Kohus Otsuse kuulutamise aeg Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Vaidlustatud kohtuotsus Süüdistatav
Tartu Ringkonnakohus 10.10.2025 1-24-5382 Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Marina Ninaste Kriminaalasi Gheorghe Siniguri süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi lühimenetluses Tartu Maakohtu 20.05.2025. a otsus Gheorghe Sinigur, isikukood 38112040064; Rumeenia kodanik; emakeel: rumeenia keel, valdab vene keelt; keskharidus; töökoht: AS GoBus, bussijuht; kriminaal- ja väärteokorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole
Apellant kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel (määratud korras) Teised apellatsioonimenetluse prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri pooled abiprokurör Alar Häidberg; kannatanu X.X. , kannatanu lepingulised esindajad vandeadvokaadid Eero Tonka ja Toomas Keevallik; kannatanu V.S. Menetluse liik kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 20.05.2025. a otsus osaliselt, s.o Gheorghe Sinigurile mõistetud karistuse täieliku täitmisele pööramise osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata, et KarS § 73 lg 2 alusel kuulub Gheorghe Sinigurile mõistetud karistusest kohe ärakandmisele 2 kuud vangistust.
3.KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta ülejäänud karistuse osa, s.o 1 aasta ja 10 kuud vangistust tingimisi täitmisele pööramata, kui Gheorghe Sinigur ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
4.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 20.05.2025. a otsus muutmata.
6.Määrata Advokaadibüroo In Jure vandeadvokaadi Anu Pärteli poolt Gheorghe Sinigurile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 248,88 eurot (sh käibemaks 44,88 eurot).
7.Jätta apellatsioonimenetluses tekkinud kulud summas 248,88 eurot (sh käibemaks 44,88 eurot) Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebekord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
1.Gheorghe Siniguri süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumises, millega tekitati ettevaatamatusest inimesele raske tervisekahjustus ja inimese surm. G. Sinigur juhtis 02.12.2021 kella 21.30 paiku Tartu maakonnas, Tartu linnas, Vorbuse külas, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa 171. kilomeetril veoautot Scania, koos haagisega Schmitz. Ta ületas lubatud sõidukiirust, sõites 50 km/h mõjualas 70 km/h tunnis. G. Sinigur ei arvestanud ilmastikutingimusi ega teeolusid (pime aeg, lumesadu-ja tuisk, lumine ning jäätunud tee). Selle tagajärjel kaotas veoauto haagis haarduvuse sõiduteega ja sattus külglibisemisse ning paiskus koos veoautoga paremale küljele vastassuuna vööndisse. Seal põrkas see kokku sõiduautoga Volvo XC90 , mida juhtis L.J.Z. . Sõiduauto kõrvalistmel istunud T.S. suri saadud vigastuste tagajärjel. Tagaistmel istunud X.X. sai eluohtliku tervisekahjustuse. G. Sinigurile heidetakse ette liiklusseaduse (LS) § 14 lg-s 2, § 16 lg-s 1, § 45 lg-s 1, § 50 lg-s 3 ja § 50 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud nõudete rikkumist. Maakohtu otsus
2.Tartu Maakohtu 20.05.2025. a otsusega tunnistati G. Sinigur süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ning teda karistati 3 aasta pikkuse vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ning mõisteti lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat vangistust. Menetluskulu summas 1749,54 eurot tuleb G. Siniguril tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
3.Vaidlust ei ole selles, et G. Sinigur juhtis 02.12.2021 kella 21.30 paiku Tallinn-TartuVõru-Luhamaa 171. kilomeetril veoautot Scania koos haagisega, mis sattus külglibisemisse ja liikus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku sõiduautoga Volvo XC90, mida juhtis tunnistaja L.J.Z. . Väljas oli pime, ilm külm ning sõidutee lumine, jäine ja libe. Õnnetuspaigas olid teetööd, mistõttu oli seal kiiruspiiranguks 50 km/h. Volvos kõrvalistmel istus T.S. , kes suri saadud vigastustesse. Tagaistmel istunud X.X. sai eluohtlikud vigastused.
4.Õnnetuse toimumist on kirjeldanud nii Volvo juht L.J.Z. kui süüdistatav G. Sinigur. Tunnistajad J.K. ja K.L. jõudsid sündmuspaika pärast õnnetuse toimumist ning on kirjeldanud neile seal avanenud pilti. Nii L.J.Z. , J.K. kui ka G. Sinigur joonistasid õnnetuse toimumise kirjeldamiseks skeemi, millelt nähtuv on kooskõlas L.J.Z. i kui ka G. Siniguri kirjeldusega, kuidas õnnetus toimus, ning samuti J.K. ja K.L. i ütlustega sündmuskoha olustiku kohta. Ka sündmuskoha vaatlusprotokoll koos skeemiga on eelnevaga kooskõlas. Protokollist ja sellele lisatud skeemist nähtuvalt vaadatuna Tallinna poolt Tartu suunas on vasakul pool sõidutee ääres veoki teelt välja lohisemise jälgede algus ja nende lõpus vasakul pool teelt väljas parema külje peal veok Scania koos haagisega. Scania esiosast 1.0 meetrit Tallinna poole on lumevallil Volvo esistange. Haagisest edasi 2.8 meetrit Tartu poole on näha
paremal pool osaliselt kraavis ja esiosaga sõidutee poole sõiduk Volvo. Sündmuskohal on lubatud sõidukiiruseks 50 km/h ning Volvost edasi Tartu poole 16.6 meetri kaugusel on liiklusmärk 351, kiiruse piirang 90 km/h. Asjas teostati ka liiklustehniline ekspertiis. Ekspert tuvastas, et veoauto Scania koos haagisega ja sõiduauto Volvo XC90 kokkupõrge toimus Volvo suunavööndis, kus sõiduauto Volvo liikus kere parema poolega külglibisemises oleva autorongi haagise tagaosa alla. Seejuures asus ekspert seisukohale, et toimunud kokkupõrge näitab iseenesest, et sõiduauto Volvo XC90 juhil puudus võimalus kokkupõrke vältimiseks. T.S. saadud vigastusi ja saabunud surma tõendavad kohtuarstlik lahang ja ekspertiis. X.X. i süüdistuses kirjeldatud vigastusi tõendavad tema enda ütlused, TÜ Kliinikumi epikriis ja ekspertiisiakt.
5.Kui eelnevas vaidlust ei olnud, siis taandus põhiküsimus sellele, kas G. Sinigur vastutab toimunud liiklusõnnetuse ja selle tagajärgede eest. G. Sinigur on seisukohal, et õnnetus ei olnud tema süü ning kaitsja leiab, et see toimus segasüül – lisaks G. Sinigurile rikkus liiklusnõudeid ka Volvot juhtinud L.J.Z. , kes valis vale sõidukiiruse, mis ei vastanud ilmastiku- ja teeoludele. Kohus nende seisukohtadega ei nõustud, kuna Volvo oli õnnetuse toimumisel enda suunavööndis ning puudub alus jaatamaks, et L.J.Z. oleks liiklusõnnetuse eel ületanud suurimat lubatud sõidukiirust. G. Siniguri osas on aga suurima sõidukiiruse ületamine tõendatud. Esiteks on süüdistatav ise teisel ülekuulamisel tunnistanud, et kuna 90 kmh/h ala lähenes, hakkas ta juba vaikselt kiirust juurde lisama ning siis juhtus õnnetus. Lisaks on kohtu käsutuses andmed G. Siniguri liikumiskiiruse kohta, mis oli liiklusõnnetuse toimumisel 70 km/h.
6.Kuigi ilmastikuolud olid keerulised, kaotas G. Siniguri juhitud sõiduk juhitavuse mitte ainuüksi libeduse tõttu, vaid seepärast, et ta otsustas kiirendada, kuna ees oli teelõik, kus oli lubatud kiirus 90 km/h. Kiirendamine ja teelõigul lubatud sõidukiiruse ületamine põhjustas tee- ja ilmastikuolude tõttu sõiduki üle kontrolli kaotamise, külglibisemisse sattumise ning vastassuunavööndisse liikumise. Tema juhtitud autorongi haagisega põrkas kokku seal liikunud Volvo maastur. Kohus asus seisukohale, et kokkupõrkes osalenud Volvo juht lubatud sõidukiirust ei ületanud.
7.Kohtu hinnangul puudub kahtlus, et kui G. Sinigur oleks järginud liiklusnõudeid, s.o arvestanud õnnetuse hetkel esinenud raskeid ilmastiku- ja teeolusid ning mitte ületanud lubatud suurimat sõidukiirust, poleks tema juhitud autorong külglibisemisse läinud ja vastassuunavööndisse liikunud. Siis ei oleks enda suunavööndis liikunud Volvo selle haagisega kokku põrganud. Ilma autorongi haagisega kokku põrkamata ei oleks aga T.S. saanud surma ega X.X. i rasket tervisekahjustust. Seega esineb G. Siniguri liiklusnõuete rikkumise ja tagajärje vahel põhjuslik seos ning ta realiseeris KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu.
8.Kuna G. Sinigur avaldas eelnevalt nähtuvast, et ta võis liiklusõnnetuse toimumise eel kiirust ületada, asus maakohus seisukohale, et süüdistatav rikkus liiklusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4). Seejuures oleks ta pidanud ette nägema, et ta võib kaotada sõiduki üle kontrolli ning põhjustada liiklusõnnetuse, mis võib tuua kaasa kas kellegi surma ja/või raskelt vigastada saamise. Seega tegutses G. Sinigur koosseisulise tagajärje suhtes kohtu hinnangul vähemalt hooletult KarS § 18 lg 3 mõttes.
9.Karistuse mõistmisel märkis maakohus järgmist. Hinnates G. Siniguri süü suurust võttis kohus arvesse, et G. Sinigur ületas, hoolimata äärmiselt kehvadest ilmastiku- ja teeoludest, mis tingisid teiste liiklejate aeglaselt sõitmise (J.K. , K.L. ), autorongi juhtides oluliselt suurimat lubatud sõidukiirust – sõitis 50 km/h ettenägevas alas 70 km/h. Seetõttu sai võimalikuks liiklusõnnetuse toimumine, milles üks inimene sai eluohtliku tervisekahjustuse
ning teine noor inimene kaotas elu. Seejuures ei ole tuvastatav, et Volvot juhtinud L.J.Z. oleks liiklusnõudeid rikkunud. Kohtu hinnangul ei esine ei karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes ega ka karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Maakohus hindas G. Siniguri süü keskmisest mõnevõrra suuremaks ning mõistis G. Sinigurile KarS § 422 lg 1 järgi karistuseks 3 aastat vangistust
10.G. Siniguri ei ole karistusregistrisse kantud ja ta ei ole enne ega ka pärast 02.12.2021. a sündmust õigusrikkumisi toime pannud. Arvestades tagajärje raskust – üks noor inimene suri ning teine sai eluohtlikke vigastusi, mis oluliselt mõjutavad tema elukvaliteet, ei pidanud kohus võimalikuks karistust ka mitte osaliselt tingimuslikult täitmisele pööramata jätta. Toimepandud teo ega ka G. Siniguri isiku puhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse KarS § 73 või § 74 kohaldamiseks. Sellisteks asjaoludena ei saa käsitada kuriteo toimepanemisest küllaltki pika aja möödumist või seda, et G. Siniguril on alaealised lapsed ja töövõimetu naine. Seega tuleb G. Siniguril 2-aastane vangistus kanda reaalselt ära.
11.Kriminaalasja menetluskulud on 3499,08 eurot. Süüdistatava majandusliku seisundi tõttu on põhjendatud jätta sellest pool riigi kanda. G. Siniguril tuleb riigile tasuda 1749,54 eurot 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Apellatsioon
12.Kaitsja vaidlustab süüdimõistva kohtuotsuse täies ulatuses ning taotleb G. Siniguri õigeks mõistmist.
13.Vaidlust ei ole liiklusõnnetuse toimumises, selles osalenud isikutes ega kannatanutele tekitatud vigastustes ja ühe kannatanu surmas. Vaidlus taandub sellele, kas G. Sinigur on süüdi käesoleva liiklusõnnetuse põhjustamises ja saabunud tagajärgedes. G. Sinigur end süüdi tunnistanud ei ole.
14.Kannatanu X.X. on andnud ütlusi, kus väidab, et L.J.Z. sõitis väga kiiresti. Kannatanu X.X. ütles, et võtku hoogu maha, aga L.J.Z. ei kuulanud. Kohus viitab aga Volvo juhi sõidukiiruse ületamise osas sellele, et L.J.Z. ise ei mäleta, millise kiirusega ta sõitis ja puudub liiklusekspertiis, mis võiks kinnitada L.J.Z. i poolt juhitud Volvo kiiruse ületamist. Ometigi see asjaolu ei tee olematuks kannatanu X.X. i ütlusi ega ka tunnistaja J.K. ütlusi, kes oli sündmuskohal vahetult ja nägi nii inimesi kui ka sõidukeid ning kes on avaldanud, et võttes arvesse Volvo vigastusi, pidi sõidukiirus olema suurem kui lubatud 50 km/h. Seega pole kohus objektiivselt tõendeid analüüsinud.
15.Kaitsja juhib tähelepanu, et kui Volvo juht oleks sõitnud ohutult, õige sõidukiirusega lähtudes ilmastiku ja teeoludest ning oleks järginud hoolikalt kiirusepiirangut, ei oleks õnnetuse tagajärg nii ränk olnud. Lisaks nägi Volvo juht, et eesolev suur auto justkui pöörab, kuid arvas, et see on piisavalt kaugel ja tema ei pea midagi tegema. Kui ta sai aru, et seal tee lõppeb ja autorongil pole kuhugi pöörata, toimus juba kokkupõrge. Sellises olukorras oleks pidanud Volvo juht oluliselt kiirust alandama ja ettevaatlik olema, sest ta nägi teel olevat takistust.
16.Alternatiivselt palub kaitsja juhul, kui ringkonnakohus ei pea õigeks mõistmist võimalikuks, kergendada G. Siniguri karistust, jättes selle KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Kaitsja leiab, et G. Siniguri süü on keskmisest väiksem. Jah, süüdistatav ületas kiirust, asudes kiirendama varem kui oli lubatud, kuid ainuüksi see asjaolu ei peaks olema aluseks keskmisest suuremale süüle. Objektiivselt analüüsides on ka Volvo juhi
sõidustiil oluline. Liiklusõnnetust oleks saanud vältida või igal juhul oleks tagajärjed vähem traagilised kui ka Volvo juht oleks käitunud hoolikalt.
17.Kuna süü on keskmisest väiksem, peaks ka karistus olema madalamas määra – kaitsja hinnangul 2 aastat ja 6 kuud. Võttes arvesse, et süüdistatavat ei ole varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud, on tema mõjutamine tulevikus kuritegude toimepanemisest hoiduma võimalik ka reaalset vanglakaristust kohaldamata. Tavaliselt isikule, keda varem ei ole kriminaalkorras karistatud ja kes on toime pannud II astme kuriteo, mõistetakse karistus tingimisi katseajaga, kas KarS § 73 sätete kohaldamisega või vajadusel KarS § 74 sätete kohaldamisega. Ka prokuratuur ei ole taotlenud G. Sinigurile mõistetava vangistuse reaalset täitmisele pööramist. Katseaeg võiks olla 3 aastat.
18.Viimaks palub kaitsja vähendada G. Sinigurilt välja mõistetavaid menetluskulusid veelgi. Kuigi maakohus jättis juba poole menetluskuludest riigi kanda, on süüdistatava kanda jäänud summa siiski temal ülejõu käiv. Ta on pere ainus toitja ning tema sissetulek on 1300 eurot kuus. Tal on 2 alaealist last ning tema abikaasa on invaliid. Ta peab tasuma nii korteri üüri, kommunaalkulusid ja katma perekonna toidu ja muud kulud. Menetlus ringkonnakohtus
19.Tartu Ringkonnakohus võttis 04.07.2025. a määrusega kaitsja apellatsiooni menetlusse ning andis kohtumenetluse pooltele võimaluse esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni 29.08.2025.
20.Kannatanu X.X. lepinguline esindaja vandeadvokaat Eero Tonka esitas 27.08.2025 ringkonnakohtule kannatanu seisukoha apellatsioonkaebusele. Kannatanu esindaja leiab, et maakohtu selgitused ja põhjendused on arusaadavad ning puudub alus nende ümbervaatamiseks. G. Siniguri teo tagajärg on KarS § 422 lg 1 mõttes keskmisest raskem – süüteoga põhjustas G. Sinigur ühele inimesele raske tervisekahjustuse kui ja teise inimese surma – ehk teisisõnu realiseeris oma teoga KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu mitmekordselt. Eeltoodu alusel on maakohtu poolt mõistetud karistus kooskõlas toime pandud teo raskusega. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
21.Süüküsimuse vaidlustamiseks esitatud apellatsiooni väiteid edu ei saada. Maakohus on tõendipõhiselt teinud kindlaks sündmuste käigu ning tuvastanud, et süüdistatav ületas lubatud sõidukiirust vähemalt kaudse tahtlusega. Kaitseväidete kohaselt rikkus ka kokkupõrkes osalenud Volvo juht liiklusnõudeid sellga, et ei valinud oludele vastavat sõidukiirust. See väide lükati ümber. Mootorsõiduki juhi üks olulisemaid kohustusi on püsida oma sõiduraja piires (LS § 45 lg 1). Juhil tuleb kasutada selliseid sõiduvõtteid ja valida liikluskorraldusvahendiga lubatu piirides kiirus, mis seda võimaldavad. Asjas on tuvastatud, et G. Sinigur ületas lubatud sõidukiirust ning ei suutnud püsida sõiduraja piires. Ekspertiisiaktiga on tuvastatud, et sõidukite kokkupõrge toimus sõiduauto Volvo suunavööndis. Selliselt asjaoludel on liiklusõnnetuse tagajärjed omistatavad süüdistatavale.
22.Kolleegium ei nõustu kaitsjaga selleski, nagu oleks G. Sinigurile mõistetud põhjendamatult range karistus. Kuna maakohtul on karistuse mõistmisel küllaltki suur otsustamisvabadus (vt RKKK 3-1-1-70-16, p 11), ei saa apellatsioonikohus muuta maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega mõistetud karistuse ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise kaalutlusvea. Niisugust kaalutlusviga
maakohus teinud ei ole. KarS § 422 lg 1 järgi on karistatav mootorsõiduki juhi poolt liiklusvõi käitusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Seega täidab süüteo objektiivse külje ainuüksi ühe inimese raske tervisekahjustus. Süüistatava teo tagajärjel sai üks inimene raske tervisekahjustuse ja teine inimene hukkus. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et sellistel asjaoludel tuleb hinnata süüd keskmisest mõnevõrra suuremaks.
23.Küll aga väärivad tähelepanu apellatsiooni väited karistuse ebaõigest täitmisele pööramisest. Maakohus on põhjendanud karistuse kohest täitmisele pööramist tagajärje raskusega. Selle kaalutlusega saab nõustuda. Karistuse individualiseerimise staadiumis räägib igasugune raske tagajärg, nagu näiteks inimese surm, karistuse täitmisele pööramata jätmise vastu (RKKK 1-23-52/69, p 26). Seda, et kuriteo toimepanemisest on möödunud küllaltki pikk ajavahemik, või et süüdistataval on töövõimetu naine ja alaealised lapsed, maakohus erandlikuks asjaoluks ei pidanud.
24.Seadusandja on ette näinud mitmeid karistuse individualiseerimise viise. Nii võib vangistuse asendada üldkasuliku tööga, elektroonilise valve või raviga. Süüdlase leebema kohtlemise võimalikkus on sõltuvuses karistuse pikkusest. Nii on üldkasuliku tööga võimalik asendada kuni kaheaastast vangistust. Rohkem kui viieaastasest vangistusest tingimisi vabastamine ei ole võimalik. G. Siniguri karistatati 3 aasta pikkuse vangistusega.
25.Kui kohus on isiku süüküsimuse vaagimise tulemusel jõudnud arusaamisele, et KarS §-s 56 sätestatut aluseks võttes on konkreetsel juhul kuriteo toimepanijale kohaseks karistuseks vangistus, ei pea kohus seejärel hakkama veel eraldi põhjendama, kas ja miks see tuleb täitmisele pöörata. Mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist puudutavad argumendid peavad kohtuotsuses sisalduma vaid juhul, kui karistuse sellist kohaldamist kohtult taotletakse või kui kohus ise leiab, et on alust selle individualiseerimise viisi poole pöörduda (RKKK 1-23-52/69, p 22). Praegusel juhul taotlesid karistuse tingimuslikku kohaldamata jätmist nii prokurör kui ka kaitsja. Kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada (RKKK 3-1-1-91-07, p 6.6).
26.Maakohus on neis põhjendustes olnud küllaltki napisõnaline, märkides, et arvestades tagajärje raskust – üks noor inimene suri ning teine sai eluohtlikke vigastusi, mis oluliselt mõjutavad tema elukvaliteeti – ei ole võimalik karistust täitmisele pööramata jätta. Pika aja möödumist kuriteost või seda, et G. Siniguril on töövõimetu naine ja alaealised lapsed, ei saa pidada erandlikeks asjaoludeks, mis annaks aluse KarS § 73 või § 74 kohaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on see argumentatsioon lünkadega, mistõttu on maakohus rikkunud KrMS § 3051 lg 1 kohast kohtuotsuse põhistamise kohustust.
27.Nii KarS § 73 lg 1 kui § 74 lg 1 sätestavad, et kohus võib jätta mõistetud karistuse täielikult või osaliselt täitmisele pööramata, kui selle tingivad kuriteo asjaolud ja süüdlase isik. Niinimetatud kergemate süütegude kontekstis on seadust tõlgendatud siiski leevendavalt ning leitud, et seaduses nimetatud alused ei pea esinema ühel ajal, vaid piisab ka ühest alternatiivist. See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab kergemate kuritegude korral lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära. Täielikult ei ole siiski välistatud KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ka raskemate kuritegude puhul. Sellisel juhul on lävend aga kohtupraktika kohaselt kõrgem, st siis võib mõistetud karistuse jätta täitmisele pööramata vaid tingimusel, et
kuriteo toimepanemist ja süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud esinevad üheaegselt (RKKK 1-23-52/69, p 23).
28.Liiklusõnnetuse tagajärg oli vaieldamatult raske – üks inimene hukkus ning teine sai eluohtlikke kehavigastus, mille tõttu oli X.X. esialgu koomas, viibis kuid haiglas ning tõenäoliselt tema terviseseisund täielikult ei taastugi. Nagu eeldevalt viidatud, siis karistuse täitmise staadiumis räägib raske tagajärg karistuse täitmisele pööramata jätmise vastu (RKKK 1-23-52/69, p 25). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab see, et kuigi karistusraamidest tulenevalt on tegemist II astme kuriteoga, tuleb seda käsitada raske kuriteona, millest tingimisi vabastamine eeldab märkimisväärse eripära tuvastamist samaaegselt nii teo toimepanemise asjaolude kui ka süüdlase isiku suhtes.
29.Maakohus ei ole selless kontekstis teo toimepanemise asjaolusid üldse käsitlenud ning süüdlase isikut puudutavaid asjaolusid on käsitletud puudulikult. Tegemist on veaga, mille ringkonnakohus saab parandada.
30.KarS § 422 koosseisu täitev liiklussnõuete rikkumine võib olla väga erineva raskusega. Koosseissupärane tagajärg võib olla põhjustatud arulagedal viisil möödasõitu sooritades või sihilikult suurel määral kiirust ületades. Kiiruse ületamine 20 km/h on kahtlemata suur. Samas tuleb arvesse võtta, et liiklusõnnetus toimus kiirusel 70 km/h kohas, kus süüdistatav oli möödunud kiirusepiirangu põhjustanud remonditööde paigast, ees ei olnud ristuvate teede tõttu ettenähtavat ohtu ning juba ca 40 meetri pärast oli lubatud liigelda 90 km/ h (I kd tl 12 skeem). Selle vahemaa läbimiseks kulub 50 km/h sõitval autol 2,9 sekundit ja 70 km/h sõitval autol 2,1 sekundit. Nendel asjaoludel ei saa lugeda rikkumist raskeks.
31.Sündmuskoha vaatlusprotokollist (I kd tl 12), sündmuskohal tehtud fotodelt (I kd tl 26) ning transpordiameti teekaamera piltidest (I kd tl 127-129) nähtuvalt olid teeolud talvised – sadas lund. Tee ääred olid lumised, aga sõidurida puhas. Väljas oli pime. Selline olukord teedel ei ole Eesti oludes midagi ebatavalist, kuigi nõuab juhilt teravdatud tähelepanu. Liiklusõnnetus toimus Tallinn-Tartu maanteel, mis on riigi põhimaantee. Riigi põhimaanteedele kehtestatud teehoiunõuded on võimalikest kõrgeimad. See tähendab, et lume- ja libedustõrjet tehakse loetud tundide jooksul pärast lumesaju lõppu või libeduse tekkimist ning, et teepind või vähemalt sõidujäljed on lume- ja jäävabad. Kuigi fotodelt nähtuvalt olid sõidujäljed lumevabad, on teada, et esines siiski libedust ehk kiilasjääd. Selline jääkiht võib aga muidu lumevabade sõidujälgede puhul jääda juhile esmalt märkamatuks. Näiteks tunnistaja K.L. i sõnul sai ta kiilasjää esinemisest aru siis, kui tegi õnnetuspaigas seisnud Volvost kiire möödapõike ning auto hakkas teel nö ujuma. Kui ta peatus ja autost välja astus, tundis ta asfaltile astudes suurt libedust ning nägi maas paksu jääkihti (I kd tl 110). G. Siniguri ütlustest nähtub, et tajus kiilasjää olemasolu alles sellel hetkel, kui tema juhitud autorong juba külglibisemisse sattus (I kd lk 141).
32.Erandlikud asjaolud esinevad ka süüdistava suhtes. Tegemist on kutselise sõidukijuhiga, kes enda ütluste kohaselt liigub maanteel igapäevaselt pikki vahemaid. Teda ei ole ei liiklusnõuete rikkumise ega ka muude süütegude toimepanemise eest karistatud. Kahtlemata on igapäevaselt mitmeid tunde autoroolis viibiva inimese võimalus kasvõi olukorra vale hindamise läbi liiklusnõuete rikkumise eest karistatud saada oluliselt suurem, kui selle, kes juhib mootorsõidukit vaid näiteks korra kuus. Karistusregistri andmed võimaldavad järeldada G. Siniguri kõrget üldist õiguskuulekust.
33.Viimaks ei saa mööda vaadata süüteo toimepanemisest möödunud ajast. Maakohtu otsuse tegemise ajaks oli süüteo toimepanemisest möödunud ligikaudu 3,5 aastat. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks ligikaudu 4 aastat. Kutselise juhina tegutsev G.
Siningur on kogu selle aja käitunid õiguskuulekalt. Riigikohus on vangistuse tingimisi kohaldamata jätmise kontekstis leidnud, et (tahtlikust) teost möödunud pikk (üle 10) aasta ajavahemik võib edaspidi õiguskuulekalt käitunud isiku puhul õigustada karistuse mõistmist lausa alla alammäära. Sellise isiku karistamisel võivad nii üld- kui eripreventiivsed eesmärgid olla oluliselt teistsugused võrreldes olukorraga, kui arutatakse lähemas minevikus toimepandud tegu (vt RKKK 1-20-1301/35, p 18).
34.Kokkuvõtlikult omavad teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik selliseid erisusi, mis vaatamata saabunud raskele tagajärjele õigustavad karistuse tingimuslikku kohaldamata jätmist. Saabunud tagajärje raskus ei võimalda siiski kogu karistusest tingimisi vabastamist. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, määrates, et mõistetud vangistusest tuleb koheselt ära kanda 2 kuud. Ülejäänud osa karistusest jääb KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata 3 aasta pikkuse katseajaga.
35.Tulenevalt G. Siniguri majanduslikust ja perekondlikust olukorrast on apellant taotlenud maakohtus süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude summas 1749,54 eurot vähendamist. Kolleegium ei näe asjaolusid, miks peaks täisealise ja töövõimelise inimese menetluskulud suuremas osas või täielikult jätma riigi kanda. Lisaks on maakohus juba kaebuses toodud asjaolusid arvesse võtnud ning sellest tulenevalt menetluskulusid poole võrra vähendanud. Samuti on maakohus võimaldanud menetluskulud tasuda ositi 1 aasta jooksul, seega tuleb G. Siniguril tasuda ca 145 eurot kuus. Täiendavat paindlikkust menetluskulude hüvitamise otsustuse täitmisel võimaldavad KrMS §-d 423–424 ja täitemenetluse seadustiku § 45 (vt RKKK 1-20-6745, p 71).
36.Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4 ja § 340 lg 2 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 20.05.2025. a otsuse osaliselt, s.o mõistetud karistuse kohesele täitmisele pööramise osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab G. Sinigurile mõistetud karistuse KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus määrab, et koheselt kuulub kandmisele 2 kuud vangistust. Ülejäänud karistus 1 aasta ja 10 kuud vangistust jääb G. Siniguri suhtes tingimisi täitmisele pööramata 3 aasta pikkuse katseajaga. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt.
37.Määratud kaitsja Anu Pärtel on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 60 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 110 minutit, mille eest taotleb ta tasu 248,88 eurot, sh käibemaks 44,88 eurot. Kolleegium, hinnates maakohtu otsuse ja apellatsiooni mahtu, leiab, et tasutaotlus tuleb lugeda põhjendatuks.
38.KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu lahendi KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, siis jäävad menetluskulud summas 248,88 eurot riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.