XX avaldus YY-ga reisimiseks ainuotsustusõiguse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.09.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
CC määruskaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Avaldaja: XX (isikukood: XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik I: YY (isikukood: XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Deivi Vaht Puudutatud isik II: CC (isikukood:
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Eestkosteasutus I: Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu Eestkosteasutus II: Tallinna linn (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 24.09.2019 määrus menetluskulude jaotuse osas ja teha uus määrus, millega jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda. Muus osas on maakohtu määrus jõustunud.
2.Kohtumääruse resolutsiooni terviktekst:
2.1.Jätta rahuldamata XX 10.06.2019 esitatud ja 12.09.2019 täpsustatud avaldus YY osas otsustusõiguse osaliseks üleandmiseks XX-le.
2.2.YY-le osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud jätta Eesti Vabariigi kanda.
2.3.CC maakohtu menetluskulud jätta avaldaja kanda. Ülejäänud menetlusosaliste maakohtu menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda ja YY-le osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud jätta Eesti Vabariigi kanda.
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud ja avaldus
1.XX (avaldaja, ema) esitas Harju Maakohtule 10.06.2019 avalduse ja 12.09.2019 avalduse täpsustuse YY-ga (puudutatud isik I, laps) reisimiseks ainuotsustusõiguse saamiseks.
2.Avaldaja ja CC (puudutatud isik II, isa) on puudutatud isiku I vanemad. Laps elab ema juures. Vanematel on ühine hooldusõigus, v.a lapse viibimiskoha ja koolieelse lasteasutuse määramise osas, milline kuulub avaldajale. Kohus on määranud lapse ja isa vahelise suhtluskorra, samuti selle, et pikematel reiside kui 10 päeva peab olema teise vanema nõusolek.
3.Avaldaja soovib koos lapsega minna ajavahemikul 01.11.2019 – 31.05.2020 reisile Euroopa Liidu liikmesriikidesse (eelkõige Kanaari saarestikku) lapsele võimaldatava ravi eesmärgil. Laps põeb kaasasündinud ihtüoosi ja reisi sihtkohas on sobilikud ravitingimused, soojemas kliimas viibimine parandab lapse immuunsüsteemi. Laps ei ole koolikohuslane ja kuna laps ja isa tegelikult ei suhtle, siis ei ole lapse huvidega vastuolus isa ja lapse suhtluse ajutine mittetäitmine reisi ajal.
4.Avaldaja palub endale ainuotsustusõigust lapsega ajavahemikul 01.11.2019 – 31.05.2020 reisimiseks Euroopa Liidu liikmesriikidesse ravi eesmärgil ning asendada isa nõusolek kohtumäärusega. Samuti palub avaldaja märkida määruses, et reisi ajal ei kuulu tsiviilasjas nr 2-15-18584 kindlaksmääratud suhtluskord ajutiselt täitmisele. Alternatiivselt anda avaldajale luba reisida lapsega Euroopa Liidu liikmesriikidesse ravi eesmärgil seitsmeks kuuks alates määruse jõustumisest. Puudutatud isikute seisukohad ja ärakuulamine
5.Puudutatud isik II, lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutused avaldust lapse huvidest lähtuvalt ei toeta. Puudutatud isik II palus tema menetluskulud jätta avaldaja kanda ja mõista avaldajalt puudutatud isiku II kasuks menetluskuluna 1496 eurot (käibemaksuga), millele lisandub viivis.
6.Maakohus kuulas vanemad ja lapse huve kaitsvad isikud ära. Avaldaja jäi esitatud avalduse juurde ja täpsustas seda. Avaldaja ei pidanud võimalikuks, et laps enne reisi isaga kohtuks. Puudutatud isik II selgitas, et ta ei ole vastu lapse reisimisele ja annaks
reisiks nõusoleku, kui lapse ja isa vaheline suhtluskord toimiks ning avaldaja nõustuks teenusega Tallinna Perekeskuses lahuselava vanemaga suhtluse korraldamiseks. Esimese astme kohtu määrus
7.Maakohus jättis 24.09.2019 määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste enda kanda, v.a puudutatud isiku I riigi õigusabikulud, mis jäid riigi kanda.
8.Maakohtu hinnangul avaldaja ei põhistanud veenvalt ega tõendanud reisi hädavajalikkust lapsele. Lapsele määratud esindaja sõnul lapsel silmaga nähtavaid olulisi nahakahjustusi ei ole. Lapse raviarst ei ole suunanud last nimetatud ajaks ravikuurile. Usutav ei ole, et last ei ole võimalik Eestis vajalikul määral ja viisil ravida. Sellele ei ole avaldaja ka tuginenud. Samuti ei ole lapse haiguse puhul tegemist uue asjaoluga, sest avalduse kohaselt on tegemist kaasasündinud ihtüoosiga. Ainuüksi põhjus, et lapsele sobib talvisel ajal soojem kliima, ei kaalu üles lapse ja isa õigust suhelda. Maakohus ei pidanud lapse reisi olulisemaks õigusest lapsel ja isal omavahel suhelda. Maakohus nõustus puudutatud isiku II ja kõigi lapse huve kaitsvate isikute seisukohaga, et lapse õigus pikemaks ajaks välisriiki reisile minna ei saa kaaluda üles kehtiva suhtluskorra täitmist või siis vanematel alternatiivkorra kokkuleppimist. Kuna 12.09.2019 ärakuulamisel avaldaja teatas, et ei pea võimalikuks ka Tallinna Perekeskuse teenuse, mis korraldab lahuselava vanemaga suhtlust, kaasabil lapse ja isa kohtumist enne plaanitavat reisi, järeldas maakohus sellest, et reisile minnes lapse ja isa suhtlukord ei toimiks ning lapsel ei oleks pikema aja jooksul võimalik isaga määratud korras suhelda.
9.Maakohus jättis TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 koosmõjus alaealise riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulu riigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, kuna kohus tegi asjas lahendi lapse huvidest lähtuvalt. Määruskaebus
10.Puudutatud isik II esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada puudutatud isiku II kohta tehtud menetluskulude jaotuse osas ja teha uue määruse, millega jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda, määrata need kindlaks ja mõista avaldajalt välja. Alternatiivselt jätta avaldaja avaldus läbi vaatamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
11.Puudutatud isik II ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuli menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda põhjusel, et kohus tegi lahendi lapse huvidest lähtuvalt. Maakohus kohaldas ebaõigesti menetlusõiguse norme (TsMS § 172 lg 1 ja 3). Selline kulude jaotus ei tulene seadusest ja on vastuoluline.
12.Avaldaja esitas avalduse oma õigusi kuritarvitades. Puudutatud isiku II seisukohta toetab lapsele määratud esindaja, kes leidis, et avalduse põhirõhk on väitel, et lapse isa ei ole huvi lapse vastu tundnud, kuid esindaja on seoses vanemate esitatud tõenditega tuvastanud, et lapse isa on teinud kõik võimaliku, et lapsega suhtlemine toimuks, kuid lapse ema on takistanud lapse ja isa suhtlust vahendeid ja viise valimata. Lapse esindaja leidis, et ema avaldus tulnuks jätta läbivaatamata.
13.Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on nii eestkosteasutuste kui ka lapse esindaja hinnangul oluline, et ema ei teeks takistusi isa ja lapse kohtumiste toimumiseks ning parem oleks, kui pooled sõlmiksid kompromissi. Lapsel peab olema kontakt oma isaga, kuid selle saavutamine sõltub emast. Lisaks selgitas lapse esindaja kohtuistungil, et ema ei ole astunud ühtegi sammu selleks, et minna lapsega koos selle reisiga seonduvat arutama isa juurde. Laps oli esindajale selgitanud, et soovib isaga suhelda. Isa esitas mõistliku ettepaneku, et kui ta saab lapsega suhelda, siis ta annab nõusoleku reisimiseks.
14.Maakohus leidis õigesti, et avaldaja ei ole veenvalt põhistanud ega tõendanud reisi hädavajalikkust lapsele, s.o lapse tervisele. Seega antud vaidluse asjaolusid arvestades on õiglane, kui menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 teise alusel avaldaja kanda.
15.Ka tulenevalt TsMS § 172 lg-st 7 oleks maakohus pidanud jätma puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda.
16.Maakohus ei teostanud TsMS § 175 lg 1 alusel diskretsiooniõigust. Maakohus oleks pidanud avalduse rahuldamata jätmisel kontrollima, kas puudutatud isiku II lepingulise esindaja kulud olid vajalikud ja põhjendatud. Menetluse edasine käik
17.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
18.Puudutatud isikule I määratud esindaja toetas määruskaebust.
19.Eestkosteasutus I jättis menetluskulude jaotuse osas seisukoha esitamata ja leidis, et see on üksnes kohtu otsustada.
20.Eestkosteasutus II leidis, et määruskaebus on põhjendamatu.
21.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
22.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis puudutatud isiku II menetluskulud tema enda kanda. Tühistatud osas teeb kolleegium uue määruse, millega jätab puudutatud isiku II maakohtus kantud menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse. TsMS § 654 lg 22 ja § 659 alusel esitab ringkonnakohus määruse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
23.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 koosmõjus TsMS §-ga 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vaidlustatud määrusega jättis maakohus avalduse rahuldamata ja jaotas menetluskulud selliselt, et lapse riigi õigusabi kulud jäid riigi kanda ja ülejäänud menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Maakohtu määruse vaidlustas üksnes puudutatud isik II tema menetluskulude tema enda kanda jätmise osas. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas. Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud.
24.Puudutatud isik II on määruskaebuses seisukohal, et tema menetluskulude tema enda kanda jätmine on avalduse rahuldamata jätmisel ja avalduse aluseks olevaid asjaolusid arvestades ebaõiglane. Puudutatud isiku II hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti
menetlusõigusnorme, samuti põhjendas asjakohatult kulude menetlusosaliste enda kanda jätmist lapse huvides tehtud lahendiga. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga II.
25.Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18), millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda vaid siis, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Eelmärgitu kehtib ka kulude jaotamise osas TMS § 172 lg 1 teises lauses sätestatu alusel. Ringkonnakohtu hinnangul võib käesoleval juhul maakohtule ette heita diskretsiooni piiride ületamist.
26.Vaidlustatud määrusega jättis maakohus menetlusosaliste, v.a puudatud isiku I, menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, põhjendades seda üksnes sellega, et lahend tehti lapse huvidest lähtuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude jaotuse osas maakohtu määrus põhjendamata. Maakohus ei ole arusaadavalt seostanud viidatud sättes toodut enda järeldusega jätta kulud poolte endi kanda.
27.TsMS § 172 lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita menetluses kulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning teine lause sätestab, et kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Hagita menetlused on oma olemuselt erinevad, mistõttu ei ole alati võimalik hagimenetlusega sarnaselt kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, s.t n-ö kaotajat, kes peaks kandma menetluskulud. Seetõttu annab TsMS § 172 lg 1 teine lause mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.
28.Kõik lapsesse puutuvad lahendid tehakse lapse parimatest huvidest lähtudes, mis ei tähenda, et kõigi lastega seotud hagita menetlustega kaasnevad kulud peavad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel jääma alaealise lapse kanda või tulenevalt sellest, et kulude alaealise lapse kanda jätmine on ebaõiglane, siis tema vanemate kanda. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka vanemate vahelises lapse hooldusõiguse vaidluses on võimalik otsustada kulude jaotus tulenevalt vaidluse tulemusest ning sellisel juhul tuleb kohaldada TsMS § 172 lg 1 teist lauset. Riigikohus on selgitanud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt nt Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18).
29.Praegusel juhul jättis maakohus avalduse rahuldamata, kuna avalduse asjaolud ei olnud piisavalt põhistatud ega tõendatud. Nõustumata puudutatud isiku II määruskaebuse seisukohaga, et ema avalduse rahuldamata jätmine tähendab automaatselt, et avaldus oli esitatud põhjendamatult või oma menetlusõigusi kuritarvitades, on ringkonnakohtu hinnangul avalduse täies ulatuses rahuldamata jätmine siiski sedavõrd kaalukas asjaolu, mida tuleb menetluskulude jaotusel arvesse võtta, vaatamata sellele, et TsMS-s puudub selge säte, mis kohustaks hagita menetluses menetluskulud jätma selle isiku kanda, kelle
esitatud avaldus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotuse otsustamisel tuleb arvesse võtta, kes pooltest on kohtuvaidluse põhjustanud ja milline on lõpptulemus pooltele. Arvestades, et maakohtu tuvastatu kohaselt oli avaldus piisavalt põhistamata ja tõendamata, leiab ringkonnakohus, et avaldaja põhjustas kohtuvaidluse, milles ta ei saavutanud soovitud tagajärge. Seega tegi maakohus lahendi avaldaja kahjuks, mistõttu on õiglane, kui menetluskulud kannab avaldaja.
30.Käesoleval juhul räägib puudutatud isiku II menetluskulude tema enda kanda jätmise vastu ka asjaolu, et toimikus olevatest menetlusdokumentidest nähtuvalt pakkus puudutatud isik II avaldajale võimalust lahendada vaidlus kompromissiga, olles valmis avalduses nõutud nõusoleku andma, kui avaldaja võimaldaks isal oma lapsega kohtuda enne reisi, s.o täidaks kohtulahendiga määratud suhtluskorda.
31.Vastuseks määruskaebuse väitele, et maakohus jättis ebaõigesti hindamata puudutatud isiku II lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse, selgitab ringkonnakohus järgmist. Kuivõrd maakohus jättis menetlusosaliste kulud nende endi kanda, siis sellise otsustuse korral ei pidanudki maakohus kulude põhjendatust ja vajalikkust sisuliselt hindama ja kindlaks määrama, kuna kulusid ei mõistetud kelleltki välja.
32.Seoses hagita menetluse eripäraga selgitab ringkonnakohus puutuvalt menetluskulude suurusesse, et hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses. Seda seisukohta kinnitab hagita menetluses kohtu laialdasem asjaolude selgitamise kohustus, kus kohus selgitab ise välja asjaolud ja kogub vajadusel tõendeid (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477) (vt hagimenetluse ja hagita menetluse eristamise kohta ka Riigikohtu 17.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Lisaks ei lahendata perevaidluses toimuvas hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust. Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja õigusabi kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks kooskõlas TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on mh tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. Samas iga konkreetse hagita menetluse asjaolusid arvestades on kohtule jäetud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta, tagamaks igal üksikjuhtumil õiglase lahenduse leidmise (Riigikohtu 31.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19).
33.Määruskaebuse alternatiivse nõude kohta selgitab ringkonnakohus järgmist. Puudutatud isik II palub oma alternatiivnõudes jätta avalduse läbi vaatamata ja kulud avaldaja kanda. Kuivõrd määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt puudutatud isik avalduse rahuldamata jätmist sisuliselt ei vaidlustanud, samuti ei ole seda ka ükski teine menetlusosaline vaidlustanud, on maakohtu määrus avalduse rahuldamata jätmise osas jõustunud, mistõttu ei saa ringkonnakohus kaaluda avalduse läbi vaatamata jätmist.
34.Seega leiab kolleegium eeltoodut kokku võttes, et maakohtu määrus tuleb puudutatud isiku II menetluskulude jaotuse osas tühistada, teha tühistatud osas uus määrus ning jätta puudutatud isiku II maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel avaldaja kanda.
35.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes määruskaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Määruskaebus jääb osas, milles paluti määrata ringkonnakohtul kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja need välja mõista avaldajalt, rahuldamata.
36.Seoses määruskaebuse osalise rahuldamisega jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 477 lg 1 järgi menetlusosaliste endi kanda. Puudutatud isikule I osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud jätta TsMS § 172 lg 3 järgi Eesti Vabariigi kanda