Avaldaja XX (ik XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Epp Landberg
vanema
hooldusõiguse
Puudutatud isik I DD (ik XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi HelenLumelille Tomberg Puudutatud isik II BB (ik XXXXXXXXXXX), määratud korras esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Eestkosteasutus Rae vald Rae Vallavalitsuse kaudu
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 15.11.2019 määrus osas, milles kohus jättis XX avalduse rahuldamata ja teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada XX avaldus ning ennistada XX hooldusõigus BB suhtes.
2.Rahuldada määruskaebus.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
4.1.Rahuldada XX avaldus ja ennistada XX hooldusõigus BB suhtes.
4.2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
4.3.Saata kohtumäärus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest.
Asjaolud ja avaldaja nõue
1.XX (avaldaja, isa) esitas Harju Maakohtule 15.03.2019 avalduse hooldusõiguse ennistamiseks poja BB (puudutatud isik II, laps) suhtes. Hooldusõiguse peatamine on ajutine meede olukorras, kus lapsevanem ei saa hooldusõigust teostada ning kui langeb ära seda takistav asjaolu, on õigus lapsevanemal nõuda hooldusõiguse ennistamist. Isa hooldusõigus lapse suhtes peatati kuni isa vanglast vabanemiseni (Harju Maakohtu 20.03.2017 määrus, Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-18515). Avalduse esitamise ajaks oli isa vanglast vabanenud. Nimelt vabastati ta Viru Maakohtu 26.04.2018 kohtumääruse alusel kriminaalasjas nr X-XX-XXXX Harju Maakohtu 07.09.2016 otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega tema allutamisega käitumiskontrollile. Isale määrati katseaeg kuni 23.05.2020. Seega on ära langenud hooldusõiguse peatamise alus ja isa hooldusõigus lapse suhtes tuli ennistada. Isa avalduse eesmärk ei olnud hakata muutma seniseid lapse ema poolt tehtud hooldusõiguslikke otsuseid (viibimiskoht, haridus). Isa arvestas sellega, et laps oli 15-aastane ja seega sai hooldusõiguse üle alustada kohtuvaidlust vaid siis, kui laps on sellega nõus. Isa soovis lapsega suhteid taastada. Hooldusõiguse taastamine ei kahjustanud lapse huve. Puudutatud isik I seisukoht
2.DD (puudutatud isik I, ema) palus jätta avaldus rahuldamata. Isa on vabastatud vanglast, kuid ei ole karistust täielikult ära kandnud, vaid kannab kuni 23.05.2020 karistust tingimisi, millest esimeseks 24 kuuks on ta allutatud kriminaalhooldaja käitumiskontrollile, kus peab kinni pidama karistusseadustiku (KarS) § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõuetest ja järgima KarS § 75 lg 2 p-des 2, 4, 7 ja 8 sätestatud lisakohustusi. Seega ei ole hooldusõiguse peatamise alus käesolevaks ajaks ära langenud. Ema on lapse sisuliselt üksi üles kasvatanud ja lapse jaoks turvaline isik tema elu korraldamisel. Ema vastutab igapäevaselt lapse heaolu ja elutingimuste eest ning püüab tagada temale võimalustest lähtuvalt parimad tingimused kasvamiseks. Lapse ema ning avaldaja omavahel normaalselt suhelda ei saa ning last puudutavaid asju ühiselt ei aruta ega kokkulepetele ei jõua. Lapse ema ei ole takistanud lapsel isaga suhtlemast. Laps on isaga suhelnud täpselt nii palju, kui ta on ise soovinud. Avaldaja ei ole vabaduses olles püüdnud oma suhtumist ega elustiili kuidagi muuta. Avaldaja näol on tegemist isikuga, kellel on suur alkoholi tarvitamise probleem ning ka tema viimane kuritegu sooritati raskes alkoholijoobes. Tema käitumine on ettearvamatu, vägivaldne ning ta ei suuda oma raevuhoogusid talitseda. Puudutatud isik II ja temale määratud esindaja seisukoht
3.Laps avaldas ärakuulamisel, et tema isa hooldusõiguse ennistamist ei soovi. Ta on isaga põgusalt suhelnud, kuid ei näe selleks eriti vajadust. Ta saab emaga kenasti hakkama. Laps soovis, et tema hooldusõigusega seonduvaid küsimusi otsustaks ema. Lapsele määratud esindaja palus avaldus rahuldada ja isa hooldusõigus lapse suhtes ennistada. Hooldusõiguse peatamise alus oli ära langenud ja isa avaldas tahet hooldusõiguse tagasisaamiseks. Kui vanematel on hooldusõiguse teostamise üle vaidlusi, tuleb need seaduses sätestatud korras lahendada. Eestkosteasutuse seisukoht
4.Rae vald Rae Vallavalitsuse kaudu (Rae vald, eestkosteasutus) toetas avaldust ja leidis, et see tuleks rahuldada. Kriminaalhooldusametniku sõnul oli isa korrektselt täitnud kontrollnõudeid ja oli viisakas. Samuti ei ole ta rikkunud lisakohustusi, alkoholi kontrolli
tulemused on olnud korduvalt negatiivsed. Ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“. Isa elab üürikorteris. Eestkosteasutus suhtles ka pojaga, kes avaldas esmalt, et tal on isaga vähesed suhted, kuid nad on omavahel kohtunud ja suhtlevad telefoni ja suhtlusvõrgustike kaudu. Poeg arvas, et saab isata hästi hakkama ja kui tal ei ole dokumentides isa kirjas, saab ta paremini reisida. Tema eeskuju on vanem vend. Ta ei soovinud isa hooldusõiguse ennistamist. Maakohtu menetluse lõpus avaldas Rae vald, et lapse sõnul on isa ja laps hakanud tihedamalt suhtlema ja teevad ka koos sporti. Samas ei mõistnud poeg, miks oli isal vaja hooldusõiguse ennistamist. Maakohtu lahend
5.Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealisele lapsele määratud esindaja kulud, mis jättis Eesti Vabariigi kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-18515 peatas kohus avaldaja hooldusõiguse lapse suhtes kuni peatamise aluseks oleva asjaolu äralangemiseni, s.o avaldaja vanglast vabanemiseni. Avaldaja ei kandnud enam reaalset vangistust, kuid ei olnud oma karistust täielikult ära kandnud. Põhjendatud ei olnud luua olukord, kus võib juhtuda, et avaldaja rikub ennetähtaega vabanemisel käitumiskontrolli tingimusi ja satub tagasi vanglasse ning lapse ema on kohustatud uuesti tulema kohtusse avaldusega hooldusõiguse peatamiseks. Lisaks toetas avalduse rahuldamata jätmist lapse seisukoht ning eestkosteasutuse seisukoht, kellele laps oli avaldanud, et ei soovi hooldusõiguse taastamist. Kohus peab lahendama asja lapse huvidest lähtuvalt ning arvestama vähemalt 14-aastase lapse arvamusega. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis jättis TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Avaldaja määruskaebus
6.Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega avaldus rahuldada ja hooldusõigus lapse suhtes ennistada. Hooldusõiguse peatamise alus oli ära langenud, mistõttu tuli hooldusõigus ennistada. Hooldusõiguse peatamine ei olnud seotud katseaja pikkusega, vaid hooldusõiguse faktilise teostamise takistusega vanglas viibimise tõttu. Jätta hooldusõigus taastamata põhjusel, et isa võib kunagi vangi tagasi sattuda, ei ole kooskõlas seaduse eesmärgiga. Pealegi on isa täitnud kõiki kriminaalhooldusõiguse nõudeid korrektselt ja on olnud koostööaldis. Kohus lähtus ebaõigesti avalduse rahuldamata jätmisel perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg-st 2, mille kohaselt ei rahuldata ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või on alust arvata, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Praegu ei menetletud ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust. Vastused määruskaebusele
7.Ema palus jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu poolt silmas peetud hooldusõiguse ennistamise alust ei esinenud, sest isa ei olnud karistust lõpuni kandnud. Vanem kui 14-aastane laps vaidles hooldusõiguse ennistamisele vastu.
8.Lapsele määratud esindaja märkis, et isa hooldusõiguse peatamise alus oli õiguslikult ära langenud, sest isa ei viibinud enam füüsiliselt vanglas. Isa on korrektselt täitnud
kriminaalhooldusprogrammi. Seega on põhjendatud hooldusõiguse taastamine. Siiski tuleb arvestada ka lapse sooviga. Lapsel peab olema vaba tahe isaga suhtlemiseks.
9.Rae vald palus jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Eeldus hooldusõiguse ennistamiseks oli olemas, kuid arvestada tuli ka lapse soovidega. Edasine menetluse käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohus leiab, et vastavalt TsMS § 667 lg-le 2 tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus määrus, millega avaldus rahuldada. Määruskaebus tuleb rahuldada. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlustatud maakohtu määrust osas, milles maakohus jaotas menetluskulud, jättes menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealisele lapsele määratud esindaja kulud, mis jättis Eesti Vabariigi kanda. Teised menetlusosalised määruskabust ei esitanud. Viidatud osas on maakohtu määrus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Praeguse vaidluse keskmes on PKS § 140 lg-d 1 ja 2. PKS § 140 lg 1 kohaselt peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt ennistab kohus vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud hooldusõiguse peatamise aluse äralangemine. Kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab PKS § 140 lg 1 mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral hooldusõigust teostada (Riigikohtu 16.01.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-3298, p 16.2; 11.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16, p 19; 04.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16; 14.11.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14). Siinkohal on oluline tähele panna, et meede on ajutine. Selle eesmärgiks on tagada lapse õiguse ja huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada (Riigikohtu 16.01.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-3298, p 16.2; 04.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16). PKS § 140 lg-s 1 sätestatud meetme tulemusena säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid PKS § 140 lg 3 järgi ei või vanem hooldusõiguse peatumise ajal seda teostada. Praegusel juhul peatati isa hooldusõigus lapse suhtes tsiviilasjas nr 2-16-18515, kus ringkonnakohus 06.07.2017 määruses (mitte 06.07.2018 määruses, nagu puudutatud isik I vastuses määruskaebusele ebaõigesti märkis) leidis, et isa on kestvalt võimetu vanglas viibimise ajal lapse hooldusõigust teostama, mistõttu tuleb isa hooldusõigus lapse suhtes peatada kuni takistuse äralangemiseni, milleks on isa vanglast vabanemine (tlk 106). Avalduse esitamise ajaks oli isa vanglast vabanenud. Tõsi, isa ei olnud karistust lõpuni ära kandnud ja ta vabastati karistuse kandmisest tingimisi koos allutamisega käitumiskontrollile
ning talle määrati katseaeg kuni 23.05.2020 (tlk 5), kuid see ei muuda asjaolu, et isa füüsiliselt enam vanglas ei viibinud ja ta sai faktiliselt lapse suhtes hooldusõigust teostada. Seega esines PKS § 140 lg-s 2 sätestatud eeldus hooldusõiguse ennistamiseks. Pelgalt asjaolu, et isa võis taas vangi sattuda, ei andnud alust tõdemuseks, et hooldusõiguse peatamise alus ei ole ära langenud, mis praegusel juhul oleks olnud asjaolu, et isa ei ole vanglast vabanenud. Seda enam, et isa kriminaalhooldaja on kinnitanud, et kriminaalhoolduse perioodil ei ole fikseeritud kontrollnõuete ega lisakohustuste rikkumisi; koostatud ei ole erakorralisi ettekandeid ega kirjalikke hoiatusi (tlk 145), s.t siiani on kriminaalhooldus toimunud edukalt. Hooldusõigus ei saa olla lõputult peatatud põhjusel, et ehk kunagi tulevikus ei saa vanem taas faktiliselt hooldusõigust teostada. Õige on, et kohus teeb kõiki PKS 10. peatükis pealkirjaga „Vanema õigused ja kohustused“ reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (PKS § 123 lg 1). Samas ei ole keegi menetlusosalistest välja toonud, et isa hooldusõiguse ennistamine kahjustaks lapse huve. Välja on toodud vaid, et laps ei näe vajadust isa hooldusõiguse ennistamiseks, ema on senini kenasti lapse hooldusõiguse teostamisega toime tulnud ja ühise hooldusõiguseta oleks lapsel v-o lihtsam reisida. Lapse nõusolek vanema hooldusõiguse ennistamise eelduseks PKS § 140 lg 2 sõnastuse kohaselt ei ole. Vanema kui 14-aastase lapse seisukoht on määrava tähtsusega ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse menetlemisel, nagu on sätestatud PKS § 137 lg 2 p-s 1, kuid praegusel juhul ei menetle kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust. Seega ei ole kõnealune säte aktuaalne kohtule esitatud avalduse lahendamisel. Ülalkirjeldatud põhjustel tuleb maakohtu määrus vaidlustatud osas tühistada ja teha uus lahend. Menetluskulude jaotus
12.TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Arvestades vaidluse sisu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.