2.Välja mõista XXXelatis tema alaealise poja XXX ülalpidamiseks alates 23.04.2015.a. 195.(ükssada üheksakümmend viis) eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni lapse täisealiseks saamiseni või kui laps täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, siis tema õpingute lõppemiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vaidlustamata asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused.
1.XXX ja XXX(endise perekonnanimega XXX) kooselust sündis XXX.a. poeg XXX.
2.XXX elab koos emaga.
3.23.04.2015.a. kohtusse esitatud hagiavalduses märgib hageja, et XXXja XXXelasid koos kuni 2008. aasta septembrikuuni. Pärast seda kostja hageja ülalpidamiseks raha andnud ei ole. Ka ei osale kostja kuidagi muud moodi lapse kasvatamisel. Nimetatust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest 195.eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast kuni hageja 18 aastaseks saamiseni.
4.Oma nõude tõendamiseks esitas hageja dokumentaalsete tõenditena XXXja XXXabielu tõendi, XXXSotsiaalkindlustusameti tõendi peretoetuse maksmise kohta XXX, Tartu Maakohtu tõendi kinnisvara puudumise kohta XXXja XXXpangakonto väljavõtte SEB Pangast.
Kostja vastuväited ja põhjendused.
5.Kostja väidetel võtab ta hagi osaliselt õigeks, kuid leiab, et väär on hageja väide nagu ei toetaks ta oma last üldse, sest tema ema on alates 2008. aastast maksnud hagejale igakuiselt 50.- eurot ning ostnud lapsele ka mänguasju ja muid tema arenguks vajalikke asju.
6.Kostja sõnul ei võimalda tema palk maksta lapsele elatist miinimummääras.
7.Kostja esitas kohtule koos oma vastuväidetega oma palgatõendi Logistika Pluss OÜ-st.
Kohtuotsuse põhjendused.
8.Materiaalõiguslikuks aluseks käesoleva vaidluse lahendamisel on perekonnaseaduse (edaspidi PkS) § 96 ja § 97 punkt 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama, kusjuures sama paragrahvi p 2
Lk 2 (5)
kohaselt jätkub vanema ülalpidamiskohustus oma lapse suhtes ka siis kui laps täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid seda mitte kauem kui lapse 21- aastaseks saamiseni. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p 17, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt). Elatisenõude esitajaks ehk hagejaks kohtus on alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses tema hooldusõiguslik vanem ehk seaduslik esindaja vastavalt PkS § 120 lg 1 sätestatule.
9.Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib PkS § 99, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus 8. jaanuari 2014.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15). PkS § 100 lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures PkS § 101 lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis 24. oktoobrist 2012.a. tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013.a. lahendis p 17 märkinud, et PkS § 101 lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12). Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust asja menetlusse võtmise määruses. Lisaks eelpool nimetatud seadusesätetele juhindub kohus käesoleva vaidluse lahendamisel ka PkS § 102 lõikes 2 märgitust, mille kohaselt ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ühelgi juhul ning kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. PkS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PkS § 101 lg 1 sätestatud elatise miinimummäära, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
Lk 3 (5)
10.Kohus võtab kõigepealt seisukoha selles kas elatise hagi kostja vastu on õiguslikult põhjendatud või mitte, sest vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 sätestatule võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida oma korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendis 3-2-1-33-11 p 18 Riigikohus. Kohus asub seisukohale, et arvestades asjaoluga, et hageja palub elatise välja mõista kostjalt alates hagi esitamisest ning poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole alates 2008.a. sügisest oma lapse ülalpidamisel osalendu, vaid seda on teinud kostja emas ning sedagi 50.euro ulatuses kuus, kusjuures ka see kostja väide on tõendamata, on hagi esitamine kostja vastu elatise väljamõistmiseks õiguslikult põhjendatud, sest kostja on rikkunud oma lapse ülalpidamise kohustust.
11.Edasi kontrollib kohus kas hageja poolt nõutav elatise suurus on põhjendatud. Hageja palub kostjalt elatise välja mõista miinimumsummas. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-7-05 p 20 asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis kui vanemad elavad lahus ning kohtuotsuse p-s 9 märgitu kohaselt ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada kui need ei ületa kahekordset elatise miinimummäära, puudub kohtuotsuses vajadus analüüsida hageja kulutusi.
12.Kohus leiab, et käesoleval juhul puudub alus kostjalt elatist välja mõista väiksemas summas kui seadusega kindlaks määratud miinimum. Asjaolu, et kostja brutotulu suuruseks kuus on keskmiselt 530, 90 eurot, mida tõendab kostja palgatõend (t/l 30), ei tähenda seda nagu ei peaks kostja oma lapsele elatist maksma vähemalt miinimummääras. Kohus on seisukohal, et kostja sissetuleku väidetav nappus ei anna põhjust mõista elatist välja väiksemaks summas, kui seaduses ettenähtud elatise miinimumsuurus. Kostjal tuleb mõista, et ülalpidamise nõue on seotud selle eesmärgiga, mis tähendab, et vanema elatise maksmise kohustuse üle otsustamisel peavad lapse huvid olema PKS § 123 kohaselt tähelepanu keskmes. Seaduseandja selline tahe on seletatav ülalpidamiskohuslase kohustusega hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku regulaarse elatise. Need õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures. Kostja on terve ja töövõimeline meesterahvas, kellel tuleb teha pingutusi ja leida võimalus, et tagada oma lapsele arenguks vajalik ülalpidamine ning puudub põhjendus, miks kostja seda teha ei saa. Ülalpidamiskohuslase ülesanne laste eest hoolitseda tähendab ühtlasi ka seda, et ülalpidajal lasub kohustus vajadusel teha muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses, et tulla toime elatise maksmise kohustusega. PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustustest, ning juhul kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundist arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega tuleb kostjal leida endale töö ja teenida sellist sissetulekut, mis võimaldab tal ülal pidada oma alaealist last vähemalt minimaalset elatist makstes, milleks käesoleval aastal ongi 195.- eurot kuus.
Lk 4 (5)
Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine.
13.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõigetele 1 ja 2 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad kõik menetluskulud kostja kanda. Tulenevalt asjaolust,, et pooled ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, ei määra kohus kohtuotsusega kindlaks menetluskulude suurust. Tsiviilasja hinna määramine.
14.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 129 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Juhindudes Riigikohtu 08.01.2014.a. otsuse nr 3-2-1-165-13 p-st 19, mille kohaselt on minimaalse elatisenõude puhul tsiviilasja hinnaks kohtulahendi tegemise ajal kehtiv miinimumelatise üheksakordne korrutis, on käesoleva tsiviilasja hind 1755.- eurot (9 x 195). /digitaalselt allkirjastatud/ Piret Randmaa kohtunik
Lk 5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.