Tühistada Harju Maakohtu 17.02.2014 kohtuotsus täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega tunnistada AP ja RP vahel 21.08.2008 sõlmitud kinkeleping tagasivõitmise korras kehtetuks.
2.Kohustada RP andma järgmise sisuga tahteavaldus TsÜS § 68 lg 5 tähenduses: „RP tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega RP lepib AP-ga kokku, et RP-le kuuluv 1⁄2 mõttelist osa XXXXXXXX XXX X asuvast kinnisajast (registriosa nr XXXXXXX) läheb AP omandisse. RP nõusolek (KRS § 341 lg 1 tähenduses) XXXXXXXX XXX X asuva kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX)
teise jao kanne, mille kohaselt on 1⁄2 mõttelise osa omanikuks RP kustutatakse ja tehakse uus kanne, millega kantakse kinnistusraamatusse XXXXXXXX XXX X asuva kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX) 1⁄2 mõttelise osa omanikuna AP.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud solidaarselt AP ja RP kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.26.04.2011 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostjate vastu vara tagasivõitmiseks täitemenetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt tegi kostja I 23.03.2007 ebaseadusliku tehingu, omastas hagejale kuuluva raha ja soetas endale selle eest Hispaaniasse kinnistu. Hageja esitas kostja I vastu hagi ebaseaduslikult saadud raha tagastamiseks. Harju Maakohtu 22.03.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-13354 mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja hüvitis 85 050,15 eurot. Kostja I keeldus kohtuotsuse vabatahtlikust täitmisest, mistõttu pöördus hageja kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks.
3.Kostja I tegi 21.08.2008 tehingu, millega võõrandas Viimsi vallas XXXXXXXX XXX X asuva kinnistu 1/2 mõttelise osa oma emale, kostjale II. Kostja I tehingu tegemise eesmärgiks oli teha end teadlikult ja oma tütre (hageja) huve kahjustades Eesti Vabariigis varatuks ja maksujõuetuks. Kostja I oli teadlik, et on oma puudega tütre kontolt omastanud raha ja teadis ka, et hageja ema hakkab seda tagasi nõudma. Kostja II ei ole nimetatud kinnistut kunagi kasutanud ja elab alaliselt Tartus. Seega ei ole 21.08.2008 tehinguga valdus üle läinud ja faktiliselt kasutab kinnisvara endiselt kostja I. Kostja I võõrandas enda omandis olnud kinnisasja teadlikult hageja huvide kahjustamiseks, kusjuures kostja II teadis sellest tehingu tegemise ajal. Võõrandatud kinnisasi on kostja I ainuke kinnisvara, hageja huvide kahjustamine on seega ilmselge ning tehing on tehtud lähisugulaste vahel. 21.08.2008 leping ei ole kinkeleping või sarnane tehing, vaid tegemist on lepingu tagasitäitmisega. Kinkelepingu tagasitäitmine võib olla näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes. Hageja leidis, et temal on liiga keerukas asuda ise nõuet esitama kostjale I kuuluva Hispaania kinnistu osa müümiseks ja sellega raha saamiseks, samuti kaasneksid sellega kulutused, mida ta töövõimetuspensionärina teha ei saa. Kostjate vastuväited
4.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt kohaldada aegumist ja jätta menetluskulud hageja kanda.
5.Hageja taotleb 21.08.2008 kinkelepingu kehtetuks tunnistamist, kuid selleks täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 189 ette nähtud kaheaastane tähtaeg on möödunud. Lisaks ei saanud kostja I kinkelepingu sõlmimisel arvestada 22.03.2011 tsiviilasjas nr 2-10-13354 tehtava otsusega. 21.08.2008 kinkeleping on nn tagasikinkimine. Kostja II kinkis 26.08.2005 kostjale I ja hageja eestkostja MP-le
võrdsetes osades (1/2 kummalegi) XXXXXXXX XXX X kinnistu. 28.05.2008 taganes kostja II kinkelepingust ja kostja I kandis kinke teel saadud kinnistu osa tagasi. MP keeldus saadud kinki tagastamast ja kostja II hagi MP vastu kinke tagasisaamiseks jäi rahuldamata (tsiviilasi nr 2-09-26183). Kostja I ja MP abielu oli küll lahutatud, kuid pooled elasid koos kuni 2008. aasta maikuuni ja selle ajani toimetasid ühise eesmärgi nimel, sh Hispaaniasse kinnistut soetades ja selleks hageja arveldusarvet kasutades. Pärast kooselu lõppu seati hagejale eestkoste 10.11.2009 Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-09-14691. Menetluse edasine käik
6.06.07.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
8.05.12.2012 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
9.Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse Riigikohtule, milles palusid tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta maakohtu otsuse jõusse.
10.30.04.2013 otsusega asjas nr 3-2-1-41-13 jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kostjate kassatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtu otsus
11.17.02.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
12.Kohus märkis, et tulenevalt käesolevas asjas tehtud Riigikohtu 30.04.2013 otsusest nr 3-2-1-41-13 (p 14) ei käsitle kohus hageja poolt esitatud alternatiivseid nõudeid hagi aluse muutmisena. Riigikohtu otsuse kohaselt on hageja varasemas menetluses esitanud lisaks TMS § 189 kohaldamiseks vajalikele asjaoludele ka lepingupoolte poolt tahtlikult hageja huvide kahjustamise väite, mistõttu maakohus oleks pidanud kontrollima ka TMS § 188 järgi nõude põhjendatust. TMS § 188 järgi hagi esitamise korral peab hageja üldjuhul tõendama oma huvide teadlikku kahjustamist. TMS §-de 188 ja 189 kohaldamise eelduseks on TMS §-s 187 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused.
13.Kohus tugines otsuses täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-tele 1 ja 2 ning märkis, et hagi esitas hageja, kes on TMS §-s 187 nimetatud sissenõudjaks. Samuti märkis kohus, et tehinguks on kostjate vahel 21.08.2008 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõigusleping, millega kostja I võõrandas Viimsi vallas XXXXXXXX XXX X asuva kinnisasja 1⁄2 mõttelist osa kostjale II. Kohus tugines otsuses ka TMS §-st 188 tulenevatele tagasivõitmise eeldustele, märkides, et tagasivõitmise TMS § 188 lg-s 1 märgitud üldalused peavad esinema korraga.
14.Kostja I on kostja II poeg, sellest tulenevalt pole kahtlust selles, et kostjad on lähikondsed (PankrS § 117 lg 1 p 3). Vaidlus puudub selle üle, at vaidlustatud tehingu tegi võlgnik – kostja I kostjaga II. Hageja esitas hagi 26.04.2011 ja vaidlusalune tehing tehti 21.08.2008. Seega on hagi esitamise ja tehingu sõlmimise vahe alla 3 aasta. Sissenõudja huvide kahjustamise all tuleb mõista majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemist, mis halvendab üldiselt tehingu teinud isiku varalist olukorda selliselt, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise käigus rahuldatud saada. Huvide kahjustamisega võib tegemist olla siis, kui vara müüdi alla turuhinna. Käesoleval juhul ei müünud kostja I vara kostjale II, vaid kinkis. Kohus leidis, et arvestades kinkelepingu tegemise aega
(21.08.2008) ja hagi esitamise aega (26.04.2011), puudub alus kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks TMS § 189 lg 1 alusel.
15.Kuna kohtu arvates kinkeleping kehtetu ei ole, kontrollis kohus järgmisena tehingu tühisuse alust (näilikkust). Seejuures viitas kohus TsÜS § 89 lg-tele 1 ja 2 ning märkis, et näilikkuse tuvastamiseks tuleb hinnata kinkija (kostja II) tahet. Poolte seisukohtadest tuleneb, et kostja II kinkis MP-le ja kostjale II nende kooselu ajal kinnisasja XXXXXXXX XXX X 26.08.2005 lepinguga (I kd lk 178-180) võrdsetes osades. Ka tuleneb poolte seisukohtadest, et kostja II soovis tehtud kinget MP-lt tagasi saada kohtusse hagi esitamisega (I kd lk 129-133). Kostja I on väitnud, et kostja II soov oli ka temalt kinge tagasi saada, mistõttu ta vaidlusaluse lepingu sõlmiski. Märgitust tulenevalt puudub kohtu arvates alus väita, et tegemist on näiliku tehinguga. Kostja II on vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ja asjaõiguslepingu (I kd lk 163-166) alusel kinnisasja 1⁄2 omanikuna kaasomandist kinnistusraamatusse sisse kantud (I kd lk 4). Kohus leidis, et hageja poolt viidatud asjaolu, et kostja II ei ole asunud elama kostja I juurde, ei oma tähtsust tehingu näilikkuse hindamise seisukohalt. TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isikul olla elukoht üheaegselt mitmes kohas. Elukohale ei ole seadusega antud sellist tähendust, mis tingiks tehingu tühisuse kriteeriumide tuvastamist käesolevas vaidluses vaidluse asjaolusid arvestades.
16.Täitedokumendiks oleva otsuse (I kd lk 5-13) p-st 10 nähtub, et selles menetluses pidas MP Hispaaniasse koos kostjaga I kinnistu soetamist võrdsetes osades kaasomandisse silmas investeerimist tulu saamiseks ka hageja poolt. MP määras kohus hageja eestkostjaks 10.11.2009 määrusega (I kd lk 14-17) tsiviilasjas nr 2-0914691. Määruses märgitu kohaselt oli kostja I MP eestkostjaks määramisega nõus. Sellest võib järeldada, et hageja vanemate suhted olid vähemalt normaalsed. Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal ei olnud MP hageja eestkostjaks kohtu poolt määratud. Kohtu arvates ei ole põhjendatud arvata, et kostja I pidi tehingu tegemise ajal eeldama, et MP kavatseb temalt hageja kasuks kostja I poolt hageja arvelt võetud raha tagasi nõudma hakata. Seda ka põhjusel, et nii nagu kostja I võttis hageja arvelt raha, tegi seda ka MP ise. Ülalmärgitud asjaolusid arvestades asus kohus seisukohale, et pigem puudus kostjal I põhjus raha tagasinõudmist tulevikus eeldada. MP kohtuistungil vande all antud ütlused ei kummuta kohtuotsuse põhjendusi, MP kordas varem hageja poolt kirjalikult esitatud seisukohti. Kohtu arvates ei saa sellest, et kostja II tahtis MP-le kingitud kinnisasja osa tagasi saada, millest notar MP-le teatas kirjaliku taotluse esitamisega, teha järeldust, et „kostja II pidi olema teadlik, et tulevad nõudmised kostja I suhtes“ (III kd lk 13, protokolli lk 4 viimane lõik). Selline tõlgendus teadmise omistamiseks kostjale I on meelevaldne. MP vande all ütlus kostja I poolt hageja arvelt raha võtmise motiivi kohta on kohtu arvates mitteusaldusväärne. See ei lange kokku 22.03.2011 otsusesse (p 10) märgituga (I kd lk 5-13).
17.Kostja I poolt kostjale II tagasikingitud kinnisasja väärtuse muutumine ei mõjuta asja lahendamist. Arvestades kostja I väiteid kostjale II tema soovil kingitud kinnisasja tagastamiseks, ei oma asja väärtuse muutumine tähendust käesoleva hagi lahendamisel. Sellest asjaolust võib tuleneda raha väljamõistmise nõude esitamise õigus.
18.Kohus märkis, et kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Kuivõrd kohtuistungi toimumise aja seisuga Hispaanias kostja I suhtes täitemenetlust läbi ei viidud, ei analüüsinud kohus sealsesse täitemenetlusse puutuvaid seisukohti. Apellatsioonkaebus
19.19.03.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 17.02.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega tunnistada kostjate vahel 21.08.2008 sõlmitud kinkeleping tagasivõitmise korras kehtetuks või alternatiivselt tunnistada kostjate vahel 21.08.2008 sõlmitud kinkeleping tühiseks. Samuti palub hageja kohustada kostjat II andma kostjale I üle 1⁄2 mõtteline osa XXXXXXXX XXX X kinnistust (registriosa nr XXXXXXX) ja jätta menetluskulud kostjate kanda.
20.Hageja on seisukohal, et maakohtu otsus on õigusvastane, kuna kohus on rikkunud oluliselt TsMS § 436 lg-eid 1 ja 4, ebaõigesti jätnud kohaldamata materiaalõiguse norme (VÕS 145 lg 5, 142 lg 3) ja ebaõigesti hinnanud tõendeid ja valesti ning ebapiisavalt tuvastanud asjaolusid. Kohus on jätnud hindamata ja tuvastamata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud, sh on kohus sisuliselt jätnud analüüsimata TMS §-s 188 toodud tehingu tagasivõitmise aluste esinemise. Otsusest ei ole tuvastatav, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes on kohus kujundanud oma siseveendumuse, et tehingu tagasivõitmise alused puuduvad ning tehing ei ole tühine.
21.Viidates TsMS § 232 lg-le 1, § 243 lg-le 1 ja § 442 lg-le 8 leiab hageja, et maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtteid. Kohus ei ole selgitanud, miks ta arvestab otsuse tegemisel sisuliselt üksnes kostja tõendeid ning jätab arvestamata hageja poolt esitatud tõendid, sh hindab ebausaldusväärseks MP poolt antud tunnistusi.
22.Maakohus ei ole otsuse tegemisel järginud kõrgema kohtuastme juhiseid, millega on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kuigi käesolevas asjas tuleneb nii Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2012 otsusest kui ka Riigikohtu 30.04.2013 otsusest nr 3-2-141-13 üheselt, et maakohtul tuleb anda hinnang, kas antud juhul esinevad alused hagi rahuldamiseks TMS § 188 alusel, ei ole maakohus seda teinud. Maakohus on andnud hinnangu hageja nõudele üksnes TMS § 189 lg 1 alusel, kuigi käesolevaks hetkeks puudub vaidlus, et nimetatud alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamise nõude esitamise tähtaeg oli hagi esitamise ajaks möödunud.
23.Hageja on tõendanud, et antud juhul on täidetud tehingu tagasivõitmise eeldused TMS § 188 alusel, mistõttu tuleb hagi rahuldada. Tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist. Antud juhul on vaidlustatav tehing tehtud 21.08.2008, hageja on hagi kohtusse esitanud 26.04.2011 ehk vähem kui kolm aastat pärast tehingu tegemist. Seega on täidetud esimene tehingu tagasivõitmise eeldus. Samuti on hageja hinnangul täidetud teine tehingu tagasivõitmise eeldus. Hageja on seisukohal, et vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimisega kahjustas kostja I hageja huve (kostja I vara vähenes majanduslikult ebamõistliku tehingu tagajärjel). Vaidlusalusel juhul sõlmis kostja I XXXXXXXX XXX X kinnistu mõttelise osa kinkelepingu oma emaga olukorras, kus tal puudus muu arvestatav vara. Seejuures oli vastava kinkelepingu sõlmimine majanduslikult ebamõistlik ja halvendas oluliselt kostja I varanduslikku seisu (sisuliselt muutus kostja I selle tehingu tulemusel varatuks). Kostja I poolt tehtud tehingu majanduslikku ebamõistlikkust ilmestab asjaolu, et kostja II kinkis XXXXXXXX XXX X kinnistu M ja AP-le hoonestamata kujul ning tehingu koguväärtuseks oli 2005. aastal ca 100 000 krooni. Vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimise hetkeks oli kinnistule aga ehitatud elamu, millest tulenevalt oli kinnistu väärtus ca 2 800 000 krooni. Seega kinkis kostja I oma emale 1 350 000 krooni väärtuses rohkem vara, kui oli eelnevalt kostjalt II saanud. Kostja I on väitnud, et kinketehingu eesmärgiks oli see, et kostja II soovis koos oma pojaga XXXXXXXX XXX X majas vanaduspõlve veeta. Samas ei ole kostja II seniajani kõnealuses majas oma vanaduspõlve veetma asunud, vaid elab Tartus kostja I venna juures ega vaja seetõttu täiendavat elukohta Tallinnas. Seetõttu on paljasõnaline ning ilmselgelt ebausutav kostjate väide, justkui sooviks kostja II veeta oma vanaduspõlve koos oma
pojaga Tallinnas elades. Lisaks, selleks, et kostja II saaks elada koos oma pojaga XXXXXXXX XXX X kinnistul asuvas majas, ei pea kostja II olema selle kinnistu omanikuks. Seega puudus kostjal I mõistlik põhjus kinkida oma emale tagasi kinnistu, mida tema ema reaalselt ei vajanud. Tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-120-10, milles Riigikohus on sedastanud, et tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni, märgib hageja, et arvestades, et kostja I on töövõimetuspensionär ning muud vara peale XXXXXXXX XXX X kinnistu mõttelise osa tal ei olnud ega ole, on ilmne, et kinketehinguga on kahjustatud sissenõudja huve.
24.Täiendavalt märkis hageja, et kostja II poolt 2005. aastal kinkelepingust taganemine ei olnud tingitud sellest, et MP oleks näidanud kostjate suhtes üles jämedat tänamatust nagu on väitnud kostja I. Taganemine oli otseselt seotud sellega, et MP ja kostja I kooselulised suhted lõppesid vahetult taganemisavalduse tegemisele eelnenud ajal. Kuna kohus on tsiviilasjas nr 2-09-26183 tuvastanud, et MP ei ole kostja II suhtes näidanud üles jämedat tänamatust, ei ole taganemine kehtiv.
25.Hagejale jääb arusaamatuks maakohtu siseveendumuse kujunemine seoses võlausaldaja huvide kahjustumisega. Otsuses on kohus osundanud, et huvide kahjustamisega võib olla tegemist siis, kui vara müüdi alla turuhinna, kuid seejärel on kohus leidnud, et tegemist ei olnud müügiga, vaid kinkega ning jätnud täielikult analüüsimata, kas kinnistu tasuta kinkimine kahjustas hageja huve. On ilmne, et kui alla turuväärtuse võõrandamine on võlausaldajaid kahjustav, siis vaieldamatult tasuta vara kinkimine on samamoodi või isegi rohkem võlausaldaja huve kahjustav.
26.Samuti leiab hageja, et kostja I on kinkinud oma osa XXXXXXXX XXX X kinnistust kostjale II eesmärgiga teadlikult kahjustada hageja huve (muuta end varatuks ning välistada otsuse täitmine). Hageja hinnangul ei saa antud juhul olla vaidlust selles, et tehingust tulenev negatiivne mõju võlausaldajate huvidele pidi olema kostjale I tehingu sõlmimise ajal äratuntav. Seega on käesoleval juhul täidetud ka kolmas TMS § 188 lg-s 1 sätestatud eeldustest kostjate vahel sõlmitud kinkelepingu tagasivõitmiseks. Tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-149-13 p-s 45 leitule leiab hageja, et seega on antud juhul oluline, kas kostja I pidi kinkelepingu sõlmimisel mõistma, et tehingul võib olla tema võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, mh eelkõige põhjusel, et tehingu tagajärjel vähenes kostja I vara ning seetõttu ka võlausaldajate võimalus rahuldada oma nõudeid kostja I vara arvelt. Kui vastus on jaatav, siis kahjustas kostja I lepinguga teadlikult oma võlausaldajate (sh hageja) huve. Hageja hinnangul oleks iga mõistlik isik ainuüksi kinkelepingu tingimusi vaadates pidanud aru saama, et leping võib olla tema võlausaldajate huve kahjustav.
27.Kohus on meelevaldselt eeldanud, et kostja I ei osanud tema vastu hagi esitamist ette näha. Selline seisukoht on aga oletuslik ega tugine faktilistele asjaoludele ega asjas kogutud tõenditele. Hageja poolt menetluses esiletoodule, et kostja I pidi eeldama, et hageja kavatseb tagasi nõuda tema poolt alusetult omastatud rahasummad, viitab ka asjaolu, et kinkelepingu sõlmimine toimus vaid mõned kuud pärast seda, kui lõppesid MP ja kostja I kooselulised suhted. Seejuures on MP vande all antud ütlustega tõendatud, et MP oli juba 2007. aastal avaldanud, et kavatseb hagejalt võetud raha tagasi nõuda. Arvestades eeltoodut oli kostja I ilmselgelt huvitatud sellest, et ta oleks selleks hetkeks, kui MP hageja eestkostjana kohtu poole pöördub, varatuks muutunud.
28.Tõele ei vasta maakohtu väide, et kuna nii nagu kostja I võttis hageja arvelt raha, tegi seda ka MP ise, mistõttu ei olnud kostjal I alust arvata, et talt hakatakse raha tagasi nõudma. Tsiviilasjas nr 2-10-13354 on tuvastatud, et MP ei kasutanud Hispaania kinnistu 1⁄2 mõttelise osa ostmiseks hagejale kuuluvaid rahalisi vahendeid. 23.03.2007
tegi MP TU pangakontolt kostja II pangakontole Hispaanias ülekande summas 85 611 eurot (s.o pool Hispaania maja ostuhinnast). Seega ei ole maakohus otsust tehes tuginenud hageja poolt esitatud tõenditele, vaid kostja I paljasõnalistele väidetele.
29.Samuti leiab hageja, et kostja II teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. TMS § 188 lg-le 2 tuginedes märgib hageja, et vaidlus puudub selles, et kostja II puhul on tegemist kostja I lähikondsega ja seega tuleb seaduse kohaselt eeldada, et kostja II teadis või pidi teadma hageja huvide kahjustamisest.
30.Vaatamata kõrgemate kohtuastmete poolt antud juhistele ei ole maakohus võtnud seisukohta, kas kostjale I kuuluva Hispaanias asuva vara arvel on võimalik hageja nõuet täita. Hageja märgib, et kuigi kostjale I kuulub Hispaanias asuv kinnistu, ei ole selle kinnistu väärtus piisav hageja nõude rahuldamiseks. Samuti on kostja I senini keeldunud vabatahtlikult müümast pooltele kuuluvat maja Hispaanias, hoidudes seeläbi samuti tahtlikult ja teadlikult oma võlakohustuse täitmisest hageja ees. Lisaks on hagejale saanud teatavaks, et enne kui hagejal on võimalik pöörduda Hispaanias tsiviilasjas nr 2-10-13354 tehtud otsuse täitmiseks kohaliku kohtutäituri poole, tuleb hagejal läbida otsuse täidetavaks tunnistamise menetlus, millega kaasnevad õigusabikulud vahemikus 10 000-20 000 eurot. Seega on ilmne, et täitemenetluses Hispaania kinnisasja (1/2 mõttelise osa) võõrandamisel saadavate vahendite arvel ei ole võimalik täita hageja nõuet täies ulatuses, mistõttu on XXXXXXXX XXX X kinnistu tagasivõitmine põhjendatud.
31.Alternatiivselt leiab hageja, et kohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostjate vahel sõlmitud leping ei ole näilik tehing. Kõiki faktilisi asjaolusid arvestades ning tõendeid hinnates on ilmne, et kostjad on sõlminud kinkelepingu üksnes selleks, et kostja I ei peaks oma kohustusi hageja ees täitma. Hageja leiab jätkuvalt, et 21.08.2008 sõlmitud lepingu näol on tegemist näiliku tehinguga, mille eesmärgiks oli kostja I varatuks muutmine ja seeläbi hageja huvide kahjustamine, mitte reaalne soov kinkida oma emale kinnistu. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu tühistada. Kolleegium saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
34.TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning see tähendab ühtlasi seda, et kohtuotsuses sisalduv õiguslik hinnang kohtu ette toodud asjaoludele peab olema paikapidav. Kolleegiumi arvates on maakohus tõlgendanud ja kohaldanud asja lahendades vääralt TMS §-i 188 ning see on toonud kaasa ebaõige lahenduse. Samuti ei nõustu kolleegium maakohtu poolt TMS § 188 kohaldamise eelduseks vajalike asjaolude tuvastamisega. Erinevalt maakohtust on kolleegium seisukohal, et kõnealusel juhul on TMS §-s 188 sätestatud tehingu tagasivõitmise eeldused täidetud, mistõttu tuleb hagi rahuldada ja kinnistu omand kostjale I tagasi kanda.
35.TMS § 187 lg 2 sätestab, et sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning on alust eeldada, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei vii nõude rahuldamiseni. Juhul, kui sissenõudja ei ole esitanud nõuet kinkelepingu tagasivõitmiseks TMS § 189 järgi, on
tal võimalus seda teha TMS § 188 järgi, kuid sellisel juhul tuleb tõendada sissenõudja huvide teadlikku kahjustamist ja tehingu teise poole teadmist sellest, välja arvatud juhul, kui tehingu teiseks pooleks on võlgniku lähikondne, mil sellist teadmist eeldatakse (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-13, p-d 11-13). TMS § 188 on üldsäte kõigi tehingute tagasivõitmiseks ja see säte on kohaldatav ka kinkelepingutele. TMS § 188 lg 1 järgi on tehingu tagasivõitmiseks vaja tuvastada, kas võlgnik on teinud tehingu kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist; kas võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma tehingu tegemise ajal sissenõudja huvide kahjustamisest.
36.Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune tehing on tehtud 21.08.2008 ning hageja on hagi kohtusse esitanud 26.04.2011 ehk vähem kui kolm aastat pärast tehingu tegemist. Seega on tehingu tagasivõitmise esimene eeldus täidetud.
37.Tehingu tagasivõitmise teise eelduse, ehk võlausaldajate huvide kahjustamise, on maakohus jätnud ekslikult analüüsimata. Sissenõudja huvide kahjustamise all tuleb mõista majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemist, mis halvendab üldiselt tehingu teinud isiku varalist olukorda viisil, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise käigus rahuldatud saada (RKTK otsused nr 3-2-1-113-09 ja 3-2-1-120-10). Kolleegiumi hinnangul on TMS § 188 kohaldamise seisukohast ilmne, et vara kinkimine ehk võlgniku vara vähendamine ilma vastusoorituseta on võlausaldajate huvidega vastuolus, kuna see vähendab mistahes tingimustel müümisega võrreldes veelgi suuremal määral sissenõudja võimalusi võlgniku vara arvelt nõudeid maksma panna. Kostjate vahel sõlmitud kinkelepinguga on hageja huvisid kahjustatud, kuna tehingu tulemusel vähenes kostja I vara oluliselt ja seetõttu ei ole hageja kasuks tehtud kohtulahendit senini õnnestunud täita. Tehingu majanduslikku ebamõistlikkust kostja I seisukohast ilmestab vaidlustamata asjaolu, et kostja II poolt kostjale I varasemalt kingitud hoonestamata kinnistule oli tagasikinkimise hetkeks ehitatud elamu, millest tulenevalt oli kinnistu väärtus oluliselt tõusnud.
38.Küsimuse osas, kas kostja I kahjustas kinkelepingut sõlmides hageja huve teadlikult, tuleb arvestada sellega, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Oluline ei ole, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks. Võlausaldajate huvid on teadlikult kahjustatud ka siis, kui tehingust tulenev negatiivne mõju võlausaldajate huvidele pidi olema võlgnikule tehingu sõlmimise ajal vähemalt äratuntav (vt nt RKTK otsus nr 32-1-62-12, p 10; otsus nr 3-2-1-149-13, p 45; otsus nr 3-2-1-39-08, p 12 ja otsus nr 32-1-62-12, p 10). Kolleegiumi hinnangul pidi kostjale I olema arusaadav, et kinkeleping võib olla hageja huve kahjustav tulenevalt sellest, et kinkelepingu sõlmimine leidis aset pärast seda, kui lõppes kostja I kooselu hageja ema MP-ga. MP poolt vande all antud ütlustega on tõendatud, et MP oli juba 2007-ndal aastal kostjale I avaldanud, et ta kavatseb kostja I poolt hageja arvelt võetud raha tagasi nõuda (III kd, tl 13 pöördel). Seda silmas pidades on kostja I motiiv kinkelepingu sõlmimiseks selgitatav huviga vältida sissenõude pööramist kingitud varale. Vaidlust ei ole selles, et 2008. aasta kevadel oli MP alustanud hagejale eestkoste seadmise menetlusega ja seetõttu võis kostja I eeldada, et pärast eeskostja määramist tekib hagejal võimalus kostja I vastu hagi esitamiseks ning kohtuvaidluse kaotamise korral tekib kostjal I kohustus hagejale raha tagasi maksta.
39.Hageja huvide teadliku kahjustamise üle otsustamisel tuleb samuti arvestada sellega, et kostja I ei ole lükanud ümber hageja väidet, et kostjal I puudus kinkelepingu sõlmimise ajal püsiv sissetulek ja muu vara, mille arvelt hageja nõuet kogu ulatuses
täita. Kuigi kostjale I kuulub kaasomandi osa Hispaanias XXXXXXXXXX asuvast kinnistust, ei ole selle väärtus piisav hageja 85 050,15 euro suuruse nõude rahuldamiseks. Hageja poolt kohtule esitatud tõendite kohaselt on kinnistu turuväärtus maksimaalselt ca 100 000 eurot (II kd, tl 57-66, 217-220). Tulenevalt sellest, et pool kinnistust kuulub MP-le, on kostja I mõttelise osa väärtuseks pool kinnistu väärtusest. Ka kostja I ise on 04.05.2013 MP-le saadetud e-kirjas väitnud, et Hispaania kinnistu reaalne müügihind on ca 70 000 eurot, kuid arvestades riigilõivu ja maakleritasu jm kulusid võib kogu kinnistu müügist saadav rahasumma olla maksimaalselt 48 000 eurot (II kd, tl 221). Kuna kostja I ei ole olnud nõus Hispaanias asuva kinnistu arvelt hageja nõuet vabatahtlikult täitma, tuleks kinnistu sundvõõrandamise korral katta ka täitekulusid, mis hageja väitel võivad küündida 20 000 euroni. Kostja I ei ole seda hageja väidet samuti ümber lükanud. Eeltoodut arvestades ei ole kolleegiumi arvates alust eeldada, et Hispaanias asuva võlgniku kinnisvara arvel on võimalik hageja kasuks tehtud ja jõustunud kohtuotsust täita. Samale seisukohale on asunud ringkonnakohus ka juba 05.12.2012 tehtud otsuses (II kd, tl 160).
40.Lõpuks tuleb hageja huvide teadliku kahjustamise osas arvestada ka sellega, et kostja I ei ole kinnistu kinkimise kaudu enese varatuks muutmise motiivi kõrvale suutnud esitada muud usutavat põhjendust. Kostjate selgitus, mille kohaselt oli kinketehingu eesmärgiks kostja II soov kostja I juures elades vanaduspõlve veeta, on vastuolus kostja II tegeliku käitumisega, kes ei ole kinke saamisest alates oma elukohta muutnud. Samuti ei eelda poja juures elamine kinnistu omanikuks olemist. Väide, et tagasikinkimise motiiviks olid kostja II ja MP konfliktsed suhted, on jäänud paljasõnaliseks.
41.TSM § 188 lg 1 järgse viimase eelduse ehk kostja II teadmise või teadma pidamise osas, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve, tuleb arvestada sellega, et tehing on tehtud lähikondsete vahel, kuna kostja II on kostja I ema. TMS § 188 lg 2 järgi tuleb eeldada, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt määratakse võlgniku lähikondsed PankrS § 117 kohaselt. Kuna TMS § 188 lg 2 järgi tuleb eeldada kostja II teadmist või teadma pidamist hageja huvide kahjustamisest, siis lasub vastupidise tõendamise kohustus kostjatel. Kostjad ei ole toonud esile usutavaid asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja II ei võinud teada, et kinkelepinguga kahjustatakse hageja huve ja seetõttu on täidetud ka viimane TMS § 188 lg 1 järgne eeldus tehingu tagasivõitmiseks.
42.Hagi rahuldamise tõttu tuleb muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt lahendi nr 3-2-1-147-14 p-s 22 antud selgitusest. Riigikohtu sõnul määrab TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. Riigikohtu arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles
menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.