Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Hageja esindaja esitas kohtule hagi, milles palus mõista kostjalt välja elatise seadusjärgses miinimumsummas alates 01.10.2019.a. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kasvatab hagejat esindaja hagejat üksi. Kostja lapsest on huvitu eha toeta teda rahaliselt. Hagiavalduses märkis esindaja hageja kuludeks 545 eurot. Kohtuistungil hageja teatas, et soovib miinimumelatist, alates 2020.a 292€. Esindaja oli nõus, et kostja maksab elatist väiksemas summas, kuid sellega, et ostab asju 35€ eest, hageja esindaja nõus ei olnud. Esindaja ei olnud nõus ka sellega, et laps saab talust, kus kostja elab, toidukraami, sest pole kindel, et pärast ei hakata selle eest raha nõudma. Esindaja leidis, et elatis võiks olla 60€ ja kindlasti tuleks see täita rahas. Hageja ei ela kostjaga koos alates 2019.a oktoobrist. Hageja esindaja teatas, et tema sissetulek on 800€, kulud korterile on umbes 130€, lastaia kulud on 50€. Kostja vastuväited Kostja kirjalikus vastuses teatas, et on grupi peal ja saab sissetulekuna pensionit 375€ ja puudetoetust 40€. Ravimid maksavad 120€ + stroomid ja maksud. Hageja poolt küsitud summat maksta ei ole võimalik. On nõus ostma lapsele 35€eest asju. Kohtuistungil jäi kostja selle juurde, et soovib elatist täita asjadena esemetes: osta lapsele riideid, viia toidukraami talust, kus elab (kartulid, munad, piim jm). Kostja väitis, et hageja ei ole ostnud lapsele riideid, need on olnud katkised. Samuti teab vaid tema, mida laps süüa armastab ja lapse isa nagunii süüa teha ei oska. Seetõttu soovibki pigem osta asju, mitte anda raha. Lapsed isa kulutaks raha enda tarbeks- ostab kütust ja sõidab öösiti ringi. Algselt pakkus asjade ostmist 35€ ulatuses, hiljem ka 60€ ulatuses. Kostja elab vaid oma pensionist ja puudetoetusest ja peab maksma ka võlgu, mida ei ole juba 2 kuud maksta saanud. Enne lahku kolimist jättis hageja esindaja kostja nälga, pension ja puuderaha läks lapse kontole, hageja esindaja sealt kostjale raha ei andnud. Alates oktoobrist saab pensioni ja puuderaha enda kontole. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Puudub vaidlus, et hageja on Kxxxx Rxxxxx ja Axxxxxxx Rxxxxx alaealine laps (t lk 5), kes alates 2019.a oktoobrist elab isa, KxxxxxRxxxxxxjuures. Kostja nendega koos ei ela. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei ole alates lapse ja tema ise eraldi kolimisest lapse ülalpidamises osalenud. Kostja selgituse kohaselt laekus tema töövõimetoestus kuni 2019.a septembri lõpuni lapse kontole, mille käsutamise õigus oli mõlemal vanemal. Seda saab lugeda ülalpidamise andmiseks, sest lapse kulud oli vähemalt osaliselt võimalik kanda kostja töövõimetoetuse arvel. Vastavalt perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 97 p-le 1 on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist. PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 100 lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kuna kostja ei ela koos lapsega ega osale ka igapäevaselt tema kasvatamises, peab ta täitma ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel. Poolte avaldatu kohaselt ei ole kostja alates 2019. a oktoobrist täitnud lapse ülalpidamise kohustust ka toidu või riiete andmise/ostmise teel, kuigi ta seda võimalust istungil väga soovis. Miks kostja pole panustanud lapse ülalpidamisse esemeliselt, ta ei selgitanud.

Hageja esindaja palus algselt välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.12.2018.a nr 117 määrusele oli kuutasu alamääraks 2019.aastal 540 eurot ja vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019.a määrusele nr 115 on alamääras alates 01.01.2020 584 eurot. Seega alates 01. jaanuarist 2019. a ei võinud igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui 270 eurot kuus ja alates 01. jaanuarist 2020 mitte vähem kui 292 eurot. Kostja vastuväite kohaselt ei ole tal majandusliku seisundi tõttu võimalik elatist tasuda. Kohtuistungil hageja esindaja vähendas nõuet, kuna kostja majanduslik olukord on halb ja palus välja mõista 60 eurot. PKS § 99 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ja seejuures arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Riigikohus on lahendites 3-2-1174-16 (p13), 3-2-1-124-15 (p 13) jt esitanud seisukoha, et miinimumsummas elatise nõudmisel ei pea laste kulusid tõendama. Seega saab eeldada, et hageja kulud alates 01.01.2020.a on keskmiselt 584 eurot kuus (s.o kummaltki vanemalt elatise miinimum 292 eurot) ja enne seda olid 540 eurot kuus. Kuna hageja esindaja oli nõus elatisega vaid 60 eurot kuus, ei ole lapse tegelikke kulusid vajalik välja selgitada, sest elatise suurus kulude suurusest ei muutuks. Lapse kulud on igal juhul vähemalt 120 eurot kuus (vanemate võrdse kohustuse puhul kummaltki vanemalt 60 eurot), kuigi tegelikkuses on kulud eeldatavalt suuremad ja ülejäänud osas kannab kulud hageja esindaja. PKS § 102 lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Eelviidatud lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja esitatud andmete kohaselt on tema igakuine sissetulek töövõimehüvitis 375 eurot kuus ja puudetoetus 45 eurot. Pooltel puudus vaidlus, et kostjal on tuvastatud puuduv töövõime. Kohtu hinnangul esineb kostjal alus ülalpidamiskohustuse suuruse määramiseks alla seaduses kehtestatud miinimummäära. Kohus on seisukohal, et hageja seaduslik esindaja on elatise nõuet vähendades möönnud, et tema kanda võib jääda suurem osa lapse kulusid, kuna temal on suurem sissetulek. Lähtudes kostja igakuisest sissetulekust ja PrkS § 102 lg 2 põhimõttest, et sissetulekut tuleb käsutada enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, tuleb kostjalt välja mõista elatis 60 eurot. Sellisel juhul jääb kostjale endale kasutada rohkem kui 4/5 oma töövõimetoetusest (seega proportsionaalselt oluliselt suurem osa kui ta hagejale ülalpidamiseks annab). Kohus selgitab, et Eesti Vabariigis kehtestatud toimetulekupiir (so summa, mis võetakse aluseks toimetulekutoetuse määramisel) on 2020.aastal 150 eurot kuus üksi elavale isikule või esimesele perekonnaliikmele. Käesolevalt jääb kostjale kätte kaks korda nii suur summa. Kohus märgib, et kostja ülalpidamisekohustust ei muuda ei see, et kostjal endal on mingid võlad tasuda

ega ka see, et ta vajab ravimeid- ravimite ostmiseks on sihtotstarbeliselt ette nähtud puudetoetus, mida kohus elatise suuruse määramisel arvesse ei võta. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista elatis 60 eurot rahas. PrkS § 100lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Käesolevalt kostja tungivalt soovis täita ülalpidamiskohustust muul viisil- andes või ostes lapsele toiduaineid ja riideid. Hageja esindaja sellega nõus ei olnud, mistõttu kokkuleppeliselt ei saa kostja muul viisil ülalpidamist anda. Kostja esitatud argumendid, miks ta soovib anda elatist muul viilil kui raha maksmisega, ei olnud kohtu jaoks veenvad- kostja ei nimetanud ühtegi mõjuvat põhjust. Esiteks tõusetus küsimus, mis oli taksitanud kostjal anda vabatahtlikult samal viisil ülalpidamist alates sellest kui hageja ja kostja enam koos ei ela. Seega ei ole kindel, et kostja edaspidi täidab kohustust vabatahtlikult. Selleks, et sellisel viisil ülalpidamise andmist (st kohtulahendit) sundkorras täita, peab kohustus olema kohtulahendis fikseeritud selgelt ja mittevaieldavalt. Kostja pakkumised olid aga üldsõnalised ja piirdusid vaid summa nimetamisega, mille ulatuses ta soovis esemeliselt kohustust täita. Kohus leiab, et sellisel viisil ülalpidamise andmine ei ole kontrollitav ja võib tekitada vaidlusi (nt kas ostetud asjad ikka maksid nii palju; kas kogused olid sellised jne). Lisaks tekib alati küsimus sellest, kes otsustab, millised lapse kulud tuleb kõigepealt kanda (näiteks kas osta kartuleid või hoopiski uued jalanõud) ja samuti see, et mõned kulud võivad vanemad teha topelt (nt mõlemad ostavad uued jalanõud, kuigi tegelikult oli vajadus vaid ühtede järele), mis oleks niigi nappide rahaliste vahendite ebaotstarbekas kasutamine. Kohus on seisukohal, et esemeliselt ülalpidamiskohustuse täitmine on võimalik vaid vanemate puhul, kellel on hea läbisaamine ja koostöö. Käesolevalt hageja esindaja ja kostja vahel sellisel tasemel suhtlus puudub ja seetõttu ei pea kohus võimalikuks võimaldada kostjal täita ülalpidamiskohistust muul viisil kui raha maksmisega. Sellise juhul lasub vastutus selles, et lapsel oleks kõik vajalik olemas, hageja esindajal- isal. PKS § 108 sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja esitas hagi 18.11.2019 ja palus elatise välja mõista alates 01.10.2019.a. Kuna kostja ei ole alates oktoobrist lapse ülalpidamiskohustust täitnud, tuleb hageja nõue rahuldada ja elatis välja mõista alates 01.10.2019.a. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Hageja palus määrata, et elatis tasutakse tema pangakontole. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda Käesolevalt kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jäävad menetluskulud lähtudes TsMS § 163 lg 1 poolte endi kanda. Kohus asja menetlemisel kulusid ei teinud. Hageja oli seaduse kohaselt vabastatud riigilõivu tasumisest. Muid taotlusi seoses menetluskuludega kohtule ei esitatud, mistõttu kohus menetluskulusid ka rahaliselt kindaks ei määra.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.