Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

1(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-14310 esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-14310 24.10.2011.a kohtus vandega, et vara ja kohustuste nimekirjas märgitud kinnis-asjad kuuluvad üksnes temale. Nimetatud nimekirjas puudub mistahes viide sellele, et kinnisasjade näol on tegemist hageja ja võlgniku ühisvara hulka kuuluva varaga. Ka kinnistus-raamatust nähtub, et võlgnik on kinnisasjade ainuomanik. 24.10.2011.a võlgniku poolt kohtus vandega varade ja kohustuste nimekirja kinnitamisel viibis ka hageja lepinguline esindaja Meelis Krautmann isiklikult. Kostja arvas kinnisasjad võlgniku pankrotivara hulka vande andmise hetkest, so 24.10.2011.a, ning sellest hetkest alates tuleb lugeda hagejat vastavast teabest teavitatuks läbi tema lepingulise esindaja hr Meelis Krautmanni, kes isiklikult pankrotimenetluse toimingu tegemise juures viibis. Võlgnik on pankrotihaldurile kirjalikult kinnitanud, et hageja sai võlgniku pankroti väljakuulutamisest teada 27.09.2011.a – seega peaaegu üks kuu varem, kui toimus võlgniku poolt vande andmine, ning et talle teadaolevalt on Meelis Krautmann olnud hageja esindaja kohe pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, kui isegi mitte varem. Eluliselt on äärmiselt ebausutav, et niivõrd tähtsast informatsioonist, nagu võlgniku 24.10.2011.a vara ja kohustuste nimekiri (mis ei viidanud mistahes viisil, et tegemist on hageja ja võlgniku ühisvaraga), ei oleks Meelis Krautmann kui hageja lepinguline esindaja, oma volitajat hagejat koheselt pärast 24.10.2011.a toimunud vande andmist teavitanud. Lähtudes eeltoodust palus kostja kohtul kohaldada aegumist ning teha aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsus. Esimese astme kohtu otsus

3(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-14310 avalduses on hageja siiski vaid märkinud, et 27.09.2012.a nõudekirjast sai hageja mh teada, et pankrotihaldur oli juba varasemalt kinnisasjad pankrotivarasse arvanud (t I kd lk 4). Lisaks ei saa kohus täiel määral nõustuda ka kostja seisukohaga selles, et XXXXXX XX ja XXXXXXXXX XXXX kinnistud võib pankrotivarasse kuuluvateks lugeda alates 24.10.2011.a kuupäevast. Nimelt näeb PankrS § 35 lg 1 p 1 ette, et võlgniku varast moodustub pankrotivara pankroti välja-kuulutamisega. Antud olukorras on JR pankrot välja kuulutatud Harju Maakohtu tsiviilasja nr 2-11-36486 raames tehtud 27.09.2011.a määrusega (t I kd lk 29). Kohus on eelnimetatud lahendis võlgniku pankroti välja kuulutanud samal kuupäeval kell 9:00. Seega on võlgnikule kuulunud varast pankrotivara moodustunud 27.09.2011.a kuupäeval ning haldurile on üle läinud võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses (PankrS § 35 lg 1 p 2). Küll aga märkis kohus, et 24.10.2011.a kuupäeval aset leidnud võlgniku vande andmisel selgus JR-le kuuluva vara detailne koosseis (t I kd lk 56-57), mille avaldas üldkoosolekule võlgnik ise. Käesolevas asjas on hageja märkinud, et kostja teadis pankrotihaldurina juba 24.10.2011.a, et vaidlusalused kinnistud on ühisvara (t I kd lk 100). Hageja viitab siinkohal kostja 24.10.2011.a ettekandele võlgniku majandusliku olukorra ja maksejõuetuse põhjuste kohta (t I kd lk 106). Viidatud tõendile tuginedes on hageja esindaja 21.01.2014.a eelistungil asunud seisukohale, et käesolevas asjas tehtavat vaheotsust ei saaks tsiviilasja lõppotsusena teha seetõttu, et kostja on haldurina esitanud pankrotivara nimekirja, lasknud selle allkirjastada ning siis teinud ettekande vara kuulumise osas ühisvarasse (t I kd lk 206). Hageja esitatud pankrotihalduri ettekandest nähtuvalt on viimane märkinud, et kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt kuulub võlgnikule kinnisvara, mis võlgniku kinnitusel kuulub võlgniku ja tema abikaasa ühisomandisse (t I kd lk 106). Kostja hinnangul on eeltoodud asjaolud tõendamata. Kostja märgib 13.01.2014.a dokumendis, et pankrotihaldur tegi enne 24.10.2011.a võlgnikule korduvaid teabepäringuid võlgniku vara ja kohustuste kohta, milledele võlgnik ei vastanud ning ei esitanud andmeid ega neid tõendavaid dokumente, et temale kuuluva vara näol on tegemist ühisvaraga. Kostja osundas asjaolule, et võlgnik kinnitas kohtus vandega seda, et vara nimekirjas märgitud kinnisasjad kuuluvad üksnes temale ega märkinud vastupidist. Vande andmisel võlgnik täiendas käsitsi vara nimekirja ning võlgnikul oli 24.10.2011.a toimunud vande andmisel võimalus märkida vara nimekirjas täiendavaid andmeid ka kinnis-asjade kohta, eelkõige andmed selle kohta, kas tegemist on ühisvaraga või mitte, ent ta ei teinud seda. Kohus nõustus siinkohal hagejaga ning leidis, et kostja 24.10.2011.a ettekanne võlgniku majandusliku olukorra ja maksejõuetuse põhjuste kohta pidi kostjale tunnistust andma sellest, et pankrotivarasse arvatavad kinnistud võivad olla ühisvara. Hageja on õigesti viidanud PankrS § 126 lg-le 1, mis näeb ette, et pärast pankroti väljakuulutamist koostab haldur pankrotivara nimekirja, milles märgib vara koosseisu ja väärtuse, sealhulgas võlgniku võlad ja nõuded liikide kaupa. Sama sätte kolmas lõige sätestab, et nimekirjas tuleb eraldi märkida vara, mille välistamist pankrotivarast nõuavad või saavad nõuda kolmandad isikud, samuti vara, mis on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis. Kohtule on tsiviilasja materjalide põhjal usutav, et kostja teadis pankrotihaldurina asjaolust, et võlgnik JR on abielus. Sellisel juhul pidi pankrotihalduril kohtu hinnangul olema süvendatud huvi selgitada välja pankrotivarasse arvatud kinnisasjade abieluvaraline kuuluvus. PankrS § 55 lg 1 valguses ei ole käesoleva tsiviilasja sündmuste olustikku arvestades õigustatud kostjapoolne väide, et haldur peab oma ettekandes olema võimalikult konservatiivne. Kohus leidis, et pankrotihalduri konservatiivsus peab säilima kogu pankroti-menetluse aja vältel tagamaks PankrS § 55 lg-s 1 sätestatud pankrotimenetluse seaduslikku, kiiret ja majanduslikult otstarbekat läbiviimist.

4(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-14310

Kohus ei nõustunud kostjapoolse käsitlusega sellest, et võlgniku poolt võlanimekirja kinnitamine oleks õigustloova tähendusega abikaasade varasuhte liigi osas. Samas osas ei ole õigustloovad ka kinnistusraamatu sissekanded. Kolmandale isikule ei ole abieluvaralepingus sisalduvad seadusjärgsest regulatsioonist kõrvalekalduvad kokkulepped nähtavad – taolised erikokkulepped on nähtavad eelkõige abieluvararegistrist. Eraldiseisva kokkuleppe puudumisel ei muuda kinnistusraamatu kanne abikaasade varasuhet ning antud juhul pidanuks pankrotihaldur kinnisasjadele kohalduva varasuhte osas veenduma. Hinnates hagejapoolset teadmist 24.10.2011.a toimingutest, siis PankrS § 122 lg 5 sõnastusest tuleneb, et kuuekuulise tähtaja algus sõltus isiku subjektiivsest teadmisest. Hageja on seisukohal, et ta sai XXXXXX XX ja XXXXXXXXX XXXX kinnistute JR pankrotivarasse arvamisest teada 27.09.2012.a, mil kostjaks olev pankrotihaldur esitas hagejale sellekohase nõude (t I kd lk 33-34). Kostja on seevastu seisukohal, et hageja sai ühisvara pankrotivarasse arvamisest teada 24.10.2011.a, mil võlgnik JR andis enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut vande oma vara ja võlgade nimekirja õigsuse kohta. Kostja märgib, et kõnes-oleva pankrotimenetluse toimingu tegemise juures viibis ka käesolevas tsiviilasjas hageja esindajaks olev advokaat Meelis Krautmann. Kostja hinnangul teavitas advokaat hagejat võlgniku vara ja kohustuste nimekirja koosseisust koheselt pärast 24.10.2011.a toimunud vande andmist. Pooled ei vaidle selle üle, et advokaat Meelis Krautman osales JR võlgniku vande andmisel ja sellele vahetult järgnenud võlausaldajate esimesel üld-koosolekul. Seega võib järeldada, et XXXXXX XX ja XXXXXXXXX XXXX kinnistute JR pankrotivarasse kuuluvateks pidamisest sai Meelis Krautmann 24.10.2011.a kuupäeval teada. Hageja leiab, et kuna TR ei olnud JR pankrotimenetluses menetlus-osaline, ei saa advokaat Meelis Krautmanni 24.10.2011.a toimunud võlgniku vande andmisel pidada pankrotimenetluses hageja esindajaks või veelgi enam, pidada advokaadi poolt 24.10.2011.a omandatud teadmisi hageja teadmisteks. Kostja märgib 13.01.2014.a menetlus-dokumendis, et Meelis Krautmann sai hageja lepinguliseks esindajaks enne võlgniku pankroti välja kuulutamist. Kostja osundab hageja poolt 22.02.2011.a koostatud volikirjale, millega hageja volitas Meelis Krautmanni hagejat esindama täitemenetluses (t I kd lk 189). Kohus ei nõustunud kostjapoolse käsitlusega sellest, et hagejapoolne 22.02.2011.a volikiri oleks Meelis Krautmannile andnud hageja esindusõigust JR pankrotimenetluses. Hageja esindaja osutas 21.01.2014.a eelistungil õigesti, et pankrotimenetlusega täitemenetlus lõpeb (t I kd lk 204). Selleks annab aluse täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51 lg 1. Hageja 22.02.2011.a volikirja sisust nähtub, et hageja on Meelis Krautmanni volitanud ennast esindama täitemenetluses. Seega ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et Meelis Krautmannil oli kõnesoleva volikirja alusel kohustus hagejat pankrotivara koosseisust teavitada. Ebatäpsed on kostjapoolsed 13.01.2014.a menetlusdokumendis esitatud käsitlused hageja 25.10.2013.a seisukohtade osas. Nimelt on hageja 25.10.2013.a menetlusdokumendis leidnud seda, et asjaolud, mis tõendaksid Meelis Krautmanni olemist hageja lepinguline esindaja kohe pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, on paljasõnalised ja tõendamata (t I kd lk 99). Kostja on 13.01.2014.a seisukohale lisanud elektronkirjade vahetuse Meelis Krautmanniga (t I kd lk 186188) ning leidnud, et kõnesolevad kirjad tõendavad, et Meelis Krautmann on olnud JR esindaja (t I kd lk 176). Kohus märkis, et hageja poolt 25.10.2013.a menetlusdokumendis esitatud seisukoht käis hageja ehk TR esindusõiguse tõendatuse kohta. Asjaolu üle, et Meelis Krautmanni võib alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest lugeda JR esindajaks, iseenesest vaidlust ei ole. Samas on kostja tõendina esitanud võlgnik JR 17.05.2013.a antud seletused (t I kd lk 190). Võlgniku seletustest nähtub, et võlgnik suhtles Meelis Krautmanniga umbes 3–4 nädalat enne pankroti väljakuulutamist. Võlgnik märgib, et Meelis Krautmann on pärast

5(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-14310 võlgniku pankroti väljakuulutamist praktiliselt kohe olnud hageja esindaja. Lisaks on võlgnik andnud seletustes teada, et tema abikaasa sai võlgniku pankrotist teada siis, kui pankrot välja kuulutati. Kohus leidis, et eeltoodud võlgniku seletused ei anna siiski selgust selles, kas hageja võis JR pankroti väljakuulutamisest teada saades saada teada ka pankrotivarasse arvatud varade koosseisust. Kostja on 21.01.2014.a eelistungil õigesti märkinud, et Meelis Krautmanni näol oli tegemist advokaadiga, kes tegeles mõlema abikaasa varaliste huvidega (t I kd lk 204). Võttes arvesse käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendeid ja kohtule usutavaks tehtud asjaolusid, nõustus kohus kostjapoolse seisukohaga selles, et eluliselt võib ebausutav olla, et niivõrd tähtsast informatsioonist ei oleks Meelis Krautmann hagejat teavitanud. Siiski ei ole kohtul käesolevat aegumise taotlust lahendades võimalik lähtuda vaid sellest, kas Meelis Krautmann võis hagejat enne hagi aegumise tähtaega pankrotivara koosseisust teavitada või mitte. Praegusel juhul ei ole kohtu ette toodud veenvaid tõendeid sellest, et Meelis Krautmannil oli võlgniku pankrotimenetluse ajal ka kehtiv esindusõigus hageja osas. Taolise esindusõiguse olemasolu tõstataks küsimuse ka Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 13 lg 1 mõistes, mille kohaselt advokaat ei tohi samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Võttes kokku poolte esitatud seisukohad ning neid kinnitavad tõendid, siis ei saa antud juhul asuda seisukohale, et hageja nõue oleks aegunud. Hagi aegumist on õigusalases kirjanduses defineeritud kui ajavahemiku möödumist, mille järel võib isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Muu hulgas väljendub aegumine ka hea usu põhimõttes – antud juhul on kohus tuvastanud, et mõlemal tsiviilvaidluse osapoolel on eelnevalt olnud võimalus kasutada PankrSs ühisvara koosseisu tuvastamise ning selle osa pankrotivarast välistamise hagi. Kostjal oli taoline õigus PankrS § 122 lg-st 1 tulenevalt ning hagejal sama sätte neljandast lõikest tulenevalt. Kui pankrotihalduri poolt esitatava hagi esitamise tähtaeg on seotud võlgniku pankroti väljakuulutamisega (PankrS § 122 lg 3), siis pankrotimenetluses menetlus-osaliseks mitteoleva abikaasa puhul on hagi esitamise tähtaeg seotud tema subjektiivse teada-saamisega abikaasade ühisvara pankrotivarasse arvamisega (PankrS § 122 lg 5). Olukorras, kus võlgniku pankrotihalduril pidi olema põhjendatud kahtlus abikaasade varasuhte ja seeläbi ka pankrotivara suuruse osas, ei saa pankrotihaldur hea usu põhimõtte vastaselt tugineda hageja hagi aegumisele. Nõustudes hagejaga, leidis kohus, et antud juhul ei ole võimalik hagi aegumist 24.10.2011.a kuupäevast alates lugema hakata. Asjas esitatud tõendid lubavad kohtul nõustuda hageja seisukohaga selles, et hageja sai kostjapoolsest 27.09.2012.a nõudekirjast nr 403 teada seda, et pankrotihaldur oli arvanud pankrotivara hulka vara, mis on abikaasade ühisvara. Hageja on hagiavalduse esitanud 27.03.2013.a, seega PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud tähtaega järgides. Eeltoodust lähtudes jättis kohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja jätkas tsiviilasja menetlemist. Menetluskulude jaotuse osas lähtus kohus TsMS § 173 lg-st 5, jättes vaheotsuses menetluskulude jaotuse märkimata. Apellatsioonkaebus

6(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-14310 selles küsimuses oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, leides, et tegelikkuses nähtub tõenditest, et hageja sai vastavast asjaolust läbi oma lepingulise esindaja teadlikuks oluliselt varem so 24.10.2011.a, mistõttu hagi on aegunud. Maakohus on tõendite hindamise osas jõudnud ka vastuolulistele järeldustele – esmalt kohus nõustub kostjaga, et on eluliselt usutav, et hageja lepinguline esindaja M.Krautmann teavitas hagejat vaidlusaluste kinnisasjade arvamisest pankrotivarasse, kuid seejärel leiab kohus, et vaatamata teavitamisele ei saa aegumist kohaldada, sest ei ole veenvalt tõendatud M.Krautmanni esindusõigus hageja osas võlgniku pankrotimenetluse ajal. M.Krautmanni esindusõigus võlgniku pankrotimenetluse ajal on kostja poolt tõendatud, ka hageja ei ole eitanud kliendisuhte olemasolu. Kuna pankrotimenetlusega lõppes täitemenetlus küll võlgniku, aga mitte hageja osas, siis ei saa öelda, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega oleks hageja poolt 22.02.2011.a esindajale antud volikiri automaatselt kaotanud oma kehtivuse ning M.Krautmanni esindusõigus oleks hageja osas lõppenud. Hageja osas kõnesolev täitemenetlus jätkus. Kostja ei nõustu ka kohtu käsitlusega advokaadi kutse-eetika osas. Puudub vaidlus, et võlgnik ja hageja on omavahel abielus. Nende ühistes varalistes huvides on vara, milline ei kuulu pankrotivara hulka, väljaselgitamine ning vastava õiguspositsiooni esitamine esimesel võimalusel. Kohus tugines otsuses hageja tõendamata väitele, et võlgnik oli enne 24.10.2011.a võlausaldajate esimest üldkoosolekut kostjale otseselt kinnitatud, et kinnisasjad kuuluvad võlgniku ja hageja ühisvara hulka ning et kostja teadis 24.10.2011.a, et kinnisasjad on ühisvara. Kohus asus sellele väitele tuginedes ebaõigesti seisukohale, et asjas esitatud materjalide põhjal on usutav, et kostja pankrotihaldurina teadis, et võlgnik on abielus ning kostjal pidi olema süvendatud huvi pankrotivarasse arvatud kinnisasjade abieluvaralise kuuluvuse väljaselgitamiseks. Kostja rõhutab veelkord, et on teinud võlgnikule korduvaid päringuid tema vara ja kohustuste kohta andmete saamiseks, sh palunud esitada abieluvara-lepingu, kui selline dokument on abikaasade vahel sõlmitud ning kõik kinke- jm varalise iseloomuga lepingud. Võlgnik on järjepidevalt ignoreerinud kostja teabepäringuid, mistõttu kostja on korduvalt taotlenud võlgniku suhtes sunnivahendi kohaldamist, kuid isegi kohtu poolt rakendatud mõjutusvahendid ei avalda mingit mõju. Olukorras, kus kostja on teinud kõik endast oleneva, et teada saada vaidlusaluste kinnisasjade abieluvaraline kuuluvus, on põhjendamatu talle ette heita, et ta pole kinnisasjade kuuluvust välja selgitanud. Seega sai kostja tugineda vaid avalikele registritele so kinnistusraamatu andmetele, mille kohaselt on kinnisasjade omanik üksnes võlgnik. Võlgnikul oli võimalus tuua selgust ühisvara küsimuses ka 24.10.2011.a toimunud vande andmisel, kuid võlgnik seda ei teinud. Kuivõrd kohus hindas valesti kostja esitatud tõendeid selle kohta, et hageja sai teada ühisvara võlgniku pankrotivarasse arvamisest 24.10.2011.a, siis kohaldas kohus valesti PankrS § 122 lgt 5 leides, et hagi ei ole aegunud. Hagi on aegunud, kuna hageja esitas selle alles 11 kuu möödudes alates pankrotivarasse arvamisest teadasaamisest. Hageja sai teada ühisvara võlgniku pankrotivarasse arvamisest 24.10.2011.a, seega pidi ühisvara jagamise hagi olema esitatud hiljemalt 24.04.2012.a, mitte 27.03.2013.a. Vastustaja seisukoht

7(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-14310 ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb kaebuses suuresti väidetele, mille osas on maakohus seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus kaebusele vastuseks siiski järgmist.

8(9)

Tsiviilasi nr: 2-13-14310 pankrotivõlgnik vandega kinnitatavas varanimekirjas ei too eraldi esile, kas kinnisasjad kuuluvad tema lahus- või ühisvara hulka.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Kaupo Paal

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.