Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

kohtust tagasi võtab (laps oli teadlik kohtuvaidlusest ja nõustus, et kohtulugu on plekk tema vanemate „muinasjutul“). Ema ei saanud lapsega Tabasallu tulles vaid ühel korral kohtuda. See juhtus siis, kui laps kartis, et ema ta vägisi tema isa põlgava inimese juurde viib. Ema ja lapse suhtlemine ei olnud takistatud. Pigem oli laps see, kes helistas. Laps ei soovinud samas sageli emaga rääkida, kui ema helistas. Ema helistas tihti pärast kella 22 õhtul, kui laps juba magas. Ema viis lapse vägisi enda juurde, ei toonud tagasi kokkulepitud ajal ja ei andnud lapsele telefoni, et isa saaks lapsega suhelda. Ema juures pidi laps viibima inimese seltskonnas, kelle kohta laps teadis, et too tema isa vihkab ja on palju sõimanud. Kusjuures ema elukaaslane ähvardas isa isegi vägivallaga. Ema karistas last nurka panemisega selle eest, et laps oli ema elukaaslase suhtes ebaviisakas. Ema karjus tihti lapse peale. Laps kartis üle kõige, et ema saab hooldusõiguse. Lapse ühekülgne toitumine tulenes sellest, et ema andis talle lapsena mingi ebameeldiva toidu, mis tekitas lapses hirmu maitsta uusi asju. Kui kohus peaks avalduse rahuldama, ei tooks ema last enam isale. Isa peaks seega lapsega kohtumiseks temal linnas külas käima. See ei olnud lapse huvides, vaid ema huvides. Lapsele ei meeldinud linnas koolis käia, talle ei meeldinud sealsed õpetajad. Laps kinnitas isale, et kui ema peaks ta linna kooli viima, siis paneb ta klassis näpud enda kõrvadele ega tee midagi kaasa. Lapse olulised sõbrad elasid Tabasalus ja sealses koolis käisid tema sugulased. Ema ja lapse kohtumised võiksid toimuda nii, et tema ise koliks ema elukohas vabasse tuppa elama. Ka võiks laps viibida kuni isa suhtes läbiviidava ekspertiisi lõppemiseni poole ajast tema ja poole ajast ema juures, et saada tõendeid, kui väga lapsele ei meeldi seal olla. Isale sobiks ka selline suhtluskord, mille järgi võib ema võtta iga päev lapse Tabasalust ning tuua lapse õhtuks Tabasallu tagasi tingimusel, et laps ema elukaaslasega ei kohtu. Ema juures võiks laps viibida siis, kui ema elukaaslane viibib välislähetusel. Isal olid kahtlused, et ema oli hiljuti tarbinud narkootilisi aineid. Isa tõi mõlemale ärakuulamisele kohtusse kaasa lapse, kuigi esimesel ärakuulamisel selgitas kohus isale, et ei pea võimalikuks lapse juuresviibimist ärakuulamisel. Isa leidis, et lapse arengutaset arvestades oli tema juuresviibimine asja arutamisel igati õigustatud. Isa arutas lapsega lapse advokaadi poolt avaldatut ning laps kinnitas, et ei ole mitmeid asju öelnud, mida advokaat seisukohas märkis. Samuti tsiteeris isa lapsele ema seisukohti ning väiteid ja palus neid kommenteerida. Puudutatud isik I seisukoht

Esindaja sedastas, et laps alustas vestlust teatega, et ta teab, miks esindaja siin on ja ema peab kohtust avalduse tagasi võtma. Laps selgitas, et veedab enamuse ajast isaga, sest talle meeldib nii. Ema juurde ta ei taha minna, sest „A ei salli issit silmaotsaski“. Laps kinnitas, et kui ema avalduse tagasi võtab, siis on ta muidugi nõus ema juurde minema. Isaga vestlemisel soovis laps samuti isa juures olla. Isa selgitas, et ta ei takista lapsel emaga suhelda, vaid jätab lapse otsustada, kas seda teha või mitte. Isa selgitas, et on lugenud lapsele ette enda ja A vahelise kirjavahetuse ning leidis, et see oli vajalik. Isa uskus, et kui ta leiutise tööle saab, siis saab ta rikkaks ning ema tuleb tema juurde tagasi „nagu muinasjutus“. Lapsel oli isaga väga tugev hingeline side. Samas oli murettekitav, et isa ja lapse vahel oli justkui teistsugune rollijaotus kui lapse-vanema suhe. Laps oli ilmselgelt haaratud lapse isa ja ema uue elukaaslase konflikti. Samuti oli isa andnud lapsele justkui otsustusõiguse. Lahuselavad vanemad pidid hoiduma teineteise halvustamisest ja vältima olukordi, mis takistavad teisel vanemal lapsega normaalselt suhelda. Praegu oli ema suhtlemine lapsega takistatud. Isal tuleb vajadusel julgustada lapsel ema juurde minemist, mitte segada teda täiskasvanute omavahelistesse suhetesse. Lapse kooliks ettevalmistamine oli vajalik ja lapse arengu seisukohalt väga oluline. Isa ei toonud esile ühtegi põhjust, miks oleks eelkooli minek lapse huvidega vastuolus. Kuna lapse ema poolt väljapakutud suhtluskord võimaldas lapsel piisavalt mõlema vanemaga suhtlemist, ei olnud see lapse huvidega vastuolus. Lapse isa enda ettepanekut konkreetse suhtluskorra või hooldusõiguse teostamise osas ei teinud. Eestkosteasutuste seisukoht

koos olla. Laps ütles lastekaitsetöötajale, et A on isale palju haiget teinud ja kuna isa on lapse jaoks kõige kallim inimene maailmas, siis ta ei saanud ema juurde minna. Isa elas kolmetoalises eramajas. Lapsel on palju legosid. Isa lootis uuesti lapse emaga koos elama hakata. „Ühisel muinaslool“ olevat kohtuloo pärast „must plekk peal“. Ema elukaaslane oli isa sõimanud väga koledate sõnadega. Isa luges kogu kirjavahetuse lapsele ette. Ta leidis, et see ei olnud kõige õigem teguviis, kuid pidas vajalikuks oma poega valgustada (poja silmi avada), millise inimese juurde poeg läheb. Isa tunnistas, et ta ei taha last ema juurde saata, kuid püüdis last veenda. Poja sotsialiseerimises probleemi ei näinud ja oli valmis last kodu lähedal eelkooli viima. Isa vend avaldas eestkosteasutusele, et tema hinnangul oli laps võrreldes teiste omaealistega liialt ebatavalise elukorralduse ja maailmavaatega. Isa manipuleeris väga palju lapsega. Näiteks lubas lapsele osta uue dinosauruse, kui laps isa juurde jääb. Onul oli vennapojaga alati hea suhe, kuid tänaseks käis laps onul külas väga vähe. Laps käis väga vähe ka vanavanemate juures. Isa keelas lapsel nendega suhelda, sest nad oli liialt sekkunud tema ellu. Isa venna arvates oli ema elukaaslane isaga ebaviisakalt suhelnud seepärast, et isa saatis emale ja tema elukaaslasele pidevalt kirju. Isa ema selgitas, et isa hoidub vanematega suhtlemisest, sest viimased avaldasid oma seisukoha selle asja suhtes kohtule. Isa tundis, et saab üksikisa rolliga hästi hakkama. Vanaema hinnangul puudusid isal sotsiaalsed oskused, et tagada lapsele vajalik heaolu. Olukorda oli vaja muuta. Vanaemale tundus, et lapselaps oli vaikselt võtnud rolli isa kontrollida. Laps oli isa poolt manipuleeritud. Laps oli isa tõttu võtnud hoiaku, et ema peab temaga suhtlemiseks avalduse tagasi võtma. Lapsel oli tekkinud hirm isa kaotada. Isa juures ei olnud lapsele piisavalt tagatud eakohane suhtlus, võimalus sotsialiseeruda ning normaalne elurütm ja toitumine. Isa oli poja suhtes liiga kaitsev ning piiras tema sotsiaalset suhtlust ja takistas haridusteed. Isa vanemad pidasid vajalikuks, et lapse ema asub põhiliselt hoolitsema lapse eest. Lapsel oli mõlema vanemaga kiindumussuhe. Mõlemad vanemad hoolisid oma lapsest ja soovisid tema elus igapäevaselt osaleda. Samuti olid lapse jaoks vanemad väga kallid. Ema oli suuteline tagama lapsele igakülgse arengu ja turvalise elukorralduse. Lapse isa küll hoolis ja armastas väga oma last, kuid ta ei osanud ette näha, missuguseid probleeme võivad tänased hoiakud ja tema sõnastuses valgustused endaga kaasa tuua. Oma liialt avatud väljaütlemistega lapse juuresolekul ja lapsele, tekitas ta olukorra, kus laps oli asunud kaitsma oma isa ja keeldus minemast ema, vanaema, onu juurde ja samuti eelkooli. Laps esitas emale ja vanaemale omi nõudmisi. Selline käitumine lapse poolt ei olnud eluterve. Eelnev võis oluliselt ja pöördumatult mõjutada lapse psüühikat. Laps oli alles 6-aastane. Ta ei tohtinud olla oma vanemate vahelise vaidluse objektiks ning sinna kaasatud isa poolt. Isa ei toetanud piisavalt lapse ja ema omavahelist suhtlust. Samuti ei mõistanud isa poja eelkooliealise hariduse vajalikkust ning jäi mulje, et ta ei mõistnud lapse vajadust tervislikule eluviisile (uneajad, söömised). Laps ei olnud hetkel puuduliku ettevalmistuse tõttu valmis kooli minema. Tema vastumeelsus oli ilmselt tingitud hirmust uue keskkonna ees. Seetõttu vajas ta eriti käimist eelkoolis, et harjuks järgmisel aastal kooli minemise mõttega. Samuti vajas ta harjumist eakaaslaste ja täiskasvanutega, kes püüavad teda õpetada. Hetkel oli ta liialt isoleeritud ning harjunud teistlaadi maailmavaatega. See oli suur ja sekkumist vajav probleem. Samuti ei olnud õige, et isa magab lapsega ühes voodis, ühe teki all. Tegemist oli suure poisiga, kes vajas oma voodit.

Maakohtu lahend

huvidega vastuolus, hirmutades last võimalusega, et kohtulahendi tulemusel saab lapse ja isa vaheline suhtlus kannatada. Ka ei oleks lapse isa juurde jäämisel piisaval määral tagatud lapse õigus haridusele. Isa potentsiaalselt soodustas koolist põhjuseta puudumist. Ema poolt narkootiliste ainete tarvitamine ei olnud tõendatud. Kuivõrd vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus, ei olnud põhjendatud lõpetada ühine hooludusõigus lapse tervise küsimustes. Ema kinnitas, et lapse tervise küsimustes vaidlus puudus ja mõlema vanema nõusolekut eeldavaid toiminguid tuleb elus ette harva. Kuivõrd vanemad ei suutnud kokku leppida selles, kuidas laps peaks lahus elava vanemaga suhtlema, oli vajalik kindaks määrata ka suhtlemiskord. Lapse ema esitas enda visiooni suhtlemiskorrast ja isa hinnangul oli piisav suhtlemiskord selline, mille kohaselt võib ema lapsele igal päeval järele tulla, veeta temaga linnas aega ning õhtul lapse koju tuua. Suhtlemine eeldab, et laps ei kohtu ema elukaaslasega. Kui ema elukaaslane viibib välislähetuses, võib laps ka ema juures ööbida. Ema taotletud suhtlemiskord oli mõistlik ja vastas lapse huvidele. Ka eestkosteasutused ja lapse esindaja pidasid ema pakutud suhtlemiskorda mõistlikuks. Isa pakutud suhtlemiskord ei olnud mõistlik, sest seadis ema ja lapse suhtlemisele ülemäärased piirangud. Samuti ei olnud selline suhtlemiskord mõeldav, kui lapse põhielukoht on ema juures. Kohus pidas vajalikuks suhtlemiskorra sõnastust mõnevõrra muuta, mis ei muutnud korra sisu. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda ja lapse esindamise kulud riigi kanda. Puudutatud isik II määruskaebus

Maakohtu põhjendusi kommenteeris avaldaja järgmiselt. Oli arusaamatu, miks heideti talle ette, et ta luges lapsele ette enda ja ema elukaaslase kirjavahetuse, avaldas lapsele kohtuvaidluse tagamaad ja selgitas võimalikke tagajärgi. See ei olnud keelatud. Isa kandis kirja ja/või asjaolud neutraalselt ette ja laps tegi talle esitletust ise omad järeldused, sh mõistis, et avalduse rahuldamise korral saab lapse ja isa vaheline suhtlus kannatada. Isa ei mäletanud, et kohus selgitas talle võimalust omapoolne ühine hooldusõiguse lõpetamise avaldus esitada. Ta oleks selle kindlasti esitanud. Koos määruskaebusega ta seda ei teinud, sest kell oli liiga palju. Isa toetas ema ja lapse vahelist suhtlust, kui laps ei pea suhtlema ema elukaaslasega. Isa ei lasknud ema lapse juurde vaid siis, kui isa kodu oli koristamata, sest kes laseb oma armastatu koristamata ruumi. Laps ei tajunud, et on isa poolt ja ema vastu ning ei tundnud end süüdi. Ta teadis, et olukorras oli süüdi ema elukaaslane. Isa armastuskirjad emale ei omanud siinkohal mingit tähtsust. Isa valis kirjades hoolega sõnu, et mitte ahistav näida. Isa juurde jäämine ei mõjuks lapsele halvasti. Lapse psüühikat kahjustaks hoopis see, kui teda sunnitakse ema elukaaslase seltsi. Ka ei tekitanud isa lapsel asjatuid lootusi pere taasühinemisest, sest laps teadis, et nii ei pruugi minna, kuid positiivsete inimestena võisid nad siiski seda loota. Ema majanduslik seisund ei olnud oluliselt parem. Isa jättis lapse otsustada ainult selle, kas ta soovib linna ema elukaaslase seltsi minna. Muud otsustused tegi isa. Isa väljapakutud suhtluskord ei olnud ülemäära piirav. Vastused määruskaebusele

TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Isa esitas maakohtu määrusele kaebuse, paludes see tühistada osas, milles kohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetas ja andis selle emale ning määras kindlaks suhtlemiskorra. Teised menetlusosalised kaebust ei esitanud. Seega ei vaidlustatud maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis rahuldamata avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse terviseküsimustes. Selles osas on maakohtu määrus jõustunud edasikaebetähtaja möödumisel ja ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt nt Riigikohtu 12.02.2016 määrust asjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Maakohtu määruses neid puudusi ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Ringkonnakohus selgitab, et perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 järgi, kui vanemad elavad lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu (PKS § 137 lg 2 p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (PKS § 137 lg 2 p 2). Seega on avalduse rahuldamise ja ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused järgmised: (1) hooldusõiguse lõpetamist taotleb üks vanematest ja (2) hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Kui eelnevalt kirjeldatud eeldused esinevad, on ühise hooldusõiguse lõpetamine siiski keelatud, kui (1) vähemalt 14-aastane laps vaidleb sellele vastu või (2) see ei ole kooskõlas lapse huvidega. Kusjuures ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna puhul (Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p 22.2). Praegusel juhul taotles ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse ema ja lapse vanemad elasid alaliselt lahus. Lisaks oli ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine lapse viibimiskoha määramise osas ja haridusküsimustes lapse huvides. Laps, kelle hooldusõiguse küsimust arutati, oli noorem kui 14-aastane, s.t maakohus ei pidanud lapse seisukohaga tingimata arvestama. Seega esinesid kirjeldatud osas ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused ja ühise hooldusõiguse lõpetamine ei olnud keelatud. Iseenesest on õige, et laste kasvatamisel on oluline, et vanemad teostavad hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida (vt nt Riigikohtu 22.11.2017 määrust asjas nr 2-16-5794, p 16). Kuid hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist ning ühise hooldusõiguse lõpetamiseks võivad anda alust mh asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate koostööle suunamine, täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud (Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p-d 16 ja 17). Samas juhindub kohus kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, eelkõige just lapse huvidest (PKS § 123 lg 1; Riigikohtu 26.06.2013 otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 17). Seejuures

saab vanemate ühise hooldusõiguse lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (PKS §-d 123 ja 137; Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p 22.2). Praegusel juhul oli ilmne, et vanemate omavaheline suhtlus ja kokkulepete saavutamine lapse suhtes ühise hooldusõiguse teostamiseks lapse viibimiskoha määramise ja haridusküsimustes oli komplitseeritud: vanematel olid selged ja üksteisest erinevad vaated lapse viibimiskoha määramise osas ja haridusküsimustes ning kokkulepete saavutamine vastastikuste järeleandmiste teel ei olnud võimalik. Maakohus põhjendas veenvalt, miks tuli ühise hooldusõiguse osalisel lõpetamisel anda ainuhooldusõigus emale. Määruskaebuse esitaja seisukoht, et maakohus tugines siinkohal vaid lapse ema omakasupüüdlikele, valedele ja tõendamata väidetele, ei olnud põhjendatud. Maakohus lähtus nii ema kui ka eestkosteasutuste ja lapse esindaja seisukohtadest. Samuti pidas kohus silmas menetluses kogutud tõendeid. Ringkonnakohus selgitab, et mitmed menetluses esitatud väited, mille osas leidis isa, et need ei olnud tõendatud, mistõttu ei saanud kohus isa hinnangul lahendi tegemisel nendele tugineda, olid väärtushinnangud, s.t nende tõesust või väärust ei olnud võimalik tõendada. Küll aga oli nende paikapidavust võimalik põhistada. Maakohus tugines lahendi tegemisel üksnes põhistatud väidetele. Eelnevaga seoses selgitab ringkonnakohus, et maakohtu põhjendused nähtuvad määruse osast, mis kannab pealkirja „Kohtumääruse põhjendused ja kohaldatav seadus“. Sellele eelnevas osas (s.o kirjeldavas osas) kajastas kohus menetlusosaliste väiteid, kusjuures kohtul oli kohustus kajastada neid ammendavalt (vt ka TsMS § 442 lg 7). Väidete paikapidavust ja tähtsust asja lahendamise seisukohast analüüsis kohus lõpplahendi põhjendavas osas. Seega olid kohatud määruskaebuses esitatud väited, milles isa kommenteeris asjaolude kirjelduses avaldatut ja heitis kohtule ette nende kajastamist kohtumääruse kirjeldavas osas. Maakohus märkis õigesti, et ema teguviisist nähtub, et ta lähtub tegutsemisel, oma käitumise juhtimisel ja väljaütlemistel esmajoones lapse huvidest. Lapse ema on lapse huvidest lähtuvalt valmis tegema ka järeleandmisi. Lapse ema on suuteline last kasvatama ja tema hariduselu juhtima ning ema on valmis ka lapse ja isa vahelist suhtlemist toetama. Isa kirjutistest ja tegutsemisest nähtub, et teda kannustab tegutsemisviiside valikul pigem soov lapse ja lapse emaga taas ühine perekond luua, olles valmis kasutama selleks mh meetmeid, mis last kahjustavad. Oma eesmärgi saavutamiseks maalis ta lapsele ema uuest elukaaslasest pildi, mis tekitas lapsele ema elukaaslase suhtes vastumeelsust, takistades emal, kuni ema elas uue elukaaslasega, lapsega kohtumast, ja sundides ema valima lapse ja elukaaslase vahel. Seejuures ei hoolinud isa sellest, kuidas mõjutab selline käitumine lapse psüühikat ja kiindumussuhet emaga. Isa seadis lapsele vastutuse ja otsustusõiguse oma elu juhtimise osas, milleks avalduse esitamise ajal 6-aastane lapse ei olnud oma noorest east tulenevalt valmis. Isa ei nõustunud maakohtu määrusega ka osas, milles kohus määras isa ja lapse vahelise suhtlemiskorra. Seejuures ei toonud isa välja, missuguste suhtlemiskorra punktidega ta ei nõustunud ja missuguseid tuli muuta. Ringkonnakohus selgitab, et esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest ning just lapse huvid saavad olla argumendiks, mis tingivad suhtlusõiguse piiramise lapse ja vanema vahel (PKS § 143 lg 3). Samas tuleb arvestada ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema hooldusõigust, vanema õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanemaga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust asjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul määras maakohus suhtluskorra kõiki ülalkirjeldatud nõudeid järgides.

Ülalkirjeldatud põhjustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks ja uue lahendi tegemiseks. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.