Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Hageja töötas alates 01.01.1994 kuni 23.04.1996 kütusefirmas AS „XXX“, alates 13.05.1996 kuni 31.05.1998 kütusefirmas AS XXX ning seejärel ajavahemikul 03.08.1998 kuni 31.12.1999 XXXOÜ-s. Raske töö ja korduvate kukkumiste tõttu talvel libedaga tekkisid hagejal terviseprobleemid. Hagejale tehti esimene seljaoperatsioon oktoobris 2005, järgmine operatsioon oli aastal 2007 ning 2012 aastal tehti veel kaks operatsiooni. Augustis 2014 oli plaanis veel üks operatsioon. Hagejal tuvastati 2010. aastal töövõime kaotus 80% ning määrati pension. Hageja ainsaks igakuiseks sissetulekuks on pension summas 278,95 eurot. Hagejal ei ole võimalik teenida täiendavat sissetulekut, kuna töövõime kaotuse tõttu saab ta liikuda üksnes abivahendi abil. Hagejal puudub realiseeritav vara. Hageja on sunnitud toime tulemiseks laenama raha oma sõpradelt ja tuttavatelt. Hageja igakuised minimaalsed vajadused on kokku umbes 380-630 eurot ja suurem osa hageja kuludest on seotud ravimitega. Hageja terviseseisundist tingitud abivajadus oli olemas juba abielu lahutamise ajaks, kuna hageja oli juba siis pöördunud arstide poole. Hageja tervislik seisund oli üheks abielulahutamise põhjuseks kostja poolt. Hageja ei saa 80%-lise töövõimekaotuse tõttu töötada ja saada täiendavat sissetulekut. Hageja tugineb oma nõude alusena kehtiva perekonnaseaduse (PKS) §-le 73 lg 1. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Hageja viitab 01.07.2010 jõustunud perekonnaseadusele. Vastavalt nimetatud PKS § 213, kui abielu lahutati enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse abikaasa ülalpidamisnõudele varem kehtinud õigust. See ei puuduta abikaasade vahel sõlmitud kokkuleppeid ülalpidamise kohta. Kohtuotsus poolte abielu lahutamisest jõustus 23.03.2004 aastal, seega enne PKS jõustumist. Seisuga 23.03.2004 aasta isikute ringi, kellel oli õigus saada abikaasalt elatist pärast abielu lahutamist reguleeris 01.01.1995 jõustunud PKS (edaspidi varem kehtinud PKS) § 22. Hagiavaldusele lisatud dokumentidest on näha, et hageja invaliidistus pärast abielu lahutust kostjaga ja abielu poolte vahel kestis märkimisväärselt vähem kui 25 aastat. Seega ei anna varem kehtinud PKS § 22 hagejale õigust saada kostjalt elatist. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tööõnnetuse akti, mis koostatakse töötaja kukkumise korral. Tegelikult kukkus hageja mitte füüsilist tööd tehes vaid raskes alkoholijoobes olles. Kostjaga abielu ajal sai hageja kaks korda Wismari meditsiinilist abi ja mõlemal korral kodeeris alkoholi sõltuvuse vastu. Hageja ei ole kunagi kostjat ülal pidanud. Kogu poolte kooselu on kostja töötanud ja ennast ülal pidanud. Pooltel ei ole ühiseid lapsi. Poolte vahelise abielu lahutamise põhjus ei olnud hageja tervis vaid hageja lahkumine pere juurest aprillis 2002 aastal ja kooselu alustamine teise naisega (XXX). Kostjale on teada, et Hageja ja XXX kooselu ajal sündis neil tütar XXX. Rahvastikuregistri väljavõttest on näha, et hageja on registreeritud kahe lapse isaks (XXX ning XXX) kellelt on tal õigus saada elatist. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Hageja palub kostjalt välja mõista igakuine elatis summas 100 eurot ja elatise võlgnevuse ühe aasta eest summas 1200 eurot, kuna 2010 tuvastati hagejal töövõime kaotus ning alates 2012 tuvastati hagejal töövõime kaotus 80%. 01.07.2010 jõustunud perekonnaseaduse (PKS) § 213 kohaselt, kui abielu lahutati enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse abikaasa ülalpidamisnõudele varem kehtinud õigust. Tallinna Linnakohtu otsusest nähtuvalt sõlmiti poolte abielu XXX Vene Föderatsiooni saatkonna konsulaadis ja lahutati 23.03.2004 otsusega (tl 5). Sellest tulenevalt tuleb kohaldada kuni 30.06.2010 kehtinud PKS-i.

Kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 22 lg 1 kohaselt abivajaval töövõimetul lahutatud abikaasal on õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamist, kui ta muutus töövõimetuks abielu kestel ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 16 lg 1 kohaselt on püsival töövõimetusel kaks astet, so täielik töövõimetus ja osaline töövõimetus. RPKS § 16 lg 5 ja 6 kohaselt vastab täielikule töövõimetusele töövõime kaotus 100 protsenti ja osalisele töövõimetusele vastab töövõime kaotus 10–90 protsenti. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks 26.10.2005 väljavõtte ambulatoorsest kaardist nr XXX, mille kohaselt hagejat opereeriti 24.10.2005; väljavõtte 10.04.2007 ambulatoorsest kaardist nr XXX, mille kohaselt hagejat opereeriti 09.04.07. Kohtule esitatud 11.06.2007 arstliku ekspertiisi otsuse nr 351894 kohaselt pikendati hageja haiguslehte. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 12.06.2012 haigusloo väljavõtte kohaselt opereeriti hagejat 08.06.2012. Kohus jätab nimetatud tõendid arvestamata, kuna elatise väljamõistmise aluseks on töövõimetus ja nimetatud tõendid ei tõenda töövõimetust. 08.01.2008 arstliku ekspertiisi otsuse nr XXX kohaselt ei tuvastatud XXX püsivat töövõimetust. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna Büroo Sotsiaalkindlustusameti Põhja pensioniameti Tallinna Büroo otsuse nr XXX kohaselt tuvastati hageja töövõime kaotuse protsent 40% alates 03.11.2010. 13.12.2010 puude raskusastme ja lisakulude mittetuvastamise otsuse nr XXX kohaselt lähtuvalt igapäevasest tegutsemisest ja ühiskonnaelus osalemisest hagejal puuet ei esine. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna Büroo 14.11.2011 otsuse nr XXX kohaselt on hageja osaliselt töövõimetu, töövõime kaotuse protsendiga 40% ja 15.11.2011 otsuse nr XXX kohaselt tuvastati hagejal keskmine puue. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna Büroo 29.05.2012 otsuse nr XXX kohaselt on hageja osaliselt töövõimetu alates 27.04.2012, töövõime kaotusega 80%. 29.05.2102 otsuse nr XXX kohasel tuvastati hagejal raske puue. Sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ § 8 lg 1 kohaselt püsiva töövõimetuse tekkimise aeg on püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päev, välja arvatud lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel. Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal püsiv töövõimetus 03.11.2010. Tulenevalt asjaolust, et poolte abielu lahutati XXX, siis hageja töövõimetus tekkis pärast poolte abielu lahutamist ja kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 22 lg-s 1 eeldused elatise välja mõistmiseks ei ole täidetud. Kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 22 lg 3 alusel, kui abielu on kestnud vähemalt 25 aastat, on lahutatud abikaasal õigus saada lahutatud abikaasalt ülalpidamist ka siis, kui abivajav abikaasa muutus töövõimetuks kolme aasta jooksul pärast abielu lahutamist ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab. Kohtule esitatud 27.02.2004 kohtuotsusest nähtuvalt kestis poolte abielu peaaegu 10 aastat. Sellest tulenevalt ei ole täidetud ka kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 22 lg 3 sätestatud eeldused. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel poolte menetluskulud jätta hageja kanda.

Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Maie Seppo kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.