Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.ES (hageja) esitas 09.10.2013 Pärnu Maakohtule hagiavalduse GS (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt palus hageja jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta korteriomand asukohaga XXXXX, XXXXX XX-XX (registriosa nr XXXXXX) kostja ainuomandisse ning välja mõista kostjalt rahaline hüvitis summas 12 674,70 eurot. 04.06.2014 toimunud istungil täpsustas hageja nõuet ja palus välja mõista 8500 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 11.09.1998 ja abielu lahutati 03.10.2007. Abielu kestel, 24.05.2000, omandasid pooled korteriomandi XXXXX aadressil XXXXX XX-XX. Pooled ei ole ühisvara jaganud. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jagada ühisvara selliselt, et vaidlusalune korteriomand jääb kostja ainuomandisse. Hageja hüvitisenõuet palus kostja mitte rahuldada.
4.Korteriomandi hind oli 50 000 krooni. Kogu korteriomandi ostmiseks vajaliku raha sai kostja oma sugulaselt AK-lt laenuna. 2000. aastal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 273 sätestas, et laenuleping summaga üle viie krooni peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. 2000. aastal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 93 lg 1 sätestas, et seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust järeldub, et AK andis kostjale raha üle tühise laenutehingu alusel, st ilma õigusliku aluseta. Tunnistaja AK andis ütlusi, et pärast 2003. aastat on ta korduvalt kostjale kinnitanud, et ta kinkis korteri ostmiseks mõeldud raha kostjale. Lisaks on AK 01.03.2013 kirjalikult kinnitanud, et ta kinkis kostjale 50 000 krooni korteri ostmiseks. Eeltoodust tuleneb, et AK ja kostja sõlmisid õigusliku aluseta antud rahasumma kohta suulise kinkelepingu ja seda ajal, mil sellisele tehingule enam vorminõuet ei kehtinud. Seega on kinkeleping kehtiv.
5.Korterimandi ostmise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 2 p 3 sätestas, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Antud juhul esineb alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kuna ühisvaraks olev korter omandati kostja lahusvara arvel. Lisaks tuleb arvestada, et hageja ei ole osalenud korteri majandamisega kaasnevate kulude tasumises. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Pärnu Maakohus jagas 24.09.2014 otsusega poolte ühisvara selliselt, et jättis kostja ainuomandisse korteriomandi XXXXX XXXXX XX-XX (registriosa nr XXXXXX),
väärtusega 17 000 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja rahalise hüvitise 8500 eurot enamsaadud ühisvara arvelt. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 67 % kostja kanda.
7.Maakohus tuvastas, et poolte abielu registreeriti 11.09.1998 ja lahutati 03.10.2007. Kinnistusraamatu andmete kohaselt on XXXXX XXXXX XX-XX asuva korteriomandi omanik alates 09.06.2000 kostja. Korteriomandi omandamise ajal kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Tunnistaja AK-i ütlustega luges kohus tuvastatuks, et kostja soovis saada korteri ostmiseks laenu. Tunnistaja laenas kostjale 2000. aastal korteri ostmiseks 50 000 krooni. Tunnistaja abikaasa suri 2013. aastal ning tema matustel tunnistaja ütles kostjale, et kostja tunnistajale enam midagi võlgu ei ole.
8.Maakohus leidis, et kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et AK kinkis kostjale 50 000 krooni korteri ostmiseks. Tunnistaja AK-i ütlustega luges maakohus tuvastatuks, et tunnistaja laenas 50 000 krooni kostjale korteri ostmiseks. Asjas ei oma tähtust see, et 2013. aastal leidis tunnistaja, et ta hoopis kinkis 50 000 krooni. Tunnistaja AK-i ütlused selle kohta, et ta tegelikult kinkis raha kostjale 2000. aastal, ei ole usaldusväärsed, kuna kostjale on kasulik 50 000 krooni saamine kinke teel. Kostja ei tõendanud, et hageja oli teadlik 50 000 krooni kinkimisest kostjale. Kui reaalselt oleks toimunud nii suure summa kinkimine abielu ajal, oleks hageja sellest teadlik olnud. Hageja võttis kohtuistungil omaks, et tunnistajalt laenati 50 000 krooni korteri ostmiseks. Kohus luges tunnistaja AK-i ütlused raha laenamise osas usaldusväärseks tõendiks, kuna ütlused raha kinkimise kohta olid vastuolulised ning samuti olid need vastuolus kostja seisukohtadega.
9.AK-i kinnituskirja ei lugenud kohus lubatud tõendiks, kuna kinnituskiri ei asenda tunnistaja ütlusi, sest kinnituskirja allkirjastanud isikut ei ole hoiatatud ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluste andmise eest.
10.Maakohus leidis, et AK-ilt laenatud 50 000 krooni saadi perekonna huvides ja see ei ole kostja lahusvara, vaid on poolte ühisvara. Raha üleandmise kohta kirjalikus ega notariaalses vormis lepingut ei sõlmitud. 2000. aastal kehtinud TsK § 273 sätestas, et laenuleping summaga üle viiekümne rubla peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. 2000. aastal kehtinud TsÜS § 93 lg 1 sätestas, et seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. 01.07.2002 jõustus võlaõigusseadus, mis ei näinud raha laenamisele ette kohustuslikku vorminõuet. TsÜS § 84 lg 3 sätestab, et kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust. Mitmepoolse tehingu korral peavad tehingut kinnitama kõik tehingupooled. Tunnistaja AK ja kostja kinnitasid kohtuistungil, et tunnistaja andis korteriostuks kostjale 50 000 krooni. Kohus tuvastas, et tunnistaja ja kostja vahel toimus laenutehing. Eeltoodust tulenevalt on laenuleping kehtiv. Seega soetati korteriomand abielu kestel poolte ühiste vahendite eest ning korteriomand ei ole omandatud kostja lahusvara arvel. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul seaduslik alus ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest.
11.Asjas ei oma tähtsust, kas hageja sisuliselt osales korteri majandamisega kaasnevate kulude tasumises või mitte. Pangakontodelt nähtuv hageja sissetulek tõendab, et hageja abielu ajal käis tööl ning sai töötasu. Hageja on tasunud kommunaalmakseid, hageja
ülalpidamisel oli alaealine laps ning hageja oli haige 1,5 aastat. Hageja sissetulekust on tehtud teisi makseid. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et hageja mõjuvate põhjusteta ei osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel ning asjaolu, et hageja tasus enda vahenditest kommunaalmakseteks 6 aasta jooksul vaid 392,36 eurot, ei võta hagejalt õigust saada kompensatsioonina 1⁄2 korteri turuväärtusest. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 1 sätestab, et abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.
12.Maakohus leidis, et korteriomand tuleb jätta kostja omandisse. Eksperthinnanguga luges kohus tuvastatuks, et vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus on 17 000 eurot. Kostjalt kuulub väljamõistmisele hüvitis enamsaadud ühisvara eest hageja kasuks summas 8500 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
13.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja rahalise hüvitise 8500 eurot ja jättis hageja menetluskulud 67% osas kostja kanda, ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahalise hüvitise saamiseks rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
14.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja ja AK-i vahel tekkis 50 000 kroon üleandmisega laenusuhe. 2000. aastal reguleeris laenulepingute sõlmimist tsiviilkoodeks, mille § 273 sätestas, et laenuleping maksumusega üle viie krooni peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. 2000. aastal kehtinud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tuleneb, et vaatamata poolte tahtele laenusuhte loomiseks ei saanud laenulepingut tekkida, kuna kirjalik leping puudus ning suuline kokkulepe on tühine. Asjas puuduvad ka tõendid, et kostja ja AK oleksid laenulepingut kinnitanud pärast võlaõigusseaduse jõustumist ja seeläbi laenulepingu kehtivaks muutnud.
15.Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamise kriteeriumiks ei saa olla pelgalt arvamus, kas ütlus toetab ühe või teise menetlusosalise väiteid. Kohtuotsusest ei selgu, miks on tunnistaja ütluste hindamisel oluline hageja teadlikkus tunnistaja ja kostja vahelistest kokkulepetest. Seega on kohus ebaõigesti lugenud tunnistaja ütlused ebausaldusväärseteks põhjusel, et hageja kokkulepetest teadlik ei olnud. Kohtu järeldus, et hageja oleks 50 000 krooni suurusest kinkest abielu ajal olnud teadlik, on oletuslik ega põhine ühelgi materiaalõigusnormil. Hagejat ei kuulatud vande all üle, millest tulenevalt tema väited kinkest mitteteadmisest ei ole tõendatud.
16.Maakohus leidis ebaõigesti, et AK-i kirjalik kinnituskiri ei ole lubatud tõend ja jättis selle hindamata. Isiku kiri asjas tähtsust omavate asjaolude kohta on käsitletav dokumentaalse tõendina.
17.Kostja on seisukohal, et ilma õigusliku aluseta antud rahasumma kohta sõlmiti suuline kinkeleping ajal, mil sellisele tehingule vorminõue enam ei kehtinud. Seega oli kinkeleping kehtiv. Järelikult omandas kostja korteri kinkena saadud raha arvelt. Vastus apellatsioonkaebusele
18.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu seisukoht
19.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tuleb osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi, kuid kohtuotsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
20.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-31-14 (p 12) leidnud, et kehtiva PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest. Sama otsuse punktis 14 on Riigikohus märkinud, et kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010.
21.Kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 sätestas, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Kuna kostja kanti kinnistusraamatusse vaidlusaluse korteriomandi omanikuna 09.06.2000, siis on korteriomandi näol tegemist poolte ühisvaraga.
22.Kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 sätestas, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Vaidlus puudub selles, et korteriomand osteti AK-ilt saadud 50 000 krooni eest. Tunnistaja AK-i ütlustest selgub, et ta laenas selle raha kostjale. TsK § 273 kohaselt pidi laenuleping summaga üle viie krooni olema sõlmitud kirjalikus vormis. 2000.a kehtinud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt on seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli laenuleping tühine ja raha omandati hageja ja kostja ühisvarasse õigusliku aluseta.
23.Maakohus on leidnud, et kuna võlaõigusseadus ei näe ette laenulepingule vorminõuet ning tunnistaja AK ja kostja kinnitasid kohtumenetluses laenulepingu sõlmimist, siis on laenuleping kehtiv. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Asja materjalidest ei nähtu, et AK ja kostja oleksid soovinud laenulepingu kehtivust kinnitada. AK-i ütluste kohaselt on ta peale laenu andmist kinnitanud kostjale, et ta kingib temale selle raha. Ka kostja ei ole kinnitanud 2000. aastal sõlmitud laenulepingu kehtivust.
24.Tunnistaja AK-i ütluste kohaselt on ta peale raha andmist hiljem korduvalt kostjale kinnitanud, et ta kingib temale selle raha. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt toimus kinnitamine mitu aastat pärast raha andmist ning viimane kord kinnitas ta seda oma abikaasa matustel 2013. aastal. 01.03.2013 on AK andnud kinnituskirja, mille kohaselt ta kinkis kostjale 50 000 krooni korteri ostmiseks. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kinnituskirja ei saa käsitleda tõendina. Kinnituskiri vastab TsMS § 272 lg 1 sätestatud dokumentaalse tõendi tunnustele. Ringkonnakohus leiab aga, et kuna raha oli 2000. aastal läinud tühise laenulepingu alusel abikaasade ühisvarasse, siis ei saanud tunnistaja seda hiljem enam kostjale kinkida. Tunnistaja sai kinkelepinguga loobuda raha tagasinõude õigusest. Nimelt võib VÕS § 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kinkija
tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuda. Hilisem raha tagasinõude õigusest loobumine kostja suhtes ei tähenda aga, et korteriomand omandati kostja lahusvara arvel. Korteriomand omandati 50 000 krooni eest, mis oli poolte ühisvara. Seega ei ole täidetud kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud eeldus, mis võimaldaks kõrvale kalduda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest.
25.Kostja on leidnud, et ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks annab alust ka see, et hageja ei ole olulisel määral osalenud korteri majandamisega kaasnevate kulude kandmises. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et see ei õigusta abikaasade osade võrdusest kõrvalekaldumist. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ei korda neid.
26.PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti jätnud korteriomandi kostjale ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 8500 eurot. Menetluskulude jaotus
27.Kuna maakohtu otsuse lõppjäreldus jääb muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata, siis tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
28.Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.