2-14-32586/37 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Harju Maakohus tegi 11.06.2015.a määruse, millega jättis kostja kaja rahuldamata ning menetluse taastamata. Määruse kohaselt kostja esitatust nähtuvalt taotles kostja kaja rahuldamist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 415 lg 1 p 3 alusel, mistõttu ei ole mõjuva põhjuse olemasolu põhistamine hagile vastamata jätmiseks vajalik. Kohus märkis, et kostja etteheide otsuse sisule ei puuduta küsimust, kas tagaseljaotsuse võis seaduse kohaselt teha. Kostja käsitlus on ka sisuliselt ebaõige. Ekslik on viide TsMS § 444 lg-le 2, kuivõrd nimetatud säte puudutab lihtmenetluses tehtud otsust, mitte tagaseljaotsust. Vastavalt TsMS § 444 lg 3 tagaseljaotsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata. 05.02.2015.a tagaseljaotsus on tehtud kirjeldava ja põhjendava osata TsMS § 444 lg 3 alusel. Kohus leidis, et kostja väide, et hageja ei põhjendanud tõenditega oma kohustuse täitmist kostja ees, ei ole asjakohane. TsMS § 407 lg 1 ja TsMS § 231 lg 2 kohaselt kuivõrd hagile vastamata jätmise korral loetakse, et kostja on võtnud omaks hageja faktiväited, ei hinda kohus tagaseljaotsuse tegemisel tõendeid. Kohus leidis, et kostja väitel hagi ei olnud õiguslikult põhjendatud. Kohus leidis, et kostja ja AS-i Euronics vahel sõlmitud järelmaksu müügileping vastas nii müügilepingu kui tarbijakrediidilepingu tunnustele, kuna lepingu kohaselt müüs AS Euronics kostjale kauba ning kostja pidi maksma kauba eest tasu, aga tasu maksmine lepiti kokku järelmaksu osamaksetena, millega seoses tuli kostjal tasuda intressi. Kuna AS Euronics ja hageja sõlmisid faktooringulepingu, millega AS Euronics loovutas järelmaksu müügilepingust tulenevad nõuded hagejale, on hageja võlaõigusseaduse (VÕS) 164 lg 2 alusel astunud järelmaksu müügilepingust tulenevas õigussuhtes kostjaga AS Euronics asemele. Lepingu p 13 kohaselt oli ostja kohustatud hüvitama võlanõude sissenõudmisega tekkinud kulud, sh hinnakirjas sätestatud kulud. Kohus leidis, et võttes arvesse hageja põhinõude suurust 1594 eurot ei ole hageja hinnakirjas fikseeritud sissenõudmiskulu hüvitis 40 eurot ebamõistlikult suur, mistõttu vastava tasu maksmiseks kohustav lepinguline regulatsioon ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kohus rahuldas hagi tasumata osamaksete (1594 eurot) ja lepingutasu (15,90 eurot) väljamõistmise nõude osas VÕS § 108 lg 1 ja lepingu p 12 alusel, kokkulepitud intressi (82,62 eurot) väljamõistmise nõude osas VÕS § 397 lg 1 alusel, viivise (7,16 eurot) väljamõistmise nõude osas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel, sissenõudmiskulu (40 eurot) väljamõistmise nõude lepingu p 13 ja VÕS § 113 lg 5 teise lause alusel. Kokku kujunes seega kostjalt väljamõistetavaks summaks 1739,68 eurot (1594 + 15,90 + 82,62 + 7,16 + 40). Kohtul ei olnud võimalik asja lahendamisel arvesse võtta kostja väiteid, kuivõrd kostja neid ei esitanud. Seetõttu ka kaja lahendamisel ei saa hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel arvesse võtta muid, kui hagiavalduses esitatud asjaolusid (RKTKo 3-2-1-181-13, p 16). Kohus ei hinnanud kaja lahendamisel kostja väiteid hagi aluseks olevate asjaolude kohta, mistõttu tähendust ei oma, kuhu aadressile saatis hageja kostjale dokumente vms. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagile vastamiseks oli 14 päeva ebapiisav TsMS § 407 lg 5 p 1 mõttes. Vastavalt TsMS § 394 lg 5 hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates, hagi välisriiki kättetoimetamisel vähemalt 28 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Tähtaeg 14 päeva hagile vastamiseks on kooskõlas TsMS § 394 lg 5 nimetatud nõudega. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist õiguslikult keeruka või mahuka asjaga, mistõttu tulnuks määrata hagile

3.Kostja esitas 17.07.2015.a Harju Maakohtu 11.06.2015.a määruse peale määruskaebuse, paludes taastada tsiviilasja menetluse ja jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus oleks pidanud põhjendavas osas märkima üksnes õigusliku põhjenduse. Kostja leidis, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendamata, sest võlaõigusseadus eeldab tarbijakrediidi sõlmimisel sidevahendi teel kauba kättesaamist ning kaitseb tarbijat ja paneb võlasuhte jõustumise kehtivuse sõltuvusse kauba kättesaamisest. VÕS § 209 lg 4 kohaselt ei ole hageja kostjale kaupa üle andnud ega ka seda hagiavalduses tõendanud. Maakohus piiras kostja põhiõigusi oma kaitse realiseerimiseks, kuna andis 14 päeva kättesaamisest vastamiseks. Kostja on töötu, tal puudub korrapärane sissetulek, ei oma vara ega kooselavaid pereliikmeid ning seega tal ei olnud võimalik nii lühikese aja jooksul leida vahendeid, õigusabi ja realiseerida oma kaitsevõimalusi ning seega on vähem kui 14 päevane vastamise tähtaeg ebaproportsionaalne ning kostja põhiõigusi rikkuv TsMS § 407 lg 5 p 1 kohaselt. Riigikohus on leidnud, et 14 päeva on tsiviilvaidluse korral ebapiisav. Vastamiseks vajalikku aega peab kohus hindama ja ka põhjendama. Kostja tõendas, et tal olid mõjuvad põhjused hagile koheselt mitte vastamiseks, kuna ta on töötu, ametliku sissetulekuta ning elatab ennast korilusest. Asja materjalidest ja hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks põhjendanud tõenditega oma kohustuse täitmist kostja ees. Samuti on hageja saatnud asjaga seonduvaid materjale järjepidevalt valele aadressile, millel puuduvad seosed kostjaga ja rahvastikuregistri andmetega (Lille tn 18-6). Maakohus ei kontrollinud, kas hagiavalduses märgitud faktilised asjaolud õigustaksid hageja nõuet (veenvuse kontroll). Õigusliku põhjendatuse eeldus on see, et otsusest nähtuks korrektselt nõude alus, võimaldades õigussuhte korrektset kvalifitseerimist. Õiguslik põhjendus on veenev, kui see sisaldab vähemalt nende asjaolude loetelu, mida loetaks TsMS § 407 lg 1 alusel kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 44 lg 1 kohaselt võib tagaseljaotsusest jätta välja kirjeldava osa ja põhjendavas osas piirduda õigusliku põhjendusega. 05.02.2015.a tagaseljaotsuses puudub õiguslik põhjendus ning on seega vastuolus TsMS-iga. Kostja leidis, et maakohtu lahendi tühistamise alus on nõuetekohase õigusliku põhjenduse puudumine tagaseljaotsuses. Harju Maakohus ei seostanud õigusnorme ega viidanud neile tagaseljaotsuses. Hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, kuna ei ole teada, kas kostja sai kauba kätte. Samuti ei ole hageja tõendanud, millal ja kus ta kostjale kauba üle andis. Maakohus on teinud tagaseljaotsuse, mille tegemise keelab TsMS § 407 lg 5 p 1 ja § 407 lg 1. Kostja ei ole sõlminud isiklikult hageja 23.12.2014.a hagiavalduses nimetatud järelmaksu müügilepingut nr 820011. Kostja ei ole järelmaksu müügilepingust nimetatud kaupu kätte saanud, sest hageja on kauba transportinud valele aadressile ja andnud üle valele isikule ilma isikut tuvastamata. Juhul kui järelmaksu müügileping on sõlmitud, siis vastavalt lepingule ei ole hageja oma kohustust

9.Hagiavalduse kohaselt ütles hageja lepingu üles 29.07.2014.a (tl 16) ehk 6 päeva pärast kolmanda tagasimakse tähtpäeva (tl 23). Hageja esitas koos hagiavaldusega ka võlateate kuupäevaga 30.06.2014.a (tl 30), mille kohaselt hageja teavitas, et seisuga 30.06.2014.a on kostja võlgu kahe osamaksega (summas 135,47 eurot) ning võla tasumata jätmisel tähtajaks 14.07.2014.a on hageja sunnitud lepingu üles ütlema, ning võlateate kuupäevaga 31.07.2014.a (tl 32), milles hageja märkis, et hageja on järelmaksu müügilepingu lõpetanud. Vastavalt lepingu punktile 12 tekkis hagejal õigus leping üles öelda lepingu ostja makseviivituse tõttu üksnes juhul, kui ostja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ning hageja on andnud ostjale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks. Nimetatud täiendava tähtaja andmine ei saa toimuda enne kolme osamaksega viivitusse sattumist, vaid alles pärast seda. Seega arvestades seda, et kolmanda osamakse maksetähtpäev oli 23.07.2014.a, oleks hageja saanud alles 24.07.2014.a anda kostjale kahenädalase täiendava tähtaja ja hoiatada, et ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. VÕS § 416 lg 2 kohaselt peab krediidiandja tarbijale tähtaja andmisega pakkuma ka võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hageja poolt hagiavalduses väljatoodud asjaoludest nähtuvalt hageja kehtivalt lepingut üles öelnud, kuna lepingu punktist 12 tulenevalt on selle eeldus kahenädalase täiendava tähtaja andmine pärast kolmanda osamaksega viivitusse sattumist ning seega ei saanud hageja nõuda kauba kogumaksumuse jäägi tagastamist ning hagiavaldus ei olnud selles esitatud nõude ulatuses hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Eelnimetatud eelduse ülesütlemiseks seab ka VÕS § 416. Seega on maakohus tuvastanud ebaõigesti, et hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, kuna hageja ei ole toonud välja selliseid asjaolusid, millest tulenevalt oleks hagejal olnud õigus leping üles öelda alates 29.07.2014.a. Ringkonnakohus juhib muu hulgas tähelepanu ka sellele, et kuna müügileping kujutab endast käesoleval juhul tarbijakrediidilepingut, tuleb viivisenõude (VÕS § 113) korral arvestada VÕS §-s 415 sätestatud piiranguid, mida maakohus käesoleval juhul teinud ei ole.

11.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et hageja ei pidanud enda väiteid tõendama, kuna TsMS § 407 lg 1 viimase lause kohaselt loetakse, et kostja on need omaks võtnud. Seega on kostja vastuväited seoses hageja poolt tõendite mitteesitamisega asjakohatud. Määruskaebuses on kostja väitnud ka, et kohus andis kostjale liiga lühikese tähtaja vastamiseks. Ringkonnakohus nimetatud väitega ei nõustu. Maakohus on 14-päevase tähtaja andmisel lähtunud seadusest (TsMS § 394 lg 5) ning arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust, ei ole 14 päeva vastamiseks liiga lühike tähtaeg. Kostja väitis, et tal ei olnud võimalik nii lühikese aja jooksul leida vahendeid ja õigusabi, et kaitsta enda õigusi. Samas oleks kostjal olnud sellisel juhul võimalik taotleda tähtaja pikendamist (TsMS § 64 lg 1), mida kostja aga teinud ei ole. Kostja oleks saanud taotleda halva majandusliku seisundi ja puudulike õigusteadmiste puhul ka riigi õigusabi. TsMS § 187 lg 5 kohaselt ei peata menetlusabi andmise taotlus automaatselt küll kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist, kuid nimetatud sätte lause 2 kohaselt pikendab kohus mõistlikult enda määratud tähtaega (eelkõige hagile vastamiseks määratud tähtaega), pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui menetlusabi andmise taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et kostja poolt määruskaebuses väljatoodud asjaolud (töötus, ametliku sissetuleku puudumine, elatumine korilusest) ei ole mõjuvad põhjused TsMS § 415 lg 1 kohaldamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et maakohus oleks pidanud märkima tagaseljaotsuses õigusliku põhjenduse. Maakohus viitas õigesti TsMS § 444 lg-le 3, mille kohaselt võib tagaseljaotsuse teha ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Õiguslik põhjendus on osa otsuse põhjendavast osast. Seega ei pidanud maakohus TsMS § 444 lg 3 alusel märkima tagaseljaotsusesse õiguslikku põhjendust ega ka õigusakte, millest kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldades juhindus.