Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.04.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-14424
Tsiviilasi
YY (Y) hagi XX vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.06.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant YY (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja adv Aleksei Vassiljev Kostja/vastustaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 04.06.2018 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Mõista YY-lt välja riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 300 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda hiljemalt 30.06.2020 vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfole.
5.Alates 01.07.2020 kuni riigilõivu täieliku tasumiseni kohustada YY maksma tasumisega viivitamise korral riigituludesse viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Apellandile riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu suuruse on apellatsioonikohus määranud kindlaks 16.04.2019 määrusega. Riigi õigusabi tasu mõistab asja
arutanud maakohus hagejalt/apellandilt välja riigituludesse eraldi määrusega peale käesoleva otsuse ja tasu suuruse määruse jõustumist. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.27.09.2017 esitas hageja maakohtule hagi kostja vastu ühisvara jagamiseks, paludes jagada korteriomandi aadressil KKK, Tallinnas (reg/osa nr KKKKKKKK), müües selle avalikul enampakkumisel, müügist saadud tulemist täita kohustused Swedbank AS-i ja PP ees ning ülejääv raha jagada hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ja kostja elasid ühise majandamisega abieluvälises kooselus alates 2005.a hageja ema korteris ÜÜÜ, Tallinnas. 16.10.2013 soetasid hageja ja kostja endale korteriomandi aadressil KKK, Tallinnas. Korteriomandi soetamiseks vajamineva raha laenasid nad AS-ilt Swedbank. Omafinantseeringuks vajaminev raha laenati hageja emalt PP-lt (10 000 eurot) ja kostja isalt NN-lt (6000 eurot). Kostja isalt laenatud raha tagastasid pooled ühiselt. LL võttis 19.09.2013 pooltele raha andmiseks laenu AS-ilt Odav Laen. Hageja konto väljavõttest nähtub, et LL kandis 14.10.2013 hagejale 10 000 eurot ning järgmisel päeval kandis hageja kostja kontole 10 030 eurot, mida kasutati esimese sissemaksu tasumiseks korteriomandi soetamisel. LL-le on laenu tagasi maksnud hageja. Kuigi pooled soetasid korteriomandi ühiste panuste teel koos, kanti kinnistusraamatusse omanikuks üksnes kostja ja laenuleping AS-iga Swedbank vormistati samuti kostja nimele. Pooli ei kantud kinnistusraamatusse kaasomanikena, sest korteriomandi soetamise hetkel olid hagejal täitmata kohustusi (kiirlaene) erinevate krediidiasutuste ees ning seetõttu ei saanud hageja laenu. Ka oleks tekkinud risk, et pooled oleksid võinud korteriomandist hageja võlgade tõttu ilma jääda. Peale korteriomandi soetamist 19.12.2013 sõlmisid hageja ja kostja abielu ning 06.09.2014 sündis neil tütar. Abielu lahutati 28.12.2015. Alates soetamisest kuni abielu lahutamiseni oli korteriomand poolte ühiseks koduks.
3.Korteriomand kuulub poolte ühisvarasse. Pooled soetasid korteriomandi kaks kuud enne abiellumist ja omandamiseks tegid mõlemad olulisi ja võrreldavaid majanduslikud (rahaliselt) hinnatavaid panuseid – laenud Swedbank AS-ilt, kostja isalt
ja hageja emalt. Laene maksti tagasi abielu ajal ühiselt. NN-lt võetud laen tagastati abielu ajal täies ulatuses. Pärast abielu lahutamist on hageja tagastanud laenu LL-le, kostja aga AS-ile Swedbank. Ühine tahe eseme soetamiseks vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks oli pooltel korteri soetamisel olemas. Selleks hetkeks olid nad koos elanud juba 8 aastat hageja ema juures. Pooled soetasid korteriomandi, et alustada ühise majapidamisega pereelu ning kolida hageja ema juurest ära. Asjaolule, et pooltel oli ühine tahe luua ühine kodu, viitab mh see, et 2 kuud peale korteriomandi soetamist nad abiellusid ning 9 kuud peale abiellumist sündis tütar. Kuna teadaolevalt kestab pulmade planeerimine kauem kui 2 kuud, on selge, et pooltel oli plaanis abielluda juba enne korteriomandi soetamist. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Korteri ainuomanikuks on kostja ja laenulepingust tulenevad kohustused ning kõik ülejäänud korteriga seotud kulutused on alates ostuhetkest kuni praeguse ajani tasunud kostja. Kostja elas oma vanemate juures ja tasus kuni enda korteri ostuni neile tasu elamise eest. Abielu sõlmiti peale korteri ostmist ja abielu sõlmimisel nõustusid mõlemad sellise varajaotusega, s.t et kogu vara, mis on soetatud enne abielu, kuulub vara ostnud isikule ja lahutuse korral jagamisele ei lähe. See oli hagejaga kooskõlastatud ka korteri ostmise hetkel. Esimese astme kohtu otsus
5.04.06.2018 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud, sh hagejale antud riigi õigusabi kulud ja riigilõiv 300 eurot, hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 300 eurot ja seadusjärgse viivise alates 01.07.2019 kuni nõude täitmiseni.
7.Kohtule esitatud abielutõendi ja abielulahutuse tõendi kohaselt sõlmiti poolte abielu 19.12.2013 ja lahutati 28.12.2015. Kinnistusraamatu andmetel kanti kostja kinnistusraamatusse korteri asukohaga KKK, Tallinnas omanikuna 25.10.2013. Kuna kostja sai korteri omanikuks enne abielu sõlmimist, s.o enne poolte vahel varaühisuse varasuhte tekkimist, ei kuulu korter asukohaga KKK, Tallinnas poolte ühisvara hulka ning seda ei saa jagada PKS-i sätete alusel.
8.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-14 asunud seisukohale, et kui pooled on esmalt elanud abieluvälises kooselus, seejärel abiellunud ning edasi abielu lahutanud ja kooselu lõpetanud, tuleb abieluvara jagada PKS-i alusel ja võimalik enne abielu kooselu ajal omandatud vara seltsingusätete alusel, kui on täidetud järgmised kriteeriumid: mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused VÕS § 581 mõttes; pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-129-16 selgitanud, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lõike 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj. Samas on võimalik kohaldada seltsingu sätteid, konkreetselt seltsingu likvideerimise sätteid, osaliselt analoogia korras ühise
majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete, nt kinnisasi, jaotamisele sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui on täidetud lahendis nr 3-2-1-109-14 märgitud tingimused. Seega tuleb käesolevas asjas kindlaks teha mõlema poole rahaliselt hinnatavad panused ja poolte ühine tahe omandada korteriomand vähemalt majanduslikus mõttes ühisvarasse.
9.Hageja ja kostja abiellumisavaldusega on tõendatud, et pooled elasid enne abielu sõlmimist koos vähemalt alates 2007.a augustist. Hagi kohaselt elasid pooled koos alates 2005.a. Kostja vastuse kohaselt elas kostja enne abielu sõlmimist oma vanemate juures. Tunnistaja LL ütluste kohaselt elasid pooled koos septembrist 2007 tunnistaja, s.o hageja ema, juures aadressil ÜÜÜ, neil oli eraldi tuba ja ühine voodi. Tunnistaja LL ütluste kohaselt elas kostja enne korteri ostu koos vanematega Kärberi tänaval kuni korteri ostuni, pärast pulmi läksid pooled KKK tänavale elama. Tallinna Perekonnaseisuametist välja nõutud abiellumisavalduse kohaselt on pooled 16.10.2013 avaldusel oma allkirjaga kinnitanud, et elasid enne abiellumist koos alates 2007.a augustist. Kohus eeldas, et pooled ei esitanud abiellumisavaldusel valeandmeid. Samuti on pooled abiellumisavaldusel valinud varasuhteks ühisvara ja tähistanud valiku risti tegemisega vastavasse lahtrisse. Kohus selgitas, et PKS § 24 lõikest 1 tulenevalt jõustub tahteavaldus, millega pooled valisid varasuhte, abielu sõlmimisel ja nimetatud tahteavaldus ei puuduta abielueelset aega.
10.16.10.2013 korteriomandi müügilepinguga, korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepinguga ja asjaõiguslepingutega on tõendatud: lepingu pooleks ostjana on kostja; lepingu esemeks on korteriomand KKK, Tallinnas; lepingu punktis 1.5.1 kinnitab kostja, et lepingu ese ei hakka moodustama ühisvara; lepingu punkti 2.1 kohaselt on lepingu eseme ostuhind 66 000 eurot; lepingu punkti 2.2 kohaselt kinnitavad kostja ja Swedbank AS hüpoteegipidajana, et nende vahel on sõlmitud krediidileping, mille arvelt saab kostja täita lepingu punktis 2.2 võetud kohustuse tasuda ostuhinnast 52 800 eurot hiljemalt kolme pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest; lepingu punkti 2.4 kohaselt on ostuhinnast 13 200 eurot hoiustatud enne lepingu sõlmimist notari ametialasel kontol; lepingu punktide 3.1 ja 3.4 kohaselt antakse lepingu eseme otsene valdus kostjale üle hiljemalt 15.11.2013 ja valduse üleandmisel allkirjastavad müüja ja ostja lihtkirjaliku üleandmise akti; lepingu punktide 4.1 ja 5.1.2 kohaselt on kostja ja hüpoteegipidaja kokku leppinud, et hüpoteegipidaja kasuks seatakse lepingu esemele hüpoteek 68 640 eurot ja hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded kostja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja kostja vahel 15.10.2013 sõlmitud laenulepingust nr 13068725-EL ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest.
11.Pooltel ei ole vaidlust, et hageja on andnud kostjale korteri ostmiseks 10 000 eurot. Hagi kohaselt laenasid hageja ja kostja nimetatud 10 000 eurot hageja emalt LL-lt, kes võttis selleks 19.10.2013 Odav Laen AS-iga sõlmitud laenulepingu alusel laenu 10 000 eurot. Laenuleping ja maksegraafik lepingule on kohtule esitatud ja sellega on hageja ema poolt laenu võtmine tõendatud. Hageja arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et 14.10.2013 tegi LL hageja pangakontole ülekande 10 000 eurot. Sama arvelduskonto kohaselt on hageja teinud 15.10.2013 ülekande kostja pangakontole summas 10 030 eurot. Kohus luges tõendatuks, et hageja andis kostjale 10 030 eurot ja et eelnevalt andis hagejale 10 000 eurot PP. Kohus leidis, et hageja ja kostja ja LL vahel laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud ja seega ei ole tõendatud, et pooltel on ühine rahaline kohustus LL ees. LL on andnud raha hagejale, kes kasutas raha viisil, et
andis raha edasi kostjale. Seega ei ole kostjal LL ees rahalist kohustust. Hageja pangakonto väljavõtetega (t lk 13-15) on tõendatud, et hageja on abielu ajal, ajavahemikul 11.01.2014–08.12.2015, teinud LL-le rahalisi ülekandeid selgitusega „makse“ kokku 7235 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja on abielu ajal teinud makseid lahusvara arvelt, seega luges kohus, et poolte abielu ajal on maksed tehtud ühisvara arvelt. Pärast abielu lahutamist on hageja ajavahemikul 08.01.2016– 09.02.2017 teinud LL-le rahalisi ülekandeid selgitusega „makse“ kokku 2730 eurot.
12.Pooltel ei ole vaidlust, et kostja isa andis kostjale korteri ostmiseks 3200 eurot. Hagi kohaselt laenasid pooled NN-lt 6000 eurot, mille on ühiselt laenuandjale tagastanud. NN on surnud. Tunnistaja LL ütluste kohaselt ei tea ta, kui palju raha tema abikaasa kostjale andis. Kostja väitel andis isa talle 3200 eurot. Kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid, et isa andis kostjale rohkem raha kui 3200 eurot, luges kohus kostja ütlustega tõendatuks kostja isalt korteri ostmiseks raha saamise suuruses 3200 eurot. Kohus leidis, et hageja ja kostja ja NN vahel laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud ja seega ei ole tõendatud, et pooltel oli ühine rahaline kohustus NN ees. Hageja pangakonto väljavõtetega (t lk 5-6) on tõendatud, et hageja on abielu ajal, ajavahemikul 11.01.2014–10.06.2015, teinud NN-le rahalisi ülekandeid selgitusega „ülekanne“ kokku 1850 eurot. Kohus nõustus hagejaga, et maksed on tehtud ühisvara arvelt.
13.Kohus ei nõustunud hagejaga, et pooled võtsid Swedbank AS-ilt ühiselt laenu 52 800 eurot. Kohus pidas usutavaks, et hagejal olid varasemate kiirlaenulepingute tõttu mõjuvad põhjused selleks, et pank ei pidanud võimalikuks tema osalemist laenulepingu sõlmimisel. Swedbank AS-iga sõlmitud lepingu poolteks saab pidada vaid kirjalikult lepingu sõlminud panka ja kostjat. Laenu tagastamise graafikust nähtub, et laenuleping nr 13-068725-EL on sõlmitud Swedbank AS-i ja kostja vahel. Vastavalt maksegraafikule kohustus kostja arvestuslikult: ajavahemikul 11.11.2013– 19.12.2013 tasuma pangalaenu koos intressiga 576.53 eurot; abielu ajal ajavahemikul 19.12.2013–28.12.2015 oli laenukohustuse suurus koos intressiga 6919.44 eurot; pärast abielu lahutamist, s.o ajavahemikul 28.12.2015–11.10.2033, on laenukohustuse suurus koos intressiga 47 856.16 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja on abielu ajal tasunud laenumakseid lahusvara arvelt, seega luges kohus, et poolte abielu ajal on laenu tagasimaksed tehtud ühisvara arvelt. Samuti ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks jätkanud laenumaksete tasumises osalemist pärast abielu lahutust.
14.Seega oli korteriomandi ostuhinnaga 66 000 eurot omandamisel hageja panus 10 000 eurot ja kostja panus kokku 56 000 eurot, millest 52 800 eurot tasuti müüjale vastavalt 16.10.2013 lepingu punktile 2.2 ja millest 3200 eurot tasuti korteri müüjale vastavalt lepingu punktile 2.4. Hageja leidis, et korteriomand tuleb jagada poolte vahel lähtudes seltsingu likvideerimise sätetest. Kohtu hinnangul ei ole mõlemad pooled korteriomandi omandamiseks teinud olulisi ja võrreldavaid, s.o rahaliselt hinnatavaid panuseid. VÕS § 581 lõike 2 järgi eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed. Asjas on tõendatud, et kostja panus korteriomandi ostmisel oli viis korda suurem kui hagejal, seega ei olnud hageja panus arvestuslikult oluline määral, mille korral oleks põhjendatud järeldada, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping.
15.Samuti ei tulene kohtule esitatud asjaoludest üheselt, et pooltel oli korteriomandit soetades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Tunnistaja DD ütluste kohaselt olid hageja ja kostja paar, nad
soovisid luua kodu ja peret, soovisid lapsi ning elada koos KKK tänava korteris. Tunnistaja LL ütluste kohaselt soovisid pooled osta korterit kahe peale selleks, et elada seal koos, nad soovisid luua perekonda, registreerida abielu ja soovisid lapsi. Tunnistaja LL ütluste kohaselt ostis kostja korteri kuu aega enne pulmi enda omandisse ja ütles ka hagejale, et korter jääb kostja omandisse, kui nad lahku lähevad. Pooltel ei ole vaidlust selles, et nad elasid enne korteriomandi soetamist aastaid koos, et poolte eesmärgiks oli pere luua ja et nad sõlmisid abielu pärast korteriomandi soetamist, kusjuures korteri ostuleping sõlmiti notaribüroos samal päeval, kui pooled esitasid abiellumisavalduse perekonnaseisuametis. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et tema soov oli osta korter ainult enda omandisse. Asjaolu, et tunnistaja EE ütluste kohaselt käisid pooled paarina enne ostmist koos korterit üle vaatamas, ei tähenda, et pooltel oli tahe osta korter enne abielu sõlmimist seltsingusse ja mitte ühe poole omandisse. 16.10.2013 lepingu punktis 1.5.1 on kostja kinnitanud, et lepingu ese ei hakka moodustama ühisvara. Kohtule ei ole veenvalt põhjendatud, et kostja on notariaalakti teadlikult esitanud valeteavet. PKS § 27 kohaselt võib abikaasadel olla lahusvara, seega ei tulene abielueelsest kooselust ja pärast korteriomandi omandamist abielu sõlmimisest ja pere loomisest üheselt, et neil oli tegelikult tahe luua ühisvara. Kohus pidas usutavaks, et hagejal olid varasemate kiirlaenulepingute või muude rahaliste kohustuste tõttu mõjuvad põhjused selleks, et mitte omandada enda nimele kinnisasja enne abielu sõlmimist. Samas on PKS § 27 lõike 4 alusel võimalik sõlmida abieluvaraleping ka abielu ajal ja tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid. Pooled ei ole korteri osas abielu ajal abieluvaralepingut sõlminud, millest on võimalik järeldada, et neil ei olnud ka pärast abielu sõlmimist ühist tahet muuta varasuhte liiki korteri osas, juhul kui enne abielu sõlmimist oligi korteri kaasomandisse omandamiseks takistus hageja rahaliste kohustuste tõttu. Poolte vahel ei ole vaidlust, et abielu ajal elasid nad koos vaidlusaluses korteris, kuid kohus ei näinud takistusi abikaasade ühes korteris elamiseks ka juhul, kui korter kuulub ainult ühele abikaasale lahusvarana. Pigem näitab korteri ostmine mõned kuud enne abielu sõlmimist kostja kindlat tahet omandada korter enda lahusvarasse.
16.Hageja on esitanud kohtule nõude jagada ühisvarana ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud kinnisasi ega ole esitanud nõuet raha väljamõistmiseks. Kohtu hinnangul ei saa korterit pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) lugeda ühisvaraks, mille saaks kooselu lõpetamisel jagada, kuna hageja ei ole teinud nimetatud korteri omandamiseks võrreldes kostjaga olulist panust ning kohtule esitatud asjaoludega ei ole tõendatud, et pooltel oli korteriomandit soetades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Lähtudes eeltoodust jättis kohus hagi rahuldamata.
17.Kui kostja on abielu ajal teinud ühisvara arvelt kulutusi oma lahusvarale, siis PKS § 34 kohaselt peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ja hüvitis arvatakse ühisvara hulka, kuid vastava nõude saab esitada ühisvara jagamise hagis. Hageja on vastu vaielnud väitele, et kinkis kostjale korteri ostmiseks 10 000 eurot. Kui hagejal on kostja vastu rahaline nõue mõnel muul õiguslikul alusel, on hagejal samuti võimalik pöörduda hagiga kohtusse.
18.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 alusel jäid menetluskulud, sh hagejale antud riigi õigusabi kulud ja riigilõiv, mille tasumiseks hagejale anti menetlusabi, hageja kanda. Asja toimiku andmetel ei ole kostjal menetluskulusid.
Apellatsioonkaebus
19.04.07.2018 apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
20.Hageja ei nõustu, et vaidlusalust korteriomandit soetades ei olnud pooltel ühist tahet vähemalt majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Hageja on esitanud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad eeltoodut. Vastupidise järelduse tegemisel ei ole kohus kõiki tõendeid analüüsinud ega põhjendanud, miks see asjaolu ei ole tõendatud. Poolte soovi soetada korter majanduslikus mõttes kahe peale on kinnitanud tunnistajad LL, EE ja PP. Tunnistajate ütlused on eluliselt usutavad, omavahel kooskõlas ning kooskõlas ka teiste tõendite ja pärast korteri soetamist toimunud sündmustega. Kohus on poolte ühise tahte tuvastamisel põhjendamatult keskendunud 16.10.2013 müügilepingu tingimuste analüüsimisele. Lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-109-14 ei oma praeguses vaidluses tähtsust see, et asjaõiguslikult on korter soetatud kostja ainuomandisse ega kostja vastavad kinnitused müügilepingu sõlmimisel. Kohus on poolte ühise tahte tuvastamisel põhjendamatult tuginenud kostja väidetele, et „tema soov oli osta korter ainult enda omandisse“. Poole seletus ei ole TsMS-i järgi tõendiks. Kostja ei ole taotlenud enda vande all ülekuulamist. Poolte tahteavalduste hindamisel omab tähtsust tahe korteri soetamise ajal. Kohtumenetluse ajal olid pooled juba lahutatud, mistõttu kostja ei olnud enam huvitatud oma tegeliku tahte avaldamisest. Asjas on tõendatud, et korteri soetamise ajal ja enne elasid pooled koos kui abielupaar. Kohus ei selgitanud, miks oleks pidanud pooled sellisel juhul korraldama oma õigussuhted eeldades lahkuminekut. Ka kostja ei ole avaldanud menetluses ühtegi usaldusväärset versiooni, miks pooled, soovides elada koos, abielluda ja luua ühist kodu, on pidanud vajalikuks soetada eluase ainult ühe poole kasuks. Kostja ei ole ka selgitanud ega tõendanud, milline huvi oli sellisel juhul hagejal korteri finantseerimisel. Abieluvaralepingu sõlmimata jätmine abielu ajal ei välista poolte eesmärki ja tahet korteri soetamisel luua majanduslikus mõttes ühine väärtus.
21.Hageja ei nõustu, et poolte panused korteri ostmisel ei olnud võrdsed. Kohus ei käsitlenud hageja väidet, et NN-lt võetud laen tagastati abielu ajal ühisvara arvelt täies ulatuses. Kostja ei ole maakohtu menetluses sellele hageja väitele vastu vaielnud, mistõttu eeldatakse omaksvõttu. Kooskõlas tõenditega ei ole kohtu järeldus, et AS-ist Swedbank laenatud rahasummasid ei saa poolte ühise panusena käsitleda. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja väitele, et tema kehv krediidiajalugu oli põhjuseks, miks laenu ei vormistatud ühiskohustusena. Kuna laen võeti ajal, kui pooled kavatsesid abielluda, oli laenu võtmise ajal teada, et selle tagastamine toimub abielu kestel ühisvara arvelt ning summa 7491.97 euro osas see nii oligi. Kui abielu ei oleks lahutatud, oleks laenu tagastamine toimunud täies ulatuses ühisvara arvelt. Abieluavaldusest nähtuvalt soovisid pooled varaühisuse režiimi. Seega on tõendatud, et poolte tahteks oli käsitleda pangalaenu vähemalt majanduslikult ühiskohustusena. Asjakohatu on kohtu märkus, et esitatud ei ole tõendeid, et hageja oleks jätkanud laenumaksete tasumises osalemist pärast lahutust. Praeguses vaidluses omab tähtsust, et kõnealust laenu käsitlesid pooled majanduslikus mõttes ühise kohustusena laenulepingu sõlmimise ajal. Asjas ei ole tuvastatud, et kostja oleks tasunud (ja hageja kostjalt nõudnud) ühisvara arvelt täidetud kohustuse eest (laenud NN-lt ja Swedbank AS-ilt) hüvitist PKS § 34 lõike 1 alusel. Nimetatud asjaolu tõendab samuti, et pooled käsitlesid nii NN-lt kui AS-ilt Swedbank võetud laenu ühiskohustusena. Eluliselt ei
ole usutav, et olukorras, kus üks abikaasadest tasub ühisvara arvelt oma isikliku kohustuse, ei arutaks abikaasad ühisvarast väljaläinud rahaliste vahendite hüvitamist.
22.Kooskõlas tõenditega ei ole kohtu järeldus, et poolte ja LL vahel laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. Vaidlust ei ole, et LL-lt saadud 10 000 eurot kasutati esimeseks sissemakseks. LL ütlustega on tõendatud, et ta andis raha mõlemale poolele, tegemist oli laenuga, mille tagastamise eest vastutavad pooled ühiselt. Nimetatu on eluliselt usutav, arvestades, et laenu eesmärgiks oli poolte ühise eluaseme soetamise finantseerimine. Laenu tagastamine ühisvara arvelt (st ka kostja vara arvelt) viitab sellele, et kostja on pidanud ennast (vähemalt abielu jooksul) kohustatud isikuks laenu tagastamisel.
23.Kaevatav otsus oleks vale ka siis, kui nõustuda kohtuga, et kostja panus korteriomandi ostmisel oli suurem kui hagejal. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-109-14 järgi tuleb tuvastada, et pooled on vara omandamiseks teinud olulisi ja võrreldavaid (mitte võrdseid) panuseid. Menetluses tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli hageja panus korteri omandamisse oluline, samuti võrreldav kostja panusega. Kui nõustuda kohtuga, et kostja panus korteriomandi ostmisel oli viis korda suurem kui hagejal, tuli hagi rahuldada, müüa korter avalikul enampakkumisel, müügist saadud tulemist täita kohustused ning ülejääv raha jagada hageja ja kostja vahel proportsioonis 1/5.
24.Isegi, kui nõustuda kohtuga, ei ole otsuses arvutatud proportsioon õige. Maakohtu järelduste kohaselt on korteri omandamisse panustatud järgmiselt: ühisvarast kokku 10 119 eurot; hageja panus 10 000 eurot; kostja panus 48 432.69 eurot. Järelikult on hageja panus 15 059.50 eurot ja kostja panus 53 492.19 eurot. Seega panuste proportsioon peaks olema 28/72. Maakohtu järelduste õigust eeldades oleks kostja panus korteri ostmisel maksimaalselt kolm korda suurem kui hageja oma. Vastustaja seisukoht
25.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
26.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust ei ole. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse olulist rikkumist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegium jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. Apellandile riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu suuruse määrab apellatsioonikohus kindlaks 16.04.2019 määrusega. Riigi õigusabi tasu mõistab asja arutanud maakohus hagejalt/apellandilt välja riigituludesse eraldi määrusega peale käesoleva otsuse jõustumist.
27.Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Hageja esitas kostja vastu seltsingu likvideerimise regulatsiooni alusel nõude korteriomandi avalikul enampakkumisel müümiseks, saadu arvel kohustuste täitmiseks ja ülejääva raha võrdselt poolte vahel jagamiseks. Hageja on seisukohal, et pooled omandasid 16.10.2013 korteriomandi seltsinguvarana ühisomandisse. Kostja vaidleb nõudele vastu. Maakohus tuvastas, et tõendamist ei leidnud poolte ühine tahe omandada korteriomand vähemalt majanduslikus mõttes ühisvarasse.
28.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt tuvastas maakohus järgmised elulised asjaolud, mida apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud: pooled elasid koos vähemalt alates augustist 2007; hageja andis kostjale korteriomandi ostmiseks 10 030 eurot, mille oli saanud oma emalt; kostja isa andis korteriomandi ostmiseks 3200 eurot; kostja sõlmis Swedbank AS-ga 15.10.2013 laenulepingu, mille alusel krediteeris laenuandja korteriomandi ostu 52 800 euro ulatuses; kostja sõlmis 16.10.2013 ostjana korteriomandi KKK t 11-72, Tallinnas müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingud, mille alusel kanti ta kinnistusraamatusse omandatud korteriomandi omanikuna sisse 25.10.2013; pooled abiellusid 19.12.2013, valisid varasuhteks ühisvara ja asusid koos elama vaidlusalusesse eluruumi; pooltel sündis 06.09.2014 tütar ja 28.12.2015 lahutasid nad abielu; peale lahutust valdab korteriomandit kostja koos tütrega; abielu ajal tegi hageja oma emale ülekandeid kokku 7235 eurot ja kostja isale kokku 1850 eurot; peale abielu lahutamist tegi hageja oma emale ülekandeid kokku 2730 eurot.
29.Vastavalt maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-109-14 peab ka olukorras, kus vaidluse pooled elasid koos abieluvälises kooselus ja seejärel abiellusid ning lahutasid, abieluvälise kooselu ajal soetatud vara seltsinguvarana tuvastamiseks leidma tõendamist, et mõlemad pooled on avaldanud sellele suunatud tahet (VÕS § 8 lõige 1, § 9 lõige 1). Kooselu iseenesest ei tekita õiguslikult siduvaid kohustusi ega võlasuhteid VÕS § 2 mõttes. Seltsinguleping võib olla suuline (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lõige 1, VÕS § 11 lõige 1). Seltsingulepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldused võivad olla üldjuhul otsesed või kaudsed (vaikimist saab lugeda tahteavalduseks juhul, kui see tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast; TsÜS § 68 lõiked 1-3). Tahteavaldus seltsingulepingu sõlmimiseks tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja muutub kehtivaks teise poole poolt kättesaamisega (TsÜS § 69 lõige 1). Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tahte ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (TsÜS § 73 lõige 1). Seltsingulepingu sõlmimiseks pidid mõlemad isikud saama aru, et omandatav vara kuulub ka õiguslikult nende mõlema ühisvarasse.
30.Eeltoodust tulenevalt pidi hageja, kes väitis poolte vahel korteriomandi omandamiseks ühisvarasse suulise seltsingulepingu olemasolu, TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt tõendama poolte poolt vastavasisuliste tahteavalduste tegemist. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt TsMS § 232 lõigete 1 ja 2 rikkumisi ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Ka on maakohtu otsus TsMS § 442 lõike 8 kohaselt põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et hageja on maakohtust erineval seisukohal, ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Erinevalt hagejast ei ole kolleegiumi arvates alust tuvastada tunnistajate LL, EE, PP ja LL ütluste alusel poolte ühist tegelikku tahet omandada korteriomand ühisvarasse. Nimetatud tunnistajad kinnitasid poolte abieluvälist kooselu, kuid selles osas poolte vahel vaidlus ka puudub. Samuti kinnitasid tunnistajad, et korteriomandi ostmine oli plaanitud eesmärgiga
hakata seal koos elama ning seda pooled ka tegid, samuti et sissemaksuks andsid raha poolte vanemad. Samas nimetatud asjaoludest iseenesest ei tulene, et sellega oleks poolte vahel olnud sõlmitud seltsinguleping. Perekond võib õnnelikult elada koos ka ühele abikaasale kuuluvas eluruumis, mida kooselu ja/või abielu ajal ühiselt majandatakse. Poolte tegeliku tolleaegse tahte tuvastamiseks tuli maakohtul hinnata kõiki kogutud tõendeid kogumis ja seda maakohus ka tegi, võttes lisaks tunnistajate ütlustele arvesse, et 15.10.2013 laenulepingu kohaselt oli ostetava korteriomandi finantseerimiseks saadud laenu saajaks kostja ainuisikuliselt ja et 16.10.2013 lepingudokumendis kinnitas kostja mh, et korteriomand ei hakka moodustama ühisvara. Tegemist on objektiivsete kirjalike tõenditega, mille sisu ei saa pooled ajas kujundada (erinevalt muudest väidetest, mille sisu võib subjektiivsetel põhjustel ajas muutuda). Nimetatud kirjalikest tõenditest nähtuvalt oli kostja tahe suunatud korteriomandi enda ainuomandisse ostmisele. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ei olnud tol ajal n-ö laenukõlbulik ega soovinud omandada enda nimele vara, mille arvel oleksid kiirlaenuandjatest võlausaldajad saanud nõudeid rahuldada. Kolleegium on seisukohal, et nimetatud asjaoludega on tegelikult ka tõendatud, et pooled ei sõlminud enne 16.10.2013 tehingut seltsingulepingut korteriomandi soetamiseks, kuna hageja on ise esile toonud, et ta ei soovinudki sel ajal (vaidlusaluse korteriomandi soetamise ajal) omanikuks saada. Seltsingulepingu hilisema sõlmimise väidet ega asjaolusid ei ole hageja esile toonud.
31.Täiendavalt märgib kolleegium, et hageja nõude rahuldamiseks ei piisaks ka vaikiva seltsingu tuvastamisest, kuna sellise õigussuhte lõpetamisel ei toimu likvideerimist vastavalt seltsingu likvideerimise sätetele (VÕS §-d 600-604), vaid üksnes panuse tagastamine vaikivale seltsinglasele vastavalt VÕS §-le 617. Rahalist nõuet hageja käesolevas menetluses ei esitanud. Lisaks on maakohus asjakohaselt toonud esile, et hagejal võib olla kostja vastu rahaline nõue PKS § 34 lõike 1 alusel, kuna käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel võib olla alust väita, et kostja tegi abielu ajal ühisvara arvelt kulutusi oma lahusvarale.
32.Kuna maakohus tuvastas, et tõendamist ei leidnud korteriomandit soetades poolte ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks, siis ei pidanud maakohus võtma seisukohta poolte rahaliste panuste suuruse kohta korteriomandi omandamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse vastavasisulised vastuväited menetlusökonoomia põhimõtte alusel käsitlemata.
33.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
34.Vastustajal kindlaksmääratavad kulud puuduvad. Küll aga tuleb mõista apellandilt välja riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 300 eurot, mille tasumisest oli ta kaebuse esitamisel menetlusabi korras vabastatud (TsMS § 179 lõige 1). sarnaselt maakohtuga annab kolleegium apellandile tavapärasest pikema tähtaja riigilõivu riigituludesse tasumiseks. Riigilõiv tuleb tasuda hiljemalt 30.06.2020 vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfole (TsMS § 179 lõige 5). Alates 01.07.2020 kuni riigilõivu täieliku tasumiseni on apellant kohustatud maksma riigilõivu tasumisega viivitamise korral riigituludesse viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras (TsMS § 179 lõige 9).
35.Apellandile riigi õigusabi korras määratud lepingulise esindaja tasu määrab ringkonnakohus kindlaks eraldi määrusega. Riigi õigusabi tasu mõistab asja arutanud maakohus hagejalt/apellandilt välja (koos vastava tasuga maakohtus; vt vaidlustatud
otsuse resolutsiooni punkt 4 teine lause) riigituludesse eraldi määrusega peale käesoleva otsuse ja tasu suuruse määruse jõustumist.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.