Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Otsuse teatavaks tegemise aeg
13. detsember 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-17487
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu elatise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. juuni 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
YY apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2430 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC, lepinguline esindaja Erika Scholler Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksandr Anissimov
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
1.Võtta asja juurde XX 8. novembril 2019 esitatud dokumentaalsed tõendid ning YY 11. oktoobril 2019, 8. novembril 2019 ja 14. novembril 2019 esitatud dokumentaalsed tõendid.
2.Tühistada Harju Maakohtu 27. juuni 2019. a otsus osas, millega maakohus mõistis YY-lt XX kasuks välja miinimummääras elatise. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista YY-lt XX ülalpidamiseks igakuine elatis 150 eurot alates 1. veebruarist 2019 kuni XX täisealiseks saamiseni, s.o kuni 7. detsembrini 2030.
3.Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles: •
maakohus jättis rahuldamata XX 20. juuni 2019. a taotluse tõendite kogumiseks;
jättis rahuldamata XX elatise nõude perioodi 1. september 2018 kuni 31. jaanuar 2019 eest.
4.Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:
5.1.Jätta rahuldamata XX 20. juuni 2019. a taotlus tõendite kogumiseks.
5.2.Rahuldada osaliselt XX hagi YY vastu elatise väljamõistmiseks.
5.3.Välja mõista YY-lt XX ülalpidamiseks igakuine elatis 150 eurot alates 1. veebruarist 2019 kuni XX täisealiseks saamiseni, s.o kuni 7. detsembrini 2030, XX kasuks.
5.4.YY-l tuleb tasumisele kuuluv elatis tasuda CC arvelduskontole iga kuu kümnendaks kuupäevaks.
5.5.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja, laps) esitas 19. novembril 2018 (täiendatud 29. novembril 2019) Harju Maakohtule YY (kostja, isa) vastu hagi, paludes kohustada kostjat tasuma hagejale alates 20. novembrist 2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni miinimumelatist ja mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 1. septembrist 2018 kuni 19. novembrini 2018 tekkinud elatise võlg 658,33 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt elavad hageja vanemad alates 28. augustist 2018 lahus ning laps elab koos emaga (CC) ja on tema ülalpidamisel. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on ta ülalpidamiskohustust täitnud. 29. augustil 2018 tasus kostja lapse ema saadetud 334 euro suuruse arve, mis oli seotud lapse kuludega (lasteaiakoha tasu ja muud kulud). Lisaks on kostja ostnud lapsele riideid, jalanõusid ning veetis temaga jõulud Soome Vabariigis. 2018. a novembris kulutas kostja hageja ülalpidamiseks 787,41 eurot ja detsembris 1172 eurot, samuti tasus kostja elatist jaanuari eest. Alates 2018. a septembrist kuni
19.juunini 2019 on kostja tasunud hagejale elatist kokku 3912,82 eurot. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, et laps viibib ca 10 päeva kuus isa juures, mil ta on isa vahetul ülalpidamisel. Samuti sellega, et lapse ema saab riiklikku peretoetust ca 50 eurot kuus. Lisaks on emal õigus saada lapse pealt tulumaksu tagastust. Kostja on nõus edaspidi kokkuleppel tasuma lapse eralasteaia tasu 334 eurot ja elatist 100 eurot, s.o 434 eurot kuus. Kostja töövõime oli piiratud 23. maist 2019 kuni 22. novembrini 2019, mistõttu tuleb elatist vähendada alla seaduses sätestatud alammäära. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 27. juuni 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks alates 1. veebruarist 2019 välja igakuise miinimumelatisena pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni lapse täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Hageja 20. juuni 2019. a taotluse tõendite kogumiseks jättis maakohus rahuldamata. 2 (7)
Maakohus leidis, et kuna hageja esitas nõude miinimumelatise saamiseks ning lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis, ei ole selles ulatuses vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi tõendada. Kostja ei ole seda asjaolu ka vaidlustanud. Maakohtu hinnangul ei ole alust välja mõista hagejale elatist alla miinimummäära. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja on töövõimeline ning tal ei ole lisaks hagejale teisi alaealisi lapsi. Kostja esitas pärast kohtuistungit tõendi, et Eesti Töötukassa tuvastas tal töövõimetuse 23. maist 2019 kuni 22. novembrini 2019, s.o kuus kuud. Kostja avaldas menetluses, et ta on valmis tasuma eralasteaia kulu 334 eurot ja sellele lisaks elatist 100 eurot. Seega on kostja valmis ja võimeline tasuma hagejale elatist kokku 434 eurot kuus või isegi 534 eurot kuus, mistõttu mõjuvat põhjust elatise alla miinimummäära vähendamiseks ei ole. Arvestades, et kostja on võimeline tasuma elatist miinimummäärast suuremas määras ning ta soovib hagejale vaid parimat, puudub alus elatise vähendamiseks ka põhjusel, et osaliselt viibib hageja kostja järelevalve all. Maakohus leidis, et elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt ei ole põhjendatud, kuna kostja on kohustuse täitnud. Puudub vaidlus, et vaidlusalusel perioodil on kostja elatist tasunud 100 eurot kuus, s.o vähemalt 700 eurot. Samuti on kostja tasunud osaliselt hageja lasteaia kulu, s.o vähemalt 144,72 eurot kuus. Tõendatud on hageja vahetu ülalpidamine summas 425,24 eurot kuus. Põhjendatud ei ole lugeda tasutud elatise hulka tavapärase suhtlusega kaasnevad kulud (kino, veepark, batuudikeskus, ujula, kingitused, kiirtoitlustus jmt). Muidu jääksid ühe vanema kanda igapäevaelukulud ja teise vanema panus koosneks vaid meelelahutuslikest kuludest. Eelnevat arvestades tuleb jätta elatis tagasiulatuvalt väljamõistmata 1. septembrist 2019 kuni
19.novembrini 2018 (658,33 eurot) ja 20. novembrist 2018 kuni 31. jaanuarini 2019 (611,63 eurot). Maakohus ei hinnanud kostja majanduslikku seisundit puudutavaid tõendeid, kuna kostja kinnitas enda maksevõimelisust, samuti ei andud maakohus hinnangut hageja vajadustele, kuna nõue esitati miinimummääras. Hageja 20. juuni 2019. a taotluse tõendite kogumiseks jättis maakohus rahuldamata, sest see esitati hilinenult (TsMS § 330 lg 1 ja § 331 lg 1). Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks alates 1. veebruarist 2019 välja miinimummääras elatise ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ekslikult, et kostja töövõime piiramine kuueks kuuks ei anna alust väljamõistetava elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Maakohtu viide kostja kinnitusele, et ta soovib lapsele vaid parimat, ei anna alust järeldada, et kostja on töövõimetuna võimeline teenima raha elatise maksmiseks. Maakohus ei hinnanud kostja majanduslikku seisundit ega tuvastanud, et kostjal on vara, millest elatist tasuda. Kostja saaks maksta elatist üksnes oma töötasust, mida ta aga töövõimetuse tõttu kuni 22. novembrini 2019 teha ei saa. Maakohus ei arvestanud asjaolu, et kostja täidab ülalpidamiskohustust vahetult. Suhtluskorra järgi viibib laps keskmiselt 10 päeva kuus kostja juures ja kostja kannab selle perioodi jooksul lapsega seotud kulutused. Kostja esitas 7. juunil 2019 detailse kulude nimekirja, millest nähtuvalt on kostja alates 2018. a septembrist kuni 19. juunini 2019 kulutanud lapse ülalpidamiseks vähemalt 2134,10 eurot. Maakohus nende kuludega ei arvestanud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3 (7)
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osaliselt osas, milles maakohus jättis väljamõistetava elatise suuruse alla seaduses sätestatud miinimummäära vähendamata, ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja miinimummääras elatise alates
1.veebruarist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata.
8.Käesolevas asjas esitas alaealine laps hagi ühe vanema vastu perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmiseks. Maakohus rahuldas hagi edasiulatuva elatise osas. Kolleegium leiab, et maakohus on rikkunud TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesandeid ning jätnud asjas tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, mis annavad PKS § 102 lg 2 mõttes aluse vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohtul on võimalik menetlusõiguse normi rikkumine kõrvaldada. Ringkonnakohus on 21. oktoobri 2019. a kirjaga selgitanud pooltele menetluslikku olukorda (II kd, tl-d 30-40). Tulenevalt ringkonnakohtu selgitustest on pooled saanud esitada vaidlusaluste asjaolude kohta (elatise vahetult tasumine ja elatise nõude vähendamise eeldused) seisukohti ja tõendeid.
9.Kostja esitas 11. oktoobri 2019. a menetlusdokumendiga Eesti Töötukassa tõendi ja lapsega kohtumise kokkuleppe (II kd, tl-d 32-34 pöördel). Kostja esitas 8. novembri 2019. a menetlusdokumendiga 16 lisa, millega soovib tõendada elatise miinimummäära vähendamise asjaolusid (II kd, tl-d 52-76), ja 14. novembril 2019 Eesti Töötukassa töövõime hindamise otsuse (II kd, tl-d 110-111). Hageja esitas 8. novembri 2019. a menetlusdokumendiga kuludokumendid, millega soovib tõendada lapse miinimummäärast suuremaid kulutusi (II kd, tl-d 81-106). Saab eeldada, et pooled taotlevad eeltoodud dokumentaalsete tõendite vastu võtmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud pooled tõendeid varem esitada maakohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, mistõttu tuleb ringkonnakohtul vastu võtta uued tõendid, mida maakohtus pooled ei esitanud (TsMS § 652 lg 3 p 2).
10.Esmalt tuvastab ringkonnakohus, milline on põhjendatud elatise suurus, lähtudes lapse vajadustest. Ringkonnakohus tõi hageja esindaja esile, et iga kuu kulub lapse ülalpidamiseks 843,35 eurot, kuid ta palub kostjalt välja mõista elatise miinimummääras. Kostja on esitanud lapsega suhtlemise kokkulepped, mille kohaselt viibis laps kostja juures keskmiselt 10 päeva ja viimase kokkuleppe kohaselt 13 päeva kuus. Maakohus ei ole eeltoodud olulist asjaolu asja lahendamisel arvestanud. Hageja esindaja väide, et suhtlemise kokkuleppeid sellises ulatuses ei täideta, on tõendamata. Kohtupraktikas on leitud, et kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb hageja esindajal tõendada lapse ülalpidamiskulude suurust (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).
11.Kolleegium märgib, et tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks 4 (7)
tehtud (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Seega pidi hageja esindaja tõendama, et lapse ülalpidamise mõistlikud vajadused PKS § 99 järgi on seaduses sätestatud miinimumist suuremad. Hageja esindaja on oma väite tõendamiseks esitanud erinevaid arveid ja kviitungeid. Kolleegium märgib, et pool peab välja tooma asjaolud ning viitama tõenditele, mis neid asjaolusid tõendavad. Hageja esindaja poolt esitatud arved ja kviitungid on sidumata lapse kasvatamise kulutustega ja need ei tõenda, et lapse eluvajadused on miinimumvajadustest suuremad. Hageja esindaja väidab, et klaveritunnid ja joonistamine on kostja valikud, kuid nende huviringide eest tasub hageja ema. Kolleegium märgib, et lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Kui vanemate varalised vahendid võimaldavad tagada üksnes lapse esmavajadused, siis ei saa lapsele täiendavaid kulutusi teha ega nõuda teiselt vanemalt nende kulutuste osalist kandmist.
12.Ringkonnakohus on tuvastanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Järgnevalt tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas elatise väljamõistmise eeldused on täidetud (PKS § 100 lg 2). Pooled ei vaidle selle üle, et lapse alaline elukoht on ema juures. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et ta võib vanemana valida, kuidas ta ülalpidamist lapsele annab. Hageja ema on esitanud hagi seetõttu, et kostja ei täida ülalpidamiskohustust. Ülalpidamiskohustus loetakse täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule. Kohtupraktikas on leitud, et vanem on täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p 12). Praeguses asjas ei ole vanemad teistsuguses elatise andmise viisis omavahel kokku leppinud. Lapse ema arvates ei kanna kostja lapsega seotud vajalikke kulutusi. Kokkuleppe puudumisel ja erimeelsuste esinemisel tuleb kostjal elatis maksta lapse ema pangakontole (PKS § 100 lg 1).
13.Kuigi üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, siis kostja leiab, et praeguses asjas esinevad miinimumelatise vähendamise asjaolud. Ka kohtupraktikas on leitud, et PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 14). Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18 ja selles viidatud kohtulahendid).
13.1.Kostja peab tõendama, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära (TsMS § 230 lg 1). Kolleegiumi hinnangul esinevad praeguses asjas järgmised asjaolud, mis võivad tingida elatise vähendamise: kostjal töövõime ja muu olulise vara puudumine, lapsega suhtlemise kord ja lapsetoetus.
13.2.Kostja on tõendanud, et ta ei saa teenida sissetulekut tervisliku seisundi tõttu. Kostja on saadetud eriarsti visiidile jaanuaris 2019. a (I kd, tl 155). Eesti Töötukassa 7. juuni 2019 otsusega on alates 23. maist 2019 tuvastatud kostjal puuduv töövõime kuueks kuuks (I kd, tl-d 165-166). Eesti Töötukassa 13. novembri 2019 otsusega on kostjal tuvastatud puuduv töövõime alates 23. novembrist 2019 kaheks aastaks (II kd, tl-d 110-111). Kostja sissetulekuks on töövõimetushüvitis, mis on ca 427 eurot kuus (II kd, tl-d 52 ja pöördel, 54-55). 5 (7)
Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kostja esitatud andmete kohaselt kuulub talle korter, mida ta kasutab enda elukohana (II kd, tl-d 58 ja pöördel), sõiduauto väärtusega 3000 eurot (II kd, tl 62), äriühingu osa väärtusega 2556 eurot (II kd, tl 63) ja säästud pangakontol 1719,09 eurot. Viimati on äriühingust tehtud kostjale väljamakse 2019. a veebruaris 400 eurot. Hageja ema omab korterit, mida ta üürib välja, ning elamiseks üürib teist korterit. Hageja ema sissetulekuks on ca 1000 eurot kuus ning tal on veel üks ülalpeetav laps (I kd, tl 148). Hageja ema pole täpsustanud, kui palju tal kulub teise lapse ülalpidamiseks rahalisi vahendeid. Kostja ja hageja ema ühisomandisse kuuluvad kolm garaažiboksi, mille turuväärtus on kostja hinnangul 1000 eurot/tk (II kd, tl-d 59-61 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esindaja väited kostja hea varalise seisundi kohta tõendamist leidnud.
13.3.Lapse ema saab lapsetoetust, mis perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 järgi on 60 eurot kuus.
13.4.Alates 2018. a detsembrist viibib laps isa juures keskmiselt 10 päeva kuus (I kd, tl-d 46 ja pöördel, 141-143 pöördel, 171 ja pöördel; II kd, tl-d 34 ja pöördel, 5657 pöördel). Viimase kokkuleppe järgi viibib laps isa juures 13 päeva kuus. Kostja on tõendanud, et nimetatud perioodil kannab ta lapsega seotud kulutused (vt kostja 7. juuni 2019. a menetlusdokument ja viited tõenditele; I kd tl-d 158-160). Selle perioodi osas ei kanna lapse ema lapse igapäevaseid kulutusi (toit, eluase, transport, meelelahutus, esmatarbevahendid). Samas viitab kolleegium, et kui vanematel puudub kokkulepe muude kulutuste kandmise osas (nt riided, huviringid ja haridus), siis kostja ei saa valida, millisel viisil ta lapsele elatist annab. Kuigi kostja tasub lapse haridusega seotud kulutusi (II kd, tl-d 75-76), tuleb ennekõike arvestada, et lapse esmased vajadused toidule, riietele ja eluasemele oleksid kaetud. Kui vanemal on piiratud varaline sissetulek, siis tuleb lähtuda lapse esmastest vajadustest ning üks vanem ei pea neid kulutusi kandma. Kuna põhikulutuste kandjaks on lapse ema, siis riiete, hariduse ja huviringide eest kulutuste kandmise kokkuleppe puudumisel tuleb kostjal maksta elatist rahas.
14.Ringkonnakohus on tuvastanud, et: 1) kostjal puudub töövõime ja muu oluline vara, mille arvelt elatist tasuda; 2) lapse ema saab lapsetoetust 60 eurot kuus; 3) laps viibib kostja juures keskmiselt 10 kuni 13 päeva kuus ja kostja kannab selle perioodi eest lapsega seotud igapäevased kulutused. Tegemist on mõjuvate põhjustega, mille tõttu tuleb elatist vähendada alla miinimummäära. Nimetatud põhjused on esinenud ka vaidlusaluse perioodi alguses, s.o 1. veebruar 2019. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis 150 eurot kuus alates 1. veebruarist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohus tegi pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, et siduda välja mõistetud elatise töötasu alammääraga selliselt, et see vastaks 70% poolest miinimumpalgast. Pooled kokkuleppele ei jõudnud. Seega, kui elatis on PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16).
15.Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, ei ole põhjust maakohtu menetluskulude jaotust muuta. Menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Kostja taotles apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega hagi rahuldamata jätmist (II kd, tl-d 10 ja pöördel). Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad kulud puuduvad. 6 (7)
16.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.