Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Tsiviilasi nr 2-19-2683

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). TsMS § 633 lg 7 järgi tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

A H ja K H (hagejad) esitasid kohtule 19. veebruaril 2019 A Hi (H, kostja) vastu hagi, milles on palunud mõista kostjalt välja hagejate kasuks igakuine elatis 1. jaanuarist 2019 seadusega ettenähtud miinimummääras, mis on käesoleval ajal 270 eurot. Elatise palutakse tasuda hagejate ema arvelduskontole. Hagiavalduse kohaselt ei ela hagejate ema ja kostja koos alates 2012. a-st, kostja ei osale laste ülalpidamisel alates 2019. a jaanuarist. Kulutused igale lapsele moodustavad 540 eurot kuus. Laste ema omandis on sõiduauto TOYOTA Aygo, väljalaskeaasta 2006 ja kaks Narvas asuvat korteriomandit. Kostja omandis on sõiduauto Jaguar, väljalaskeaasta 2017. Viru Maakohus 21. veebruari 2019. a määrusega võttis hagi menetlusse.

TSIVIILASJA HIND

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 122 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hinnaks hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 124 lg 1 esimese lausega kooskõlas määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 129 lg 2 järgi on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa.

2(9)

Tsiviilasi nr 2-19-2683

Praeguses asjas paluvad hagejad kohtule 19. veebruaril 2019 esitatud hagis mõista kostjalt välja elatise mõlema hageja kasuks seadusega ettenähtud miinimummääras alates 1. jaanuarist 2019, seega tagasiulatuvalt (PKS § 108 mõttes). Ajavahemiku 01.01.2019-18.02.2019 (k.a) eest nõutud elatise summa on kokku 887,04 eurot (443,52 eurot x 2 last). Alates hagi esitamisest 19.02.2019 on TsMS § 129 lg-st 2 lähtudes elatise summa 4860 eurot (270 eurot x 2 last x 9 kuud). Hageja nõude koguväärtus on seega 5747,04 eurot. Kohus leiab, et hagihind on 5747,04 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja leiab, et hagi on täies ulatuses põhjendamatu ja avalduses märgitud asjaolud ei vasta tegelikkusele. Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagiavalduses tema vastu esitatud nõudeid. Asja on võimalik lahendada kompromissiga kui kompromiss on mõistlik. Hagi vastuse põhjenduste kohaselt ei keeldu kostja elatise maksmisest ning on koguaeg toetanud oma lapsi materiaalselt. Lapsed elasid viimase ajani Saksamaal ning on saanud Saksamaal lastetoetust, sest A Hu sissetulek ei võimaldanud maksta elatist täies mahus. Kostja elab Saksamaal ja töötab seal osalise koormusega. Tema palk on pisut üle 1000 euro. Tema ülalpidamisel on peale K Hu ja A Hu veel üks alaealine laps. Hagejate seaduslik esindaja R H (kostja endine abikaasa) saab lastetoetust Saksamaalt, kuna Saksamaa seaduste järgi katab riik elatisesummad, kui lapsevanem ise ei suuda neid maksta. A H on õppinud erikoolis, kuna ta on juba lapsepõlvest invaliid. Tal on probleeme kuulmise ja kõnega. Kui A H elas veel Eestis, siis oli talle vormistatud invaliidsus ja ta sai invaliidsuspensioni, mis laekus tema arvele. Kostja endine abikaasa R Hu käsutuses on A Hu pangakaart, millelt R H on võtnud välja raha. Kostja lisas hagi vastusele dokumendid oma terviseseisundi kohta. Vaatamata sellele, et hagejad nõuavad elatise tasumist miinimumsummas, ei ole kostja võimeline tulenevalt eeltoodust seda summat maksma. Kostja arvab, et kõik lapsed peavad olema võrdses olukorras, mistõttu kostja on nõus ja on võimeline tasuma igale lapsele elatist summas 100 eurot kuus. Kostjal puudub igasugune vallas- või kinnisvara, mille võõrandamise tulemusel oleks kostja võimeline tasuma elatist suuremas summas kui 100 eurot kuus igale lapsele.

KIRJALIK MENETLUS

Kuna mõlemad pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses, määras kohus 13. juuni 2019. a määrusega vaadata tsiviilasi läbi kirjalikus menetluses. Menetlusosalistele määrati tähtaeg esitamaks avaldusi, seisukohti ja menetluskulude nimekirja kohtule, samuti teatati lahendi avalikult teatavaks tegemise aeg. Samuti tegi kohus pooltele ettepaneku sõlmida kompromissi või esitada täiendavad selgitused ja tõendid. Kompromissi pooled ei esitanud. Kostja on esitanud täiendavad tõendid ja selgitused. Hagejate esindaja täiendavaid selgitusi ega tõendeid ei esitanud, teatas kohtule aga, et kostja ema enam hooldekodus ei viibi, kuid elab oma kodus.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

3(9)

Tsiviilasi nr 2-19-2683

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. Hagejate nõudeks on mõista kostjalt välja elatise seaduses sätestatud miinimummääras alates 1. jaanuarist 2019. Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased). Vastavalt PKS § 97 p 1 on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Kohus tuvastas hageja A Hu sünni tõendiga (tl 3), et ta on sündinud 21. veebruaril 2012 ning et tema vanemateks isa A H ja ema R H. Hageja K Hu sünnitunnistusega (tl 4) tuvastas kohus, et ta on sündinud 6. mail 2008 ning tema vanemateks isa A H ja ema R H. Vaidlust ei ole, et hagejateks on alaealised lapsed ja kostjaks hagejate vanem (esimese astme üleneja sugulane) ning kostja on kohustatud hagejatele ülalpidamist andma. Samuti ei ole vaidlust, et kostja elab hagejatest eraldi. PKS § 101 lg 1 alusel ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Aastal 2019 moodustab vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu miinimummäär 540 eurot ning sellest tulenevalt on PKS § 101 lg 1 sätestatud elatusraha miinimummäär 270 eurot. Kostja tunnistab hagi osaliselt ja palub arvestada, et tal tuvastati töövõimekaotus. Kostja elab Saksamaal ja osalise koormusega töötab seal ning täiskoormusega tööle minna ta ei suuda terviseprobleemide tõttu. Tema palk on pisut üle 1000 euro. Tema ülalpidamisel on peale K Hu ja A Hu veel üks alaealine laps. Hagejate seaduslik esindaja R H (kostja endine abikaasa) saab Saksamaalt lastetoetust, kuna Saksamaa seaduste järgi katab riik elatisesummad, kui lapsevanem ise ei suuda neid maksta. Kohtule 28. juulil 2019 esitatud menetlusdokumendis (tl 79-80) viitas kostja täiendavalt sellele, et kostjal on veel kohustus oma ema ülalpidamiseks. A Hu emal N H on puue ja ta viibib Narva – Jõesuu Hooldekodus, mille eest maksab osaliselt A H. Igakuiselt maksab kostja 425 eurot, mis kannab oma tädi N B arvelduskontole üle. Tädi lisab sellele rahasummale ka N H pensioni ja kannab raha üle AS-ile Narva-Jõesuu Hooldekodu. Kostja väitel on ta võimeline tasuma elatist summas 100 eurot kuus igale lapsele. 4(9)

Tsiviilasi nr 2-19-2683

PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel (vanema töövõimetus või teine alaealine laps, kes jääks elatise väljamõistmise korral vähem kindlustatuks kui elatist saav laps) võib kohus välja mõista ka väiksema elatise, kusjuures PKS § 102 lg 2 on erijuhtum, mitte üldreegel. Vanema ebapiisav sissetulek või sissetuleku puudumine ei ole üldjuhul aluseks elatise tasumiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Vanema töövõimetus aga, mille tõttu on raskendatud osalemine tööjõuturul ja teiste ülalpeetavate olemasolu, võib olla mõjuvaks põhjuseks õigustamaks elatise tasumist alla miinimummäära. Kohus jätab tähelepanuta ja arvestamata kostja väited ja tõendid ning hageja vastuväited kostja ema ülalpidamise puhul. Vastavalt PKS § 98 kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele. Olukorras kui kostja sissetulek ei luba tal väidetavalt kõigile ülalpidamist saama õigustatud isikutele ülalpidamist andma, tuleb kostjal seega alaealist last eelistada kostja emale. Seejuures ei saa kohus märkimata jätta, et kostja väidetava sissetuleku „pisut rohkem kui 1000 eurot kuus“ juures, oli ta võimeline kandma B , N oma ema hooldamise eest 2019. a veebruaris ja märtsis 600 eurot kuus (tl 82, tõlge tl-l 84; tl 83). Eesti Töötukassa töövõime hindamise 02.04.2019. a otsuse nr TVH/19/013326 (tl 17) p 3 kohaselt on kostjal tuvastatud osaline töövõime kestusega 5 aastat ja perioodiga 28.12.2018 – 27.12.2023. Otsusest on näha, et kostjal on mõõdukad tegutsemispiirangud liikumise ja suhtlemise (nägemine, kuulmine, kõnelemine) valdkondades, mille põhjuseks on kõrvahaigused. Samuti on A H kerge tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonnas, mille põhjuseks on psüühikahäired. Samuti on kostjal kuulmislanguse tõttu piiratud ohutu ringiliikumine ning suuliste sõnumite edastamine ja vastuvõtmine. Alanenud õppevõimekuse tõttu on kergelt piiratud uute ja keeruliste oskuste omandamine. Arvestades A Hu tervisekahjustuse iseloomu, on tema töövõime 5 aasta jooksul tõenäoliselt vähe muutuv. Kohus leiab, et sellistest asjaoludest saab järeldada, et kostja vaimsed ja tegutsemisevõimed ning sellest tulenevalt ka võimalused töötada ja töötasu teenida on piiratud. Kostjal on 14. veebruaril 2018 sündinud veel üks laps – N A H (tl 23, tõlge tl-l 24). Kostja väitel on tema palk pisut üle 1000 euro, kuid see ei vasta kostja esitatud tõenditele. Vastavalt kostja pangakonto väljavõttele (tl-d 25-33, tõlked tl-del 57-66), sai ta ajavahemikul 01.09.2018-28.02.2019 palka firmalt xxx kokku summas 8806,80 eurot, mis on keskmiselt 1467,80 eurot kuus (8806,80/6). Riigikohus 09.06.2017. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-s 21.4 asus seisukohale, et vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda seda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, 5(9)

Tsiviilasi nr 2-19-2683

et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks, kusjuures täiskasvanud isikul on üldjuhul suuremad vajadused kui alaealisel lapsel. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-127-09 leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla toime ilma riigi abita. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-174-16 p-de 18 ja 21 kohaselt tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (lastega). Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-35-17 p. 28.2 on välja toodud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks võib olla lisaks seaduses nimetatule ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Föderaalse Tööhõiveameti Peretoetuste kassa Bayern Nord (Nürnberg, Saksamaa) 05. märtsi 2019. a kirjale (tl 39, tõlge tl-l 46) lisatud arvestuse alusel (tl 39 pöördel, tõlge tl-l 47) kuulub Saksamaa poolt alates jaanuarist 2019 igale hagejale täiendavalt välismaise (Eesti) perehüvitisele summas 60 eurot väljamaksmisele lastetoetuse ja perehüvitise vahe summas 134 eurot. Hagejate ülalpidamiseks alates 2019 jaanuarist makstakse seega Eestis igakuiselt 60 eurot ja Saksamaa poolt veel 134 eurot, kokku 194 eurot kuus iga lapse kohta. Samuti tuleb kahe lapse puhul arvestada ka mastaabisäästu (kahe lapse korral kulub eelduslikult ühele lapsele vähem kui siis kui on üks laps). Riigikohus on oma 22.03.2017. a otsuse nr 3-2-1-174-16 p-s 14 märkinud, et Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE on uurinud laste tegelikke vajadusi. 2013. a novembris koostatud uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) leiti, et aastatel 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta. Seega leiti, et lapse keskmised vajadused on madalamad kui praegune elatise seaduses sätestatud miinimummäär. Kusjuures uuringus rõhutati, et kõige suuremad on lapse ülalpidamiskulud ühelapselistes leibkondades ning madalamad ülalpidamiskulud kahe ja enamalapselistes leibkondades on selgitatavad otseste elamiskulude (toit, eluase jms) jagunemisega suurema arvu leibkonnaliikmete vahel (mastaabisääst), samuti on nooremal lapsel võimalus kasutada vanematest lastest jäänud mänguasju, riideid jms. 2013. aastal oli tarbijahinnaindeksi muutus eelmise aastaga võrreldes 2,8% ning aastatel 2014-2016 on tarbijahinnaindeksi muutus olnud 0% või negatiivne. Seega ei ole tarbijahinnaindeks vaadeldaval perioodil oluliselt tõusnud ning seega ei ole eelduslikult ka keskmine ülalpidamiskulu lapse kohta märgatavalt suurenenud. Statistikaameti andmetel (vt. https://www.stat.ee/thikalkulaator?cpiStartMonth=17&cpiStartYear=2012&cpiEndMonth=17&cpiEndYear=2018&id= 32857&cpiCalculate=Arvuta) tarbijahinnaindeksi muutus aastal 2018 võrreldes aastaga 2012 moodustab 9,4%. Kui korrigeerida uuringus leitud 280 euro suurust keskmist ülalpidamiskulu lapse kohta 2018. aasta tarbijahinnaindeksiga (9,4%), on keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta keskmiselt 306 eurot. 6(9)

Tsiviilasi nr 2-19-2683

PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Seega on ülalpidamist kohustatud mõlemad vanemad andma. Kui kostja oleks kahe lapse kohta tasunud elatist 2 x 270 eurot ehk 540 eurot kuus, siis sellest tulenevalt on kahe lapse kohta igakuine ülalpidamine mõlema lapsevanema poolt kokku 1080 eurot. Kohus leiab aga, et 1080 eurot kahe lapse kohta on ilmselgelt suurem summa, kui laste tegelikud vajadused on. Veelgi enam, et tegemist on kahe lapsega ehk kohaldub mastaabisäästu põhimõte ja laste emale makstakse lisaks ka lapsetoetust Eestis ja Saksamaa poolt mõlema lapse peale, kokku summas 194 eurot kuus kummalegi lapsele. Hagejate seaduslik esindaja ei esitanud andmeid oma sissetulekute kohta kohtu ettepanekust hoolimata (tl 41, 74-76). 13. juuni 2019. a määrusega (p 5) jättis kohus tähelepanuta hagejate seadusliku esindaja võõrkeelsed dokumendid (tl 74). Kinnistusraamatu andmeil kuulub hagejate emale kaks kinnisasja: 27,8 m2 suurune korteriomand x (tl 70-71) ja Narvas, x asuv 63,3 m2 suurune korteriomand (tl 72-73). Hagiavalduse kohaselt elavad hagejad koos emaga x asuvas korteriomandis. Kohus palus hagejatel (tl 74-76) selgitada kuidas kasutatakse teine, x asuv korteriomand, nt kes seal elab, kas see antakse üürile; kui korter antakse üürile, siis kui palju moodustab üür kuus. Hagejad selgitusi ei esitanud. Maanteeameti andmeil (tl 69) kuulub hagejate emale sõiduk Renault Megane Scenic, registreerimismärgiga x, ehitusaasta 2000. Seisuga 12.06.2019 töötajate registri andmete (tl 68) kohaselt töötab hagejate ema alates 22.01.2019 x OÜ-s. Samuti on kohus kontrollinud äriregistri, kuid hagejate ema kohta puuduvad seal andmed. Hagiavalduses vanemate varalise seisundi kirjeldades märkisid hagejad, et kostjale kuulub auto Jaguar, väljalaskeaasta umbes 2017. Kuna need andmed puuduvad Maanteeametis, on kohus teinud nii hagejatele kui ka kostjale ettepaneku esitada selgitusi auto Jaguar kohta (tl 74-76). Kohus kontrollis registrites ka kostja andmed, kuid kostja kohta puuduvad seal andmed. Asjaoludest, et:  lapsi (hagejad) on kaks, kes mõlemad elavad üheskoos nende ema R Hu juures  hagejatel on mastaabisäästust tulenevalt miinimumist väiksemad vajadused  mõlema lapse eest nende emale Eestis riigi poolt makstakse alates 1. jaanuarist 2019 lapsetoetus summas 60 eurot kuus ja Saksamaa poolt lastetoetus summas 134 eurot, kokku 194 eurot iga lapse kohta  kostja vaimsed ja tegutsemisevõimed ning sellest tulenevalt ka võimalused töötada ja töötasu teenida on piiratud  kostjal on veel üks laps järeldab kohus, et kostja ei ole suuteline temalt nõutud suuruses elatist maksma. Kohus leiab, et loetletud asjaolud kogumis annavad alust kohaldada PKS § 102 lg-t 2 ning mõista kostjalt välja elatis alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Lähtudes Riigikohtu selgitustest (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 18) elatise suuruse määramisel, peab kohus silmas ülalpidamiskohustuse eesmärki, milleks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine. Kõigest eeltoodust lähtudes leiab kohus, et kostja praegune varaline ja tervislik seisund ei võimalda tal maksta hagejatele elatist nõutud summas. Juhul kui kostja peaks maksma hagejatele 7(9)

Tsiviilasi nr 2-19-2683

elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, jääks kostja teine laps (N.-A. H) ebavõrdsesse olukorda ja osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad. Kohus leiab, et kostja on võimeline tasuma elatist summas 150 eurot kuus igale hagejale. See elatise summa koos Eesti ja Saksamaa lastetoetuste ja hagejate emapoolse panusega peab kõik hagejate mõistlikud vajadused katma. Kohus rahuldab osaliselt hagi elatise väljamõistmise nõude osas alates hagi esitamisest ja mõistab kostjalt välja iga hageja kasuks elatisena 19.02.2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni igakuiselt 150 eurot. Kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on huvitatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise suuruse muutmiseks. Tagasiulatuv elatis (PKS § 108) Vastavalt PKS § 108 võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 04.12.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13 ja 26.06.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades muu hulgas ka kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 mõttes. Kohus on ka kindlaks teinud, et kostja on võimeline tasuma elatist summas 150 eurot kuus igale hagejale ning et see summa peab katma kõik hagejate mõistlikud vajadused. Vaidlust ei ole, et hagejate vanemad elavad eraldi 2019. a jaanuarist alates ning et lapsed elavad ema juures Narvas, kostja aga Saksamaal. Hagejad on ema ülalpidamisel. Kostja väited, et ta võttis osa hagejate ülalpidamisest alates 2019. a jaanuarist, on paljasõnaliseks jäänud. Hoolimata kohtu ettepanekust ei esitanud kostja tõendeid selle kohta, et ta tasus midagi hagejate esindajale (tl 74-76). Kostja väidab, et on nõus ja võimeline tasuma elatist 100 eurot kuus igale hagejale, kuid ei teinud seda. Lähtudes eeltoodust, rikkus kostja lapse suhtes seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ning hagi esitamine selles osas on õigustatud. Küll on kohtupraktikas leitud, et teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud (Riigikohtu 25.05.2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19 ja Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei sea elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt enne hagi esitamist kostjat äärmiselt raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav, sest hagejad ei ole nõudnud elatist ühe aasta eest enne elatise hagi esitamist vaid alates 01.01.2019, hagi sai esitatud 19.02.2019. Selle aja eest elatise summa iga hageja kohta on 96,48 eurot (2019. a jaanuar + 2019. a veebruari 18 päeva). Kohus leiab, et sellises ulatuses tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei koorma kostjat liigselt, kuna kostja hageja vanemana pidi olema teadlik, et tema alaealised lapsed vajavad ülalpidamist ning kohusetundlik lapsevanem saanuks oma kohustust täita vabatahtlikult ja nõuetekohaselt. 8(9)

Tsiviilasi nr 2-19-2683

Kohus rahuldab osaliselt hagi tagasiulatuva elatise väljamõistmise nõude osas ja mõistab kostjalt välja iga hageja kasuks elatisena ajavahemiku 01.01.2019-18.02.2019 (k.a) eest 96,48 eurot.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 163 lg-le kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulusid võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Pooled ei esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks, mistõttu jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Pooltele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.