Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. august 2019, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-15460
Kohtuasi
AMu hagi HMu vastu elatise vähendamiseks AMu hagi MMu vastu elatise vähendamiseks AMu hagi KMu vastu elatise vähendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. septembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
HMu apellatsioonkaebus, hind 1215 eurot MMu apellatsioonkaebus, hind 1215 eurot KMu apellatsioonkaebus, hind 1215 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (vastustaja) AM (isikukood xxxxxxxxxx; elukoht xxxxxxxx), volitatud esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Kostjad (apellandid) HM (isikukood xxxxxxxx), MM (isikukood xxxxxxxx) ja KM (isikukood xxxxxxxx) (elukoht xxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja AM, volitatud esindaja Angela Jürgenson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta HMu, MMu ja KMu apellatsioonkaebusele lisatud AMu töövõime kaart, Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-6546 ja väljavõte tsiviilasjas nr 2-17-15677 esitatud menetlusdokumentide sisust ning AMu 11. juulil 2019 esitatud palgatõend tõendina vastu võtmata.
Tühistada Harju Maakohtu 26. septembri 2018. a otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi, ja saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Rahuldada HMu, MMu ja KMu apellatsioonkaebused osaliselt. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude jaotuse ja suuruse määrab vastavalt vaidluse lahendamise tulemusele kohtuasja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AM (hageja, isa) esitas 17. oktoobril 2017 Harju Maakohtule HMu (kostja I, laps I), MMu (kostja II, laps II) ja KMu (kostja III, laps III) vastu hagi, milles palus vähendada iga lapse kasuks kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust ja mõista temalt iga lapse kasuks välja elatis 60 eurot kuus.
1.1.Hagiavalduse kohaselt on Harju Maakohtu otsustega tsiviilasjades nr 2-14-50285 ja nr 2-14-50286 mõistetud hagejalt iga lapse kasuks välja miinimummääras elatis. Hagejal on tekkinud elatise maksmisel raskused, sest tema sissetulekust ei piisa kolmele lapsele miinimumelatise maksmiseks. Hageja töötab xxxxxxxx xxxxxxx OÜ-s ja tema brutosissetulek on 820 eurot kuus (netosissetulek 668 eurot 38 senti kuus). Miinimumelatis kolmele lapsele on aga 705 eurot kuus. Kuna hageja sissetulekust ei piisa miinimumelatise maksmiseks, on hagejal tekkinud märkimisväärne elatisevõlg, mille tasumiseks peetakse täitemenetlustes hageja sissetulekust iga kuu kinni 433 eurot 38 senti. Hagejale ei kuulu kinnis- ega vallasvara. Hagejat toetab tema elukaaslane. Mõjuv põhjus elatise vähendamiseks seisneb selles, et vahepeal märkimisväärselt suurenenud riiklike peretoetuste suurus, mille arvel saab laste kulusid kanda. Lapsetoetus on esimese ja teise lapse kohta 50 eurot kuus ning kolmanda lapse kohta 100 eurot kuus. Lisaks makstakse kolmelapselisele perele lapserikka pere toetust 300 eurot kuus. Kui elatise väljamõistmise ajal (2014) oli pere toetuste kogusumma 115 eurot 8 senti, siis nüüd on see 500 eurot. Lisaks ei ole miinimummääras elatisest lähtuv laste ülalpidamiskulu (kolme lapse kohta 1410 eurot kuus) reaalne, arvestades laste elulaadi ning vanemate sissetuleku suurust (ema
2-17-15460 brutosissetulek on 900 eurot kuus). RAKE uuringu andmeid ja tarbijahinnaindeksit arvestades kulub keskmiselt lapse ülalpidamiseks 287 eurot kuus. Kuna kostjad on tüdrukud, siis vähendab nende kulusid ka mastaabisääst. Laste keskmist kulu arvestades kulub nende vajaduste rahuldamiseks kokku 861 eurot kuus, millest 500 eurot on kaetud riiklike toetustega ning 361 eurot jääb võrdsetes osades vanemate kanda. Seega on hageja osa 180 eurot kuus, s.o 60 eurot iga lapse kohta kuus. Sellises suuruses elatist makstes saaks hageja pärast elatise võla tasumist ka enda vajadusi rahuldada.
1.2.Laste ema esile toodud kuludest on põhjendatud kulud kokku 758 eurot kuus, millest on 2018. aastal riiklike toetustega kaetud 510 eurot kuus ja vanemate kanda jääb 248 eurot kuus. Juhul, kui lastele kulub praegu ema väidetud summa, tuleb perekonna tarbimisharjumused üle vaadata. Lisaks kannab hageja laste kulusid ajal, mil lapsed tema juures viibivad, ning teeb lastele kingitusi. Hageja teeb oma kvalifikatsioonile ja terviseseisundile vastavat tööd ning tasuvama töö leidmist takistab asjaolu, et laste ema avalduse alusel on tema juhtimisõigus piiratud. Hageja on teinud kõik endast oleneva, et tal oleks stabiilne sissetulek. Hagejal on xxxxx, mis takistavad tal raskusi tõsta, mistõttu on töökohtade valik piiratud. Kostjate vastuväited
2.Kostjate nimel vaidles nende ema hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei anna riiklike peretoetuste maksmine ega hageja väike sissetulek alust väljamõistetud elatist vähendada, sest vastasel juhul jääks laste igapäevased vajadused rahuldamata. Kui üks lastest saab täisealiseks, lõppeb peretoetuste maksmine. Laste vajaduste rahuldamiseks ei piisa ka nende kasuks välja mõistetud miinimumelatisest, sest igale lapsele kulub keskmiselt 527 eurot kuus, s.o kokku 1581 eurot kuus. Teismeelaiste laste kulutused kasvavad. Lastetoetuste eesmärk on toetada lapsi ja tagada neile turvalisus, kuid hageja soovib selle enda kasuks pöörata, mis ei ole lastetoetuste maksmise mõtteks. Hageja varjab oma varalist seisundit. Arvestades hageja elulaadi ei ole tema varaline seisund tegelikult nii halb, nagu hageja väidab. Hageja peab suutma oma lapsi ülal pidada ja leidma endale piisavalt tasuva töö. Hageja töötab oma elukaaslasele kuuluvas osaühingus, mille majandusnäitajad on head, kuid hageja teenib Eesti keskmisest brutopalgast (2017. a detsembri 1330 eurot) väiksemat palka. Hageja pangakonto väljavõttest ei nähtu, millele hageja raha kulutab. Samuti ei ole hageja selgitanud, kui palju kulub tal raha enda igakuiste vajaduste rahuldamiseks. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 26. septembri 2018. a otsusega hagi osaliselt ja vähendas iga lapse kasuks välja mõistetud elatise suurust 100 euroni kuus. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda, märkides, et vanemad võinuks esindajatele kulunud raha kasutada laste ülalpidamiseks.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:
2-17-15460 -
-
isal on kolm alaealist last; isal on ilmnenud seljaprobleemid; isa juhtimisõigus on peatatud; isa keskmine netotöötasu on 668 eurot 38 senti kuus, millest kohtutäiturid peavad kinni 433 eurot 38 senti kuus; isale ei kuulu muud vara peale töötasu; ema keskmine netotöötasu on 400–500 eurot kuus; kaks nooremat last viibivad üle nädala reedest pühapäevani (keskmiselt viispäeva kuus) isa juures; lapsele makstava elatise miinimummäär on võrreldes 2014. aastaga suurenenud 177 eurolt 50 sendilt 250 euroni (kolmele lapsele makstav miinimumelatis on 705 eurot kuus); kolmelapselisele perele makstavate riiklike toetuste summa on võrreldes 2014. aastaga suurenenud 115 eurot 8 sendilt 500 euroni (510 euroni).
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on elatise nõude aluseks olevad asjaolud võrreldes tsiviilasjades nr 2-14-50285 ja nr 2-14-50286 otsuste tegemise ajaga, s.o 2014. aastaga oluliselt muutunud, mis annab alust vähendada laste kasuks välja mõistetud elatise suurust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 alusel koosmõjus perekonnaseaduse (PKS) §-dega 96, 97, § 101 lg-ga 1 ja § 102 lg-ga 2 ja nende alusel kujunenud Riigikohtu praktikaga. Võrreldes kohtuotsuste tegemise ajaga on muutunud elatise miinimumäär. Kui 2014. aastal oli elatise miinimummäär 177 eurot 50 senti lapse kohta kuus, siis 2018. aastal on see 250 eurot lapse kohta kuus. Samuti on muutunud riiklike peretoetuste suurus. Kui 2014. aastal oli kolmelapselise pere riiklike toetuste summa 115 eurot 8 senti kuus, siis alates 1. jaanuarist 2017 on see 500 eurot kuus. Riiklike toetuste maksmine vähendab mõlema vanema, mitte üksnes lapsega koos elava vanema ülalpidamiskoormust. Ka Riigikohtu praktika järgi võib osa lapse vajadustest olla kaetud riiklike toetustega ning riiklike peretoetuste maksmine võib koosmõjus muude asjaoludega anda PKS § 102 lg 2 järgi alust mõista vanemalt välja miinimumist väiksem elatis. Isal ei ole piisavat sissetulekut, et tasuda kolmele lapsele miinimumelatist ja katta ka enda esmavajadusi. Isal on kindel töökoht ja ametikohale vastav palk. Isa elukaaslaselt ei saa nõuda laste ülalpidamiskulude kandmist. Ema on piiranud isa võimalusi teenida suuremat sissetulekut, sest esitas avalduse viimase juhtimisõiguse piiramiseks teades, et isa töö nõuab juhtimisõigust ja mootorsõiduki kasutamist. Kuna isa ei ole osalise töövõimega, ei tule tema terviseprobleeme sissetuleku teenimise võimet hinnates arvestada. Arvestades isa sissetuleku suurust ja tema pangakonto arestimist, on usutav, et teda peab ülal tema elukaaslane. Samuti ei saagi isa pangakonto väljavõttest arestimise tõttu nähtuda igapäevaste kulutuste tegemist. Laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust määrates ei saa võtta aluseks 2013. aastal tehtud RAKE uuringut, nagu soovib isa, sest laste toidu- ja elamiskulud on vahepeal oluliselt suurenenud. Samas on ka ema esile toodud laste kulutused ülepaisutatud ega vasta vanemate tegelikele võimalustele. Ei ole usutav ega tõendatud, et laste kulutused on võrdväärsed vanemate sissetulekuga. Vanemate varalist seisundit (sissetulekut) arvestades ei ole sellises ulatuses kulutusi võimalik lastele teha. Arvestades ema sissetulekut ei ole eluliselt usutav ega võimalik kulutada laste vajaduste rahuldamiseks üle 1410 eurot, nagu väidab laste
2-17-15460 ema. Emal tuleb kulutusi tehes lähtuda sissetulekute suurusest, mitte laenata raha teistelt isikutelt. Laste elulaad sõltub vanemate rahalistest vahenditest. Laste esmavajadused on igapäevane söök, riided, jalanõud, koolis käimisega seotud kulud, tervisele ja hügieenile tehtavad kulud, vee- ja elektri- ehk kommunaalkulud. Samuti on laste igakülgseks arenguks vaja teha kulutusi huviringidele, laagritele, klassiekskursioonidele, meelelahutusele (kino, sünnipäevad jm.) Neid kulutusi saab pidada tavalise elulaadi hulka kuuluvateks kulutusteks. Arvestades ema esile toodud kulutusi ning isa vastuväiteid, kulub iga lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ja tema arenguks vajalike vahendite tagamiseks kohtu hinnangul 370 eurot kuus. Kuigi kaks nooremat last viibivad keskmiselt viis päeva kuus isa juures ja isa kannab sel ajal kulusid, ei anna see asjaolu alust vähendada elatist, sest isa sissetulek on suurem kui ema sissetulek. Arvestades seda, et iga lapse vajaduste rahuldamiseks kulub keskmiselt 370 eurot kuus, millest 170 eurot (510/3) on kaetud riiklike toetustega, jääb vanemate kanda 200 eurot, s.o 100 eurot lapse kohta kuus. Apellatsioonkaebus
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt PKS § 102 lg-t 2 ja vähendas selle alusel lastele makstava elatise suurust alla elatise miinimummäära, kuigi selleks ei olnud mõjuvat põhjust.
4.2.Maakohus jättis isa varalise seisundi tuvastamata ja tõendid selle kohta kogumata. Isa on maakohut eksitanud sellega, et tal on väike sissetulek, kuigi tegelikult ta varjab oma sissetulekuid. Maakohus samastas isa sissetuleku tema varalise seisundiga ja jättis isa varalise seisundi tuvastamata. Maakohus jättis arvestamata isa võimaluse teenida suuremat sissetulekut. Enne seda, kui isa suhtes alustati täitemenetlust, oli tema sissetulek AS-is xxxxxxxxxx töötades 1000–2000 eurot kuus, mis viitab sellele, et ta asus pärast seda oma sissetulekuid varjama. Samuti ei arvestanud maakohus isa varalist seisundit tuvastades tema elustandardit (välismaa reisid, sõidukid, kodu remontimine ja sisustuse uuendamine), mida ei ole võimalik tagada isa väidetud sissetulekuga. Järelikult peavad isal olema ka muud sissetulekud. Juhtimisõiguse peatamise avalduse alusel alustatud tsiviilasjas nr 2-16-6546 on kohtud tuvastanud, et lisaks ametlikule sissetulekule on võlgnikul veel sissetulekuid, mille arvel elatist maksta.
4.3.Arvestades isa elulaadi ja töövõimet ei ole õiglane arvestada riiklikke peretoetusi elatise vähendamise alusena.
4.4.Maakohus asus põhjendamatult tuvastama laste ülalpidamiskulude suurust, kuigi miinimumelatise puhul ei tule laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust tõendada. Maakohus läks ekslikult isa esindaja tõstatatud tegelike ülalpidamiskulude küsimusega kaasa ja asus alusetult sel viisil mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks otsima.
4.5.Arvestades isa nõudeid vanemate ühisvara jagamise kohtuasjas (sh laste kodu ja koduse sisustuse esemete jagamine) ei piisa ilmselgelt laste vajaduste rahuldamiseks 100 eurost kuus.
2-17-15460
Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ning asi saata samale maakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olulises osas välja selgitamata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
7.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus iseenesest põhjendatult, et kohtuotsustega väljamõistetud elatist saab TsMS § 459 lg 1 alusel koosmõjus PKS § 102 lg-ga 2 vähendada alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kui vastavalt asjaoludele esineb selleks mõjuv põhjus. Seda järeldades juhindus maakohus õigesti Riigikohtu praktikast ega tõlgendanud viidatud norme vääralt. Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid olles sellises olukorras, peab vanem PKS § 102 lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Sellisel juhul võib kohus mõjuval põhjusel alaealisele lapsele elatise välja mõista alla seaduses sätestatud alammäära, sh võib mõjuvaks põhjuseks olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Eelnevat arvestades tuleb kohtul igal üksikjuhul kaaluda, kas arvestades kõiki vaidluse asjaolusid esineb kaalukas põhjus miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks või elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Seda on maakohus ka teinud ning leidnud, et praegusel juhul annavad miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmiseks
2-17-15460 alust järgmised asjaolud koosmõjus: isa on hankinud võimetele vastava sissetuleku, kuid sellest ei piisa kolmele lapsele miinimummääras elatise maksmiseks, osa laste vajadustest on kaetud riiklike toetustega ning miinimumist väiksema elatise maksmise korral ei jää laste vajadused rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul saab nimetatud asjaolusid koosmõjus arvestades pidada elatise vähendamist alla miinimummäära iseenesest põhjendatuks. Seejuures ei saa maakohtule ette heita ka seda, et ta asus tuvastama laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust. Kuigi miinimumelatise puhul ei tule lapse vajadusi kehtiva kohtupraktika kohaselt tõendada, tuli maakohtul ülalviidatud Riigikohtu seisukoha järgi kontrollida, et laste igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud. Seejuures juhindus maakohus õigesti ka sellest, et vanemad saavad rahuldada laste vajadusi vastavalt sellele, milline on nende varaline võimekus ja üle jõu elamist ei saa pidada mõistlikuks.
8.Maakohus jättis aga nõuetekohaselt välja selgitamata isa varalise seisundi ning võimekuse pidada lapsi endaga ühetaoliselt ülal. Kolleegium märgib, et kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tõendama. Kuigi üldjuhul esitavad hagimenetluses tõendeid menetlusosalised ise, võib kohus teha TsMS § 230 lg 2 järgi menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ning kohustada ülalpidamisasjas TsMS § 230 lg 4 järgi poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda selleks asjakohast teavet TsMS § 230 lg 5 järgi seaduses sätestatud isikutelt ise. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab tuvastama vanema varalise seisundi ning kui kostja ei esita neid andmeid omal algatusel, saab kohus TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 järgi kohustada menetlusosalist oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta tõendeid esitama või koguda neid ise. Seejuures on Riigikohus pidanud mõistlikuks seda rakendada ka siis, kui hagejad viitavad sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid (vt nt Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 22). Lisaks on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 14). Seda arvestades on õige kostjate väide, et maakohus ei saanud hageja varalist seisundit tuvastamata mõista temalt hagejate kasuks välja miinimumelatisest väiksemat elatist. Kuigi hageja esitas tõendid oma töötasu ja selle arestimise kohta ning pangakonto väljavõtte, tõid kostjad maakohtu menetluses esile, et hageja varjab oma sissetulekuid, sest tema elulaad annab alust järeldada, et tal peab olema rohkem sissetulekuid. Kuigi kostjad viitasid seda väites üksnes üldsõnaliselt sellele, et hageja reisib, teeb remonti ja ostab uut sisustust, ega esitanud kohtule ühtki tõendit oma väidete kinnituseks, tõid nad esile ka selle, et hageja töötab oma elukaaslase osaühingus ning tema palk on alla keskmise, kuigi osaühingu majanduslikud näitajad on väga head. Seda arvestades pidi maakohus välja selgitama, milline on isa tegelik elulaad, kui palju tal kulub oma vajaduste rahuldamiseks ning milliste vahendite arvel ta oma vajadusi rahuldab. Selleks sai maakohus kohustada pooli esitama vastavaid tõendeid või võimaluse korral koguma neid ise. Samuti pidi maakohus välja selgitama, kas kostjal on peale väidetud sisetuleku ka muud vara, mille arvel ta saaks lapsi ülal pidada. Maakohus tuvastas paljasõnaliselt, tuginemata ühelegi tõendile, et isale ei kuulu muud vara, kuigi kostjate
2-17-15460 apellatsioonkaebuse väidete ja tsiviilasjas nr 2-16-6546 esitatu kohaselt kuulub vanematele nt veel jagamata ühisvara.
9.Eelnevat arvestades jättis maakohus vaidlust lahendades välja selgitamata isa tegeliku varalise seisundi ja ülalpidamisvõime, mistõttu võis maakohus juhinduda ekslikult isa väidetud sissetuleku suurusest. Sellele, et isa väidetud töötasu suurus ei pruugi kattuda tema tegeliku sissetulekuga, viitab mh asjaolu, et isa väitel ja tema elukaaslase väljastatud tõendi järgi on tema brutotöötasu 750 eurot kuus, mis on oluliselt väiksem Eesti keskmisest palgast (2019. a I kvartalis 1341 eurot). Seda kas, isale makstav töötasu on tema võimetele ja tehtavale tööle vastav, saab kohus hinnata mh statistikaameti avaldatud vastaval tegevusalal tegutsevate isikute keskmise töötasu järgi. Praegusel juhul väitis maakohus paljasõnaliselt ilma igasuguste põhjendusteta, et isa töötasu vastab tema ametikohale, täpsustamata, milline on isa ametikoht ning milline sellisel ametikohal makstav tavapärane tasu.
10.Jättes isa varalise seisundi ja ülalpidamisvõime välja selgitamata, jättis maakohus täitmata TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded ning kohtuotsuse TsMS § 436 järgi nõuetekohaselt põhjendamata. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus teeb TsMS § 435 lg 1 järgi otsuse alles siis, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Seejuures hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele ning perekonnaasjas ei ole kohus TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega.
11.Eelnevat arvestades on praegusel juhul maakohus teinud asjas ennatlikult otsuse, mistõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse vaidlustatud osas ja saadab asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis, et selgitada välja isa varaline seisund ja ülalpidamisvõime.
12.Kuna kolleegium tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.
13.Poolte apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid jätab kolleegium TsMS § 238 lg-te 1 ja 3 ja § 652 lg 3 alusel vastu võtmata. Kostjad lisasid apellatsioonkaebusele ema töövõime kaardi, Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2018. a määruse tsiviilasjas nr 2-16-6546 ja väljavõtte tsiviilasjas nr 2-17-15677 esitatud isa menetlusdokumentide sisust. Kolleegiumi hinnangul on töövõime kaart esitatud ringkonnakohtule hilinenult, sest kaebusest nähtub, et ema tunnistati osaliselt töövõimeliseks juba maakohtu menetluse ajal, samas ei nähtu kaebusest, et kostjad ei saanud seda tõendit esitada maakohtu menetluses. Kostjate esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-6546 on juba toimiku materjalidele lisatud (tl 88–91), mistõttu ei ole vaja seda kohtule uuesti esitada. Kostjate enda koostatud väljavõte tsiviilasjas nr 2-17-15677 esitatud hageja menetlusdokumentide sisust ei ole käsitatav dokumentaalse tõendina, samuti on see esitatud alles ringkonnakohtus esitatud uute väidete tõendamiseks,
2-17-15460 mis ei ole TsMS § 652 lg 3 järgi lubatav. Kostjad ei ole põhjendanud, et nad ei saanud esitada väiteid ja tõendeid vanemate ühisvara jagamise kohtumenetluse kohta maakohtule. Hageja lisas vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väitele tema varasema sissetuleku kohta xxxxxxxx AS-i 2013. a palgatõendi, millega soovis tõendada, et kostjate apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et isa palk oli enne täitemenetluste alustamist 1000–2000 eurot, ei vasta tõele. Samas on hagejad selle väite esitanud esimest korda alles apellatsioonimenetluses, mitte maakohtus, mistõttu jätab kolleegium kostjate väite arvestamata ja seetõttu ei ole hagejal vaja seda ka esitatud tõendiga kummutada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.