Hageja 1 ja hageja 2 seaduslik esindaja TT (isikukood XXXXXXXXXXX) ning tehinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Vahur Krinal Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): MM (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Alar Salu Kolmas isik kostja poolel: KK (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 05.04.2019.a otsus ning saata asi tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
1(5)
Tsiviilasi nr 2-18-6480
4.Keelduda apellatsioonimenetluses esitatud kostja tõendite vastuvõtmisest ning eemaldada need toimikust. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagejad esitasid Pärnu Maakohtusse hagi, milles nõudsid kostjalt elatise väljamõistmist asenduskohustusena PKS §-st 106 tulenevalt. Hagiavalduse kohaselt mõistis Pärnu Maakohus tsiviilasjas nr 2-16-61141 hagejate isalt (KK) välja igakuise elatise 250 eurot mõlema hageja kasuks. Vaatamata kohtuotsusele ei maksnud hagejate isa neile elatist. Hagejate seaduslik esindaja pöördus KK elatise maksmisest kõrvalehoidumise tõttu politseisse ja välisministeeriumi. Samuti pöördus ta kohtutäitur Õnne Pajuri poole, kuid algatatud täitemenetlus möödus tulemusteta. Hagejate seaduslikul esindajal oli väga keeruline oma lapsi ülal pidada. Hagejate vanavanem (kostja), MM, ei toetanud lapsi. Hagejad soovisid kostjalt välja mõista elatise seadusejärgses miinimummääras, s.o 250 eurot mõlema hageja kasuks. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul ei olnud täidetud PKS § 106 eeldused. PKS § 106 lg 1 kohaselt kui isik on käesoleva seaduse § 102 alusel ülalpidamise andmisest vabastatud, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. PKS § 106 lg 2 järgi ka sel juhul, kui isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Esimeses lauses nimetatud juhul läheb kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu. Nõudeõiguse üleminek ei tohi olla vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. Kostja tõi esile, et KK ei ole kinnipeetud, ta ei kanna pikaajalist vanglakaristust, ta ei ole töövõimetu ega vabastatud elatise maksmise kohustusest. Samuti täitis KK pika aja vältel elatise tasumise kohustust. Muu hulgas kuulati teda üle kriminaalmenetluse käigus. Ta oli vabalt kättesaadav, ei hoidunud kõrvale uurimisest ja andis seletusi, mille kohaselt oli ta ajutiselt töötu ja seetõttu ei saanud elatist oma lastele maksta. Hiljem sai kostjale teatavaks, et ajutiselt tööta oli KK vaid mõne kuu. KK hakkas Soomes ametlikult tööl käima ja korralikku palka teenima (ca 1500-2000 eurot kuus). Hagejad esitasid hagi 17.04.2018.a, s.o 1 aasta pärast seda, kui esitati avaldus Soome täitevorganitele Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi kaudu. Hagejad ei olnud elatise saamisel piisavalt kannatlikud. Kostja hinnangul ei saanud Riigikohtu praktikast tulenevalt asenduskohustus tekkida siis, kui lapsevanem on töövõimeline ning suudab lastele elatist tasuda. Kindlasti ei teki asenduskohustust juhul, kui vanem ei kasuta kõiki enda võimalusi enda lastele elatise andmiseks, ei taha seda teha või varjab oma tulusid. See, et elatise saamine on aega võtnud, ei tähenda, et elatise saamine KK-lt on võimatu või ülemäära raskelt saavutatav.
2(5)
Tsiviilasi nr 2-18-6480 Kostja leidis, et seadusandja eesmärk ei ole asenduskohustuse näol täiendada kohustatud isiku elatise maksmise kohustust juhuks, kui kohustatud isik elatise maksmisest tahtlikult kõrvale hoiab, mistõttu on raskendatud elatise kättesaamine laste vanemalt lastele, vaid üksnes juhul, kui elatise saamine on raskendatud kohustatud isikust sõltumatutel asjaoludel, nagu näiteks pikaajalise vangistuse, raske haiguse, puude, töövõime puudumise või hoopis surma tõttu. Samuti leidis kostja, et hagi rahuldamine on tema suhtes ebaõiglane seetõttu, et KK lõpetas igasugused suhted kostjaga ning irvitab kogu oma olemuse ja käitumisega nii laste kui ka kostja käekäigu üle. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus tegi otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks välja igakuise elatise 250 eurot alates 25.05.2018.a kuni mõlema hageja täisealiseks saamiseni. Maakohus leidis, et PKS §-s 106 sätestatud eeldused on täidetud. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale (RKTKo nr 3-2-1-75-11), mille kohaselt on PKS § 106 lg 2 mõte tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või kui see on ülemäära keeruline. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud. Maakohus leidis, et asjas esitatud tõenditest tulenevalt saab asuda seisukohale, et käesoleval juhul oli elatise saamine KK-lt keeruline. Kohtu teatise alusel algatatud kriminaalmenetluses ei suudetud välja selgitada kohustatud isiku tegelikku elukohta ega esitada talle kahtlustust. Alates 2017.a ei olnud KK kättesaadav kohtutäiturile. Kuna Soome Vabariigis ei õnnestunud elatise nõuet täita, andis see kohtu hinnangul tunnistust asjaolust, et KK ei vormistanud ennast ametlikult Soome tööle. KK ei täitnud elatise maksmise kohustust pika aja jooksul ja tal oli tekkinud väga suur elatise võlg. Seega leidis kohus, et kostjal tekkis PKS §-st 106 tulenevalt hagejate ülalpidamiskohustus. Lisaks tõi maakohus välja, et kostja küll rääkis kohtule oma halvast tervisest ja võimetusest ülalpidamist anda, kuid ei esitanud sellekohaseid tõendeid, mis võiksid olla alus tema ülalpidamiskohustusest vabastamiseks. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse. Alternatiivselt palub kostja väljamõistetud elatist vähendada minimaalselt 200 euro võrra iga hageja kohta. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja täiendavad tõendidepikriisid tema tervislikust seisundist. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti menetlusõiguse norme, mis viis omakorda ebaõige materiaalõiguse kohaldamiseni. Maakohus oleks pidanud tegema teistsuguse lahendi, maakohtu põhjendused olid kostjale üllatavad. Kohus jättis otsuse motiveerimata. Kohus ei hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt ning jättis põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja väidetega. Maakohus tõi otsuses välja kostja ütlused tema halva tervisliku seisundi kohta, millest tulenevalt ei ole kostja võimeline ülalpidamist andma. Samas ei pidanud kohus neid väiteid
3(5)
Tsiviilasi nr 2-18-6480 piisavalt usaldusväärseteks ja jättis need arvestamata dokumentaalsete tõendite puudumise tõttu. Kostjal on diagnoositud põhihaigusena XXX, mille tagajärjel toimus esmane operatsioon juba juunis 2011.a. 2018.a tehti kostjale kaks operatsiooni. Seejärel suunati kostja füsioteraapiasse, mis paraku ei ole edu toonud. Kostja tervislik seisund mitte ainult ei sega normaalset elukvaliteeti ja igapäevaelu, vaid mõjutab oluliselt töö tegemist ning sellega otseselt seonduvat sissetulekut. Üksnes 2018.a oli kostja töövõimetuslehel kokku ligi pool aastat. Kirurgilise sekkumise tulemina on taastumine vaevaline ning operatsioonidele eelnenud tervislikku seisundit ei saavuta ta enam mitte kunagi. Lähima paari kuu jooksul annavad meedikud hinnangu puude astmele, mis võimaldab saada vajalikke sotsiaaltoetusi. Maakohtu kohtuotsuse täitmise puhul ei säilita kostja isegi minimaalset sissetulekut, mis võimaldaks hädapärase äraelamise, siinjuures ei päästaks olukorda ka täiendavad sotsiaaltoetused. Kostja eelnev netotöötasu oli parematel aegadel kuni 560 eurot kalendrikuus, mis töövõimetuse puhul kahanes 30-50%. Seega isegi juhul, kui kostja suudaks edasi töötada täiskoormusel, jääks tal enda ülalpidamiseks maksimaalselt 60 eurot kalendrikuus. Lähtuvalt PKS § 102 lg-st 1 tulenevalt taotleb kostja temalt väljamõistetud asenduskohustuse tühistamist või alternatiivselt selle vähendamist. Ringkonnakohtu seisukoht
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Pärnu Maakohtu otsus tuleb tühistada ning asi saata maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osas, milles kostja palub maakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus keeldub apellatsioonimenetluses esitatud täiendavate tõendite – epikriiside – vastuvõtmisest ning eemaldab need toimikust.
6.Maakohus rikkus oluliselt õigusliku ärakuulamise põhimõtet ning sellest tulenevalt võis maakohus teha väära lahendi. TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet. Käesoleval juhul jättis maakohus eelmenetluses ebaõigesti menetlusosalistega käsitlemata ülalpidamiskohustuse ulatusega seonduvad asjaolud ning kostjale selgitamata vajaduse esitada täiendavaid tõendeid seoses ülalpidamiskohustuse vähendamisega. Seeläbi rikkus maakohus enda eelmenetluse ülesandeid ning jättis täitmata selgitamiskohustuse (TsMS § 392 lg 1 p-d 2-4, § 351).
7.Maakohus leidis, et kostjal lasub ülalpidamiskohustus PKS § 106 lg-st 2 tulenevalt, kuna ülalpidamise saamine hagejate isalt, s.o KK-lt, on ülemäära keeruline. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 106 lg 2 alusel ei lähe ülalpidamiskohustus üle tingimata täies ulatuses, s.t PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras (pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras). PKS § 105 lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Lisaks saab vanavanem tugineda ülalpidamiskohustuse ulatuse vähendamisele PKS §-st 102 tulenevalt, mh võib vähendamise alus olla vanavanema töövõimetus (PKS § 102 lg 2).
8.Käesolevas menetluses tehtud maakohtu lahenditest nähtub kostja tahe tugineda ülalpidamiskohustuse vähendamisele. 14.08.2018.a kohtuistungil küsis maakohus, millised on kostja võimalused, mille peale vastas hagejate esindaja, et 500 eurot ei ole realistlik (t I kd lk 100). Kirjalikku menetlusse määramise määruses (t I kd lk 138) märkis maakohus, et kostja
4(5)
Tsiviilasi nr 2-18-6480 vaidles hagile vastu põhjusel, et on töövõimetu ja ei ole võimeline elatist maksma. Samas määruses andis kohus menetlusosalistele tähtaja ainult õiguslike seisukohtade esitamiseks. Otsuses asus maakohus seisukohale, et kostja küll rääkis enda halvast tervisest ja võimetusest ülalpidamist anda, kuid ei esitanud sellekohaseid tõendeid. Maakohtu otsusest nähtuvalt oli maakohtule teada kostja väide, et ta ei suuda enda töövõimetusest ja varalisest seisundist tulenevalt ülalpidamiskohustust täita. Sellisel juhul oleks maakohus pidanud kostjale selgitama tema kohustust tõendada asjaolud, mis annavad aluse vähendada ülalpidamiskohustuse ulatust. Maakohus oleks pidanud tagama kostjale võimaluse tuua kohtu ette vastavat järeldust võimaldavad piisavalt täpsed asjaolud ja esitada neid tõendavad tõendid. Toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks käsitlenud menetlusosalistega ülalpidamiskohustuse kostjale ülemineku ulatust ning seda, et kostjal tuleb ülalpidamise vähendamiseks esitada vastavad piisavalt üksikasjalikud asjaolud ja neid tõendavad tõendid. Kohus käsitles menetlusosalistega seda, kas asenduskohustuse eeldused PKS § 106 lg-test 1 või 2 on üleüldse täidetud, jättes käsitlemata võimaliku ülalpidamiskohustuse ulatuse. Seega jättis kohus menetlusosalistega käsitlemata asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja nendega seotud tõendid. Arvestades apellatsioonkaebuses esitatud väiteid võis maakohtu menetlusõiguse väär kohaldamine kaasa tuua ebaõige lahendi, kui maakohus mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks välja elatise 250 eurot. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda kostjale võimalus esitada ülalpidamiskohustuse vähendamise aluseks olevad asjaolud ja neid kinnitavad tõendid. Samuti tuleb maakohtul tagada hagejatele võimalus esitada kostja poolt kohtu ette toodavate asjaolude ja tõendite osas seisukohad ja vastuväited.
9.Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu otsuse ning saadab asja tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei saa asja ise sisuliselt lahendada, sest eelmenetluse ülesannete olulisel määral täitmata jätmise tõttu tuleb tsiviilasja asuda lahendama sisuliselt algusest peale. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osas, milles kostja palub maakohtu otsuse tühistamist. Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, jätab ringkonnakohus rahuldamata apellatsioonkaebuse osas, milles kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
10.Ringkonnakohus keeldub apellatsioonimenetluses esitatud kostja täiendavate tõendite – epikriiside – vastuvõtmisest ning eemaldab need toimikust. Ringkonnakohus selgitab, et kostja saab need tõendid esitada asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
11.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.