Perekonnaõigus › Nõusoleku andmine lapse või eestkostetava nimel tehingu tegemiseks

välja enne uue korteri asjaõigusliku müügilepingu sõlmimist. 2020. aasta suvel kavatseb avaldaja müüa olemasoleva korteri, mille eest saadud rahast arvestatakse maha laenatud 18 055 eurot ja korteri laenujääk, mis on hetkel alla 25 000 euro. Senine korter oli perele väikeseks jäänud, lastele oli vaja eraldi tube. Soov oli kolida rahulikumasse ja turvalisemasse keskkonda Tallinna lähiümbruses. Lisaks oli soov vahetada vana kortermaja uue vastu, sest vanas majas ei teostata renoveerimis- ja uuendustöid, mistõttu olid eluruumides ventilatsiooniprobleemid (esines hallitust).

lapsele kuuluv vara oleks hüpoteegiga koormatud tema 41. eluaastani. Perele suurema elukoha soov on mõistetav, kuid seda ei tohiks teha lapsele kuuluvat vara nii suure ja pikaajalise kohustusega koormates. Menetluskulud tuli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel jätta selle kandnud isiku kanda. Riigi õigusabi kulud tuli jätta riigi kanda. Määruskaebus

selle puuduse ja veendus, et praegusel juhul ei viinud rikkumine ebaõige lahendi tegemiseni. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu kohustus kuulata ära vanema kui 10-aastase lapse seisukoht teda puudutavas asjas tuleneb TsMS § 5521 lg-st 1. Lapse ärakuulamisest loobumine on võimalik üksnes mõjuval põhjusel (TsMS § 5521 lg 3). Maakohus last ära ei kuulanud ja jättis ärakuulamata jätmise ka põhjendamata. Menetlusökonoomia kaalutlustel kuulas ringkonnakohus lapse ise ära ja veendus, et ärakuulamata jätmine ei mõjutanud lahendi lõpptulemust. Laps oli teadlik avaldaja esitatud avaldusest ja oli hea meelega valmis uude korterisse minema. Ta oli ka kuulnud räägitavat pandist ja tõsiasjast, et kui panga ees kohustusi korrektselt ei täideta, esineb võimalus, et korter võetakse ära. Samas ei võimaldanud lapse noor iga ja vähene elukogemus mõista tehingute potentsiaalseid õiguslikke tagajärgi tema kui senise ja tulevase korteri 1⁄2 osa omaniku jaoks, sh seda, kuidas mõjutavad tehingud tema varakogumit. Seega ei saa lapse arvamusega lahendi tegemisel arvestada. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, et alaealise lapse nimel tehingute tegemiseks nõusoleku andmise otsustamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohtu määruses, v.a osas, milles kohus jättis lapse isiklikult ärakuulamata, neid puudusi ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Maakohus on lahendi tegemisel lähtunud esmajoones lapse huvidest ning oma järeldusi piisavalt ja jälgitavalt põhjendanud. Vastuseks määrusekaebuse esitaja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Peamiseks põhjuseks, miks kohus jättis tehingute tegemiseks nõusoleku andmata, oli asjaolu, et lapsele kuuluvat osa kavandati 30 aastaks koormata hüpoteegiga, mis peab ära katma ca 100 000 euro suuruse laenu tagastamise nõude (lõpliku summa suurus sõltus sellest, kui palju jääb senise korteri müügist raha alles pärast 18 055 euro suuruse laenu tagastamist ja senise korteri tagatisel võetud laenu jäägi tasumist, mis oli 24.01.2020 seisuga 24 729,02 eurot (lk 13 pöördel, lk 47)) ja teataval määral kõrvalnõudeid. Hüpoteek on tehinguline pandiõigus kinnisasjale (mh korteriomandile). See annab hüpoteegi järgi õigustatud isikule õiguse rahuldada oma hüpoteegiga tagatud nõuded koormatud kinnisasja arvel. Kusjuures hüpoteegipidajal on õigus saada oma nõue rahuldatud eelisjärjekorras kinnisasja omaniku (pantija) teiste võlausaldajate ees. Hüpoteegiga saab tagada nii nõudeid kinnisasja omaniku kui muu isiku vastu, s.t võlgnik ja pantija (koormatud kinnisasja omanik) võivad erineda (vt ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 1, § 278). Seega kuulub hüpoteegiga koormatud kinnisasi laenuvõla korral võõrandamisele sõltumata sellest, kes on suhtes pangaga kohustatud laenu tagastama (laenuvõtja). Väide, et korteri soetamiseks võtab laenu avaldaja, ei mõjuta asjaolu, et sõltuvalt avaldaja maksevõimest või maksedistsipliinist, võib laps jääda oma varast ilma, sest tema vara on koormatud avaldaja võetud laenu tagatiseks seatud hüpoteegiga. See võimalus kestab kogu laenuperioodi jooksul ehk praegusel juhul 30 aasta vältel, kuni laps saab 41 aastaseks. Iseenesest on õige, et ühel hetkel võib laps nõuda kaasomandi lõpetamist ja seeläbi vabaneda pandiga koormatud kinnisasja omaniku kohustusest hüpoteegipidaja ees. Kuid üldteada on asjaolu, mida on ka kohtupraktikas korduvalt nenditud, et hüpoteegi olemasolu (esmajoones hüpoteegiga tagatud nõude suurus) mõjutab kinnisasja väärtust, seda vähendades (vt nt Riigikohtu 18.04.2017 otsust asjas nr 3-2-1-19-17, p 16.2; 15.02.2017 otsust asjas nr 3-2-1-140-16, p 20). Seega ei saaks hüpoteegi ja sellega tagatud nõude tõttu laps sama turusituatsiooni jätkudes 30 aasta jooksul oma osa müümisel summat, mis vastab poolele 153 700 eurost, mis on avaldaja hinnangul soetatava korteri väärtus.

Taotletavaid tehinguid ei muuda lapse parimatele huvidele vastavaks asjaolu, et ka praegune vara on koormatud hüpoteegiga. Nimelt on senisele korterile seatud hüpoteegi ja laenujäägi proportsioon vara väärtusega võrreldes parem, kui see on kavandatava korteri soetamisel. Senisele korterile on seatud 702 000 krooni ehk 44 865,98 euro suurune hüpoteek (lk 47 pöördel), mis tagab laenu, mille jääk 24.01.2020 seisuga oli 24 729,02 eurot (lk 47); samal ajal kui korteri väärtus on hinnanguliselt 85 000-90 000 eurot (lk 51). Kavandatava korteri väärtus on suurem, olles hetkel 153 700 eurot (13-14), kuid selle soetamiseks võetav laen on oluliselt suurem senisest laenujäägist, olles vähemalt 2/3 korteri ostuhinnast, ja hüpoteek veelgi suurem. Eestkosteasutus on tuvastanud, et ka praegusel hetkel on lapsel head olmetingimused. Samas ei saa ühelgi juhul seada lapse õlule kohustust seista hea kogu perele (sh vennale ja kasuisale) parema eluaseme soetamise eest, pannes ta selle eest vastutama isikliku varaga. Just vanematel on kohustus oma lapse eest hoolitseda (PKS § 116 lg 2), sh tagada lapsele parimad võimalikud elamistingimused. Asjaolu, et lapsele kuulub veel üks kinnisasi, ei ole praeguse avalduse lahendamise seisukohalt relevantne. Alaealise lapse vara ei kuulu mitte pere soovidele ja vajadustele vastavalt realiseerimisele, vaid vanemal tuleb vara võimaluse korral suurendada ja lapse täiskasvanuikka jõudmisel üle anda. Tuginedes TsMS § 172 lg-tele 1 ja 3 jätab ringkonnakohus määruskaebemenetluse kulud poolte endi kanda, v.a lapsele määratud esindaja kulud, mille kohus jätab riigi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu küsimuse lahendab kohus vastava taotluse saamisel eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.