on kahe aasta võrra vanem. Käesolevaga esitab kostja väljavõtte Auto24.ee veebilehelt, millest tuleneb, et hageja sõidukist 2-3 aasta vanemate Honda CRV sõidukite keskmine turuhind on: (9600+9990+10 900+10 900+11 700+12 300) : 6 = 10898 eurot. Seega hageja liisitud Honda CRV jääkmaksumus liisingulepingu lõppemisel turuhinnale ei vasta. Liisingueseme väljaostuhinna (jääkmaksumuse) ja turuväärtuse vahe on järgmine: 10 898 – 4400 = 6498 eurot. Pool sellest on 3249 eurot. Kuid kostja nõuab hüvitist 2000 eurot.
MAAKOHTU OTSUS
3.Harju Maakohus rahuldas hageja hagi ja kostja vastuhagi 10. aprilli 2019. a otsusega osaliselt. Maakohus jagas poolte ühisvara ja kohustused järgmiselt: 1) lõpetas poolte ühisomandi aadressil OOO, Tallinn asuva korteriomandi (registriosa nr OOO) ning aadressil UUU, Tallinn asuva mitteeluruumi (registriosa nr UUUUUUU) suhtes. Maakohus kohustas pooli nelja kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest korteriomandit ja mitteeluruumi müüma ning selle ebaõnnestumise korral taotlema kohtutäituri kaudu täitemenetluse korras kinnisvara müüki avalikul enampakkumisel. 2) Kohustas pooli kinnisvara müügist laekuva raha arvel täitma poolte rahaline solidaarkohustus Swedbank AS ees; 3) Kohustas ülalnimetatud kinnisvara müügist laekuva raha arvel hüvitama AAle 57 520 eurot 48 senti ja VV-le 4451 eurot (neli tuhat nelisada viiskümmend üks eurot) ning järele jääva raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse laenumaksete 3636 eurot 37 senti hüvitamiseks ning sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevate kohustuste 2000 eurot hüvitamiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et poolte ühisvarasse kuuluvad järgmised varad ja kohustused: 4 (12)
1) Korteriomand OOO, Tallinn (registriosa nr OOO); 2) Mitteeluruum UUU, Tallinn (registriosa nr UUUUUUU); 3) Laenukohustus 02.02.2007 lepingust nr 07-012104-EL Swedbank AS; 4) Laenukohustus 12.02.2008 lepingust nr 08-021085-EV Swedbank AS; Poolte hüvitisenõuded olid järgmised: 1) Hageja palus lahusvaraks olnud korteriomandi aadressil RRR, Narva väärtuse hüvitamist 67 362 euro 87 sendi ulatuses; 2) Kostja palus lahusvara arvelt tehtud (kostja emalt kinkena saadud 5000 USD eest) Narvas asuva korteri remondikulu hüvitamist viisil, et lugeda poolte panused ühisvarasse võrdseks ning hüvitiste tasaarvestuse tulemusel ei kuulu kummagi poole panus hüvitamisele; 3) Kostja palus lahusvara arvelt tasutud laenulepingutest 07-012104-EL ja nr 08021085-EV maksete hüvitamist 3636 euro 37 sendi ulatuses; 4) Kostja palus hagejalt välja mõista sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tuleneva rahalise hüvitise 2000 eurot. Maakohus leidis, et ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte panuseid. Põhjendatud on hüvitada hagejale 57 520 eurot 48 senti Narvas asuva korteri müügist saadud rahast. Maakohtu järeldus põhines asjaolul, et hageja omandas pärimise teel 3⁄4 osa viidatud korteriomandist. Seega panustas hageja ühisvaraks oleva korteri ostmisel lahusvarana 57 520 eurot 48 senti, mitte hagis märgitud 67 362 euro 87 sendi ulatuses. Kostja remondikulude hüvitamise osas leidis maakohus, et tõendatud on kostja väide, et kostja panustas kinkena saadud 5000 USD Narvas asuva korteri renoveerimiseks. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et korteri renoveerimise tulemusena kahekordistus korteri turuväärtus ning seega tuleb hageja ja kostja lahusvarast tehtud panused ühisvaras asuvale korterile Tallinnas lugeda võrdseks. Samas pidas maakohus õiglaseks, et kostja saab hüvitist remondiks kulututud lahusvara väärtuses 4451 eurot. Laenukohustuste täitmise osas leidis maakohus, et need on poolte ühiskohustused, kuna need lasuvad poolte ühisvaral. Laenulepingust nr 08-021085-EV kohustuse täitmise tähtaeg saabus 10.02.2013, mistõttu laenukohustust ei pruugi enam olla ning ühisvarana jagamisele ei kuulu. Arvestades hageja nõuet ning poolte soovi, jagab kohus ühiskohustused viisil, et kinnisvara müügist saadava tulemi arvelt tuleb tasuda abikaasade solidaarkohustused panga ees, va kui laenukohustus on juba täidetud. Maakohus käsitles kulude jaotust, milles hageja kanda jäid kommunaalkulud ja kostja kanda laenumaksed, poolte kokkuleppena VÕS § 69 mõistes. Kohus leidis, et ei ole põhjendatud hagejalt välja mõista laenumaksete hüvitist. Kostja taotluse osas mõista hagejalt välja sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenev rahaline hüvitis 2000 eurot leidis maakohus järgmist: 1) tuvastatud on, et sõiduauto Honda CRV osas sõlmis hageja abielu ajal 20. juulil 2016 liisingulepingu; 2) lepingu kohaselt on tegemist kasutusrendi tüüpi liisinguga, kus on olemas sõiduauto jääkmaksumus, millega liisinguandja on nõus auto võõrandama liisinguvõtjale; 3) mõlemad abikaasad on lepingujärgseteks solidaarvõlgnikeks; 4) hageja ei ole saanud sõiduauto omanikuks, hageja on sõiduauto kasutaja; 5) hageja ei ole avaldanud, et ta soovib peale lepingu lõppemist sõiduautot omandada; 6) sõiduauto Honda CR-V jääkmaksumus 15. juuli 2021 seisuga on 4400 eurot. Maakohus leidis, et sõiduauto liisinguleping on tehing perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks. Maakohus leidis, et auto kasutamise eest tasutud liisingumaksetega 5 (12)
proportsionaalselt on auto väärtus amortiseeritud ja hüvitise määramiseks aluseks võetavat kapitaliosa ei olegi. Vara jagamise viisi valiku osas leidis maakohus, ühisvara saab jagada viisil, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. Seega otsustas maakohus, et poolte ühisvaraks olev korteriomand ja mitteeluruum tuleb müüa hageja ja kostja soovitud viisil s.o, kui pooltel ei õnnestu müüa ise kinnisvara nelja kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, on hagejal või kostjal õigus pöörduda kohtutäituri poole kinnisvara müümiseks täitemenetluse raames avalikul enampakkumisel. Kinnisvara müügist saadava tulemi arvelt tuleb tasuda abikaasade solidaarkohustus panga ees ning järele jääv raha tuleb poolte vahel, arvestades ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid.
APELLATSIOONKAEBUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 3.3, 3.4 ja 3.5. tühistada ning teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega kinnisvara müügist laekuva raha arvel tasuda kostjale pärast abielulahutust tehtud laenumaksete kulud 3636 eurot 37 senti ning järele jääv raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Jätta sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja rahaline hüvitis 2000 eurot. Alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: 1) Kostja arvates on ebaõige maakohtu seisukoht, et PKS § 34 lg 2 alusel ei saa kostja nõuda Narva korteri remondile kulutatud lahusvara hüvitamist. Narva korter müüdi hiljem ja müügist saadud raha eest osteti ühisvaraks olev Tallinna korter. Kostja Narva korterile tehtud kulud muutusid Tallinna korterile tehtud kuludeks. Seetõttu võib kostja nende kulude hüvitamist PKS § 34 lg 2 alusel nõuda. Muuhulgas tugines kostja varem kehtinud PKS § 14 lgle 2 ja nõudis selle alusel Narva korteri poolte ühisvaraks tunnistamist ja seega Tallinna korteri ostmisel poolte panuste võrdseteks lugemist. Maakohtu otsusest ei selgu, kas varasem PKS § 14 lg 2 kuulub antud juhul kohaldamisele või mitte. 2) Maakohus jättis Narva korteri turuväärtuse tõendamiseks vajaliku ekspertiisi määramata. Kostja taotles ekspertiisi määramist vastuhagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks (korteri turuväärtuse kahekordistumine renoveerimise tulemusena). Maakohus jättis ekspertiisitaotluse rahuldamata. Narva korteri turuväärtuse väljaselgitamine on vajalik ka vana PKS § 14 lg 2 kohaldamiseks. Kostja taotletud ekspertiiside määramata jätmise tõttu jäid asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ja nendega seotud kostja väited arutamata ja kohtuotsuses hindamata. 3) Maakohtu otsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel mõistis kohus 4450 eurot 40 senti hagejalt kostja kasuks välja. Kui isegi nõustuda sellega, et kostja võib nõuda ainult Narva korteri remondile kulutatud 5000 USD hüvitamist, siis lähtuda tuleb panustatu väärtusest panustamise hetkel (Riigikohtu otsus 2-14-18828 p-d 22 ja 22.2). 5000 USD väärtus 2003. aastal oli tunduvalt suurem kui 2019. aastal. Kostja tugines vaidluses asjaolule, et 2003. aastal moodustas Narva korteri väärtus 5000 USD ja seetõttu olid poolte panused võrdsed. Kostja panuse väärtuse kindlakstegemiseks peaks vähemalt võtma arvesse 2003 – 2019. a tarbijahinnaindeksi muutuse, mis Statistikaameti andmete kohaselt moodustas 62,7%. 4) Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja tehtud eluasemelaenu tagasimaksete hüvitamisel tuleb kohaldada PKS § 33 lg 1 p-i 2 ja VÕS §-i 69. Kostja hinnangul tuleks kohaldada PKS § 34 lg-t 2. 6 (12)
Poolte vahel ei olnud kokkulepet, et üks tasub laenumakseid ja teine korteri kommunaalmakseid. Hageja ei ole sellist kokkulepet tõendanud. Pangalaenu ja kommunaalkulude jaotamise väidetav kokkulepe on uus asjaolu, mida ei ole varem menetluses arutatud ja millele kohtu põhjendused ei saa rajaneda. Kohtuotsus on selles osas kostjale üllatuslik. Lisaks esitas hageja seisukoha kommunaalkulude tasumise kohta hilinenult (5.03.2019) ning hageja seda hilinemist ei põhjendanud. Mõjuva põhjuseta pärast seisukohtade esitamise tähtaja möödumist esitatud hageja väited ja tõendid oleks maakohus pidanud jätma arvestamata. Kui isegi võtta hageja 5. märtsil 2019. a esitatu arvesse, siis hageja tasaarvestuse vastuväide on asjakohatu, sest hageja ei ole seda põhjendanud. Hageja esitas tõendina pangakonto väljavõtted, mitte kommunaalkulude aluseks olevad arved. Kostja vaidles hageja vastuväitele ka sisuliselt vastu, leides, et kommunaalkulud tuleb jagada kolmeks, kuna korteris elab lisaks hagejale ja kostjale ka nende ühine tütar, kelle eest maksab kostja hagejale elatist. Maakohus ei ole neid seisukohti arvestanud. 5) Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga selles osas, kuidas tuleks jagada Honda CRV liisinglepingust tulenevad õigused ja kohustused. Maakohus jättis selle nõude sisuliselt lahendamata – ühisvara jäi selles osas jagamata. Hageja esitas kõik väited ja tõendid liisinglepingu kohta kohtu antud tähtaega rikkudes. Hageja hilinemist ei põhjendanud. Kostja nõude lahendamiseks on vaja liisingujääk abielu lahutamise seisuga välja selgitada. Liisinguandjalt tõendite väljanõudmise taotlust ei lahendatud. Seega ei ole asjas tähtsust omavat asjaolu menetluses arvesse võetud. Maakohus jättis arvestamata kostja
26.märtsil 2019 esitatud seisukohad ja tõendid hageja väidetele ja tõenditele.
5.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, milles kohus määras kinnisvara müügist laekuva raha arvel kostjale hüvitise 4451 eurot. Hageja palus teha uue otsuse, millega jätta hüvitis 4451 eurot kostjale välja mõistmata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustu maakohtuga, et kostja panus ühisvarasse oli 5000 USD, kuna seda ei kasutatud kunagi ühisvara omandamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et Narva korter oli hageja lahusvara. Kuna ühisvara (Tallinna korter) ei omandatud kostja lahusvara arvel, ei ole põhjendatud kostjale hüvitise 4451 eurot väljamõistmine. Vastused kaebustele
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ning vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele täielikult. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas kostja nõude mõista ühisvara müügist saadavast rahast kostjale välja hüvitis 4451 eurot ja osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja nõude välja mõista hüvitis sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õiguste ja kohustuste jagamise korras 2000 eurot. Pooled ei vaidle järgmiste maakohtu menetluses tuvastatud asjaolude üle. Poolte ühisvarasse kuuluvad järgmised varad ja kohustused: 1) Korteriomand OOO, Tallinn (registriosa nr OOO); 2) Mitteeluruum UUU, Tallinn (registriosa nr UUUUUUU); 3) Laenukohustus 02.02.2007 lepingust nr 07-012104-EL Swedbank AS; 4) Laenukohustus 12.02.2008 lepingust nr 08-021085-EV Swedbank AS; 5) sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused; 7 (12)
Hageja ja kostja abielu lahutati 10. oktoobril 2017. a Harju Maakohtu kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-17-1007, ühisvara ei jagatud. Abielu ajal 2. veebruaril 2007. a omandasid hageja ja kostja ühisvarana korteriomandi aadressil OOO, Tallinn koos korteri juurde kuuluva mitteeluruumiga. Ühisvara ostmisel kasutati hagejale kuuluvat lahusvara, s.o raha, mis saadi Narvas aadressil RRR asuva hagejale kuuluva korteri (Narva korter) võõrandamisest. Hageja omandas selle korteri pärimise teel. 23. jaanuaril 2007. a müüs hageja korteri hinnaga 1 200 000 krooni. Lahusvara müügist saadud summast maksis hageja 1 054 000 krooni (67 362 eurot 87 senti) ühisvara ostmiseks. Ühisvara kogumaksumus oli 1 924 000 krooni (122 966 eurot). Poolte abielu ajal aastal 2003 kinkis kostja ema talle raha 5000 USD, mille kostja kasutas korteri RRR Narvas remontimiseks. Abielu ajal 20. juulil 2016. a sõlmis hageja sõiduauto Honda CRV liisingulepingu. Lepingu kohaselt on tegemist kasutusrendi tüüpi liisinguga, liisingumaksete tasumise viimaseks tähtpäevaks on 15. juuli 2021. a ning sõiduki jääkmaksumuseks selle kuupäeva seisuga on 4400 eurot. Kostja on teinud Swedbank AS-ile laenulepingute nr 07-012104-EL ja 08-021085-EV alusel ajavahemikus 10. oktoober 2017. a - 19. veebruar 2019. a tagasimakseid kokku 3636 eurot 37 senti eurot, millest intressid 154 eurot 47 senti, kohustuslik varakindlustus 157 eurot 64 senti ja laenu põhiosa maksed 3324 eurot 26 senti. Hageja on perioodi 19.10.2017 – 28.02.2019 tasunud korteri OOO, Tallinn kommunaalmakseid summas 4268, 39 eurot.
8.Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas poolte ühisvarana korteriomandi OOO ja selle juurde kuuluva mitteeluruumi, laenukohustused Swedbank AS ees ning sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused, samuti osas, milles maakohus lõpetas poolte ühisomandi kinnistutele ning määras kinnisvara müügist laekuva raha arvel täita rahalised kohustused AS-i Swedbank ees. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kinnisvara müügist laekuva raha arvel tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot ületavas osas. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kinnisvara müügist laekuva raha arvel tuleb tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot ja kostjale hüvitist 4451 eurot ning kas kostjal on õigus saada hüvitist sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õiguste ja kohustuste jagamise korras 2000 eurot.
9.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kinnisvara müügist laekuva raha arvel tuleb tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot ja kostjale hüvitist 4451 eurot.
9.1.Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu enne 2003. aastat ja see lõppes lahutusega
10.oktoobril 2017. a. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 1. juulit 2010. a PKS1995 ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 1. juulit 2010. a kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), 1. juulist 2010. a kohaldus poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1. juulit 2010. a omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1) (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 1. juulit 2010. a mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 1. juulil 2010. a, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16).
9.2.Ühisvara jagamise nõude aluseks on PKS § 37 lg 1. Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus 8 (12)
tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS § 34 lg 2 järgi kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.
9.3.PKS § 210 lg 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-108-16, p 29). PKS1995 võimaldas § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.
9.4.Riigikohus on selgitanud, et arvutuskäik PKS § 34 lg 2 alusel hüvitise arvestamiseks lähtub samadest alustest nagu PKS1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine (Riigikohtu 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 28.3). Riigikohus on selgitanud PKS1995 § 19 lg 2 kohaldamise aspektist, et abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel (vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31).
9.5.Maakohus on kooskõlas PKS § 34 lg 2 põhjendatult asunud seisukohale, et ühisvara jagamisel tuleb arvesse võtta, et ühisvara on omandatud olulises osas hageja lahusvara arvel, sest ühisvara ostmisel kasutati raha, mis saadi Narvas aadressil RRR asuva hagejale kuulunud korteri võõrandamisest. Põhjendamatu on apellandi väide, et hagejal puudub õigus saada hüvitist seetõttu, et kostja on 2003. aastal panustanud Narva korteri remonti 5000 dollarit. Kolleegium on seisukohal, et Narva korterit ei saa PKS 1995 § 14 lg 2 järgi arvestada abikaasade ühisvaraks kostja rahalise panuse tõttu. Maakohus leidis, et kostja väide, et korteri hind on remondi tõttu kahekordistunud, on tõendamata. Kostja selle väite kohta apellatsiooniastmes uusi tõendeid esitanud ei ole. Kostja on küll leidnud, et maakohus jättis põhjendamatult määramata ekspertiisi korteri väärtuse tõusu kindlakstegemiseks, kuid ei ole esitanud taotlust ekspertiisi määramiseks ega muid lubatud tõendeid oma väite tõendamiseks. Isegi kui maakohus rikkus 25.01.2019 määrusega ekspertiisi määramata jätmise kohta menetlusnorme, ei olnud see oluline rikkumine TsMS § 656 tähenduses, kuna vastava taotluse sai kostja esitada apellatsioonimenetluses. Kolleegium leiab, et kostja väide, et korteri hind on remondi tõttu kahekordistunud, on tõendamata. Üksnes asjaolust, et kostja kulutas 5000 dollarit korteri remondiks, ei saa teha järeldust, et korteri väärtus tõusis nii olulisel määral, et hagejale kuulunud korter tuleb arvestada PKS 1995 § 14 lg 2 järgi abikaasade ühisvaraks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kinnisvara müügist laekuva raha arvel tuleb tasuda hagejale hüvitist 57 520, 48 eurot.
9.6.Põhjendamatu on kostja seisukoht, et PKS § 23 lg 1 järgi võib ta nõuda Narva korteri remondile kulutatu väärtuse hüvitamist. Maakohus on õigest märkinud, et PKS § 34 ei võimalda määrata hüvitist selle eest, et üks abikaasa panustab oma lahusvara arvel teise abikaasa 9 (12)
lahusvarasse. Kostja on kulutanud 2003. aastal oma lahusvara hageja korteri parendamiseks. Kuigi selle korteri arvel osteti hiljem korter ühisvarasse, ei saa selle kaudu leida, et kostja panustas abikaasade ühisvarasse. Kostjal võisid tekkida võlaõiguslikud nõuded vastastikuse lepingu alusel või lepinguvälisel alusel, kuid selliseid nõudeid kostja esitanud ei ole. Samas on maakohus põhjendamatult leidnud, et vaatamata õigusliku aluse puudumisele tuleb õigluse huvides kostja rahalise panusega arvestada. Selles osas rahuldab kolleegium vastuapellatsioonkaebuse ja tühistab maakohtu otsuse.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus saada hüvitist sõiduauto Honda CRV liisingulepingust tulenevad õiguste ja kohustuste jagamise korras 2000 eurot.
10.1.Riigikohus on selgitanud, et abielu kestel abikaasade kooselu ajal saab ühe abikaasa poolt liisingulepingu sõlmimisel sõiduauto kohta eeldada tehingut perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks (rahuldamiseks) ning seega ka kummagi abikaasa olemist nii lepingu järgseks solidaarvõlgnikuks kui ka solidaarvõlausaldajaks. (Riigikohtu 13.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p 20). Liisingulepingu puhul saab PKS § 37 lg 3 ja § 38 järgi põhimõtteliselt jagada nii lepingust tulenevaid varalisi õigusi kui ka lepingulisi kohustusi, kui mõlemad abikaasad on nende kandjad, mh kui liisinguleping on hinnatav perekonna vajaduste katmiseks tehtud tehinguna PKS § 18 lg 1 (ja PKS § 29 lg 1 kolmanda lause) mõttes. Kui liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused jäetakse ühele abikaasale, peab ta AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt maksma selle eest hüvitist. Kui auto omand liisingulepingu lõppemisel üle ei lähe, tuleb hüvitise määramisel lepingust tulenevate õiguste (eelkõige auto kasutusõigus ja võimalik omandamisõigus) ja kohustuste (eelkõige liisingumaksete tasumise kohustus) jagamisel hinnata, kas ja kuivõrd on õigused kohustustest rohkem väärt. Selleks tuleb hinnata, kas ühisvara arvel on tasutud enam kui üksnes auto kasutamise eest, st millises osas saab tasutut pidada n-ö kapitaliosaks (Riigikohtu 13.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p 44).
10.2.Auto24.ee veebilehel avaldatud müügikuulutuste väljatrükist (kostja 26.03.2019 seisukoha lisa 1, tl 130) nähtub, et 2014. aastal valmistatud Honda CRV turuväärtus on 16 208 eurot. Auto24.ee veebilehel avaldatud müügikuulutuste väljatrükist (kostja 26.03.2019 seisukoha lisa 2, tl 129) nähtub, et 2011. ja 2012. aastal valmistatud Honda CRV turuväärtus on 10 898 eurot. Nende tõendite alusel saab järeldada, et lepingu lõppemisel juulis 2021 on sõiduki turuväärtus 10 898 eurot. Liisingulepingust (tl 121) nähtub, et lepingujärgne jääkväärtus on 4400 eurot. Liisingulepingust tuleneva väljaostuõiguse väärtuseks saab seega lugeda 10 898 – 4400 = 6498 eurot. Poolte abielu lõppes lahutusega 10. oktoobril 2017. a. Liisingulepingu maksegraafikust nähtub, et selleks ajaks oli hageja tasunud liisingumakseid 13 609,93 eurot ja tasumata oli 4723,40 eurot. Seega oli abielu lõppemise ajaks tasutud 74 % maksetest ja 26 % oli tasumata. Vastavalt tuleb lugeda, et väljaostuõiguse väärtusest kuulub ühisvarasse 74% ehk 4808,52 eurot. Väljaostuõiguse väärtus kuulub võrdselt mõlemale abikaasale, seega kummalegi 2404,26 eurot. Sellest on kostja palunud hüvitisena välja mõista 2000 eurot. Kolleegium rahuldab selles osas kostja apellatsioonkaebuse ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 2000 eurot.
11.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus saada pärast abielu lahutust tehtud eluasemelaenu tagasimakseid. Selle küsimuse lahendamiseks peab kohus hindama, kas hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, mis välistas eluasemelaenu tagasimaksete eest hüvitise nõudmise.
11.1.Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja teinud Swedbank AS-ile laenulepingute nr 07-012104-EL ja 08-021085-EV alusel ajavahemikus 10. oktoober 2017. a-19. veebruar 2019. a tagasimakseid kokku 3636 eurot 37 senti. Nimetatud laenulepingutes olid mõlemad abikaasad laenusaajateks ja seega solidaarselt vastutavaks laenuandja ees. Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endal langevat osa. Seega võis kostjal olla hageja vastu nõue ühisvara vastu summas 3636 eurot 37 senti. 10 (12)
11.2.Kostja väitel oli endiste abikaasade vahel kokkulepe, et kostja tasub pangale laenu ning hageja tasub kõik korteriga seotud kommunaalkulud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hageja perioodi 19.10.2017. a – 28.02.2019. a tasunud korteri OOO, Tallinn kommunaalmakseid summas 4268,39 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud ajavahemikul elasid korteris hageja, kostja ja nende ühine laps. Kolleegiumi arvates võib eeldada, et olukorras, kus pärast abielu lahutamist jätkavad abikaasad ühise eluaseme kasutamist ning üks abikaasa tasub eluasemelaenu tagasimakseid ja teine abikaasa tasub võrreldavas suuruses kommunaalmakseid, et abikaasade vahel on kokkulepe eluasemega seotud kulude kandmiseks selliselt, et tasutud maksetega loetakse kohustused tasaarvestatuks. Seejuures võivad tahteavaldused sellised kokkuleppe sõlmimiseks olla antud selgesõnaliselt suuliselt TsÜS § 68 lg 2 ja § 77 lg 1 järgi või kaudse tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 3 järgi. Seda eeldust ei muuda asjaolu, et kostja väitel maksab ta tütre ülalpidamiseks seadusega ettenähtud ulatuses elatist.
11.3.Kolleegium ei nõustu kostja etteheidetega maakohtule selles osas, et maakohus oleks pidanud jätma hageja väited kokkuleppe sõlmimise kohta tähelepanuta ja et maakohtu otsus oli selles osas kostjale üllatuslik. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus ei oleks pidanud hageja kohtuistungil esitatud väidet arvestama, sest see oli liiga ebamäärane. Kohtuistungil 16.10.2018 avaldas hageja, et „Kostja maksab pangalaenu. Mina maksan kommunaalkulusid.“ Kolleegium osundab, et kohtuistungil väidet esitades ei pidanud hageja TsMS § 436 lg 7 järgi esile tooma oma väitega seotud õiguslikku käsitlust. Hagejal piisas esile tuua, et pangalaenu tasumise ja kommunaalmaksete tasumise vahel oli omavaheline seos ning seda saab hageja kohtuistungil esitatud väitest järeldada. Maakohus ei pidanud selle asjaolu menetlusse kaasamist kohtuistungil eraldiseisvalt fikseerima ega selle kohta vastaspoole seisukohta küsima. Et maakohus ei märkinud istungil, et ta seda väidet menetlusse ei luba, pidi kostja eeldama, et maakohus võib seda asjaolu vaidluse lahendamisel kasutada ja et kostja peab vajadusel sellele asjaolule vastu vaidlema. Kostja väite kohtuotsuse üllatuslikkuse kohta kummutab ka asjaolu, et hageja kordas oma väidet 05.03.2019 seisukohas ning kostja vastas sellele 26.03.2019. Seega oli kostjal tegelikkuses võimalik korduvalt sellele faktiväitele omapoolne vastus esitada. Maakohus oli 21.02.2019 määrusega pooltele osundanud, et tõendite ja uute väidete esitamise tähtaeg möödus 16.11.2018 ning määranud, et kohtu määrusest tulenevate selgituste täitmiseks said pooled esitada avaldusi kuni 25.02.2019. Sellele vaatamata oli kolleegiumi arvates maakohtul õigus TsMS § 331 lg 1 järgi võtta väite täpsustamine menetlusse kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist.
12.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lg 1 järgi poolte enda kanda. Kolleegium jätab menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus poolte enda kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
13.- Juhindudes TsMS § 654 lg st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Vallo Kariler, Ele Liiv 11 (12)
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.