Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1-25-4171 16. aprill 2026 Eesistuja Velmar Brett, liikmed Juhan Sarv ja Heili Sepp A taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2025. a määrus A, esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev; määruskaebus Riigiprokuratuur 18. veebruar 2026, kirjalik menetlus
1.Muuta Harju Maakohtu 8. septembri 2025. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2025. a määruse põhiosa, asendades põhjendused, mille kohaselt ei rikkunud menetleja menetlusõigust kohtueelse menetluse venitamise ega kannatanule tsiviilhagi täienduse tagastamisega, käesoleva määruse põhjendustega.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kriminaalasjas alustati menetlust karistusseadustiku § 263 lg 1 p 1 tunnustel. Kahtlustuse kohaselt lõi B 3. septembril 2021 Tallinna kesklinnas kannatanu A-d klaaspudeliga vastu lõuga. Samal ajal loopisid D ja tuvastamata isik nimega G kannatanut tühjade klaaspudelitega. Kui kannatanu taganes, järgnesid mehed talle ning D ja G lõid teda.
2.Kannatanu esitas 20. veebruaril 2024 tsiviilhagi, milles palus mõista B-lt ning D-lt välja varalise kahju hüvitiseks 350 eurot ja mittevaralise kahju hüvitiseks 400 eurot. 11. novembril 2024 sõlmis B prokuratuuriga kokkuleppe, milles ta mh võttis A hagi õigeks. 22. jaanuaril 2025 täiendas kannatanu tsiviilhagi, paludes hüvitada veel 500 eurot psühholoogilise nõustamise kulu.
3.20. veebruaril 2025 lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse D ja G suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 ning § 200 alusel. Samuti jättis ta kannatanu tsiviilhagi täienduse KrMS § 2441 lg 1 alusel läbi vaatamata.
4.Samal päeval saatis prokuratuur kriminaalasja B suhtes kokkuleppemenetluses Harju Maakohtusse. Kohus tagastas kriminaaltoimiku 3. märtsil 2025 KrMS § 2451 lg 1 p 4 alusel prokuratuurile.
5.A (taotleja) esitas 2. aprillil 2025 süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 7 lg 1 alusel taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot. Kuriteo tagajärjel sai
1-25-4171 taotleja tõsised vigastused ning tal tekkis püsiv stressihäire ning töövõime langus, mis tõi kaasa töölt lahkumise ja sissetuleku kaotuse. Kahju suurenes, kuna kriminaalmenetlus venis põhjendamatult üle kolme aasta, tsiviilhagi jäeti formaalsetel põhjustel läbi vaatamata ja A-le ei osutatud abiteenuseid ega rakendatud kaitsemeetmeid. See tekitas taotlejas pideva pingeseisundi ja ebaõigluse tunde, mis on psüühiliselt kurnav ja halvendab tema elukvaliteeti. Psühholoogi tõendist nähtub põhjuslik seos
3.septembri 2021. a kallaletungi ja kannatanu tervise olulise halvenemise vahel.
6.Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis 2. juuni 2025. a määrusega A taotluse rahuldamata. Selle peale esitas A kaebuse, mille Riigiprokuratuur jättis 1. augustil 2025 rahuldamata. Selle määruse vaidlustas A maakohtus.
7.Harju Maakohus jättis 8. septembril 2025 A kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus ei rahuldanud 28. oktoobril 2025 tema kaebust maakohtu määruse peale. Ringkonnakohus nõustus prokuratuuri ja maakohtuga, et menetleja ei rikkunud süüliselt menetlusõigust ega põhjustanud taotlejale kahju SKHS § 7 lg 1 tähenduses. Kohtueelse menetluse venimine ei ole hinnatav menetleja süülise rikkumisena ja mõistlikku menetlusaega ei ole ületatud. Kannatanut ei jäetud kaitseta, sest teda teavitati ohvriabiteenuse võimalustest ja tema suuremale kaitsevajadusele viitavaid asjaolusid ei ilmnenud. Samuti ei saa tuvastada põhjuslikku seos menetleja käitumise ja taotleja tervise halvenemise vahel. Psühholoogi tõendis seostatakse terviseprobleemid kuriteosündmuse, mitte menetluse endaga. Põhjendamatu on ka etteheide tsiviilhagi formaalsetel põhjustel läbi vaatamata jätmise kohta. Hagi täiendus tagastati, kuna psühholoogilise abi vajadust ei saanud seostada kuriteosündmusega.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Määruskaebus
8.Ringkonnakohtu määruse vaidlustas A, taotledes mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot või asja saatmist prokuratuurile uueks läbivaatamiseks. Kaebaja väited on järgmised.
9.Kohtueelne menetlus venis põhjendamatult, sealhulgas oli menetluses ligi kahe aasta pikkune paus, mil menetlustoiminguid ei tehtud. See on käsitatav menetlusõiguse rikkumisena ning põhjustas taotlejale täiendavat stressi, ebakindlust ja psüühilisi kannatusi. Psühholoogi hinnang ja arstitõendid kinnitavad, et taotleja terviseseisundi halvenemine oli põhjuslikus seoses menetluse liigse kestuse ja prokuratuuri tegevusetusega. Seetõttu on ringkonnakohtu järeldus põhjusliku seose puudumise kohta väär.
10.Ringkonnakohtu viide taotleja teoreetilisele võimalusele pöörduda ohvriabi poole ei vabasta prokuratuuri kohustusest tagada menetluse käigus kannatanu õiguste tõhus ja tegelik kaitse ning asjakohane psühholoogiline tugi. Ohvriabi seadusest ning SKHS § 11 lg-st 2 tuleneb riigi aktiivne roll kannatanu õiguste kaitsmisel, mille täitmata jätmine põhjustas taotlejale täiendava kahju, mida ringkonnakohus ei ole arvesse võtnud.
11.Ringkonnakohtu seisukoht, millega peeti põhjendatuks prokuratuuri otsustust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata, ei ole kooskõlas kannatanu õigusega tõhusale õiguskaitsele. Kohus jättis hindamata, kas tsiviilhagi oleks olnud võimalik vähemalt osaliselt rahuldada, ning piirdus formaalse käsitlusega, mis ei vasta SKHS § 7 eesmärgile. Prokuratuuri vastus
2(6)
1-25-4171
12.Prokuratuur leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu seisukoha järgi ei saa kriminaalmenetlus abstraktselt kahju tekitada. Väidetav kahju peab olema tingitud konkreetse menetlustoimingu tegemisest või tegemata jätmisest, kuid kannatanu ei ole enda kahju põhjusena osutanud kummalegi menetlustoimingule. Tõendeid ei ole selle kohta, et kannatanu tervis halvenes menetleja käitumise tõttu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.A taotleb mittevaralise kahju hüvitamist SKHS § 7 lg 1 alusel. Taotleja leiab, et menetleja tekitas talle kahju sellega, et kriminaalasja kohtueelne menetlus venis põhjendamatult, tema tsiviilhagi jäeti alusetult läbi vaatamata ja talle ei osutatud ohvriabiteenuseid ega tagatud kaitset. Kahju väljendub kannatanu väitel tema vaimse tervise halvenemises.
14.SKHS § 11 lg 2 järgi hüvitatakse füüsilisele isikule sama seaduse § 7 alusel mittevaraline kahju üksnes juhul, kui temalt on süüteomenetluses võetud vabadus, teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud, kahjustatud on tema tervist, kodu või eraelu puutumatust, rikutud on tema sõnumi saladust või on teotatud tema au või head nime. Vaimse tervise halvenemine on käsitatav sellise mittevaralise kahjuna, mis tuleb SKHS § 11 lg 2 järgi hüvitada.
15.SKHS § 7 lg 1 sätestab, et kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Kahju hüvitamise nõude jaatamiseks tuleb aga tuvastada, et menetleja rikkus süüliselt menetlusõigust ja isikul tekkis kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Menetleja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi (SKHS § 7 lg 2).
16.Kõigepealt nõustub kolleegium kaebajaga, et menetleja rikkus mõistliku menetlusaja nõuet. Põhiseaduse §-dest 14 ja 15 tuleneb igaühe õigus tõhusale menetlusele oma õiguste kaitseks. Sellele õigusele vastandub iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (RKÜK 22.03.2011, 3-3-1-85-09, p 80). Menetlusaja mõistlikkust tuleb ka SKHS-i kontekstis hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt asja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKHK 14.09.2016, 3-3-1-32-16, p 13).
17.Kriminaalmenetlust alustati 3. septembril 2021. Menetlustoiminguid tehti kuni 15. detsembrini 2021. Selleks ajaks oli olemas põhjendatud kahtlus, et kannatanu üks ründaja oli B. Hilisem menetlus kinnitas, et ka ülejäänud kaks sündmuses osalenud meest olnuksid tuvastatavad. Sellele vaatamata ei teinud menetleja ühtegi toimingut kuni 12. septembrini 2023. Seejärel viidi kohtueelne menetlus lõpule ja kriminaalasi saadeti 20. veebruaril 2025 kokkuleppemenetluses maakohtusse.
18.KrMS § 30 lg 1 ja prokuratuuriseaduse § 1 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, kelle ülesanne on tagada selle seaduslikkus ja tulemuslikkus. Juhtimis- ja järelevalveülesandeid täites peab prokuratuur korraldama kohtueelse menetluse viisil, mis võimaldab kriminaalasja menetleda põhjendamatute viivitusteta. Põhjendamatutest viivitustest ja menetluse lubamatust venimisest võib eelkõige rääkida juhul, kui kohtueelses menetluses esineb pikki tegevusetuse perioode ning menetlus sisuliselt seisab, ilma et tehtaks menetlustoiminguid. Niisugused olukorrad viitavad sellele, et menetlust ei ole läbi viidud nõutava aktiivsuse ja hoolsusega.
19.Põhja Ringkonnaprokuratuur põhjendas tegevusetust kohtueelses menetluses uurimisasutuse struktuurimuudatustest tingitud suurenenud töökoormuse ja ressursiprobleemidega. Need asjaolud ei 3(6)
1-25-4171 õigusta siiski menetlustoimingute tegemata jätmist 21 kuu jooksul. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei ole tähtsust, kas menetluse venimine on tingitud mõne ametniku eksimusest, puudustest kriminaalasja menetleja (KrMS § 16 lg 1) töökorralduses või sellest, et riik ei ole taganud menetlejale piisavalt ressursse, mis lubaksid lahendada kriminaalasja mõistliku ajaga. Kõigil neil juhtudel lasub vastutus liiga pika menetlusaja eest riigil. (RKKK 16.06.2025, 1-24-6623/33, p 18)
20.Kolleegium märgib ühtlasi, et seadusandja on näinud ette erandliku abinõu olukordadeks, kus menetluse jätkamist takistavad ressursipiirangud. KrMS § 213 lg 7 kohaselt peab uurimisasutuse juht juhul, kui uurimisasutus ei pea prokuratuuri antud korralduste täitmist rahaliste vahendite puudumise tõttu või muul mõjuval põhjusel otstarbekaks, teatama sellest riigi peaprokurörile, kes otsustab korralduse täitmise, teavitades sellest valdkonna eest vastutavat ministrit. Kui see lahendus praktikas menetluse jätkamist või efektiivsust ei taga, tuleb seadusandjal kaaluda tõhusama meetme kehtestamist.
21.Arvestades, et menetletud võrdlemisi lihtsakoelises kriminaalasjas ei tehtud ligikaudu kahe aasta jooksul põhjendamatult ühtegi menetlustoimingut, on kohtueelne menetlus veninud lubamatult ja mõistliku menetlusaja nõuet on rikutud. Kirjeldatud pikaajaline tegevusetus ei ole kooskõlas prokuratuurile seadusega pandud kohustusega tagada menetluse tõhus ja viivitusteta läbiviimine ning isikute õiguste kaitse. Seetõttu tuleb järeldada, et prokuratuur rikkus kohtueelses menetluses menetlusõigust ning tegi seda süüliselt, vähemalt hooletuse vormis (SKHS § 1 lg 2 ja võlaõigusseaduse § 104 lg 3).
22.Kolleegium nõustub ka kannatanu väitega, et prokuratuur rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tsiviilhagi täienduse KrMS § 2441 lg 1 alusel läbi vaatamata.
23.Prokuratuur tagastab kokkuleppemenetluses määrusega kannatanule tsiviilhagi või avalikõigusliku nõudeavalduse, kui see on tervikuna või olulises osas lubamatu või põhjendamatu (KrMS § 2441 lg 1 esimene lause).
24.Prokuratuur viitas tsiviilhagi tagastamise põhjusena kahtlusele, kas kannatanule osutatud psühholoogiline abi oli tervikuna seotud talle kuriteoga põhjustatud tagajärgedega. Muu hulgas märkis prokuratuur järgmist: „[S]elleks, et edastada kahtlustatavaga juba sõlmitud kokkulepe kohtusse, ei saa asja juurde võtta täiendavat tsiviilhagi.“ Selline põhistus osutab, et prokuratuur pidas tsiviilhagi täienduse vastuvõtmist takistuseks süüdistatava ja kaitsjaga juba sõlmitud kokkuleppe kohtusse saatmisele ja asja lahendamisele kokkuleppemenetluses. KrMS § 2441 lg 1 teise lause kohaselt võib prokuratuur avalik-õigusliku nõudeavalduse tagastada ka juhul, kui see on vajalik kriminaalasja kiire lahendamise huvides. Tsiviilhagi puhul sellist läbi vaatamata jätmise alust ette nähtud ei ole. Seetõttu ei saa tsiviilhagi kannatanule tagastamist põhjendada kriminaalasja kiire lahendamise vajadusega kokkuleppemenetluses ega menetlusökonoomiliste kaalutlustega. Prokuratuuri põhjendus ei ole seega kooskõlas KrMS § 2441 lg-ga 1.
25.KrMS § 2441 lg 1 eesmärk on vältida olukorda, kus kannatanu nõue, mis on prokuratuuri arvates tervikuna või olulises osas ilmselgelt alusetu, välistab kokkuleppemenetluse kohaldamise (80 SE, Riigikogu XIII koosseis, seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 31). Kolleegium on seisukohal, et prokuratuur saab KrMS § 2441 lg 1 esimese lause alusel tagastada üksnes niisuguse tsiviilhagi, mis on tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 371 lg 2 ja § 423 lg 2 mõttes õiguslikult perspektiivitu (RKKK 25.05.2017, 3-1-1-22-17, p 49) või mille alusfaktide tõendamisvõimalus on ilmselgelt vähene.
26.Olukorras, kus prokuratuur pidas nõude põhjendatust või ulatust ebaselgeks, oleks tulnud anda kannatanule võimalus nõuet täpsustada, seda täiendavalt põhjendada ja vajaduse korral esitada ka uusi tõendeid. KrMS § 38 lg-st 4 tuleneb uurimisasutuse ja prokuratuuri üldine kohustus selgitada 4(6)
1-25-4171 kriminaalmenetluses kannatanule tema õigusi, sealhulgas tsiviilhagi esitamise korda, tsiviilhagile esitatavaid põhilisi nõudeid, tsiviilhagi esitamise tähtaega ja selle möödalaskmise tagajärgi. Kokkuleppemenetluse kohaldamisel on prokuratuuri selgitamiskohustus veelgi ulatuslikum ning sisuliselt võrreldav kriminaalasja menetleva kohtu selgitamiskohustusega (vt nt RKKK 30.11.2020, 1-20-1975/28, p 35; 28.01.2010, 3-1-1-79-09, p 16). Viidatud Riigikohtu praktika kohaselt ei tohi kohus tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et hagiavalduses on puudused või nõue on ebaselge, vaid peab juhtima kannatanu tähelepanu puudustele ja andma võimaluse need kõrvaldada. Sama põhimõte on asjakohane ka kokkuleppemenetluses. Arvestada tuleb, et kokkuleppemenetluses ei toimu kriminaalasja tavapärast kohtulikku arutamist, mille käigus saaks kohus juhtida kannatanu tähelepanu tsiviilhagi puudustele ja võimaldada tal need parandada.
27.A esitas prokuratuurile arve, tõendamaks, et ta tasus psühholoogilise nõustamise eest 500 eurot. Psühholoog kinnitas kirjalikult, et kannatanu halvenenud terviseseisund ja kaebused on seotud
3.septembril 2021 vägivalla ohvriks langemisega. Võtmata seisukohta, kas märgitud tõenditest piisanuks tsiviilhagi rahuldamiseks, leiab kolleegium, et kõnesoleval juhul ei saanud rääkida tsiviilhagi sedavõrd selgest põhjendamatusest, mis andnuks prokuratuurile aluse hagi KrMS § 2441 lg 1 esimese lause alusel kannatanule tagastada.
28.Küll ei nõustu kolleegium kannatanu väitega, et riik ei kaitsnud tema õigusi kannatanuna, kuna menetleja ei taganud talle kriminaalmenetluse kestel ohvriabiteenuste ja vajaliku kaitse kättesaadavust.
29.A ei ole kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses täpsemalt põhjendanud, milliseid ohvriabiteenuseid või kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid kaitsemeetmeid ta vajas. Tuvastatud on, et A-le selgitati ohvriabi seaduses sätestatud võimalusi ning ohvriabiteenuste ja hüvitise saamise korda tema kannatanuna ülekuulamisel 4. septembril 2021. Taotleja ei ole seda kahtluse alla seadnud. Samuti ei ilmnenud menetluse käigus ühtegi asjaolu, mis oleks viidanud sellele, et A vajaks enda isikuomaduste, kuriteo asjaolude või tekitatud kahju tõttu erikohtlemist või kaitset. Kannatanut löödi ühe korra pudeliga vastu lõuga, mille tagajärjel tekkis tal lõuale väike haav. Lisaks ei ole kannatanu väitnud, et ta oleks ise menetlejat teavitanud ohvriteenuste, näiteks psühholoogilise abi vajadusest.
30.Seega täitis menetleja KrMS § 8 lg 1 p-st 7 tuleneva selgitamiskohustuse ja asjaolud ei viita, et kannatanu kaitsevajaduse hindamisse oleks suhtutud hooletult.
31.A kahju hüvitamise taotluse ja kaebuste kohaselt sai kahjustada tema vaimne tervis. Vaimse tervise kahjustamisest saab rääkida juhul, kui sellega põhjustatakse ka organismi normaalse talitluse või tavalise seisundi hälve (RKKK 09.12.2022, 1-20-2133/99, p 70). Taotleja esitas tõendi selle kohta, et ajavahemikul 19. detsembrist 2023 kuni 17. märtsini 2024 käis ta kümnel korral psühholoogi vastuvõtul. Psühholoog täheldas kannatanu ärevusseisundi süvenemist ja paanikahooge, eeskätt olukordades, kus tal tuleb töötada suurema hulga inimestega. Samuti on märgitud, et kannatanu töövõime on langenud. Need asjaolud kinnitavad kannatanu psüühilise seisundi muutust.
32.Kuigi menetleja rikkus menetlusõigust, jättes mõistliku menetlusaja nõude järgimata ja tsiviilhagi täienduse alusetult läbi vaatamata, ning need rikkumised olid süülised, oli maa- ja ringkonnakohtul õigus, et A mittevaralise kahju hüvitamise taotlust ei saa rahuldada. SKHS § 7 lg 1 järgi peab kahju olema põhjuslikus seoses menetleja õigusvastase tegevusega süüteomenetluse toimetamisel. Isegi kui eeldada kahju olemasolu, tuvastas ringkonnakohus õigesti, et A terviseprobleemid olid tingitud kuriteosündmusest, mitte kriminaalmenetlusest. Seega puudus tekkinud kahju ja rikkumise vahel põhjuslik seos. Järelikult ei ole täidetud SKHS § 7 lg-st 1 tulenevad kahju hüvitamise eeldused ning kannatanul puudub alus nõuda riigilt kahju hüvitamist. 5(6)
1-25-4171
33.Eeltoodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab kolleegium Harju Maakohtu 8. septembri 2025. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2025. a määruse põhiosa järeldust, et menetleja ei rikkunud kohtueelse menetluse kestuse ega tsiviilhagi täienduse tagastamisega menetlusõigust. Muus osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.