Richo Käis süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 30. juuni 2025 otsus
Apellatsiooni esitaja
Richo Käisi kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene
Süüdistatav
Richo Käis. Isikukood: 36611036524; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht XXX; töökoht Zeigeri Veod OÜ, autojuht; tõkendit ei ole kohaldatud; varem kriminaalkorras karistamata
Teised menetlusosalised
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik Kannatanute K.A. ja R.H. i esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk
Menetluse vorm
kirjalik
RESOLUTSIOON
Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 337 lg 1 p-st 1, Tartu Ringkonnakohus otsustab:
1.Jätta Tartu Maakohtu 30. juuni 2025 otsus muutmata ning selle peale esitatud apellatsioon rahuldamata.
2.Lugeda kannatanu õigusabikulud 279 eurot apellatsioonimenetluse kulude hulka ja mõista need kulud Richo Käisilt kannatanute kasuks välja. Selgitada, et see summa tuleb Richo Käisil tasuda R.H. i pangakontole nr EE557700771003732219. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Richo Käis anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 423 lg 1 järgi selles, et ta rikkus mootorsõidukit juhtides ettevaatamatusest liiklusnõudeid ja põhjustas inimese surma. Süüdistuse kohaselt juhtis R. Käis 10. juunil 2024 kella 11.08 ajal Tatra-OtepääSangaste maantee 42. kilomeetril mootorsõidukit Scania (reg-nr XXX ) koos haagisega. Sõidutee oli vihmamärg ja kaetud veelompidega. R. Käis sõitis Sangaste poolt Otepää suunas kiirusega ca 80 km/h, kaotas kurvis sõiduki üle juhitavuse ning kaldus vastassuunavööndisse. Seal põrkas ta kokku temale vastu sõitnud sõiduautoga Ford Galaxy, mille juht K.A. suri kokkupõrke tagajärjel saadud vigastustesse. Süüdistatav rikkus liiklusseaduse (LS) § 45 lg 1, § 47 lg 7 ning § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 nõudeid: ta ei paiknenud enda juhitud sõidukiga sõiduraja piires ega võimalikult sõidutee parema ääre lähedal ega kujundanud sõidukiirust teeoludele vastavaks. Maakohtu otsus
2.Tartu Maakohtu 30. juuni 2025 otsusega tunnistati R. Käis KarS § 423 lg 1 järgi süüdi ning teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. See vangistus jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et süüdistatav ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 ja § 75 lg 2 p 8 järgi pandud kontrollnõudeid ja -kohustust. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti R. Käisilt lisakaristusena 1 aastaks ära juhtimisõigus. Ühtlasi mõisteti R. Käisilt kannatanute kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised.
3.Vaidlust ei ole sündmuse faktilistes asjaoludes. R. Käis rikkus LS § 50 lg 3 p 1 ja 2 nõudeid: ta ei vähendanud sõidukiirust vastavalt tee ja sõiduki seisundile, veose iseärasustele ja ilmastikuoludele. Tema sõidukiirus – s.o umbes 80 km/h – oli ebasobivalt suur, mistõttu kaldus ta sõidukiga vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vastu tulnud sõiduautoga. Kuna R. Käis ei sõitnud enda sõiduraja piires ega hoidnud võimalikult sõidutee paremasse äärde, rikkus ta ka LS § 45 lg-st 1 ja 7 tulenevaid nõudeid. Ekspertiisiakt kinnitab, et kannatanul tuvastati pärast avarii toimumist vigastused, mis tingisid viimase surma. Need vigastused tekkisid kannatanul R. Käisi põhjustatud liiklusavarii tagajärjel, sest ohvri surnukeha oli pärast kokkupõrget avariis osalenud sõiduautos. R. Käisi liiklus- ja käitusnõudeid eirav käitumine tingis kannatanu surma.
4.R. Käis suhtus liiklusnõuete rikkumisse ja kannatanu surma põhjustamisse KarS § 18 lg 3 mõttes hooletult. Süüdistatav ei teadnud, et tema valitud sõidukiirus ei võimalda tal juhitavust säilitada ja oma suunavööndis püsida. Siiski oleks ta tähelepanelikuma ja kohusetundlikuma suhtumise korral pidanud seda ette nägema. Ühtlasi ei osanud R. Käis ette näha ega võimalikuks pidada kannatanu surma saabumist. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
5.KarS § 423 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. R. Käisi süü on keskmine. Süüdistatav rikkus küll mitmeid liiklusnõudeid, kuid ei ületanud piirkiirust, oli kaine ning omas juhtimisõigust. Seega ei esinenud väga raskeid liiklusnõuete rikkumisi. Teisalt on surma põhjustamine KarS § 423 lg 1 pärase koosseisu raskem tagajärg. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid pole. Ei esine ka puhtsüdamlikku kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3
mõttes: R. Käis on menetluse kestel tunnistanud oma teopanust vaid vähesel määral. Ehkki süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused, on ta üles näidanud hooletut suhtumist liiklusreeglite täitmisse ning oma süüd ja rolli juhtunus pisendanud. Neil asjaoludel tuleb teda karistada vangistusega sanktsiooni keskmises määras. Võttes arvesse seda, et R. Käis on töötanud umbes 40 aastat autojuhina ega ole selle jooksul põhjustanud liiklusavariisid, saab vangistuse jätta KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata – tingimusel, et R. Käis ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid. Kuna R. Käisi ütlustest ei nähtu, et ta oleks mõistnud enda rolli ja süüd liiklusõnnetuse toimumises, on põhjendatud kohustada teda KarS § 75 lg 2 p 8 alusel osalema liiklusohutust käsitlevas sotsiaalprogrammis.
6.Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks ja ühiskonna turvalisuse tagamiseks tuleb R. Käisilt KarS § 50 lg 1 p 1 järgi lisakaristusena võtta 1 aastaks ära juhtimisõigus. Süüdistatava liiklusrikkumised iseloomustavad tema hooletut suhtumist liiklusreeglitesse. Arvestada tuleb ka R. Käisi suhtumist toime pandud teosse: ta leidis, et temaga võrdselt oli süüdi ka teekate ühes selle kaldega, ning avaldas arvamust, et kannatanu võinuks kokkupõrke vältimiseks keerata teelt välja. Samuti märkis süüdistatav, et aset leidnu oli saatus ning et tema ülesandeks ei olnud avariid ennetada. Kuna R. Käisi põhjustas oma hooletu käitumine kaasliikleja surma, tuleb ta sõidukijuhina mõneks ajaks liiklusest eemaldada – see annab talle võimaluse oma käitumise üle järele mõelda ja tagab teiste liiklejate ohutuse. Ühtlasi saadab see ühiskonnale sõnumi, et riik reageerib sellistele kuritegudele piisava rangusega. Apellatsioonimenetlus
7.R. Käisi kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palub karistust kergendada: jätta käitumiskontroll ja lisakaristus kohaldamata. Kaitsja leiab, et esimese astme kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, jättes arvestamata R. Käisi puhtsüdamliku kahetsuse. R. Käis on läbivalt tunnistanud, et tema poolt juhitud sõiduk kaldus libeduse tõttu vastassuunavööndisse ning tal ei õnnestunud enam sõidukit kontrolli alla saada. Süüdistatav ei ole enda süüd pisendanud. Pigem vastupidi – ta on teinud endale etteheiteid arstidega suhtlemisel. Puhtsüdamlik kahetsus ei eelda süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist. R. Käis aitas aktiivselt kaasa süüteo avastamisele, kui lubas uurijal eemaldada sõiduki pardakaamera ja andis üle enda juhikaardi.
8.Olukorras, kus tegemist on R. Käisi esimese õigusrikkumisega, pole tarvis teda õiguskuulekuse tagamiseks kriminaalhooldaja järelevalvele allutada. Kuna autojuhi amet eeldab sõite välisriikidesse, võib liikumispiirangute kehtestamine raskendada töökoha säilitamist. Põhjendatud pole ka lisakohustuse määramine, kuna R. Käis mõistab, et liiklusõnnetus toimus tema poolt valesti valitud sõidukiiruse tõttu. Süüdistatavale pole ette heidetud ühegi kohustusliku märgiga kaasneva nõude täitmata jätmist. Teo toimepanemine hooletusest tähendab seda, et R. Käisil puudub psüühiline side teo tehioludega.
9.Maakohus pole põhjendanud, miks ei ole R. Käisile mõistetud põhikaristus piisav eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Samuti ei selgu kohtuotsusest, millistele asjaoludele toetudes saab öelda, et R. Käis paneb edaspidigi toime samalaadseid rikkumisi. Tegemist on esmakordse rikkumisega ning R. Käis on tunnistanud, et selle õnnetuse üheks põhjuseks oli tema poolt valesti valitud kiirus. Süüdistatav on pika staažiga kutseline autojuht, mistõttu puuduvad tal teised töökogemused. Juhtimisõiguse äravõtmisel kaotaks ta töökoha. Ca 60aastasel inimesel on keeruline – kui mitte võimatu – uut töökohta leida. Töö säilitamine on R. Käisi jaoks vajalik igapäevaelu korraldamiseks: tema elukoht asub lähimast asulast umbes 10
kilomeetri kaugusel, samuti peab ta transportima oma 90-aastast ema. Töökoha kaotamisel poleks süüdistataval võimalik täita ka kohustusi kannatanute ees. Pole alust arvata, et R. Käis jätkaks tulevikus liikluseeskirjade rikkumist.
10.Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja palub selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata jätta. Ei saa välistada võimalust, et R. Käisi tööandja leiab talle tööalase rakenduse mõnel teisel ametikohal. Surmaga lõppenud liiklusavarii põhjustajate karistuspraktika on karmistumas. R. Käisi hoiakud viitavad tema liigsele enesekindlusele, mis võib päädida riskeeriva sõidustiili jätkamisega. Üksnes juhtimisõiguse ajutise äravõtmise abil on võimalik teda suuremale hoolsusele mõjutada.
11.Kannatanute esindaja hinnangul pole R. Käis juhtunut puhtsüdamlikult ega siiralt kahetsenud. Juhul, kui R. Käis ei oska hoolimata pikaajalisest juhistaažist arvestada oma sõiduki ja veose eripärade, tee iseloomu, graafiku ega soovitusliku kiirusega, siis ei tohiks ta autot juhtida. Kui aga R. Käis siiski oskaks selliste asjaoludega arvestada, saaks sellist käitumist vaadelda süsteemsena. Mõlemal juhul on tema liiklusest kõrvaldamine õigustatud. Teise inimese surmaga lõppenud liiklusõnnetuse põhjustaja kohtlemist apellatsioonis taotletud viisil ei saa pidada põhjendatuks. Ringkonnakohtu seisukoht
12.R. Käisi süüditunnistamist puudutavas osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Ka ringkonnakohus leiab, et see on seaduslik. Seetõttu ei asu kohtukolleegium sellekohaseid põhjendusi, juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1, üle kordama. Vastuseks kaitseargumentidele märgib kolleegium järgmist.
13.Edutuks jääb apellatsioonis esitatud taotlus kergendada R. Käisile mõistetud põhi- ja lisakaristust. Pidades silmas seda, et maakohtul on karistuse mõistmisel küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11), ei saa apellatsioonikohus muuta maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega mõistetud karistuse ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise kaalutlusvea. Niisugust kaalutlusviga maakohus teinud ei ole.
14.Esimese astme kohus leidis, et R. Käisi teosüü on keskmise suurusega. Ehkki R. Käis ei ületanud piirkiirust, iseloomustab tema hooletut käitumist iseäranis kõnekalt asjaolu, et ta sõitis isegi heade ilmastiku- ja teeolude puhuks soovitatud sõidukiirusest (70 km/h) oluliselt kiiremini: sellisel moel talitas ta olukorras, kus õues sadas vihma ning asfalttee oli märg (kd 1, tl 36, 74 ja 80). Veelgi enam – sõidutee äärde oli paigaldatud ka võimalikule libedusele viitav hoiatusmärk (kd 1, tl 36). Sellele vaatamata ei vähendanud R. Käis sõiduki liikumiskiirust oluliselt isegi kurvi sisenemise eel (kd 1, tl 74). Ka on vaja tähelepanu pöörata sellele, et R. Käis juhtis suurt ja väga rasket veokit. Sellise sõiduki üle kontrolli kaotamisega tekkida võiv potentsiaalne kahju on oluliselt suurem kui nt tavalise sõiduauto puhul. Niisamuti on oluline see, et K.A. ei saanud „lihtsalt“ raskelt viga – mis samuti täidaks KarS § 423 koosseisu –, vaid kaotas oma elu. Niisiis ei saa R. Käisi süüd hinnata keskmisest madalamaks.
15.Ringkonnakohus meenutab, et süüdistatava väljendatud kahetsuse siirust ning selle käsitamist KarS 57 lg 1 p 3 järgse karistust kergendava asjaoluna hindab kohus oma siseveendumuse kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p 12.2). Pelk süü omaksvõtt või paljasõnalise kahetsuse avaldamine ei kujuta endast automaatselt karistust kergendavat asjaolu – kahetsus peab olema siiras ning kajastuma
süüdistatava hoiakus toimepandu suhtes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-11-18-14, p 11). Tõik, et R. Käis on avarii toimumist põhjendanud saatuse tahte ja kehvade teeoludega, ilmestab tema mõneti puudulikku arusaama iseenda rolli olulisusest – ebasobiva (s.o liiga suure) sõidukiiruse valis R. Käis ise. Tähelepanu väärib ka süüdistatava arutluskäik, justkui võinuks kokkupõrke ära hoida see, kui kannatanu poleks kartma löönud ja otsustanud teelt välja sõita (kd 1, tl 186 pd). Ehkki puhtsüdamlik kahetsus ei eelda süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist, pole sedavõrd põhimõtteline kokkupõrke algpõhjusi eirav hoiak kolleegiumi meelest hinnatav siira kahetsusena – see näitab, et süüdistatav ei taju avarii põhjustanud käitumise ohtlikkust ega mõista selle ühemõttelist seost saabunud tagajärjega.
16.Nõustuda ei saa ka argumendiga, mille järgi võiks R. Käisi avariijärgset käitumist vaadelda kriminaalasja lahendamisele aktiivse kaasaaitamisena. Olgugi et sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt võimaldas süüdistatav avariikohta saabunud uurijal sõiduki esiklaasilt eemaldada videoregistraatori ning andis uurijale üle enda juhikaardi, pole selliselt talitamine käsitatav süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamisena. Üksnes menetlustoimingutele allumist ei saa lugeda KarS § 57 lg 1 p 3 kohaseks kergendavaks asjaoluks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-13-12, p 27). Süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab tõhusat laadi koostööd: ei piisa üksnes sellest, kui asjaolude väljaselgitamist ei takistata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-1710162/351, p 26). Liiati oleks menetleja saanud viidatud tõendid koguda kriminaalmenetluse raames ilma R. Käisi kaasabita.
17.Kohtukolleegiumi hinnangul talitas maakohus veatult, kui otsustas R. Käisi käitumiskontrollile allutada. Ei saa eitada, et R. Käisi senine juhistaaž on olnud pikaaegne ning n-ö plekitu: ligi 40 aasta jooksul pole teda liiklusrikkumiste eest karistatud. Sellegipoolest ei saa mööda vaadata liiklusõnnetuse tehioludest: R. Käis ei lähtunud soovituslikust sõidukiirusest ega langetanud iseäranis suure massiga sõiduki liikumiskiirust isegi mitte vihmamärjal teel kurvi sisenedes. Selliselt talitades libises ta vastassuunavööndisse ja põrkas seal kokku vastu tuleva sõiduautoga. Ehkki R. Käisi tegevus polnud sihipärane ning ta ei osanud libisemisse sattumist oodata, näitab juhtunu, et süüdistataval puudub hoolimata aastakümnete pikkusest sõidukogemusest ohutaju ning ta ei hinda oma juhtimisvõimet objektiivselt. See annab aluse karta, et R. Käis võib autoroolis käituda võrdlemisi hooletult. Veelgi enam – liiklusõnnetusesse sattumise järel on süüdistatav pisendanud enda süüd, otsides teisigi tegureid, mis võisid liiklusõnnetusse sattumisel rolli mängida. Ühtlasi on süüdistatav osutanud kannatanu võimalusele kokkupõrget vältida (kd 1, tl 186 pd). Need asjaolud viitavad liigsele enesekindlusele, mis võib päädida riskeeriva sõidustiili jätkamisega. Selle maandamiseks tuleb R. Käis allutada kriminaalhooldusele, mille raames tuleb tal läbida liiklusohutust käsitlev sotsiaalprogramm.
18.Ebaõigeks ei saa pidada ka otsustust võtta R. Käisilt lisakaristusena ära juhtimisõigus. Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on võtta liiklusalase süüteo eest süüdi mõistetud isikult võimalus tulevikus samalaadseid süütegusid toime panna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-22-6248/51, p 15). Samaaegselt seondub juhtimisõiguse äravõtmine eeskätt rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte vajadusega hoida teda ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimiselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-10, p 6). Teisisõnu on lisakaristuse eesmärk mõjutada rikkujat suuremale hoolsusele. R. Käisi hooletu käitumine sõidukiiruse valikul on päädinud raske liiklusõnnetusega. Kuna süüdistatava riskeerivad hoiakud on vähemalt teatud määral säilinud tänini (vt käesoleva otsuse eelmist punkti), kujutab ta endast jätkuvalt liikluses liigset ohtu. Seetõttu on üksnes juhtimisõiguse äravõtmise abil võimalik tagada
kaasliiklejate ohutust ja mõjutada R. Käisi suuremale hoolsusele. Kolleegiumi ei veena teistsugusele seisukohale ka kaitsja argumentatsioon, mille järgi võib R. Käis juhtimisõigusest ilmajäämise korral kaotada töö ning võimaluse oma ema meditsiiniasutustesse transportida. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Sellist takistust R. Käisi puhul ei ole. Süüdistatava soov jätkata töötamist autojuhina ei välista lisakaristuse kohaldamist: R. Käisil tuleb oma elu ajutiselt ümber korraldada ning lähtuda kohtupraktikas juurdunud põhimõttest, mille kohaselt ei saa karistus olla süüdlase jaoks meelepärane ja mugav. Hoolt vajaval emal on abivajadusel ilmnemisel aga võimalik pöörduda riigi või kohaliku omavalitsuse poole – põhiseaduse § 10 kohaselt on Eesti sotsiaalriik.
19.Toodud põhjustel jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 30. juuni 2025 otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata.
20.Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt on kaitsja töömaht olnud järgmine: maakohtu otsuse, kriminaalasja materjalide ja kohtuistungi protokollidega tutvumiseks kulus kaitsjal 1,5 tundi ning apellatsiooni koostamiseks 3,5 tundi. Nende toimingute rahaline maksumus on 750 eurot, millele lisandub 180 euro suurune käibemaks. Kuivõrd ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebuses esitatud taotlus apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmiseks.
21.Küll aga tuleb menetluskulud hüvitada kannatanutele. Kannatanute esindaja esitas apellatsioonimenetluses R. Käisi kaitsja kaebusele oma seisukoha. Sellele lisatud arve kohaselt kulus esindajal maakohtu otsuse ja apellatsiooni analüüsimiseks ning seisukoha koostamiseks 1,5 tundi. Tunnihind on 186 eurot ehk kokku soovib esindaja tasuks 279 eurot. Ringkonnakohus leiab, et loetletud toimingud on olnud vajalikud, neid on tehtud mõistlikus mahus ja ka õigusteenuse tunnihind on kohase suurusega. Seega arvab kriminaalkolleegium viidatud 279 eurot menetluskulude hulka. Kuna apellatsioonimenetluse käivitas süüdistatava kaitsja kaebus, mida ei saatnud ringkonnakohtus edu, tuleb vastav tasu süüdistatavalt kannatanutele KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.