Kaarel Kaldvee süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 21. novembri 2025 otsus
Kaebuse liik ja esitaja
Kaarel Kaldvee kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene, apellatsioon
Süüdistatav
Kaarel Kaldvee. Isikukood: 39409252739; elukoht XXX; hooldaja SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum ja töötaja Rakvere Kiirabis; varem kriminaalkorras karistamata
Menetluse ülejäänud pooled
prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Silva Rood kannatanu M.T.
Menetluse vorm
suuline, kohtuistung 10. veebruaril 2026
RESOLUTSIOON
1.Tühistada maakohtu otsus osas, millega: - Kaarel Kaldvee tunnistati teise inimese surma ettevaatamatus põhjustamises süüdi KarS § 422 lg 1 järgi; - jäeti ajatamata Kaarel Kaldvee menetluskulude tasumise kohustus.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: - tunnistada Kaarel Kaldvee teise inimese surma ettevaatamatus põhjustamises süüdi KarS § 423 lg 1 järgi; - karistada teda selle teo eest 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. Määrata, et Kaarel Kaldvee peab kohe ära kandma 1 kuu pikkuse vangistuse. Ülejäänud vangistus – 1 aasta ja 2 kuud – jääb KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata, kui Kaarel Kaldvee ei pane 2 aasta pikkusel katseajal toime tahtlikku kuritegu. Katseaja algust tuleb arvata maakohtu otsuse kuulutamisest, st 21. novembrist 2025; - võimaldada Kaarel Kaldveel tasuda ringkonnakohtu menetluse eelselt tekkinud menetluskulud, st 4822,13 eurot ühe aasta jooksul igakuiste maksetena. Esimesel 11 korral on vaja kuu lõpuks tasuda 400 eurot ja 12. kuu lõpuks tuleb maksta 422,13 eurot. Esimene makse on vaja teha hiljemalt käesoleva otsuse jõustumise
kuu viimasel päeval. Maksmise muud üksikasjad on toodud maakohtu otsusele lisatud makseinfolehel.
3.Apellatsioon rahuldada osaliselt.
4.Määrata Advokaadibüroole Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaat Kaire Hänilese poolt Kaarel Kaldveele ringkonnakohtu menetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 669,60 eurot, sh 129,60 eurone käibemaks. Jätta see tasu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
PÕHIOSA
Süüdistus
1.Kaarel Kaldveele esitati KarS § 422 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta rikkus mootorsõidukit juhtides liiklusnõudeid ja põhjustas seeläbi ettevaatamatusest teise inimese surma. Süüdistuse kohaselt juhtis K. Kaldvee 20. septembril 2023 kella 03:56 ajal Tartus Turu tänaval TuruSoola ristmiku juures mootorsõidukit Peugeot Boxer (reg nr XXX ). K. Kaldvee sõitis 50 km/ h mõjualas 62 km/h ehk ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 12 km/h. K. Kaldvee ei andnud teed fooridega reguleerimata ülekäigurajal (foorid kollasel vilkuval režiimil) ülekäigurada ületavale jalakäijale Ü.U. le. K. Kaldvee ei vähendanud vajalikul määral sõidukiirust ja sõitis Ü.U. le otsa. Sellega põhjustas ta Ü.U. le parema oimuluu murru, koljupõhimiku ja I–II kaelalüli vahelise vigastuse koos kaelalülide murdude ning seljaaju vigastusega, roiete ja vaagnaluude hulgimurrud, rinnaku murrud, vasaku rang- ja õlavarreluu murrud, ämblikuvõrkkelmealused verevalumid, vere jõudmise ajuvatsakestesse, kopsude rebendid ja põrutuse, rinnaaordi, südamepauna, südame, vahelihase, maksa, põrna ja neerude rebendid, põrutushaavad parema kõrva taga ja nahaalused verevalumid ning nahamarrastused pea piirkonnas, rindkerel ja jäsemetel. Nende vigastuste tagajärjel Ü.U. suri. Maakohtu otsus
2.Tartu Maakohtu 21. novembri 2025 otsusega tunnistati K. Kaldvee süüdistuse kohaselt süüdi ja teda karistati 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega. Määrati, et kohe tuleb ära kanda 1 kuu pikkune vangistus. Ülejäänud osas jäeti vangistus 3 aastast katseaega seades KarS § 74 alusel täitmisele pööramata. Ka kohustati K. Kaldveed läbima liiklusalast sotsiaalprogrammi. Lisakaristusena võeti K. Kaldveelt 6 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Otsustused tehti ka menetluskulude osas. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt niisugused.
3.Prokuratuur taotles K. Kaldvee karistamist 3 aasta pikkuse vangistusega, millest tuleks kohe ära kanda 2 kuud, ja K. Kaldveelt 8 kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega. K. Kaldvee kaitsja leidis, et lubatud kiiruse ületamist ei ole tõendatud ja et Ü.U. pani end ise ohtu, mistõttu tuleks K. Kaldvee õigeks mõista. K. Kaldvee ennast süüdi ei tunnistanud.
4.Kohus tuvastas, et Ü.U. suri avarii tagajärjel tekkinud arvukate vigastuste tõttu. Ü.U. verest leiti 1,68 mg/g etanooli. Kvartali keskuse turvakaamera salvestiselt on näha, kuidas valget kapuutsi kandev Ü.U. astub kell 03:56:40 kollaste vilkuvate tuledega fooriga ülekäigurajale. Kuus sekundit hiljem sõitis ülekäigurada ületavale Ü.U. le otsa kaubik. Tasku keskuse kaamerasalvestise kohaselt toimus kokkupõrge kell 03:57:02.
5.K. Kaldvee selgitas, et ta sõitis Vabaduse puiesteelt Turu tänavale plaaniga sõita mööda Turu tänavat Ringtee tänavani. Eelneval ööl oli ta töötanud öövahetuses ja pärast seda oli ta maganud. Tema unerežiim oli sassis ja öösel tal und ei olnud. Ta sõitis auto spidomeetri järgi. See spidomeeter küll eksib, ent ta sõitis umbes 50 km/h. Turu ja Riia tänava ristmikule lähenedes oli fooris punane tuli, ta võttis jala gaasilt ära ja lasi mootoril pidurdada. Auto veeres vaikselt foori suunas mootoriga pidurdades. Siis registreeris foor auto liikumise ja muutis tule roheliseks. Ta jätkas ühtlase kiirusega edasi sõitmist. Teepind oli märg ja kõik valgusallikad läikisid vastu asfalti. Ülekäigurajale lähenedes vaatas ta vasakule ja paremale, ent kahjuks ta ühtegi inimest ei märganud. Ü.U. t nägi ta alles pärast avarii toimumist. Ü.U. l oli üleni tume riietus, mingit helkurit tal ei olnud ja ise ta autosid vaadata ei proovinud. Ü.U. võis jääda parema autoukse posti taha, diagonaalis pimedasse nurka.
6.Asjas viidi 8. novembril 2023 läbi uurimiseksperiment, mille eesmärk oli välja selgitada K. Kaldvee sõiduki kiirus. Eksperimendi käigus sõideti politseiautoga 6 korda läbi teelõik Vabaduse pst-Uueturu ristist kuni Turu-Sadama ristini: kiirustel 50 km/h, 55 km/h, 60 km/h, 65 km/h, 70 km/h ja 75 km/h. Uurimiseksperimendis osalenud politseinik S.T. selgitas kohtuistungil eksperimendi läbiviimise asjaolusid: kasutati politseisõidukisse sisse ehitatud taadeldud kiirusmõõturit; olustik oli sarnane õnnetuse omaga, st oli pime ja tee oli märg. Eksperimendi põhjal leiti, et K. Kaldvee sõitis ca 62 km/h. Kui ta oleks sõitnud 50 km/h, oleks tal puudunud tarvidus avariilikult pidurdada. Ekspertiisi teinud liiklusekspert Lembit Teesalu selgitas ekspertiisiga seonduvat kohtus. Ta kasutas programmi PC-Crash. Ta sisestas vajalikud andmed programmi: teeolud ja jalakäija andmed. Ka võttis ta arvesse auto vigastusi. Uurimiseksperiment ei olnud tingimata vajalik, aga see siiski tehti ja see toetas arvestuslikku tulemust. Ka selgitas ekspert, et kui võrrelda sündmuse enda videot eksperimendi käigus tehtud selle videoga, kus sõideti 65 km/h, on videolõigu lõpus politseiauto n-ö tulede võrra kaubikust ettepoole liikunud – see vahe on väike ja selle põhjal saab järeldada, et K. Kaldvee sõitis avarii hetkel natuke aeglasemalt kui 65 km/h.
7.Kaitsja esitas uurimiseksperimendiga seoses mitmeid vastuväiteid, ent kohtu meelest on ekspertiisiakt jälgitav ja usaldusväärne. Ekspert selgitas kohtus, et otsasõidu täpse koha – jalakäija paiknes 1⁄4 vöötraja laiusest Riia tänava poolses otsas – määras ta videomaterjali põhjal. Kohus leidis, et videote põhjal on tõesti näha, et Ü.U. oli kokkupõrke ajaks läbinud ülekäigurajast umbes veerandi. Pole põhjust eeldada, et ekspert oli erapoolik või et teda oleks sobimatult mõjutatud. Eksperimendi käigus kasutatud kiirustest pole põhjust arvata maha kolme kilomeetrist laiendmäärmatust. Lähtuti selle sõiduki tegelikust kiirusest, millel asus mõõteseade. Ekspert selgitas, et see seade näitab õiget kiirust. Kaubiku kiiruse oleks eksperdi sõnul saanud panna paika ka pelga arvutisimulatsiooni teel ja tulemustes midagi muutunud poleks.
8.K. Kaldvee avaldas, et ta sõitis 50 km/h. Samas tunnistas süüdistatav ise, et ta pidurdas mootoriga, võttes jala puhuti gaasipedaalilt ära. See aga tähendab seda, et ta pidi mõnikord ka gaasile vajutama, sest muidu oleks auto seisma jäänud. Niisiis ei saanud kiirus olla stabiilselt 50 km/h. Arvesse tuleb võtta sedagi, et Peugeotil oli analoogspidomeeter, mis ei võimalda kiirust kuigivõrd täpselt näha. Ka pidi K. Kaldvee jälgima liiklust ega saanud kogu aeg
spidomeetrit silmas pidada. Vastuolu K. Kaldvee ütlustes on ka selles, et tema väitel ei proovinud Ü.U. autosid jälgida – samas aga väitis süüdistatav sedagi, et ta ei näinud enne kokkupõrget jalakäijat üldse. Seda silmas pidades on alust kahelda K. Kaldvee ütlustes, et ta sõitis 50 km/h. Ka ei ole alust seada kahtluse alla ekspertiisiga tuvastatut – Peugeot liikus 62 km/h.
9.Süüdistusaktis heidetakse K. Kaldveele ette mitmeid liiklusnõuete rikkumisi.
10.Tuuakse välja eksimine liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 vastu. Need kujutavad endast üldnorme, millele ei ole tarvilik tugineda olukorras, kus on rikutud ka mingeid spetsiifilisi liiklusreegleid.
11.Ka pannakse K. Kaldveele süüks seda, et ta ületas lubatud sõidukiirust 12 km/h. Nii see tõepoolest oli ehk K. Kaldvee rikkus LS § 15 lg 1 p 2.
12.Süüdistusakt ei võimalda LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 kaudu heita K. Kaldveele ette seda, et ta ei arvestanud kiiruse valikul ilmastiku ega teeoludega. Küll aga saab läbi kõnealuse normi öelda, et K. Kaldvee ei vähendanud kiirust sellisel määral, et ta oleks suutnud seisma jääda tema teel olnud takistuse (jalakäija) ees.
13.Ka on süüdistusaktis välja toodud viited LS § 35 lg-le 1 (juht ei tohi ohustada jalakäijat), § 35 lg-le 4 (reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma piisavalt aeglaselt, et mitte ohustada ülekäigurajale astunud või sinna astuvat jalakäijat) ja § 17 lg-le 1 (juht peab lähtuma liikluskorraldusvahenditest). Kaitsja tõi välja, et Ü.U. võis olla K. Kaldveele raskesti märgatav. Tõsi on see, et nii avarii kui ka uurimiseksperimendi ajal tehti Kvartali keskuses remonti ja seetõttu olid tänava ääres aiad. Need aiad aga ei kujutanud endast ulatuslikke takistusi jalakäija nägemiseks. Uurimiseksperimendi ajaks oli lisandunud ka kraana, aga sellest eksperimendist osa võtnud S.T. sõnul ei takistanud isegi kraana kuigivõrd nähtavust – saati siis pelgad aiad. Liiati sõitis K. Kaldvee sisemisel sõidureal ehk tema nägemisväli teega külgneva ala osas oli veel eriti vähe piiratud. Ülekäigurada oli hästi valgustatud – LEDlampidega. Niisiis rikkus K. Kaldvee LS § 17 lg-t 1, sest ta sõitis ülekäigurajale, millel oli jalakäija. Ka rikkus K. Kaldvee LS § 35 lg-d 1 ja 4. Piisavalt väikse sõidukiiruse valimine oleks olnud tarvilik ka tulenevalt asjaolust, et tee oli märg ja see peegeldus K. Kaldvee enda sõnul vastu. Lisaks sellele ei saa olla üllatav, et Tartu kesklinnas astub ülekäigurajale mõni jalakäija.
14.Ekspertiisiaktis leiti, et kui Peugeot oleks liikunud 50 km/h, ei oleks Ü.U. le otsasõidu vältimine nõudnud avariilikku pidurdamist. Toodi välja, et mida kiiremini juht sõidab, seda enam aheneb ta vaateväli ja seda raskem on tal enda ümber toimuvat märgata. Seetõttu ei tohigi asulas üle 50 km/h sõita.
15.Kaitsja meelest ohustas Ü.U. end ise ja seetõttu ei saa tema surma K. Kaldveele normatiivselt omistada. Ü.U. ei kandnud helkurit, ehkki LS § 22 kohaselt tuleb seda teha. Ka olid Ü.U. l tumedad riided. Ka nõuab LS § 25 lg 7, et jalakäija peab reguleerimata ülekäigurajal enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ja sõidutee ületamine on ohutu. Kvartali turvakaamera salvestiselt nähtuvalt astus Ü.U. kõnniteelt ilma eelnevalt seisma jäämata või kiirust vähendamata sõiduteele.
16.Kohtu meelest ei oleks helkuri kandmine midagi muutnud. K. Kaldvee ise selgitas, et asfaldil olnud vee tõttu läikis ümbrus vastu. Ka oli ümbruses palju valgusallikaid. Seda silmas pidades ei oleks üks helkur teinud jalakäijat rohkem eristatavaks kui ta seda oli. Tumedate riiete kandmist iseenesest ei saa jalakäijale ette heita.
17.Seoses LS § 25 lg-ga 7 saab öelda, et Ü.U. ei astunud ülekäigurajale kiirendatud sammuga ega ootamatult. Teadlikust enese õigushüvede ohustamisest rääkida ei saa. K. Kaldvee oli enne avariid ülekäigurajal tervelt 2,8 sekundit. K. Kaldvee sõidukiirus ei ületanud lubatud sedavõrd suurel määral, et Ü.U. oleks kindlasti teadvustanud linnakiiruse ületamist. Ka võis Ü.U. le jääda mulje, et sõiduk aeglustab, et teda üle lasta – viitas ju K. Kaldvee sellele, et ta võttis jala gaasipedaalilt ära, et mootoriga pidurdada.
18.K. Kaldvee rikkumised on põhjuslikus seoses Ü.U. surmaga ehk K. Kaldvee realiseeris KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu.
19.K. Kaldvee sõitis 50 km/h alas 62 km/h. Sõidukiiruse valib juht teadlikult. K. Kaldvee sai juhtimisõiguse juba 2014. aastal. Tema kui kogemustega juht pidi aru saama, et ta ületab kiirust. 12 km/h lubatust kiiremini sõitmine on hõlpsasti tajutav – seda eriti veel linnas, kus kiirused on väiksemad kui maanteel. K. Kaldvee ise kinnitas, et ta oli tema juhitud Peugeot’i varemgi korduvalt kasutanud. Ka oli K. Kaldvee õnnetuse toimumise kohas väga palju kordi sõitnud. K. Kaldveele kui autokoolis käinud ja pika sõidukogemusega inimesele olid teada sõidukiirust puudutavad liiklusnõuded – ta aga ei järginud neid nõudeid tahtlikult ega olnud tähelepanelik ega vähendanud kiirust olukorrale vastavaks ega arvestanud jalakäijaga. Lubatud suurimat kiirust ületas (LS § 15 lg 1 p 2) K. Kaldvee otsese tahtlusega: ta teadis, et teostab koosseisuasjaolu, so ületab kiirust ja vähemalt möönis seda. Teised liiklusrikkumised (LS § 17 lg 1, § 35 lg-d 1 ja 4 ning § 50 lg 3 p-d 1 ja 2) sooritas K. Kaldvee kaudse tahtlusega: ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. Juhtides Tartu kesklinnas mootorsõidukit tuntavalt üle lubatud piirkiiruse, jättes liiklusolukorra piisava hoolsusega hindamata, olukorrale vastavalt kiiruse vähendamata ja veendumata selles, et liiklusmärkidega tähistatud ülekäigurada on vaba ning seda ületades ta ei ohusta kedagi, pidas K. Kaldvee võimalikuks, et ta rikub liiklusseaduse nõudeid ja möönis seda. Ü.U. surma põhjustas K. Kaldvee aga hooletuses: ta oleks pidanud niisugust tagajärge ette nägema.
20.Tegu oli õigusvastane ja süüline, mistõttu tuleb K. Kaldvee KarS § 422 lg 1 järgi süüdi tunnistada.
21.Karistusega seoses nähtub otsusest järgmist.
22.K. Kaldvee rikkus mitmeid liiklusnõudeid. Kiiruse ületamine 12 km/h võrra ei ole küll suur, ent sellegipoolest tunduvalt üle lubatud määra. Ühest küljest oli tegu küll öise ajaga, mil liiklejaid on vähe, ent teisalt toimus kuritegu Tartu kesklinnas. K. Kaldvee põhjustas KarS § 422 tagajärjealternatiividest raskema – teise inimese surma. Kokkuvõtvalt on K. Kaldvee süü keskmine.
23.Preventsioonidega seoses on vaja võtta arvesse, et K. Kaldveed ei ole kriminaalkorras karistatud. Samas on ta pannud toime arvukalt väärtegusid, eeskätt kiiruse ületamisi. Käesoleva menetluse esemeks oleva teo ajal kehtisid kaks väärteokaristust. Üks neist määrati selle eest, et K. Kaldvee sõitis Tartus ühel 2023. aasta jaanuari varahommikul 105 km/h ehk ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 47 km/h. Teise viidatud väärteokaristuse tingis see, et K.
Kaldvee sõitis Tartus Turu tänaval 2023. aastal maikuus päevasel ajal 87 km/h ehk lubatust vähemalt 34 km/h kiiremini – ja lisaks sellele ei olnud tema juhitud sõiduk läbinud tehnokontrolli. Niisiis ületas K. Kaldvee mõlemal korral kiirust väga palju. K. Kaldvee ületas kiirust isegi pärast praegu menetletavat tegu: 22. novembril 2023 pärastlõunal sõitis ta Tartus Ringtee tänaval 84 km/h ehk vähemalt 31 km/h lubatust kiiremini – ja jällegi oli tema sõiduk tehniliselt kontrollimata. Selle teo eest võeti talt kaheks kuuks ära juhtimisõigus. Mitmeid kiiruseületamisi pani K. Kaldvee toime ka juba aastate eest. Niisiis ei ole 20. septembril 2023 juhtunu näol tegemist ühe juhusliku eksimusega. K. Kaldvee kujutab tõsist ohtu nii kaasliiklejatele kui ka iseendale. Korduvad liiklusnõuete rikkumised on väga taunitavad. Tõepoolest on K. Kaldvee alates 2023. aasta lõpust olnud õiguskuulekas, ent seda aega ei saa pidada kuigivõrd pikaks, mh seetõttu, et kahe kuu kestel K. Kaldvee väärteokaristuse tõttu niikuinii sõidukit juhtida ei tohtinud. Seega on põhjendatud võtta K. Kaldveelt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus.
24.Vangistuse pikkuseks saab 2 aastat ja 2 kuud. Mootorsõiduki juhtimise õigus tuleb K. Kaldveelt ära võtta 6 kuuks. Vangistus tuleb osaliselt täitmisele pöörata. Teo tagajärg oli väga ränk – inimene hukkus. K. Kaldvee rikkus mitmeid liiklusnõudeid. K. Kaldvee on liiklusnõudeid rikkunud ka muudel aegadel, sh isegi pärast Ü.U. surnuks sõitmist. Tõpoolest on ka K. Kaldvee kasuks kõnelevaid tegureid. Ta on juba mõnda aega olnud õiguskuulekas. Ta lõpetas mõne kuu eest neljanda taseme kutseõppe õppekava erakorralise meditsiini tehniku erialal Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ning teda on tunnustatud suurepäraste õpitulemuste eest. K. Kaldvee ei ole varem kinnipidamisasutuses viibinud ja reaalne vangistus võib tema puhul omada šokiefekti. Piisav on 1 kuu pikkune tegelik vangistus. Ülejäänud vangistus jääb KarS § 74 alusel täitmisele pööramata. Katseaeg kestab 3 aastat ja selle kestel peab K. Kaldvee läbima liiklusalase sotsiaalprogrammi. Apellatsioon
25.K. Kaldvee kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni. Kaitsja esmane taotlus on K. Kaldvee õigeks mõistmine. Alternatiivselt palub apellant jätta kogu vangistus tingimisi täitmisele pööramata ja lisakaristus kohaldamata. Kaebuse peamised argumendid on niisugused.
26.Maakohus poleks tohtinud K. Kaldveele ette heita LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 rikkumist. Nimelt tugines esimese astme kohus seda normi sisustades sellistele asjaoludele, mida ei olnud süüdistuses ära toodud – sellele, et K. Kaldvee ei kohaldanud oma sõidukiirust selliseks, mis oleks võimaldanud takistuse ees pidama jääda.
27.Ei ole ümber lükatud K. Kaldvee väidet, et tema jalakäijat ei näinud. Uurimiseksperiment tehti kell 6, aga õnnetus toimus kell 4 – seega võis nähtavus õnnetuse ajal olla halvem kui ta oli seda eksperimendi ajal. Eksperimendi ajal andis üks politseiauto ülekäigurajale lisavalgust. Eksperimendi käigus seisis ülekäiguraja alguses politseinik, kellel oli seljas helkurvest. Seoses jalakäija väidetava mittenägemisega ei saa kindlasti rääkida tahtlikust rikkumisest. Seda, et K. Kaldvee Ü.U. t ei näinud, kinnitab ka tõsiasi, et ta enne kokkupõrget ei pidurdanud.
28.Isegi kui õige on väide, et K. Kaldvee sõitis 62 km/h, ei ole tema kiiruseületamise ja Ü.U. surma vahel vahetut põhjuslikku seost. Liiklusekspert ei vastanud küsimusele, kas K. Kaldveel oli võimalik 20. septembril 2023 kell 3:58 Ü.U. le otsasõitu vältida. Transpordiameti kodulehel oleva info kohaselt oleks see olnud võimalik. Ekspertiisaktis sisalduva
informatsiooni kohaselt oli jalakäija sõidukijuhile nähtav vähemalt 48 meetri kauguselt. Transpordiameti veebilehel oleva teabe järgi on 60+ km/h sõites peatumisteekonna pikkuseks 37 meetrit.
29.Ü.U. tegevus oli teda ennast ohustav. Esiteks rikkus Ü.U. helkuri kandmise kohustust. On võimalik, et helkur oleks võimaldanud K. Kaldveel jalakäijat märgata. Ka jättis Ü.U. liiklusseaduse vastaselt veendumata selles, et tee ületamine on ohutu. Kannatanu need rikkumised ei võimalda Ü.U. surma normatiivset omistamist K. Kaldveele.
30.Subjektiivse koosseisu osas on maakohtu seisukohad vastuolulised.
31.Lubatud kiiruse ületamise osas leidis kohus kõigepealt, et K. Kaldvee pidi aru saama, et ta ületab kiirust. Esiteks ei vasta niisugune formuleering kuidagi KarS § 16 lg-s 3 sätestatud otsese tahtluse mõistele. Seejärel aga leidis kohus millegipärast, et K. Kaldvee teadis, et ta ületab kiirust ja vähemalt möönis seda. Samas aga puuduvad otsuses tõendid, millest nähtuks, et K. Kaldvee oli kiiruse ületamisest teadlik. K. Kaldvee selgitas hoopiski seda, et ta jälgis spidomeetrit ning ta sõitis enda teada lubatud kiirusega.
32.Teiste rikkumiste osas jaatas maakohus kaudset tahtlust. Sealjuures viitas kohus sellele, et K. Kaldvee oli läbinud autokooli ja kinnistanud oma teadmisi liikluses, mistõttu oli talle teada, et valida tuleb olukorrale vastav sõidukiirus ja teiste liiklejatega on tarvis arvestada ning neid ei tohi ohustada. Seesugune argumentatsioon tähendaks, et kõik autokoolis ja liikluses osalenud juhid rikuvad liiklusnõudeid alati tahtlikult. Niisugust seisukohta ei saa õigeks pidada. Kaudse tahtluse piiritlemine ettevaatamatusest on komplitseeritud küsimus, mille lahendamisel tuleb tugineda konkreetsetele asjaoludele. Kõik kõrvaldamata kahtlused kuuluvad tõlgendamisele süüdistatava kasuks. Kuriteokoosseisu tunnuste eeldamine on lubamatu.
33.Isegi kui otsus jäetakse K. Kaldvee süüküsimuses muutmata, tuleks leevendada K. Kaldvee karistusi.
34.Otsusest ei selgu, miks ei ole eripreventiivse eesmärgi jaoks piisav põhikaristus. K. Kaldvee viimasest liiklusrikkumisest on möödas üle kahe aasta. On tõsi, et kaks kuud pidi K. Kaldvee hoiduma sõiduki juhtimisest väärteokaristuse tõttu, ent see periood on lühike. Liiati on võimalik, et inimene juhib autot ka vastava keelu ajal. Seega saab öelda, et K. Kaldvee on juba oma käitumist muutnud.
35.Ei ole loogiline, et vanglasse saadetakse inimene, kes on end põhjalikult muutnud ja oma igapäevaelu täielikult ümber korraldanud. Niisugusel juhul ei ole vangistusel mingit positiivset toimet.
36.K. Kaldveega toimunud muudatuste tõttu ei ole tarvilik ka käitumiskontroll. Süüdistatav suudab õiguskuulekas olla ilma kriminaalhooldaja toeta. Avarii ajal oli K. Kaldvee Tartu Vanglas valvur. Mõni aeg pärast liiklusõnnetust K. Kaldvee vanglast koondati ja tal tekkisid suured majanduslikud probleemid. Siis hakkas K. Kaldvee õppima erakorralist meditsiini. Nende õpingute käigus läks ta uuesti autokooli ja omandas C-kategooria juhtimisõiguse, omandades mh liiklusohutuse alaseid teadmisi. Praegu töötab ta kahel kohal, et maksta võlgu ja ära elada. Juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotaks ta ühe töö – selle, mis eeldab Rakveres käimist. Ka kaotaks K. Kaldvee elukoha. 2026. aasta jaanuarist hakkab K. Kaldvee õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis uut eriala – õendust.
37.K. Kaldveelt mõisteti välja 4822,13 euro suurused menetluskulud, mis tal tuleb tasuda kuu aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Need kulud võiks jätta osaliselt riigi kanda või K. Kaldveel võiks võimaldada tasuda neid ositi. Ringkonnakohtu istung
38.Apellant jäi oma apellatsioonis toodud taotluste ja seisukohtade juurde ning viitas vastuseks prokuratuuri kriitikale teekatte seisundi kohta (vt käesoleva otsuse järgmist punkti), et ekspertiisiakti kohaselt oli tee kuiv. K. Kaldvee toetas apellatsiooni.
39.Prokuratuur palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kokkuvõtlikult tõi süüdistaja välja järgmist. Maakohus jäi süüdistuse piiridesse. Lubatud kiiruse ületamine oli üks põhjustest, miks K. Kaldvee ei pruukinud Ü.U. t näha. Ristmik oli igast küljest valgustatud. Ü.U. ei seadnud end ise ohtu. Uurimiseksperimenti tehes järgiti menetlusõigust. Apellandi viide peatumisteekonna pikkusele ei ole korrektne, sest tee ei olnud kuiv – süüdistatava sõnul oli see märg ja eksperdi väitel niiske. Karistused on sobivad. Ringkonnakohtu seisukoht
40.Kriminaalkolleegiumi meelest sündmuse faktiliste asjaolude osas vaidlust sama hästi kui ei ole. Olgu sellega seoses märgitud vaid järgmist. Apellandi hinnangul ei ole ümber lükatud K. Kaldvee väidet, et tema Ü.U. t ei näinud. Selline positsioon on mõneti arusaamatu. Kriminaalkolleegiumi meelest ei ole ei prokuratuur ega maakohus vastupidist leidnud – nemadki on lähtunud arusaamast, et K. Kaldvee jalakäijat ei märganud. Et see tõepoolest nii oli, saab öelda eeskätt videosalvestistelt nähtuva ja K. Kaldvee ütlustest ilmneva asjaolu põhjal, et K. Kaldvee sõitis Ü.U. le otsa ilma mingilgi määral pidurdamata, kõrvale põikamata vms. Pigem apellatsioonimenetluses tekkis vaidlus selle üle, milline oli teekate: kuiv, niiske või märg. Käesoleva otsuse p-s 45 esitatavatel põhjustel ei ole see aga oluline.
41.Kaitsja meelest ei ole K. Kaldveele võimalik ette heita LS § 50 lg 3 p-de 1 ega 2 rikkumist, kuivõrd süüdistuses ei viidata asjaolule, et K. Kaldvee ei valinud niisugust sõidukiirust, mis oleks tal teinud võimalikuks takistuse ees pidama jäämise. Süüdistusest ilmneb üheselt arusaadavalt, et K. Kaldvee ei jäänud Ü.U. ees seisma (ta sõitis jalakäijale otsa). Seega ei ole sellest aspektist süüdistusele midagi ette heita: süüdistus toob ära faktilised asjaolud, mille põhjal saab K. Kaldvee käitumist analüüsida – seda ka tema sõidukiiruse ja LS § 50 lg 3 p-de 1 ning 2 aspektist.
42.Maakohtu hinnangul rikkus K. Kaldvee LS § 15 lg 1 p 2, § 50 lg 3 p 1 ja 2, § 35 lg-d 1 ja 4 ning § 17 lg-t 1.
43.LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h. Kuivõrd K. Kaldvee sõitis 62 km/h – sellele maakohtus loogiliselt tuvastatud asjaolule ei vaidle apellatsioonimenetluses enam vastu ka apellant –, rikkus ta tõepoolest seda normi. Sellest aga KarS § 422 (ega ka nt § 423) jaoks ei piisa: see säte hõlmab vaid niisuguseid liiklusrikkumisi, millega põhjustatakse teise inimese surm või tekitatakse talle raske tervisekahjustus. Teisisõnu peab rikkumise ja tagajärje vahel olema õigusvastasusseos: kui sama tagajärg oleks saabunud ka hoolsuspärase käitumise korral, ei ole alust kõnealust tagajärge selle põhjustajale ette heita (vt nt Pikamäe. Karistusõiguse üldosa, vnr 752). Sellega seoses tuleb teostada õiguspärase alternatiivkäitumise kontroll. Praeguses asjas tuleb selle kontrolli raames küsida,
kas muude tingimuste samaks jäämise korral oleks Ü.U. saanud surma ka siis, kui K. Kaldvee oleks sõitnud 50 km/h. Seda asjaolu senises menetluses uuritud ei ole – mh ei ole kõnealuse küsimusega pöördutud ühegi eksperdi poole. Teoreetiliselt on mõeldav, et 50 km/h suuruse liikumiskiiruse puhul oleks tagajärg olnud Ü.U. jaoks teistsugune, st leebem. Isegi kui kokkupõrge oleks ikkagi toimunud, oleks Ü.U. võinud selles ellu jääda. Ka on mõeldav see, et väiksema kiirusega liikudes oleks K. Kaldvee Ü.U. t suurema reageerimisaja varu tõttu enne kokkupõrget märganud ja ta oleks suutnud pidurdada – ning seeläbi vähendada Ü.U. kehale kokkupõrkes avalduvat jõudu –, kõrvale põigata vms. Teisalt tuleb aga märkida, et liikumiskiirused 50 km/h ja 62 km/h ei erine teineteisest kuigivõrd suurel määral. Seetõttu on väga kaheldav, kas muidu tähelepanematu K. Kaldvee (vt käesoleva otsuse p 45) ikkagi oleks üksnes mõnevõrra aeglasemalt liikudes Ü.U. t märganud. Ka saab eeldada, et jalakäijale oleks väga rängalt mõjunud seegi, kui talle oleks kaubikuga külje pealt sisse sõidetud 50 km/h – ka seesugune kokkupõrge oleks võinud olla talle surmav. Niisamuti on vaja meelde tuletada seda, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Ka Riigikohus on sellistes puuduliku teadmise olukordades viidanud korduvalt vajadusele rakendada kindla teadmisega külgnevat tõenäosust (vt nt kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-13-07, p 11 ja nr 3-1-1-60-09, p 8). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab eelöeldu seda, et õigusvastasusseost lubatud sõidukiiruse ületamise ja Ü.U. surma vahel tuleb eitada: on kõigiti võimalik, et Ü.U. oleks saanud surma ka siis, kui K. Kaldvee oleks sõitnud 50 km/h. Teisisõnu ei saa KarS § 422 (ega ka nt § 423) sisustada praegu läbi LS § 15 lg 1 p 2 rikkumise.
44.Eelöeldust tulenevalt langeb iseenesest ära vajadus analüüsida seda, kas K. Kaldveel oli lubatud sõidukiiruse ületamise osas tahtlus. Siiski peatus kaitsja sel teemal pikalt ja ringkonnakohus selgitab ses osas järgmist. Maakohus jaatas vastavat tahtlust – seda suisa otseses vormis – ebapiisavate ja kohati asjakohatute põhjendustega. Esimese astme kohus viitas sellele, et sõidukiirus on juhi teadlik valik, et K. Kaldveel on pikaajaline juhtimiskogemus, et K. Kaldvee pidi aru saama, et ta ületab kiirust, et kiiruse ületamine 12 km/h on hõlpsasti tajutav – eriti linnas ja et tema sõiduk ning õnnetuspaik olid talle tuttavad. Esiteks on otsest tahtlust sisustades kummaline kõneleda sellest, et keegi pidi midagi aru saama. Seesugune sõnakasutus viitab justkui sellele, et inimene tegelikult kõnealusest asjaolust aru ei saanud – ta üksnes pidi sellest aru saama. Niisuguse argumentatsiooniga ei saaks sisustada isegi mitte kergemeelsust, saati siis kaudset või otsest tahtlust. Nimelt nõuavad need intellektuaalsesse elementi puutuvalt millegi (päriselt) võimalikuks pidamist (vt KarS § 18 lg 2 ja § 16 lg 4) või millegi (päriselt) teadmist (vt KarS § 16 lg 3) – mitte aga seda, et keegi peab midagi võimalikuks pidama või teadma. (Vt selle kohta ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-3306/139, p 14) Maakohtu argumentatsioon meenutab pigem n-ö objektiivse vastutuse kontseptsiooni, kus sisulist tahtluse analüüsi ei ole. Kui sõidukiirus oleks alati teadlik valik, tuleks kiiruse ületamise faktist tulenevalt möödapääsmatult (otsest) tahtlust jaatada. Nii see aga ei ole: liiga suure kiiruse võivad tingida ka tähelepanematus, väsimus, segavad faktorid vms. See ei pruugi olla nõnda üksnes vähekogenud juhtidel, vaid ka pikka aega autoga sõitnud inimeste puhul. Niisugust tähelepanematust ei välista ka liiklemine tuttava sõidukiga või tuttavas keskkonnas. Õige on maakohtu viide sellele, et K. Kaldvee sõitis linnas. Kuivõrd linnas on kiirused väiksemad, on 12 km/h lubatust kiiremini liikumine hõlpsamini märgatav kui nt mõnel maanteel, kus võib sõita 100 km/h või veel kiireminigi. Siiski ei ole maakohus selgitanud, miks on 62 km/h sõitmine 50 km/h alas – seega lubatust 24% kiiremini – igal juhul juhile märgatav. Nt Saksamaal leitakse, et üldjuhul saab tahtlust kiiruse ületamise osas jaatada alles siis, kui kiirust ületatakse vähemalt 40%, sest niisugusel juhul saab juht tulenevalt mootori häältest, muust sõidumürast, sõiduki vibreerimisest ja kiirusest, millega ümbritsev keskkond muutub,
üheselt mõista seda, et ületab oluliselt lubatud piirkiirust (vt ülevaadet Burhoff. Handbuch für das straßenverkehrsrechtliche OWi-Verfahren. 2. Auflage, vnr 1593 jj.).
45.K. Kaldvee rikkus ka LS § 50 lg 3 p 1 nõudeid: ta ei kohaldanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks, st selliseks, mis oleks tal võimaldanud jääda Ü.U. ees seisma. Õige on kaitsja ekspertiisiga seonduv kriitika, et ei tehtud kindlaks, kas K. Kaldveel oleks olnud n-ö põhimõtteliselt võimalik jääda 62 km/h sõites seisma enne Ü.U. ni jõudmist, st vältida kokkupõrget Ü.U. ga. Arusaamatu on eksperdi positsioon, et „vältimise võimalust arvutatakse ikkagi lubatud piirkiiruselt, mitte sellelt mittelubatud kiiruselt“ (tl 108). Ekspert peab KrMS § 95 lg 1 kohaselt ekspertiisi tehes rakendama mitteõiguslikke eriteadmisi (KrMS § 95 lg 1). Sellest lähtuvalt tuleb liikluseksperdil vajadusel analüüsida ka sellist liikluskäitumist, mis ei ole õiguspärane – nt seda, kui pikk on pidurdusmaa, peatumisteekond vms olukorras, kus sõiduk liigub liikluskorraldusvahenditega lubatust kiiremini. See siiski ei ole praegu ringkonnakohtu hinnangul määrav. Kriminaalkolleegiumi meelest iseloomustab praegu analüüsitavat avariid kõige paremini sõna „tähelepanematus“. Nagu ülal viidati, ei märganud K. Kaldvee Ü.U. t üldse – jalakäija olemasolust sai ta teadlikuks alles siis, kui ta tajus kokkupõrget (kuulis „mütsu“, tundis oma kehaga vibratsiooni). Seega ei ole LS § 50 lg 3 p 1 osas tähtsust sellel, kas 62 km/h tunnis sõites oleks aegsasti pidurdades olnud võimalik kokkupõrget Ü.U. ga (või: tema surma põhjustamist) vältida või kas sellega seoses mängis rolli tee kuivus/niiskus/märgus. Saab öelda hoopis seda, et juht, kes on roolis sedavõrd tähelepanematu, nagu seda oli sel hetkel K. Kaldvee, ületab igal juhul sobivat sõidukiirust – sedavõrd tähelepanematu juht ei tohi sõidukit üldse juhtida ehk sobiv kiirus tema jaoks on 0 km/h. Asjasse puutumatud on kaitseviited sellele, et jalakäijat oli ülekäiguraja juures toimuva ehituse, kehva valgustuse jms tõttu raske märgata. Esiteks on maakohus leidnud loogiliselt, et ehitusega seotud asjad ülekäiguraja nähtavust (kuigivõrd) ei piiranud ja et valgust oli ülekäiguraja ümbruses omajagu. Teiseks ei olegi äsja öeldu oluline. Kui ülekäiguraja ees on mingid takistused (nt ehitusega seotud asjad, valesti pargitud autod vms), tuleb ülekäigurajale läheneda iseäranis ettevaatlikult ja vajadusel väga aeglaselt sõites. Sama kehtib kehva valguse osas. Eelnevat resümeerides tuleb öelda, et K. Kaldvee sõitis liiga kiiresti ja rikkus sellest tulenevalt LS § 50 lg 3 p 1. Selle rikkumise ja Ü.U. surma vahel oli õigusvastasusseos: kui K. Kaldvee ei oleks sedavõrd tähelepanematuna üldse sõitnud (valinud kiiruse 0 km/h), ei oleks Ü.U. surma saanud.
46.Sisuliselt samadel põhjustel saab jaatada LS § 50 lg 3 p 1 rikkumist: Ü.U. ei kohaldanud oma kiirust olukorrale, sh oma tähelepanematule suhtumisele vastavaks. Kõnealune säte viitab otsesõnu vajadusele mõnikord seisma jääda. Rikkumine on õigusvastasusseoses Ü.U. surmaga.
47.Ka eksis K. Kaldvee LS § 35 lg 1 vastu, sest ta ohustas Ü.U. t. Veelgi enam: tema loodud oht ka realiseerus, kuivõrd toimus avarii ja saabus Ü.U. surm.
48.Ülal öeldust tulenevalt nähtub seegi, et K. Kaldvee rikkus LS § 35 lg 4: ta lähenes ülekäigurajale liiga suure kiirusega ega jäänud ülekäiguraja ees seisma. Sisuliselt sama on seoses praeguse liiklusseaduse eelselt kehtinud liikluseeskirja § 46 rikkumisega leidnud ka Riigikohus: vt kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-27-08.
49.Viimaks eksis K. Kaldvee ka LS § 17 lg 1 vastu: ta ei juhindunud liikluskorraldusvahendite nõuetest ehk ei vähendanud hoolimata ülekäigurajale osutavatest tähistest ja Ü.U. ülekäigurajal viibimisest sõidukiirust, rääkimata seisma jäämisest.
50.Ei ole alust rääkida Ü.U. teadlikust eneseohustamisest.
51.Ü.U. ei rikkunud LS § 22 lg-t 8, mille kohaselt peab jalakäija halva nähtavuse korral või pimeda ajal teel liikudes kasutama helkurit või valgusallikat. Kui see säte oleks sedavõrd lai, nagu seda usub olevat kaitsja, oleks ilmselt tegu põhiseadusliku probleemiga. Nimelt tähendaks see, et suur hulk Eesti elanikke oleksid pidevad väärtegude toimepanijad: on vähe inimesi, kes näiteks suviti pimedas (või suisa hämaras) linnas liikudes ja tänavaid ületades helkureid või valgusallikaid kasutavad. Suure enamiku inimeste korduvrikkujateks lugemine oleks iseenesest probleem ja võiks liigselt riivata nende inimeste vaba eneseteostuse õigust. Samas LS § 22 lg 8 niisugust tõlgendust ei nõua. Kõnealune säte räägib „teel liikumisest“. Tee ületamine ei kujuta endast teel liikumist – teel liikumine eeldab piki (mööda) teed kõndimist (nt maanteel teepeenral).
52.Kaitsjal on aga õigus selles, et Ü.U. eksis LS § 25 lg 7 vastu, mis sätestab, et reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Ü.U. midagi ei hinnanud ega milleski ei veendunud: ta astus ilma kiirust vähendamata või kõrvale vaatamata ülekäigurajale. See aga ei tähenda, et saab kõneleda K. Kaldvee vastutust välistavast Ü.U. teadlikust eneseohustamisest. Seoses kannatanu eneseohustamisega vabaneb süüdistatav vastutusest tagajärje põhjustamise eest üksnes juhul, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb ehk kui tema eneseohustamine on teadlik ja informeeritud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 11 ja otsus nr 1-22-6710/83, p 25). Ei ole võimalik kõneleda sellest, et Ü.U. pani oma elu ohtu täie arusaamisega, teadlikult või informeeritult: tulenevalt tema tee peale astumise viisist saab öelda, et Ü.U. ei tajunud endale mingit ohtu. Ka saab eneseohustamise teadlikkust eitada nende juhtumite pinnalt, kus Riigikohuski seesugust ohustamist eitanud on: kui teadlikkust oma elu ohustamise osas ei esine juba olukorras, kus inimene on n-ö vaeseomaks pekstud, suurtes valudes ja tal palutakse minna haiglasse ning ta ei võta ometigi midagi ette (asi nr 3-11-102-16) või kus keegi läheb kõrvalistujaks sellesse autosse, mida juhib ilmselgelt purjus olev juht (asi nr 1-22-6710/83), ei ole praegu seda enam võimalik rääkida n-ö sobilikust eneseohustamisest.
53.Eelöeldu tähendab, et K. Kaldvee realiseeris KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu: ta rikkus mitmeid liiklusnõudeid – LS § 50 lg 3 p-d 1 ja 2, § 35 lg-d 1 ja 4 ja § 17 lg 1 – ning põhjustas nõnda Ü.U. surma.
54.KarS § 422 lg 1 eeldab seda, et liiklusnõuete rikkumine oleks toimunud tahtlikult. Maakohus leidis, et K. Kaldveel oli äsja viidatud liiklusnõuete rikkumise osas kaudne tahtlus. Ringkonnakohtu meelest tahtlikest rikkumistest rääkida ei saa. Esimese astme kohtu viide sellele, et K. Kaldvee kui autokoolis käinud inimene oli liiklusnõuetest teadlik, ei saa sisustada tahtlust. Teadlikkus mingitest regulatsioonidest ei seondu mitte tahtluse, vaid süüga: kui isik on asjakohastest õigusnormidest teadlik, ei saa ta tugineda sellele, et ta oli süüd välistavas keelueksimuses (KarS § 39 lg 1). Tahtluse juures ei mängi aga rolli mitte kellegi õigusteadmised, vaid tema arusaam faktilistest asjaoludest. Maakohus viitas sellelegi, et K. Kaldvee ei olnud tähelepanelik ega vähendanud kiirust olukorrale vastavaks ega arvestanud jalakäijaga. Viide tähelepanematusele osutab juba iseenesest ettevaatamatusele. Tahtlusest kõnelemine eeldanuks ringkonnakohtu meelest praegu kõigi asjasse puutuvate sätete – LS § 50 lg 3 p-d 1 ja 2, § 35 lg-d 1 ja 4 ja § 17 lg 1 – puhul minimaalselt seda, et K. Kaldveel oleks mingisugunegi teadmine (aimdus) sellest, et tema ees oleval ülekäigurajal (või kasvõi selle
läheduses) on jalakäija. Nagu korduvalt öeldud, sai K. Kaldvee jalakäija olemasolust teadlikuks alles kokkupõrke momendil. Sellest johtuvalt ei suhtunud K. Kaldvee liiklusrikkumistesse isegi mitte kergemeelselt (KarS § 18 lg 2), saati siis kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4): K. Kaldvee ei pidanud võimalikuks seda, et ta teist inimest (konkreetselt) ohustab. Küll aga oli K. Kaldvee hooletu KarS § 18 lg 3 tähenduses: ta oleks pidanud näitama üles suuremat tähelepanelikkust, st jälgima liiklust (sh ülekäigurajal toimuvat) hoolikamalt. Samamoodi suhtus ta hooletult Ü.U. surma: ta oleks pidanud ette nägema, et tähelepanematu liiklemise tõttu võib ta põhjustada avarii ja et selles avariis võib inimene surma saada.
55.Eelöeldu tähendab kõigepealt seda, et maakohtu otsus on tarvis materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel tühistada, sest K. Kaldvee tegu ei vasta KarS § 422 lg 1 koosseisule. See tähendab automaatselt, et õiguslikus mõttes n-ö ei ole enam olemas ka maakohtu poolt K. Kaldveele mõistetud karistust: kui ei ole § X järgset kuritegu, ei saa olemas olla ka § X järgi mõistetud karistust. Teiseks saab öelda, et K. Kaldvee täitis KarS § 423 lg 1 koosseisu. Ta tegi seda õigusvastaselt ja süüliselt, mistõttu mõistab ringkonnakohus ta KarS § 423 lg 1 järgi süüdi.
56.Kohaldatav säte näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Rahaline karistus sobiv ei ole, sest K. Kaldvee realiseeris raskema koosseisualternatiivi (põhjustas inimese surma) ja K. Kaldvee on nii enne menetletavat kuritegu kui korra isegi pärast seda ületanud suurelt lubatud sõidukiirust.
57.Pika vangistuse kasuks kõnelevad kõigepealt samad asjaolud, millele äsja viidati: K. Kaldvee põhjustas teise inimese surma ja ta on mitmel muulgi puhul sõitnud liiga kiiresti. Ka tuleb arvesse võtta seda, et K. Kaldvee põhjustas ränga tagajärje läbi mitme liiklusnormi rikkumise (LS § 50 lg 3 p-d 1 ja 2, § 35 lg-d 1 ja 4 ja § 17 lg 1 ). Teisalt tuleb tõdeda, et suuresti on nende normide ebaõigussisu praeguses asjas kattuv: K. Kaldvee oli tähelepanematu. Karistuse mõistmisel saab K. Kaldvee kahjuks välja tuua ka LS § 15 lg 1 p 2 rikkumise (lubatud sõidukiiruse ületamine): ehkki see rikkumine ei olnud põhjustatud tagajärjega õigusvastasusseoses, iseloomustab see siiski K. Kaldvee sõidukijuhtimise ohtlikkust. On aga ka K. Kaldvee kasuks kõnelevaid tegureid. Ehkki Ü.U. poolset LS § 25 lg 7 rikkumist (ümbritsevale liiklusele tähelepanu pööramata teele astumine) ei saa lugeda teadlikuks eneseohustamiseks, saab sellise eeskätt jalakäija enda kaitseks mõeldud sätte vastu eksimist pidada siiski K. Kaldvee süüd vähendavaks. Ka saab sellest aspektist arvesse võtta väga vähest öist liikluskoormust: niisugusel juhul on tähelepanematus mõnevõrra vähem etteheidetav kui ta oleks mõnes elava liiklusega kohas (nt sõites autoga argipäeva hommikul kooli või lasteaia läheduses ehk kohas, kus on palju inimesi, sh lapsi, kes ei suuda oma ea tõttu tihtipeale ümbritsevat piisavalt jälgida). K. Kaldvee ettevaatamatus oli kahest alternatiivist kergemat laadi: ta ei tegutsenud mitte teadlikult ettevaatamatuna (kergemeelsena KarS § 18 lg 2 mõttes), vaid oma teo ettevaatamatusest mitteteadlikuna (hooletuna KarS § 18 lg 3 tähenduses). Viimaks räägib leebe karistuse kasuks ka tõsiasi, et K. Kaldvee ei ole ei varem ega hiljem kuritegusid toime pannud. Neid asjaolusid silmas pidades leiab ringkonnakohus, et K. Kaldvee karistus võib jääda mõneti alla sanktsioonimäära keskmise: teda tuleb karistada 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega.
58.Kogu karistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas: seda eeskätt seetõttu, et esiteks on tegu ettevaatamatusdeliktiga (sealjuures oli ettevaatamatu ka rikkumine iseenesest, mitte üksnes tagajärg) ja teiseks on tegemist K. Kaldvee esimese kuriteoga. Siiski ei võimalda mitmed K. Kaldvee vastu kõnelevad tegurid (vt eelmise punkti algus) talitada nõnda, et K. Kaldvee ei pea üldse vanglasse minema ja et talle jääb alles ka juhtimisõigus. Teisalt jällegi ei
ole ringkonnakohtu meelest põhjendatud mõlemad üheaegselt: nii šokivangistus kui ka juhtimisõiguse äravõtmine. Sellest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et K. Kaldvee peab kohe ära kandma 1 kuu pikkuse vangistuse. Vastavalt KrMS § 414 lg-le 1 saadab maakohus K. Kaldveele teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. Juhtimisõigus aga jääb K. Kaldveele alles – seda mh põhjusel, et ta on üle kahe aasta käitunud õiguskuulekalt ja et ta käib pidevalt sõidukiga tööl. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda, et esimest korda kuriteo toime pannud ja küllaltki pikka aega korrektselt liigelnud K. Kaldvee alluks kriminaalhooldusele (ja läbiks sotsiaalprogrammi), mistõttu tuleb K. Kaldvee lõviosast vangistusest tingimisi vabastada KarS § 73 lg 1 alusel. On tõsi, et esmapilgul ei ole KarS § 73 lg 1 kohaldamine ettevaatamatuskuriteo toime panemise korral võimalik. Nimelt nähtub KarS § 73 lg 1 ls-st 3, et karistuse tingimisi kohaldamata jätmise korral ei pöörata mõistetud karistust täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu (ringkonnakohtu rõhutus). Niisiis tuleks puht-grammatiliselt leida, et peab olema mingi varasem (vana) tahtlik kuritegu, sest muidu ei saaks siduda karistusähvardust uue tahtliku kuriteoga. Selline olukord oleks aga ebaloogiline, sest suunaks tingimisi vabastatavad ettevaatamatuskurjategijad möödapääsmatult KarS § 74 alla ehk võimaldaks need inimesed vabastada üksnes käitumiskontrollile allutamisega. Ometigi saab eeldada, et „pelga“ ettevaatamatu kuriteo puhul on käitumiskontroll ja sellega kaasnev kriminaalhooldaja järelevalve vähemalt üldjuhul vähem vajalik kui tahtliku kuriteo puhul. Sellest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et n-ö vähemkoormavat KarS § 73 saab kohaldada ka ettevaatamatusdeliktide juures ehk viidatud sätet tuleb lugeda mitte kui „süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu“, vaid „süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime tahtlikku kuritegu“. Katseajaks määrab kriminaalkolleegium KarS § 73 lg 3 alusel kaks aastat, mille algust tuleb KarS § 78 p 1 kohaselt hakata arvestama alates maakohtu otsuse kuulutamisest, st 21. novembrist 2025.
59.Apellant esitas taotluse jätta osa maakohtu poolt paika pandud menetluskuludest – 4822,13 eurot – riigi kanda või vähemasti ajatada nende kulude tasumine. Kulude riigi kanda jätmist ringkonnakohus põhjendatuks ei pea, sest K. Kaldvee on täiselujõus võrdlemisi noor mees, teeb mitmel töökohal tööd ja saab eeldatavasti nõnda jätkata, sest juhtimisõigust talt ära ei võeta. Küll aga on KrMS § 180 lg 3 alusel põhjendatud ajatamistaotlus. Esiteks selgitas K. Kaldvee, et menetluskulud on tema jaoks suured. Teiseks on tulenevalt äsja öeldust põhjust eeldada, et pikema aja jooksul on K. Kaldvee siiski suuteline need kulud tasuma ja et tal on ka vastav soov. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohus rikkus kulude tasumist ajatamata jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mistõttu on vaja esimese astme kohtu otsus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel selleski osas tühistada. Kriminaalkolleegium määrab, et K. Kaldvee peab kõnealused 4822,13 eurot tasuma ära aasta jooksul igakuiste maksetena: esimesel 11 korral on vaja kuu lõpuks tasuda 400 eurot ja 12. kuu lõpuks tuleb maksta 422,13 eurot. Esimene makse on vaja teha hiljemalt käesoleva otsuse jõustumise kuu viimasel päeval.
60.Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu lahendi teo kvalifikatsiooni osas ja mõistab K. Kaldveele sellest tulenevalt karistuse. Ka kuulub vaidlustatud otsus tühistamisele menetluskulude maksmise aja osas. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt.
61.Kaitsja esitas kaks tasutaotlust. Esiteks soovib advokaat 412 euro suurust kaitsjatasu, millele lisandub käibemaks 98,88 eurot – tulenevalt maakohtu otsusega tutvumisest (48 minutit) ja apellatsiooni koostamisest (295 minutit). Teiseks palub kaitsja määrata riigi õigusabi tasuks 167 eurot ning lisaks 40,08 eurone käibemaks selle eest, et advokaat valmistus ringkonnakohtu istungiks (49 minutit) ja osales sellel istungil (90 minutit). Kaitsja
töö on ringkonnakohtu meelest kvaliteetne ja tehtud toimingud KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatud. Sellest lähtuvalt tuleb esimene tasutaotlus rahuldada täielikult. Teine taotlus aga kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra (advokaaditasu kord) § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes. Praegu soovib kaitsja maakohtu otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise ja ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumise eest netotasuna kokku 471 eurot (58+354+59). Seetõttu ei saa ringkonnakohtu istungiks valmistumise eest määrata kaitsjatasuks mitte 59 eurot, vaid üksnes 20 eurot, sest vastasel juhul ületaks kaitsjatasu 432 eurot. Istungil osalemisega seoses (90 minutit ehk 108 eurot) rahuldab kriminaalkolleegium taotluse advokaaditasu korra § 6 lg 5 alusel täielikult. Niisiis on kaitsja netotasuks 540 eurot (432+108) ja sellele lisandub 129,60 eurone käibemaks ehk brutotasu on 669,60 eurot. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jätab ringkonnakohus need kulud riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.