XX hagi YY vastu abielu lahutamise ja ühisvara jagamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 29.09.2017.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Anu Toomemägi Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Kaire Aus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 29.09.2017.a otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 500 eurot ületava summa (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.2). Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Hageja apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda ja kostja apellatsioonimenetluse kuludest 95% jätta hageja kanda.
4.Välja mõista XX-lt YY kasuks apellatsioonimenetluse kulud summas 570 eurot. Välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
Tsiviilasi nr 2-17-4183 5.2.Lahutada XX ja YY abielu, mis on sõlmitud 18.09.1993.a Pärnu Linna Perekonnaseisuametis ja mille kohta on koostatud abielutunnistus nr AL 0016012. 5.3.Jagada poolte ühisvara järgmiselt:
5.3.1.Jätta YY ainuomandisse: 5.3.1.1.AAA kinnistu (registriosa nr AAAAAAAA) väärtusega 49 000 eurot; 5.3.1.2.Sõiduauto BMW ehitusaasta 1997 registreerimismärk XXX XXX VIN- kood XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väärtusega 500 eurot; 5.3.1.3.Buraan, kalakastid koos kalastustarvetega, televiisor ja AAA kinnistul asuvas elamus olevad mööbliesemed väärtusega kokku 500 eurot.
5.3.2.Välja mõista YY-lt XX kasuks hüvitis enamsaadud ühisvara eest 500 eurot. 5.4.Jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Hageja apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda ja kostja apellatsioonimenetluse kuludest 95% jätta hageja kanda. 5.5.Välja mõista XX-lt YY kasuks apellatsioonimenetluse kulud summas 570 eurot. Välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
6.Välja mõista XX-lt riigi tuludesse 294 eurot. Vastav rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest alates. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb võlgu olevalt summalt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.17.03.2017.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus lahutada hageja ja kostja abielu ja jagada poolte ühisvara järgmiselt. Hageja palus jätta AAA kinnistud, BMW sõiduauto (XXX XXX), buraani, kalakastid koos kalastustarvetega, televiisori ja majas olevad mööbliesemed (voodi, kapp, pesumasin, külmkapp ja köögimööbel) kostja ainuomandisse, kohustusega hüvitada hagejale enamsaadud ühisvara väärtus. Hageja soovis hüvitisena saada 24 500 eurot. 26.05.2017.a täiendas hageja enda nõuet alternatiivnõudega, paludes alternatiivselt ühisvara jagada enampakkumisel ja jagada saadu võrselt. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja abielu 18.09.1993.a. Pooltel puudub abieluvaraleping. Samas on pooltel abielu jooksul soetatud ühisvara, s.o mille jagamist kohtus hageja taotleb. Ühisvara koosseisu kuulub järgmine vara, millega jagamist hageja soovib: AAA
2(9)
Tsiviilasi nr 2-17-4183 kinnistu katastritunnusega AAAAA:AAA:AAAA (100% elamumaa, aadressil XXX) ja AAA kinnistu katastritunnusega BBBBB:BBB:BBBB (100% maatulundusmaa, aadressil XXX) hinnangulise turuväärtusega 49 000 eurot (nimetatud vara soovis hageja jagada selliselt, et kinnistu jääb kostjale ja kostja tasub hagejale selle eest hüvitiseks pool turuväärtusest, s.o 24 500 eurot), sõiduauto BMW (registreerimismärgiga XXX XXX, ehitusaasta 1997.a), mille eelduslik turuväärtus on 500 eurot (nimetatud vara asub hageja valduses ja hageja soovib selle vara ühisvara jagamise tulemusel enda ainuomandisse jätta), buraan eeldusliku turuhinnaga summas 100 eurot (hageja soovib selle vara ühisvara jagamise tulemusel kostja ainuomandisse jätta), kalakastid ja muu kalastusega seotud varustus eelduslik turuväärtus 50 eurot (hageja soovib selle vara ühisvara jagamise tulemusel kostja ainuomandisse jätta), televiisor eeldusliku turuväärtusega 200 eurot (hageja soovib selle vara ühisvara jagamise tulemusel kostja ainuomandisse jätta), majas olev mööbel (voodi, kapp, pesumasin, külmkapp, köögimööbel) eeldusliku turuväärtusega 150 eurot (hageja soovis selle vara ühisvara jagamise tulemusel kostja ainuomandisse jätta). Vaidlust pole, et kostja sai kinnistul olnud hooned kui vallasvara kinkena enne abielu sõlmimist, kuid nende kinnistamine toimus pärast maa ostu-müügilepingute sõlmimist pärast abielu sõlmimist ehk abielu ajal. Kuna hooned kinnistati katastriüksuse koosseisus peale abiellumist, muutusid hooned esmakinnistamisega kinnisasja oluliseks osaks abielu ajal. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile osaliselt vastu ja palus jätta selle rahuldamata ühisvara jagamise nõudes. Kostja nõustus ühisvara jagamise viisiga, kuid ei nõustunud hageja poolt nõutud hüvitise suurusega. Pärnu maakonnas, Audru vallas, XXX külas asuv kinnisasi AAA on kostjale kingitud 05.05.1993.a kostja ema SS poolt kinkelepinguga ja kantud 19.06.2006.a asjaõiguslepingu alusel kinnistusregistrisse 20.09.2006.a. Seega on abikaasade ühisvara tekkinud kostja lahusvara arvel ja hagejale hüvitise määramisel tuleb kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus tegi 29.09.2017.a otsuse, millega rahuldas hagi ja lahutas poolte abielu ning jagas poolte ühisvara järgnevalt. Kohus jättis kostja omandisse AAA kinnistu, sõiduauto BMW (XXX XXX), buraan, kalakastid koos kalastustarvetega, televiisor, AAA kinnistul asuvas elamus olevad mööbliesemed väärtusega 500 eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja rahalise hüvitise 24 500 eurot. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt puudub vaidlus selles, et ühisvara koosseisu kuuluvad sõiduauto BMW ehitusaasta 1997.a (registreerimismärgiga XXX XXX), buraan, kalakastid koos kalastustarvetega, televiisor ja majas olevad mööbliesemed (voodi, kapp, pesumasin, külmkapp, köögimööbel). Asjas ei ole vaidlust selles, et eelnimetatud vallasasjad tuleb jätta ühisvara jagamise käigus kostjale ja puudub ka vaidlus, et nimetatud asjade väärtus on kokku 1000 eurot. Pooltel ei ole kolmandate isikute ees ühiseid kohustusi. Poolte vahel on vaidlus korteriomandi, asukohaga AAA kinnistu osas (registriosa nr AAAAAAAA) asukohaga XXX eest makstava hüvitise üle. Kinnistu omanik on kinnistusregistri väljavõtte järgi 19.06.2006.a asjaõiguslepingu alusel kostja. Alates 01.07.2010.a kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Varasema PKS § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise
3(9)
Tsiviilasi nr 2-17-4183 teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kohtule esitatud tõenditest nähtus, et 04.01.2006.a maa ostu-müügilepinguga soetas kostja Pärnu Maavanema 29.12.2005.a korralduse nr 817-m (digitaalse toimiku tõendid nr 12 ja 13) alusel AAA katastriüksuse koos selle oluliste osadega pindalaga 8814 m2 aadressil Audru vald XXX küla Pärnu maakond. Samast korraldusest nähtub, et sellel maatükil asuvad korralduse andmise hetkel kostjale kuuluvad hooned (elamu-garaaž, laut-saun, kaev), mis on kostja omandisse läinud kinkelepingu nr 2-188 kp 05.05.1993.a alusel. Kohus nõustus kostja seisukohaga selles, et hooned (elamu-garaaži, laut-saun ja kaev) on kostja omandanud kinkelepingu alusel juba enne abielu sõlmimist, kuid 19.06.2006.a maa ostu-müügilepingust pst 4 nähtub, et kostja soetas AAA katastriüksuse sihtotstarbeliseks kasutamiseks I maatükil elamumaana 100% ja II maatükil maatulundusmaana 100%. Kohus leidis, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt RKTKo 3-2-1-77-07, p 11). Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ema kinkis enne abielu sõlmimist kostjale elamu koos kõrvalhoonetega, mis kinnistati, s.o muutus esmakinnistamisega kinnisasjaks, abielu ajal. Elamu koos kõrvalhoonetega kui vallasasi oli PKS § 15 lg 1 järgi kostja lahusvara. Lahusvara olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks (enne 01.07.2002.a kehtinud asjaõigusseaduse § 8 lg 1 ja § 16 lg 1; 01.07.2002.a jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1) ja lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast. Kuna elamu juurde eraldatud maa kinnistati abielu ajal, on AAA kinnistu PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. Kehtiva PKS § 37 lg 1 ja 3 kohaselt jagavad varaühisuse lõppedes abikaasad ühisvara omavahel. Ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 01.07.2010.a kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010.a (RKTKo 3-2-1-31-14, p 14). Kostja leidis, et hageja ei ole kostjale teadaolevalt kinnistusse panustanud ega muul viisil kinnistut parendanud või kinnistu väärtust tõstnud. Kostja on alates 1993.a parendanud oma jõududega kinnistul asuvat elamut ning teostanud vajalikke remonttöid. Kostja ei ole pärast eelistungit täiendanud seisukohti küsimuses, kas esineb varem kehtinud PKS § 19 lg 2 sätestatud aluseid abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks, mis oleks tekkinud enne 01.07.2010.a. Kohtule esitatud AAA kinnistu hindamisaktist nähtub, et kinnistu väärtus on 49 000 eurot. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendit, millest nähtuks asja teistsugune väärtus. Kostja on kohtuistungitel leidnud, et asja väärtus võib olla ebaõige, sest hindamisakt on tehtud suvekuudel, kui kinnisasjade väärtus on kõige kõrgem ja teiseks, hoone magamistoast ei ole hindaja saanud fotot teha. Kohus leidis, et hindamisakt on kohane tõend kinnisasjas väärtuse tõendamiseks, tõendist nähtub, et hind on välja selgitatud samalaadsete tehingute võrdlusandmete põhjal ja hindajal oli võimalik juurde pääseda nii maatükile kui ka hoonete olulisematesse ruumidesse. Seega on tõendatud, et ühisvara väärtus on kokku 50 000 eurot, millest 24 500 eurot nõuab hageja endale selliselt, et vallasasjad väärtusega 1000 eurot ja kinnistu jääb kostjale. Kohus leidis, et AAA kinnistu turuväärtusega 49 000 eurot tuleb jätta kostjale ja hagejale tuleb kostjalt välja mõista õiglane kompensatsioon. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kasutasid pooled kinnistut ühiselt. Käesoleval ajal kasutab kinnistut kostja. Kohus rahuldas hagi ja andis AAA kinnistu ja hagis nimetatud vallasasjad kostjale ning pani kostjale kohustuse maksta hagejale välja tema osa rahas, s.o hageja nõutud summas kokku 24 500 eurot.
4(9)
Tsiviilasi nr 2-17-4183 Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 24 500 eurot ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega jäetakse rahuldamata hageja hüvitise nõue kostja vastu summas 24 500 eurot. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01.07.2010.a 1995.a PKS ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 01.07.2010.a kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), alates 01.07.2010.a kohaldus poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01.07.2010.a omandatud ühisvara koosseisu määramisele 1995.a PKS, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1) (vt nt RKTKo 3-2-1-42-13, p 9; 32-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01.07.2010.a mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada 1995.a PKS-i. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 01.07.2010.a, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (RKTKo 3-2-1-42-13, p 9; 3-2-1-14-17, p 16). Abielu kestel poolte kui abikaasade poolt omandatud vara oli üldjuhul ühisvara 1995.a PKS § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 1 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Ühisvara jagamise nõude alus on PKS § 37 lg 1. Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2; RKTKo 3-2-1-14-17, p 20). Asja menetluses ei ole vaidluse all AAA kinnistu kuulumine poolte ühisvarasse ega ka jagamise viis, mis on kinnisasja jätmine kostjale. Vaidluse all on üksnes kinnisasja eest tasumisele kuuluva hüvitise suurus. Hageja leidis, et AAA kinnistu kostjale jätmisel on põhjendatud kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist 24 500 eurot, mis vastab poolele AAA kinnistu turuväärtusest. Kostja leidis, et kuna AAA kinnistu omandati kostja lahusvara arvel, ei ole põhjendatud kinnistu jagamine võrdsetes osades. Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega on õige lähtekoht, et AAA kinnistu kui ühisvara hulka kuuluva eseme jagamisel peaks kostja, kellele kinnistu jäeti, hüvitama hagejale poole selle väärtusest. Ometigi ei ole see reegel absoluutne ning esmajoones PKS § 34 võimaldab võrdsuse põhimõtet õiglusest lähtudes korrigeerida. Kohus on kostja väiteid hinnates põhjendamatult jätnud tähelepanuta PKS § 34 lg 2, mille järgi kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kostja on väitnud, et kinnistu on omandatud temale vallasasjana kingitud vara arvelt, mis oli tema lahusvara ja hageja hüvitisnõuet tuleb vähendada. Kohus on jätnud selle ekslikult tähelepanuta, lähtudes sellest, et hüvitisnõude vähendamiseks ei ole kostja esitatud väidetel alust. Kostja on oma tahet korduvalt väljendanud piisavalt mõistetavalt ning kehtiva õiguse alusel saab kostja väiteid hinnata vaid PKS § 34 lg 2 kontekstis. Ka Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et PKS § 34 lg-t 2 ei tule mõista selliselt, et lahusvara ühisvara huvides kasutanud abikaasa saaks n-ö mehaaniliselt nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamist ühisvara arvel. Hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. Seega kui lähtuda hageja poolt esitatud 19.06.2006.a maa ostu-müügilepingust, millest nähtub, et kinnistu elamumaa ja maatulundusmaa soetati 0 krooni eest, tähendab see, et ühisvara arvel panustati AAA kinnistusse 0% ja kostja lahusvara arvel 100%. Seega on kohtu järeldus, et kinnistu kuulus poolte ühisvarasse, põhjendamata. Maakohus järeldas seda üksnes asjaolust, et
5(9)
Tsiviilasi nr 2-17-4183 asjaõigusleping kinnisasja omandamiseks sõlmiti ja AAA kinnistati seega abielu ajal. Omandamise õigusliku alusena viitas kohus 1995.a PKS § 14 lg-le 1. Kohus jättis tähelepanuta 1995.a PKS § 15 lg 1 ja § 19 lg 2 p 3 ega hinnanud seetõttu kinnistu omandamise asjaolusid tervikuna. Kostja arvates kuulus enne abiellumist varaline õigus hoonetele vallasvarana. See varaline õigus kuulus 1995.a PKS § 15 lg 1 järgi kostja lahusvarasse ega muutnud selle õiguse olemus vallasasjast hoonete kinnistamine ja nende muutumine osaks kinnisasjast. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada 1995.a PKS järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010.a (RKTKo 3-2-1-31-14, p 14; 3-2-1-108-16, p 29). Kolleegiumi arvates tuleks seda silmas pidada ka sama vara arvel soetatud muu vara jagamisel. Vastasel juhul sõltuks vara jagamise tulemus ebaõiglaselt juhuslikust ajahetkest, mis ajal mingi vara võõrandati. Esiteks võimaldas 1995.a PKS § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas 1995.a PKS § 19 lg 2 p 4 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas 1995.a PKS § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida PKS § 27 lg 3 ja § 34. Ei hageja ega kostja ei ole AAA kinnistusse panustanud oma rahalisi vahendeid abikaasade ühisvarast. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus vastustaja jätta apellandi kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus
6.18.12.2017.a esitas hageja vastuapellatsioonkaebuse, mille menetlusse võtmisest keeldus Tallinna Ringkonnakohus 22.12.2017.a määrusega. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 500 eurot ületavas osas. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
8.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus. Kostja vaidlustas maakohtu otsust üksnes osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 24 500 eurot. Muus osas ei saa käesolev apellatsioonimenetlus mõjutada maakohtu otsuse kehtivust.
9.Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis konkreetsed varaesemed, sh ka kinnisasja kostja ainuomandisse. Maakohus tuvastas jagatavate varaesemete väärtused ja pooled ei ole varaesemete väärtuse kui asjaolude maakohtupoolset tuvastamist vaidlustanud. Sellest tulenevalt tuleb ringkonnakohtul lähtuda asja lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud varaesemete väärtusest (TsMS § 652 lg 1 p 1).
10.Maakohus leidis õigesti, et kuna vaidlusalune kinnisasi kanti kinnistusraamatusse (esmakinnistati) hageja ja kostja abielu ajal, tuleb see lugeda poolte ühisvara hulka kuuluvaks. Maakohus leidis õigesti ka seda, et abikaasade varaosade võrdsuse põhimõttest
6(9)
Tsiviilasi nr 2-17-4183 kõrvalekaldumise aluseid tuleb hinnata enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist kehtinud perekonnaseaduse alusel. Ringkonnakohus nõustub vastavas osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid.
11.Samas ei käsitlenud maakohus üldse oma otsuses kostja väiteid, mis puudutasid seda, et poolte võrdsusest tuleb kinnisasja puhul kõrvale kalduda selliselt, et kostja ei pea hagejale kinnisasja eest hüvitist maksma, sest vaidlusalusel kinnisasjal asuvad ehitised omandas kostja kinke teel enne abiellumist, ehitiste alune maa erastati ostuhinnaga 0 eurot ja majas ei ole sisuliselt remonttöid abielu ajal tehtud. Nende asjas olulist tähendust omavate asjaolude osas seisukoha kujundamata jätmisega rikkus maakohus oluliselt menetlusnorme, mille tõttu tegi maakohus ebaseadusliku kohtuotsuse. Ringkonnakohus saab viidatud vea parandada.
12.Kostja tõi käesoleva tsiviilasja menetluse raames juba esimeses vastuses hagile esile selle, et kinnisasja puhul on ühisvara tekkinud kostja lahusvara arvel ja seetõttu tuleb kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest (vt t I kd lk 62 menetlusdokumendi p 2.4). Sellest tulenevalt oli hagejal võimalik kogu maakohtu menetluse kestel esile tuua asjaolud, millest tulenevalt oleks kohus saanud järeldada, et osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumine ei ole põhjendatud, või kõrvale tuleb kalduda hageja tegevuse või panustamise tõttu väiksemal määral.
13.Kostja tugines abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumise väite alusena sellele, et vaidlusalune kinnisasi tekkis sellel teel, et esmalt omandas kostja kinke teel enda emalt enne abiellumist ehitised, mis asuvad vaidlusalusel kinnisasjal. See asjaolu on tõendatud toimikus oleva dokumentaalse tõendiga (t I kd lk 64). Samuti tuvastas selle asjaolu ka maakohus. Kostja tugines ka sellele, et ehitiste alune maa erastati ostuhinnaga 0 krooni. See asjaolu on tõendatud toimikus olevate tõenditega (vt t I kd lk 76 jj ja t I kd lk 115 jj). Kostja väitis maakohtu menetluses, et maja ehitas 1986ndal aastal tema isa ja maja on ka praegu sisuliselt samas ehituslikus seisus nagu see oli peale valmimist. Selle tõenduseks esitas kostja ka fotod (t I kd lk 87 jj). Seoses fotode esitamisega esitas kostja ka faktiväited maja seisundi kohta. Hageja kostjaga ei nõustunud ja väitis, et maja on korras hoidnud tema, ning et ilma hooldamata ei saaks majal praegust turuväärtust olla.
14.Ringkonnakohus leiab, et eespool esile toodud asjaolude tõttu tuleb kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest ühisvarasse kuuluva kinnisasja puhul ja seda selliselt, et kostja osaks tuleb lugeda 100% ja hageja osaks 0%. Maakohus leidis õigesti, et enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist aset leidnud asjaolude puhul tuleb abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise aluseid hinnata varem kehtinud seaduse alusel. Kuni 2010.a kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg 2 p-i 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, kui ühisvara omandati lahusvara arvelt. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Vaidlusalune maatükk saadi omandada üksnes seetõttu, et maatükil asuvad hooned kuulusid kostjale. Kostja omandas hooned kinke teel ja enne abiellumist. Seega oli tegemist kostja lahusvaraga. Abielu ajal omandasid abikaasad küll ehitiste aluse maa ja seetõttu muutusid ehitised kinnisasja oluliseks osaks ja lakkasid seetõttu eraldi tsiviilkäibe objektina eksisteerimast, kuid ehitiste alune maa omandati 0 krooni eest. Seega ei panustanud abikaasad maa omandamisse ühisvara arvelt. Kostja väitis, et vaidlusalune elamu oli valmisehitatud enne seda, kui tema selle kinke teel omandas. Hageja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Hageja väitis pelgalt, et tema hoidis maja abielu ajal korras ja ilma korrashoidmiseta ei oleks maja väärtus selline nagu see praegu on. Ringkonnakohus leiab, et lähtuda tuleb sellest, et hageja ei ole vaidlusaluse kinnisasja parendamisse panustanud selliselt, et see saaks mõjutada abikaasade osade suuruse määramist kuni 2010.a kehtinud
7(9)
Tsiviilasi nr 2-17-4183 perekonnaseaduse § 19 lg 2 p-i 3 tähenduses. Kostja vaidles hageja poolt esitatud maja korrashoidmise väidetele vastu. Hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Veelgi enam, hageja ei ole kohtu ette toonud sedavõrd konkreetseid väiteid, millest saaks järeldada, et hageja poolt tehtud sooritused oleksid kinnisasja väärtust suurendanud. Kostja esitas seevastu konkreetsed väited, mis puudutasid seda, et ehituslikult on maja säilinud sellisena, nagu see ehitati ja alates 1980ndate aastate lõpust või 1990ndate aastate algusest ei ole majas remonttöid tehtud. Selle tõenduseks esitas kostja kohtule ka fotod. Hageja ei esitanud maakohtu menetluses vastuväiteid sellele kostja väitele, et majas ei ole ehituslikke muudatusi tehtud. Hageja ei ole samas avanud, mida ta pidas maja korrashoidmise all silmas. Veelgi enam, hageja ei ole maja korrashoidmist tõendanud. Hageja ei ole samuti toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, kuidas võis mingi maja korrashoidmise tegevus kinnisasja väärtust mõjutada. Konkreetse maja puhul ei ole tegemist väga heas ega heas korras oleva elamuga. Seetõttu ei saa iga korrashoidmise tegevus kinnisasja väärtust mõjutada. Juhul, kui konkreetse majaga kinnisasi võõrandataks, peaks iga ostja arvestama remondi tegemise vajadusega. Eespool toodust tulenevalt, samuti lähtudes sellest, et maatükk saadi abielu ajal erastada üksnes sellel põhjusel, et kostjale kuulus enne abiellumist omandatud ehitised, ning lähtudes sellest, et abielu ajal ei teinud abikaasad maatüki erastamiseks kulutusi, samuti lähtudes sellest, et majas ei tehtud abielu ajal märkimisväärseid ehitusikke muudatusi ega remonttöid, tuleb asuda seisukohale, et kinnisasi omandati lahusvara arvel ning seetõttu tuleb eelmise perekonnaseaduse § 19 lg 2 p-i 3 alusel kinnisasja osas kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest selliselt, et kostja osaks tuleb lugeda 100% kinnisasjast ja hageja osaks 0%. Sellest tulenevalt ei saa kostjalt välja mõista ka hüvitist kinnisasja ainuomandisse saamise eest.
15.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enamsaadud ühisvara eest summas 24 500 eurot. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada kogu hüvitise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus leiab, et kogu välja mõistetud hüvitise osas maakohtu otsust siiski tühistada ei saa. Maakohus tuvastas, et kogu ühisvara väärtus on 50 000 eurot, millest kinnisasja väärtus on 49 000 eurot. Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et kinnisasja väärtust hüvitise määramisel arvesse võtta ei saa. Kuid sellest hoolimata on hageja õigustatud saama kostjalt hüvitist muu kostja ainuomandisse jääva vara arvelt. Muu vara väärtus, mis jääb kostja ainuomandisse on 1000 eurot. Pool sellest väärtusest on 500 eurot. Vastava summa kostjalt hageja kasuks välja mõistmine on põhjendatud.
16.Kuigi maakohus nimetas ühisvara esemena ka korteriomandit, on tegemist maakohtu otsuses sisalduva ilmse ebatäpsusega, mis ei saa mõjutada otsuse sisulist õigsust. Otsuse ja toimikumaterjalide pinnalt on võimalik aru saada, et maakohus pidas siiski silmas ühte kinnisasja, mille üle pooled vaidlesid.
17.Maakohus leidis õigesti, et hagilises perekonnaasjas, mis on mh ka ühisvara jagamise hagiasi, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Samas leiab ringkonnakohus, et ka hagilises perekonnaasjas, sh ühisvara jagamise asjas tuleb apellatsioonimenetluse kulude jaotuse puhul hinnata, kas apellatsioonkaebus oli põhjendatud või mitte, samuti seda, kas vastustaja vaidles põhjendatud apellatsioonkaebusele alusetult vastu või mitte. Kui abielu lahutamine ja ühisvara jagamine toimub maakohtu menetluses mõlema poole huvides ning paljudel juhtudel ei saa maakohtu menetlust vältida, siis apellatsioonimenetlusega on teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea hagimenetluse pool kandma enda apellatsioonimenetluse kulusid juhul, kui ta vaidlustab õigustatult ebaseaduslikku maakohtu otsust ja vastaspool apellatsioonkaebusele alusetult vastu vaidleb. Sellise olukorraga oli käesoleval juhul sisuliselt tegemist. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 24 500 eurot. Maakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab
8(9)
Tsiviilasi nr 2-17-4183 maakohtu otsuse 24 000 euro väljamõistmise osas. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluse kulud tuleb jagada selliselt, et hageja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda ja kostja apellatsioonimenetluse kulud jäävad 95% ulatuses hageja kanda. See vastab ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusele.
18.Kostja esitas apellatsioonimenetluse kulude summaarse kindlaksmääramise taotluse, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja esindajatasu summas (koos käibemaksuga 600 eurot). Spetsifikatsiooni kohaselt koosnes esindajatasu sellest, et kostja esindaja tutvus maakohtu otsusega ja koostas apellatsioonkaebuse 5 tunni vältel. Ringkonnakohus leiab, et viidatud kulud on põhjendatud ja ka tunnitasu määr 100 eurot tunni eest ilma käibemaksuta) ei ole ülemääraselt suur. Seega on kostja apellatsioonimenetluse kulud summas 600 eurot, põhjendatud. Kuid kuna ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda üksnes 95% ulatuses, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista üksnes 570 eurot. Kuna kostja vastavasisulise taotluse esitas, märgib ringkonnakohus, et välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda ka viivist.
19.Kostja taotles menetlusabi korras apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu tasumisest vabastamist. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuli maksta riigilõivu summas 300 eurot. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse. Apellatsioonkaebuses palus apellant tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 24500 eurot. Käesoleva otsusega rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 500 eurot ületavas osas. Seega rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ca 98% ulatuses. Apellatsioonimenetluse tulemust arvestades tuleb ringkonnakohtul lahendada ka riigilõivu riigi tuludesse väljamõistmise küsimus. TsMS § 190 lg 5 lausest 2 tulenevalt tuleb hagejalt riigi tuludesse välja mõista apellatsioonkaebuse rahuldamise osale vastav riigilõiv. 98% 300st eurost moodustab 294 eurot. Vastav rahasumma tuleb hagejalt riigi tuludesse välja mõista. Nimetatud rahaline kohustus tuleb täita TsMS § 179 sätestatud korras.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.