Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

Laenulepingust nr xx-xxxxxx-xx tulenev kohustus tuleb jätta kostja kanda ja laenulepingust nr xxxxxxxx-xx tulenev kohustus hageja kanda. Mõlema laenu jääk abielusuhete lõppemise, s.o xx.xx.xxxx seisuga tuleb jagada pooleks. Kuna esimest laenukohustust on täitnud kostja, tuleb temalt väljamõistetavat hüvitist 1⁄2 laenujäägi (19 106.95 euro) ulatuses vähendada. Teist laenukohustust on täitnud hageja ja nimetatud laenu 1⁄2 laenujäägi (4545.60 euro) ulatuses tuleb kostjalt väljamõistetavat hüvitist suurendada. Järgmise tehte järgi (37 000 – 19 106.95 + 4545.60) on hüvitise suuruseks 22 438.65 eurot. Hageja leiab, et kostja taotlus, määrata hüvitise tasumine kuue kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist, tuleb jätta rahuldamata. Kostja selgituse kohaselt saab ta hüvitise tasuda vaid kinnistu müügi kaudu. Seega ei annaks viivitus midagi ja kohtutäitur võiks kohe asuda kinnistut müüma. Hageja leiab, et menetluskulud on õige jätta kostja kanda, kes ei olnud nõus ühisvara kohtuväliselt jagama. Hagi esitamise ajal oli abieluliste suhete lõppemisest möödunud juba 5 aastat. Menetluskulude jätmine poolte endi kanda oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kostja seisukoht Kostja nõustub hagejaga ühisvara koosseisu ja laenujääkide jagamise viisi osas abieluliste suhete lõppemise, s.o xx.xx.xxxx seisuga. 20.01.2016 toimunud kohtuistungil asus kostja ootamatule seisukohale, et hagi tuleks jätta rahuldamata, kuna hageja taotletud kinnistu jagamise viis on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ebaõiglus seisneb selles, et hageja soovitud viisil kaasomandi lõpetamine tooks kostjale kaasa kohustuse omandada midagi, mida tal ei ole rahaliselt võimalik omandada. Hageja käitub heade kommete vastaselt, kuna ei arvesta kostja majandusliku olukorraga. Alternatiivselt leiab kostja, et kui lähtuda hageja pakutud arvutuskäigust ühisvara jagamisel, tuleb kinnistu väärtuse määramisel lähtuda riiklikult tunnustatud eksperdi Denno Treimanni ekspertarvamuses nr 5864 märgitud turuväärtusest 58 000 eurot /kd I, tl 146-155/. Sellisel juhul on kostja tasutava hüvitise suuruseks 9893.05 eurot. Denno Treimanni arvamus riimub hageja enda praktikaga, kes on üritanud kinnistut müüa. Virgo Laansoo ekspertiisiakt jääb väheinformatiivseks. Kostja taotleb hüvitise tasumise ajatamist kuue kuu peale. Kostjal ei ole hüvitise tasumiseks muud varianti, kui kinnistu müüa, kuid ta ei saa seda teha enne, kui saab ainuomanikuks. Kuuekuulist tähtaega tuleb hakata arvestama päevast, kui kostja on ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud. Viiviste väljamõistmise korral palub kostja ajatada ka need. Menetluskulude väljamõistmine kostjalt, kes on niigi materiaalsetes raskustes, oleks äärmiselt ebaõiglane. Ühisvara jagamine on mõlemale poolele kasulik, mistõttu tuleb kulud jätta poolte endi kanda. Kohtu seisukoht PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS § 38 järgi jagatakse ühisvaral lasuvad kohustused sarnaselt muu varaga.

AÕS § 77 lg 2 järgi, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisis, otsustab kohus hageja nõudel jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja nende osa rahas või müüa asi avalikult või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt osa suurusele. Kuna abikaasade ühisvara jagatakse kaasomandi sätete järgi, on kohus kõnesoleva vaidluse lahendamisel seotud hageja taotletud jagamise viisiga. Kohus leiab, et hageja ettepanek ühisvara jagamiseks, millega kostja on sisuliselt nõustunud /kd II, tl 81-84, kohtuistungil alternatiivselt hagi rahuldamata jätmisele kd II, tl 99/, on mõistlik ja lähtub pärast abielu lõppemist viie aasta jooksul välja kujunenud tegelikust olukorrast. Kostja esindaja seisukoht kohtuistungil, et hageja taotletud kinnistu jagamise viis on kostja suhtes äärmisel ebaõiglane, on üllatuslik. Vaidlusalune kinnistu on kostja kodu. Kohtumenetluse vältel on kostja kinnitanud, et on kinnistuga emotsionaalselt seotud ja soovib seal edasi elada /kd I, tl 50-51/. Tegelikult peab kostja ebaõiglaseks seda, et kinnistu ainuomanikuks saamisel on ta kohsutatud hagejale hüvitist maksma. Kinnistu xxxxx x turuväärtuse hindamiseks on asjas teostatud kaks ekspertiisi. Riiklikult tunnustatud eksperdi Denno Treimanni 13.07.2015 antud eksperthinnangu järgi on kinnistu turuväärtuseks 58 000 eurot /kd I, tl 146-155/, riiklikult tunnustatud eksperdi Virgo Laansoo 30.10.2015 antud eksperthinnangu järgi 74 000 eurot. Hageja on seisukohal, et kohus peab hüvitise määramisel lähtuma Virgo Laansoo antud hinnangust, kostja, et Denno Treimanni hinnangust. Hageja on leidnud ka seda, et kohus peaks aluseks võtma ühe eksperthinnangutest, mitte hakkama kahe eksperthinnangu põhjal ise hinda määrama, toetudes Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-77-07 p 14 väljendatud seisukohale, et „Olukorras, kus poolte esitatud dokumentaalsed tõendid erinesid teineteisest oluliselt, pidi kohus tuginema kas ühe või teise poole esitatud tõendile ja põhjendama, miks tuleb kinnistu väärtuse määramisel võtta aluseks just see tõend ning miks ei saa arvestada teistel dokumentaalsetel tõenditel märgitud väärtusi.“ Kahe kohtuasja vahel on olulisi erinevusi. Tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07 esitasid pooled enda tellitud hindamisakte, kus hindamistulemused erinesid miljonite kroonide võrra. Käesolevas asjas on kaks kohtu määratud riiklikult tunnustatud eksperti hinnanud ühe ja sama kinnistu turuväärtust 3,5kuulise vahega. Saadud tulemuste mõningane erinevus on oluline eelkõige käesoleva vaidluse seisukohalt, kus ühe omaniku valitud ühisvara jagamise viis tekitab teisele omanikule hüvitise maksmise kohustuse. Kohtul puudub alus kahelda kummagi riiklikult tunnustatud eksperdi pädevuses, metoodikas või erapooletuses. Eksperthinnanguid kõrvutades on arusaadav, et üheks määravaks asjaoluks hinnatava objekti turuväärtuse kujunemisel võib osutuda võrdlusobjektide valik /kd I, tl 153 ja kd II, tl 38/. Võrdlusobjektide vale valik on hageja hinnangul üks Denno Treimanni eksperthinnangu olulistest puudustest /kd I, tl 174-175/. Ekspert Denno Treimann on võrdlusse võtnud seitse tehingut, Virgo Laansoo kuus, neli võrdlusobjekti on ekspertiisiaktides kokkulangevad. Seega, kui võtta eksperthinnangutest keskmine, toetuks saadud tulemus suuremale hulgale võrdlusobjektidele ning võiks seega olla lähemal tegelikule võimalikule müügihinnale. Eeltoodust tulenevalt peab kohus kõnesoleval juhul põhjendatuks lugeda kahe eksperthinnangu alusel vaidlusaluse kinnistu turuväärtuseks 66 000 eurot. Kõike eeltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele. Poolte ühisvara, mille

koosseisu osas vaidlus puudub, tuleb jagada hageja taotletud viisil, lugedes jagatava kinnisasja turuhinnaks kahe riiklikult tunnustatud eksperdi eksperthinnangute alusel 66 000 eurot. Kostja taotlus, määrata kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et hüvitise tasumine ajatatakse kuuele kuule, on kohtu hinnangul põhjendatud. Kuigi sellekohase kohustuse tekkimine ei saanud kostjale tulla ootamatult, sest hagi esitamisest 18.02.2015 alates on hageja olnud ühisvara jagamise viisi suhtes ühesugusel seisukohal, tuleb arvestada asjaoluga, et xxxxx x on olnud pika aja vältel ja on ka käesoleval ajal kostja ja tema perekonna kodu. Kui hüvitise tasumine ei osutu võimalikuks muudest vahenditest, on kostja sunnitud kinnistu müüma ja tegema seega oma elukorralduses olulisi muudatusi. Kohus juhib poolte tähelepanu võimalusele, et hüvitise tasumise osas võib pärast kohtuotsuse jõustumist sõlmida soovi korral täiendavaid kokkuleppeid, kui see on mõlema poole huvides. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 järgi võib kohus jagada kulud erinevalt TsMS § 164 lg 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Menetluskulude nimekirja on esitanud hageja. Hageja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust 300 eurot, ekspertiisikuludest 690 eurot, õigusabikuludest 5301 eurot ja esindaja sõidukuludest 87 eurot. Õigusabikuludele ja sõidukuludele on lisatud käibemaks 1209 eurot. Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmist kostjalt, kuna poolte kirjavahetusest perioodil 19.01.2015 kuni hagi esitamiseni 18.02.2015 oli selge, et kostja ei soovi ühisvara vabatahtlikult jagada ning kohtusse pöördumine on hageja ainus võimalus. Abielusuhete lõppemisest oli möödunud siis juba üle viie aasta. Menetluskulude jätmine poolte endi kanda oleks hageja hinnangul tema suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kostja leiab, et hageja sellekohane taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna see oleks kostja suhtes ebaõiglane. Kostja ei katkestanud kohtueelseid läbirääkimisi, hageja kiirustas kohtusse pöördumisega. Kostja on niigi majanduslikes raskustes ja hageja menetluskulude väljamõistmine kahjustaks tema olukorda veelgi. Ühivara jagamine on mõlema poole huvi, mistõttu menetluskulude väljamõistmine vastaspoolelt ei ole ootuspärane. Hageja menetluskulud on ebamõistlikult suured. Kohtusse tulles pidi hageja arvestama, et menetluskulud võivad jääda poolte endi kanda. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja menetluskulude jätmine tervikuna kostja kanda ei ole õiguslikult põhjendatud. Üldreeglina kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise, milline asjaolu pidi kohtusse pöördudes olema hagejale teada. TsMS § 164 lg 3 sätestatud õigluse printsiibist lähtuvalt peab kohus kõnesoleval juhul põhjendatuks jätta kohtuasjaga seotud menetluskulud, s.o hagi esitamisel tasutud riigilõiv ja ekspertiisikulud (kokku 990 eurot) 1⁄2 ulatuses kostja kanda ning sellest tulenevalt mõista kostjalt hageja kasuks välja 495 eurot. Muus osas kannavad pooled oma menetluskulud ise. (allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.